Anete Kruusmägi on elanud poolteist aastat rahvaste paabelina tuntud Antwerpenis. Ta annab vihjeid, kuidas Antwerpeniga tutvust teha ja leida selle ehe võlu.
Kõige vägevam viis Antwerpeniga tutvumise alustamiseks on saabuda sinna rongiga. „Vaat sellel riigil on rikkust,“ ei jõudnud mu lätlasest tuttav ära imestada, kui talle rongijaama vastu läksin. Ning tõepoolest, esimest korda Antwerpenisse sattunud ei suuda kogu seda arhitektuurilist küllust sageli vastu võttagi. Lopsakad rokokoostiilis hooned, kuldsed detailid ja uhked monumendid ääristavad ka selliseid igati maiseid ja asiseid kohti, nagu seda on kaubatänav, kuhu belglased sõidavad nädalavahetusel kohale lausa rongide viisi, et perele vajalikke sisseoste teha.
Nii on ka Antwerpeni rongijaama põhja-eurooplasele raske kirjeldada. On ju rongijaamad Tallinnas ja Riias üsnagi robustsed ja funktsionaalsed. Antwerpenis aga tekib tunne, justkui oleksid sattunud paleesse. Kuhu ka pilku ei pööraks, on kõikjal ümber rohkelt kaunistusi, kulda, metalli ja klaasi. Asju, mida kiirustaval reisijal vaja läheb, nagu näiteks kella, pole kõigi nende dekoratsioonide vahelt paistagi. Perroonilt tulles leiad end justkui Titanicu ballisaalist, kui laskud mööda laia treppi läikima löödud must-valgele marmorpõrandale. Vaatepilt võtab õhku ahmima ka kõige arhitektuurivõõrama reisihuvilise.
Kuna oli alles varahommik, otsustasime esimeses ettejuhtuvas kohvikus kohvi juua ning mõne saiakese süüa. Pühapäeval oleksin sõbra tingimata pagariärisse vedanud. Nimelt on just pühapäeva hommik see aeg, kui absoluutselt kõik belglased tahavad hommikusöögiks saiakesi ehk koffiekoek’e süüa. Nii võib juba varahommikust saadik näha pagariäridest välja looklevaid sabasid.
Belglastel pole ühte kuulsat või peent pagariäri. Saia saab osta igas linnaosas ning hommikusaiakeste järele joostakse tavaliselt kodule kõige lähemasse kohvikusse. Hommikul sellele õilsale retkele asudes näed kindla peale oma alumist naabrit, vanadaami, kel sama teekond ees. Järjekorras lehvitab meile aga mu elukaaslase endine kolleeg, kellega saab samuti paar sõna uudiseid vahetatud. Nii näibki, et see pühapäevahommikune traditsioon pole mitte vaid vajadus värske saia järele, mille võiks häda korral ka kuller koju tuua, vaid hetk, mil näed naabreid ja tuttavaid, vahetad paar head sõna ning naeratad sõbralikult ka võhivõõrale.
Turul šampust joomas
Kui satud Antwerpenisse laupäeval, ei tohiks mingil tingimusel vahele jätta kõikide Antwerpeni elanike laupäevast lemmiktegevust – turul käiku. Belgias tähendab turul käik midagi erilist, enamasti pannakse selga oma parimad riided, võetakse näppu koer, kaaslane või pere ja minnakse teatriväljakule kõrgete valgete sammaste alla patseerima. Turult lahkutakse tingimata kimbu värskete lõikelilledega, mis siis elutoas vaasi sätitakse.
Kui eestlane valib oma tomatid-kurgid välja ja teeb minekut, siis belglased ei kiirusta. Juba kaugelt eemalt võid näha, kuidas turuäärsetel treppidel ja piiretel istuvad ning lobisevad rõõmsad külastajad kohvitassiga, terassidel naudivad inimesed esimesi päiksekiiri ning nii mõnigi suundub esimese asjana kaubiku poole, mille ette on pandud kõrged musta linaga lauad, ning haarab šampanjaklaasi otse värskete juurviljade leti kõrval. Kui ennelõunane kellaaeg sind veel alkoholi tarbima ei meelita, on hea mõte edasi jalutada ja tutvuda turu toiduosaga.
Mu lätlasest sõber satub kogu seda sigimist-sagimist nähes tõelisse vaimustusse ja lendab nagu mesilane letilt letile. Loomulikult müüakse siin kõiksugu värsket kraami – mandariinid veerevad lookas puuviljalettidelt märjale asfaldile, proovimiseks on välja pandud nii kollaseid meloneid kui ka mahlaseid apelsine. Juustu- ja vorstivalik lausa imeb sind endasse. Ja millised hääled siin on! Külastajaid ei kutsuta lähemale mitte malbe naisehäälega, vaid valju ja nõudliku meeshäälega. Kohalike Maroko meeste hüüded kõlavad läbilõikavalt, nagu käiks võistlus, kellel kõige valjem hääl.
Mu lemmiklett siin turul on kahtlemata oliive ja mitmesuguseid võileivakatteid müüvate marokolaste lett. Heatujulised müüjad kutsuvad alati rõõmsalt kõike proovima. Suured oliivid on mahlakad ja igaüks ise maitsega. Võileivakatted on asetatud kõrgetele laudadele ning neid on kõigis võimalikes värvitoonides tumepruunist erkroosani. Sinnasamma kõrvale on asetatud kauss saiatükkidega, mida turulised ükshaaval võileivakatetesse torkavad. Näen, kuidas mu sõbral juba silme eest virvendab.
„Fantastiline! Antwerpen meeldib mulle palju rohkem kui Gent,“ teatab ta silmade särades.
Lisaks töötab turg ka söögikohana, kust võib leida nii Maroko pannkooke, Vietnami kevadrulle kui ka Indoneesia kanasuppi.
Euroopa suuruselt teine sadamalinn
Edasi seame sammud jõe äärde, et minna tutvuma Euroopas suuruselt teise sadamaga.
Tohutu mastaabiga sadam on praeguseks liikunud kesklinnast eemale. Vana sadamaala ja laevadokkide piirkonda kutsutakse Eilandje (’väike saar’). See on korda tehtud ning meenutab veidi Rotermanni või Noblessneri kvartalit. Vee ääres on tore jalutada, istuda hubases kohvikus, süüa rootsipäraseid lihapalle või rüübata kokteili ja imetleda linnatulede peegeldust veel. Kummaline tornikujuline maja on üks Antwerpeni põhivaatamisväärsustest, linnamuuseum MAS, kus saab tutvuda linna ajalooga või uudistada ajutisi näituseid. Kui muuseumi külastamise soovi pole, saab tasuta ronida MAS-i kõrgeimale korrusele ning nautida ilusaid vaateid Antwerpenile.
Meie aga suundume jõe äärde, et minna veebussile. Antwerpeni jõeäärne on mõnusalt rahvast täis. Siia kogunevad noored nautima ilusat ilma, pidama piknikku või kuulama muusikat. Ostame pileti Lillosse, külla keset sadamat.
Sadama laienduse rajamine polnud kohalikele hea uudis. Nii mõnedki külad lammutati täiesti maha ning inimesed asustati ümber. Nii võibki sadamarajoonis jalutades või rattaga sõites näha seda, mis veel küladest alles: üksik tuuleveski või kirik keset suuri sadamahooneid.
Väike külake Lillo keset industriaalmaastikku paistab tõelise anomaaliana. Pisikeses kahe munakivitänavaga külas resideerub vaid 50 inimest. Keskväljakul laiutavad päikselised kohvikuterassid ning külas on ka muuseum. Külatänaval seistes ei reeda miski seda, et asud keset tohutut sadamat. Kui aga lähed jõe äärde jalutama, kõrguvad mõlemal pool kraanad, mööduvad laevad, suured nagu mäed, ning kaugemal tossab tuumaelektrijaam.
Teine põnev võimalus sadamat avastada on külastada kummituslinna nimega Doel. Sinna veebussi ei lähe, kuid kui laenutada ratas ning sõita Kallosluisi peatusesse, saad sealt edasi vändata. Doel paistab pealtpoolt nagu tavaline küla, majade ja tänavatega. Üsna pea aga hakkad tundma, et tänavad on ebatavaliselt tühjad, kuskile pole pargitud autosid ega näha jalakäijaid. Aiad on võssa kasvanud ning ühest majast astub ühtäkki välja rühm turiste. Paljud majad on kaetud grafitiga.
Ka Doel oli üks neist küladest, mis plaaniti maha lammutada, kuid tänu protestidele ja 1970ndate majanduslangusele jäi küla alles. Siiski hakkasid kohalikud sealt vaikselt mujale kolima, aastal 2003 suleti kohalik kool, kuhu oli jäänud seitse õpilast. Vaid ühe akna peal lamas kass ning aknal oli silt: „Palume mitte siseneda. Me elame siin.“
Pärast sadamakülastust oli mu reiskaaslane väsinud, ometi tahtsin veel enne Belgia friikartulite ja õllekultuuriga tutvuma minekut viia ta jalutuskäigule juudirajooni. Suur kogukond elab Borgerhoutis ja Belgiëlei tänaval. Viimane ongi ehk parim koht väikeseks antropoloogiliseks vaatluseks.
Nagu ka teistel külla tulnud tuttavatel, läksid ka mu läti sõbra silmad suureks kui tõllarattad, kui ta nägi esimest korda suurt tordikarpi meenutava karvamütsiga ja üleni musta riietatud juudi noormeest. Tõepoolest – mehed sukkpükstes, kaks lokkikeeratud juuksesalku mütsi alt välja turritamas pole 21. sajandil just kõige tavalisem vaatepilt. Kui ortodokssete juutide meestemood meenutab 18.–19. sajandi Euroopa mehi, siis naiste riietus on jäänud kinni kuhugi 1940ndatesse. Väikeste kübarate ja parukatega, eest nööbitud kampsunid kombineeritud põlvedeni seeliku ja vanaaegsete kontsakingadega paistavad nad nagu ajarändurid.
Õhtu lõpuks jalutame tagasi kesklinna, et lasta friikartulitel hea maitsta. Belglased on oma krõbekartulite üle väga uhked – need on seest pehmed ja pealt krõmpsud. Külastades üht sellist asutust, tasub kindlasti proovida erinevaid kastmeid. Ketšupi ja majoneesi kõrval ootab avastamist veel mitukümmend põnevat maitset.
Teemandilinn Antwerpen
Kui endale eelmisteks jõuludeks kuldkõrvarõngaid otsisin, olin ahastuse äärel. Kullapoode on rongijaama ja kaubatänava vahelisel alal jalaga segada, kuid iga kullast kulina küljes ripub tingimata ka üks teemant.
Teemandirajoon jääb sõna otseses mõttes rongijaama varju. Suur hoone varjab päikese ning endine maailma suurim teemandikeskus jätab üsna kulunud mulje. Hallid majad, mille küljes ripuvad päevinäinud sildid, kahtlase välimusega nurgatagused, inimtühjus. Päris inimtühi siin muidugi pole. Tihti leiab nende kuulikindlate klaaside taga olevaid kalleid väljapanekuid jälgimas asiaatidest noorpaare. Kedagi kuskile sisenemas ma kunagi näinud ei ole ning pole kindel, kuidas see süsteem käibki. Vist tuleb vajutada uksekella ja oodata, kuni kenas vestis mees su sisse laseb.
Siksakitasin neil tänavatel vihaselt. Kus on küll ometi tavalised kullapoed? Soovisin osta lihtsaid igapäevased kõrvarõngad, mida polnud mitte ühelgi vaateaknal. Lõpuks jõudsin mingisugusesse kaubamajja, kuid sealtki pidin selg ees tagasi pöörduma. Nimelt müüdi sealsetes poodides veidraid mikroskoope meenutavaid masinaid – arvatavasti oli tegu mingi imevidinaga, mis mõeldud teemantide lihvimiseks.
Hetkel pole Antwerpen enam maailma suurim teemandikeskus. Teemantide lõikamine ja poleerimine on kolinud madalama palgaga riikidesse, põhiliselt Indiasse. Kuid kuni aastani 2012 läbis 84% kõigist maailma toorteemantidest Antwerpeni. Kauplemine käib siin aga endise hooga. Siia kolivad noored India mehed oma naiste ja peredega, et teemandiäriga hea hulk raha kokku ajada. Ajalooliselt kauplesid teemantidega aga ortodokssed juudid, keda oma pikkade mustade kuubede ja kübarate järgi võib siin endiselt märgata.
Kuldkõrvarõngaste asemel pidin seekord leppima odavamate kullatud kõrvarõngastega. Tavalist kullapoodi mul leida ei õnnestunudki.
Soovitused Antwerpeni külastajale:
- Iga kuu viimasel kolmapäeval on Antwerpenis muuseumid tasuta.
- Veebuss on Antwerpeni üks ühistranspordiliike. Edasi-tagasi pileti eest Lillosse tuleb välja käia 5 eurot.
- Antwerpenit on mugav avastada jalgrattal. Iga nurga peal asuvad punased Velo rattad maksavad 5 eurot päevas. Ainus tingimus on, et saad korraga sõita vaid pool tundi, siis pead ratta tagasi panema ning uue ratta laenutama. Osta pilet internetist aadressilt https://www.velo-antwerpen.be/en/rates.
- Pikemaks ajaks saab ratast laenutada mitmest rattalaenutusest Antwerpeni rongijaama ümbruses.
- Linna parim kebabikoht koos väga rikkaliku köögiviljavalikuga: Pita de Waterpoort.
- Tüüpiline naabruskonna friikartulite müügikoht, kus on hea valik taimseid ja veganisnäkke krõbekartulite kõrvale: Frituur Hector.
- Cafe The Cat: tüüpiline nurgabaar autentse sisekujunduse ja hea õllevalikuga.
- Paters Vaetje: otse katedraali kõrvale jääv hea valikuga väike ja hämar baar.
- Antwerpenis ära unusta proovida Antwerpeni õlut De Koninck ehk bolleke, nagu kohalikud seda ise kutsuvad.
Tekst ja foto: Anete Kruusmägi