Märtsist maikuuni oli Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu galeriis eksponeeritud näitus „Eesti ja Arktika“. Küsitleme sel puhul ürituse kuraatoreid, mere- ja polaarajaloolast ning Eesti Polaarklubi tegevjuhti Katrin Savomäge ning kunstiajaloolast ja raamatukogu teaduskommunikatsiooni ja näituste juhti Harry Liivranda.
Kust tuli sellise näituse idee?
Katrin Savomägi: Kõik oli seotud Eesti sooviga saada Arktika Nõukogu vaatlejaliikmeks, milleks anti taotlus sisse 9. novembril 2020. Vaatlejaks kandideerimise protsessi ettevalmistamise raames pöördus Välisministeerium Eesti Polaarklubi kui polaarteadlaste ühenduse poole, et Arktika teemat võimalikult paremini laiemale avalikkusele tutvustada. Üks võimalus Arktika uurimise tänapäeva ja pika ajaloo eksponeerimiseks on näitused. Esimene kokkupuude polaarvaldkonnaga on inimestel tihti läbi raamatute ning seepärast oligi üks ideedest korraldada raamatunäitus ja tutvustada Eesti Meremuuseumi polaarkirjanduse kogu. Koostööettepanek tehti Tallinna Ülikooli Akadeemilisele Raamatukogule, mille kullafondi kuuluvad vanimad baltisaksa polaaruurijate raamatud. Kuna raamatukogu direktor, keemikuharidusega Andres Kollist on ka ise polaarklubi liige ja valdkonnaga hästi kursis, siis ei võtnud otsustamine palju aega.
Harry Liivrand: Mulle edastas selle näituse korraldamise mõtte ja palve Andres Kollist ning loomulikult inspireeris teema „Eesti ja Arktika“ kohe, seda enam, et algusest peale kujutasin ette, et seal saab ja peab eksponeerima meie raamatukogu ning Meremuuseumi raamatukogu haruldaste huvitavate Põhjala-teemaliste trükiste kõrval ka kujutavat kunsti ja folkloorset materjali. Pealegi sobis interdistsiplinaarselt käsitletav teema kokku ka Akadeemilise Raamatukogu kui teadusraamatukogu imagoga.
Kui rääkida Arktikat uurinud eestlastest, siis keda nimetaksite esmalt?
KS: Arktika teadusekspeditsioonidel kõige rohkem osalenud ning geograafiliselt veel väga erinevates kohtades nii Vene kui ka Kanada Arktikas on TTÜ emeriitprofessor, Geoloogia Instituudi vanemteadur, paleoklimatoloog Rein Vaikmäe, kes on ka Eesti TA polaaruuringute komisjoni esimees. Aga kui rääkida Teravmägede uurimisest, siis siin on kõige staažikam 15 teadusekspeditsioonil osalenud ning liustike jääpuursüdamike isotoop-geokeemilistest uuringutest palju artikleid kirjutanud teadlane Tõnu Martma.
HL: Mina rõhutaksin Liivo Niglase ja Aimar Ventseli etnograafilisi uurimusi põhjala rahvastest.
Milliste eksponaatide üle te kõige rohkem uhkust tunnete?
KS: Minu üheks lemmikuks on üks väga kauni juugend-disainiga Nanseni raamat, mis kutsub kohe lähemalt vaatama. Uhkust võib tunda ka eelmise sajandi esimese poole vene polaarkirjanduse üle.
HL: 18. sajandi alguses ilmunud saksakeelne raamat Gröönimaast ja Otto von Kotzebue raamatu esmatrükk 19. sajandi algusest.
Millistest kollektsioonidest on eksponaadid pärit?
KS: Eesti Meremuuseumi raamatukogu polaarkollektsioonist ja kunstikogust, Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu Baltika osakonnast, Eesti Geograafia Seltsi raamatukogust, TLÜ Ökoloogia Keskusest. Lisaks andsid oma raamatuid Polaarklubi liikmed Tõnu Martma, Liivo Niglas, Jean-Loup Rousselot ja Rein Vaikmäe. Mari Hundi poolt oli graafiliselt kujundatud Arktika kaart.
HL: Näituse folkloorne osa, mis andis raamatutele emotsionaalselt ja tunnetuslikult palju juurde, nii etnograafilised objektid kui ka rahvuslikud kitš-suverniirid pärinesid kolmest erakogust: Andres Kollisti, Eestis elava prantsuse antropoloogi Jean-Loup Rousselot’ ja etnograaf Aimar Ventseli omast. Näitusekoostajana on suur rõõm öelda, et nimetatud erakogudest sai kokku väikese muljetavaldava museaalse väljapaneku! Meremaalid, sealhulgas Lemming Nageli loomingus kaunis erandlikud polaarvaated, tulid Kollisti kogust.
Ilmselt võib eksponaate laias laastus jagada kaheks – ühed pakuvad suurt teaduslikku, teised eelkõige emotsionaalset pinget. Mulle jätsid viimastest eriti hea mulje Andres Kollisti omal ajal noorte teadlaste ekspeditsioonidelt toodud vaala kiused (sarvainest ribad, millega on vaalal hea veest zooplanktonit ja muud toidupoolist välja filtreerida) ning morsakihvadest pisiskulptuurid.
KS: Mulle meeldis Jean-Loup Rousselot’ kollektsiooni kuuluv näituse vanim eksponaat aastast ca 1840 – Yupiki puust lumeprillid, mida kasutati just kevaditi kajakkides sõites Kuskokwimi jõe deltas Kesk-Alaska edelaosas.
HL: Andres Kollisti kogusse kuuluvad morsa peeniseluust odaotsad ja tšuktšide juures poina kasutatav täispuhutud hüljes – viimane oli ka üks publiku lemmikobjekte. Mainiksin veel, et vitriinide arv ja seinameetrid seadsid väljapaneku mahule paratamatult omad piirid – oleks võinud veelgi rohkem raamatuid ja etnograafilist materjali eksponeerida. Tuli karmil käel teha valikuid.
Kuidas on publik näituse vastu võtnud? Teame ju, koroonapiirangute ajal ei olnud selle külastamine võimalik.
KS: Päris hästi. Meeldis, et eksponeerisime raamatuid koos neid täiendavate etnograafiliste esemete ja kunstiga. Näituse lahtiolekuaega saime õnneks pikendada.
HL: Näitust külastati arvukalt, külalisraamat on positiivset vastukaja täis, ning maikuus tegime ka mõne ekskursiooni, sealhulgas välisminister Eva-Maria Liimetsale. Näituse populariseerimisele aitas peale ajakirjanduses ilmunud tutvustuste kaasa ka Riho Västriku vändatud film, mis on üldse esimene Akadeemilise Raamatukogu näitustest tehtud ligi pooletunnine dokumentaalfilm.
Küsitleja: Olev Remsu
Foto: Katrin Savomägi, Harry Liivrand