APSUARA

Apsuatel on kolm olulist mõistet, millel, nagu kolmel vaalal, seisab nende vaimne maailm: Apsuara – aukoodeks + käitumisjuhend + vanainimeste austamine + traditsioonidele truu olemine + isamaa-armastus + meheliku väärikuse säilitamine + abhaasia etiketi, külalislahkuse järgimine + kodukolde hoidmine.

Apsuatel on kolm olulist mõistet, millel, nagu kolmel vaalal, seisab nende vaimne maailm: Apsuara – aukoodeks + käitumisjuhend + vanainimeste austamine + traditsioonidele truu olemine + isamaa-armastus + meheliku väärikuse säilitamine + abhaasia etiketi, külalislahkuse järgimine + kodukolde hoidmine.

Kui apsuara’t, st üht neist loetletust ei täideta, siis kasutatakse sõna пхащароп, mis on hoopis sügavama sisuga kui lihtsalt häbi. Apsuara õpetab, kuidas inimene peab elama oma elu nii, et ei tee kahju teistele, kuidas oma võimalustega ei tohi kitsendada teiste unistusi ja soove. Alamõs – otsetõlkes „südametunnistus”. Adat – kombed, traditsiooni, kirjutamata seadused. Apsuara’st kirjutavad Abhaasias praegu paljud ja seda tehakse teatud nostalgiaga. Rahva väljasuremisohust päästmiseks on vaja midagi, mis neid koos hoiaks. Abhaa­sia meedias arutletakse selle üle, kas peaks apsuara vormistama kindla tekstina (koo­deksina) ja kas selle põhimõtteid peaks osaliselt õpetama ka kooliprogrammis. Apsuara’t määratletakse mitmeti. Laiemas mõttes on apsuara kõik see, mis kirjeldab apsuaid kui rahvust, nende materiaalset ja vaimset kultuuri, sealhulgas keelt, usku­musi, omavahelisi suhteid ja muud sellist. Kokkuvõttes elu hällist hauani. Kitsamas mõttes kasutatakse seda terminit, kui räägitakse apsuate omanäolistest komme­test ja traditsioonidest, mis moodustavad terviku ja mille keskmes on alamõs – kul­tuuri eetilised aspektid. Nagu on dialektid abhaasia keelel, on „dialektid” ka apsuara’l, paikkonniti on tavad ja reeglid veidi erinevad. Apsuara ei ole kindlasti religioon sõna otseses mõttes, aga temas on pühad tõed, jumalikud kõlb­lus- ja moraaliseadused, teatud psühho­loogilised kategooriad, ilma milleta apsua kaotab oma etnilise näo. Selles mõttes on apsuara abhaasi vaimne sisu. Apsuara üheks oluliseks aluseks on lugu­peetud ja väärikas suhtumine nii enesesse kui ka teistesse. Apsuara’s on olemas kõik piiblis toodud seadused ja normid: aus­tage jumalat, leidke aega, et keskenduda vaimsetele asjadele, lapsed, austage oma vanemaid, ei tohi tappa ega varastada, rää­gi tõtt, ära riku abielu, armasta teist nagu iseennast. Väärtused, mida hinnatakse ini­meses apsuara järgi, on südametunnistus, au ja lugupidamine, inimlikkus, mehisus, vaprus, kangelaslikkus, rüütellikkus, õil sameelsus, vanemate austus, armulikkus, heatahtlik suhtumine üleüldse ja eriti nõr­gematesse, headus, vaimsus, tagasihoid­likkus, delikaatsus, viisakus, väljapeetus, kohusetunne, väärikus. Lisaks üldinimlikele normidele on selles palju rahvuslikku isikupära. Vanakesed Eriline rõhk on apsuara’s sellel, kuidas austada vanu inimesi, võiks lausa öelda, et see on vanade inimeste kultus. Arvatakse, et sellepärast Abhaasias ongi nii palju pikaealisi, et neid vajatakse, austatakse ja rakendatakse kõikides tegevustes ka siis, kui nad on juba vanad. Vanainimeste, nende tarkuse kohta on olemas palju lend­lauseid, üks neist näiteks on selline: „Peale jumala on inimesel vaja veel ka vanakest.” Kui pere vanim liige (küla või küla vane­mate kogu vanim) räägib, siis kõik kuula­vad, alluvad ega sega vahele. Kuulata tuleb mitte ainult kõrvadega, vaid ka südamega. Vanainimesel on kõige väärikam koht söögilauas. Enne vanu inimesi ei sisene keegi tuppa, igal pool ja igal ajal pakutakse vanematele istet ja keegi ei istu enne, kui vanakesed on istunud, keegi ei võta sõna enne, kui vanad on rääkinud, keegi ei räägi neile vahele. Vanemailt küsitakse nõu mis tahes küsimustes. Vanade roll on noortega vestelda, nad peavad noorte kuuldes pida­ma mõistukõnelisi jutuajamisi muuhulgas ka Abhaasia rahvast ja ajaloost. See on kultuur, kus tahetakse vanaks saada, sest siis oled väärikas ja lugupeetud. Vanimate (pikaealiste) nimetamiseks on abhaasia keeles kolm mõistet, millel on pisut erinevad nüansid: esiteks vanim ja lugupeetud, teiseks vanim ja aktiivselt tegutsev, kolmandaks vanim ja kustunud mõistusega. Seda viimast sõna ei kasutata kunagi avalikult inimese enda kuuldes. Külalislahkus Külalislahkusel on apsuara’s oluline koht. Külaline on jumala saadetud õnnistus nagu paljudes idamaistes kultuurides. Külalislahkus on püha seadus. Usuti, et kui oled vääriliselt külalislahke, oled õnnista­tud. Selle väljenduseks oli näiteks kunagi tava, et peretütred pesevad õhtul külalise jalgu, kui külaline magama läheb. Kogukond Tähtis on apsuara’s ka kogukonnatunne. Olulisel kohal on naaber. Naaber võib olla lähedasem kui lihane vend, sest ta on kogu aeg kõrval, nii mures kui ka rõõmus. Kui tekkis uus naaber, siis vanemal olijal oli loomulik kohustus aidata naabril sisse elada, jalule saada. Kõneoskus Kõnekultuur on oluline kõigil Kaukaasia rahvastel. „Keel peab kontrolli all olema,” öeldakse seal. Sa pead teadma, mida räägid ja mida mitte. Inimese oskus veenvalt ja mõjusalt teiste ees oma mõtteid väljen­dada on terves Gruusias äärmiselt kõrgelt hinnatud. Olgu selle kõige tuttavamaks väljenduseks kas või kuulsad toostid. Hobusekultus Apsuara’s on oluline koht ratsutamisoskuste arendamisel. Korralik apsua peab näitama häid tulemusi ratsutamisvõist­lustel, peab oskama hobuse eest hoolit­seda, teda toita. Külla mindi isegi oma küla piires hobusega, hobust ei kasutatud ealeski põllutöödel. Ka naised pidid ratsu­tama, aga naistesadulaga. Vajaduse korral ratsutasid nad meeste riietes ja kui vaja, toimetasid ratsutades veritasu oma mehe eest. Pedagoogika Üheks apsuara oluliseks osaks on laste kasvatamine. Põhiliseks kasvatusmeeto­diks on seejuures isiklik eeskuju. Lapsi ei kasvatanud mitte ainult vanemad, vaid terve kogukond. Üsna tavaline oli lapsen­damine. Lapse siirdumist ühest perest teise märgiti spetsiaalse juustelõikamise rituaaliga. Mõnel pool oli tavaks, et aadli­kud ja vürstid andsid oma lapsi ajutiselt ta­lupoja peredesse, et nad õpiks tööd tegema ja mehistuksid. Lapsele tätoveeriti käele sünnikuupäev ja oma pärisperre tuli ta tagasi suurte pidustuste saatel täisealiseks saamisel. Kasvandikesse suhtuti väga tõsi­selt, kohati tõsisemalt kui oma lastesse. Tihti on ammed lapse elus palju lähedase­mad kui bioloogilised vanemad. Märkust lapse käitumise kohta võisid teha kõik, iseäranis küla vanimad. Tuntud on ütlus „Pärast jumalat kõneleb kõige vanem inimene”. Lapsi õpetati aru saama, mis on häbi ja millised käitumisviisid viivad selleni. Laste hellitamist ja kussutamist välditi täielikult. Kuni XX sajandi alguseni oli Abhaasias levinud atalõtšestvo (türgikeelsest sõnast atalõk − kasvataja). Atalõk pidi kasvandi­kule õpetama töövõtteid, käitumisnorme, positiivseid vaimseid väärtusi, tagasihoid­likkust, tänulikkust, austust vanade ja naiste vastu, julgust ja vaprust, hobusega ratsutamist ja relva kasutamist jpm. Usuti, et kui laps joob võõrast (teisest suguvõsast pärit naise) rinnapiima, siis ta muutub eriti tugevaks ja terveks. Naine Naine on apsuara järgi kodukolde hoidja. Kui vaja, asendab ta meest kõiges: võtab külalisi vastu, teostab veritasu, kasvatab lapsi, võtab kogukonnas sõna. Naine ei nimeta teiste inimeste juuresolekul meest nimepidi. Mees kutsub oma naist „laste ema” või „see, kes on kodus”. See tradit­sioon elab Abhaasia külades siiamaani. Naise rind on ülipüha. Naise rinna puudu­tamine võis lepitada surmavaenlasi. Kui kaks inimest on otsustanud saada sõpra­deks surmani, siis nad pidid teise ema või naise rinda kolm korda suudlema. Sellise rituaali läbiteinu oli perekonna kaitse all. Keelest Apsuad ei pöördu üksteise poole mingil juhul teie-vormis. Isegi mitte vanemate ja võõraste puhul. Võõradki räägivad oma­vahel sina-vormis, küll aga kasutatakse teie-vormi, kui minnakse üle vene keelele. Nagu üks vana abhaas seletas – kui ma juba jumalaga räägin sina, mis siis inimes­tega teisiti …

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga