Tavaliseks transpordivahendiks Antarktikasse reisimiseks on kruiisilaev või lennuk, kuid saab ka teisiti, näiteks jahiga omal käel. Just sellise viisi valisid Jane Susi ja Tanel Tarendi.
Eellugu, 2017. aasta talv
On omalaadne rahutus, mis tabab reisilt naasnut mõni nädal pärast kodusolekut. Esimene elevus on taandumas, kõik sõbrad on muljetega üle valatud, igapäevased mugavused hakkavad tunduma taas koduse rutiinina ja sinikad on paranenud. Me olime juba mõnda aega tagasi Peruu džunglitest ja mägedest ning korraga oli tekkimas just selline matkahunti heidutav vaakum. Mis saab edasi? Kuhu?
„Ma arvan, et peaks minema Antarktikasse,” kõõlus Jane ühel jalal seistes köögis ja žestikuleeris elavalt puulusikaga. See üsna napp supipoti kõrvale heidetud detsembriõhtune lause pani liikuma kahe aasta pikkuse planeerimise, millesse mahtusid kaks purjetamissuve Tallinna lahel, palju kirju jahiomanikele ja kaptenitele, hulgaliselt lugemist ja uurimist, muljetavaldava hulga villase pesu soetamist ning lõputut unistamist. Kruiisilaev ja lennuk on enamlevinud transpordivahendid Antarktika poolsaare turismipiirkondadesse jõudmisel. Siiski, saab ka teisiti; jahiga üle Drake’i väina ning tasakesi mööda Antarktika poolsaare rannikut kulgeda tundus eriti ahvatlev ning pärast ohtraid internetiotsinguid, e-kirju ja telefonikõnesid olid käed löödud 65-jalase S/Y „Paradise” kapteni ja omaniku Arnaud Dhallenne’iga kuuajaseks reisiks.
Aastavahetus 2018/2019 saabub teel, kuskil Istanbuli lennujaama lähedases hotellis. Mööda vestibüüli liuglevad litrites säravad ilusad inimesed, samal ajal kui reisisell
vaikselt nurgas friikartuleid mugib ja proovib näppudel arvutada, mitu paari sooja pesu ikkagi lõpuks kaasa sai.
Ushuaia − maailma lõpp on seikluse algus
Ushuaia, tuulise, mägede ja Beagle’i kanali vahele surutud linnakese jahisadam näeb Pirita jahtklubiga võrreldes välja üsna askeetlik. Purjetamisega tavaliselt seonduvat mereglamuuri ei paista siin kusagil. Pisut laguneva puust kai külge mitmes kihis kinnitatud jahid näevad välja nagu traktorid − tekkidele kinnitatud rullid jämedate otstega, hiiglaslikud pelid ja käepäraste vahenditega tugevdatud roolimajad annavad tunnistust, et vorm peab siin funktsioonile ruumi tegema. Reipad, pisut tokerja karvaga suured penid on jahtklubi vastuvõtukomitee ning sõbralikult saba lehvitades nuhutavad nad uued saabujad uudishimulikult üle, et siis teadval sammul kuhugi edasi kiirustada.
Kui me oma pambud kai otsas maha toetame, manööverdab „Paradise” parajasti kai äärde, kolm päevitunud nägudega selli tekil toimetamas. Sikutame pagasi üle kahe kaiäärsema jahi teki (mõlemad „Paradise’ist” märksa suuremad) ja teeme tutvust. Skipper Remi on nädalakese tagasi Antarktika poolsaarelt saabunud, meiega koos sinna naasmine saab talle olema esimene Antarktika-reis kaptenina. Tundub et Remi pole sellest vähem elevil kui meie.
Mathieu on Remi sõber, neil on Tahitil kahe peale 40-jalane paat, millega mitu korda koos üle Vaikse ookeani purjetatud. Mathieule on see üldse esimene kord Antarktikasse minna ja ka tema paistab üsna elevil. Jerome tutvustab ennast kui kokka, kuid ühtlasi on tegemist vilunud purjetaja, meremehe ja sukeldujaga. Sätime ennast pakpoordipoolsesse vöörikajutisse sisse ja lubanud kella viieks tagasi olla, lahkume Ushuaia vaatamisväärsustega tutvuma.
Ushuaiast lahkumine ei ole lihtne. Pärast seda, kui Remile on raadios kinnitatud, et me tõesti kõik lisaks oma passidele ka ise Prefectura Navali kohale peame marssima, oleme selle teekonna ette võtnud ja käe pikale hispaaniakeelsele dokumendile alla pannud, mööda tolmavat kruusateed tagasi tulnud, tormiülikonnad selga ajanud ja parajasti lahkumisärevuses otsi lahti päästame, teatab Argentina merevägi raadios sadama sulgemisest ning sellest, et lahkumine on kõigile keelatud. Beagle’i kanalisse lubatakse 70 sõlme tuult. Meie ilmaennustus küll midagi säärast ei näita. Istume pettunult tekil, meeleolu kukub silmanähtavalt.
Jerome serveerib kambüüsist suupisteid ja veini; peatselt on prantslaslik seltskondlik melu ületanud viivitusest tekkinud pettumuse ning soovijad saavad järgmised tunnid veeta kas lobisedes, raamatut lugedes või siis hoopiski jalutuskäigul kohalikku linnuelu vaadeldes. Saame käsu olla hiljemalt viieks laevas tagasi ning naastes on lahkumisluba olemas. Kiirel briifingul jagatakse vahikorrad − meie hooleks jääb terve reisi kestel maagiliselt ilus varahommikune aeg kolmest kuueni ning vastavalt siis ka päevane kolme ja kuue vahemik, korratakse üle ohutusnõuded (vest tekil viibides seljas ja lifeline kinni) ning juba ongi minek. Umbes kümne tunni pärast Beagle’i kanali suudmesse jõudes heiskame purjed ja Drake’i väin oma hiilguses on meie ees.
Drake
Esimene öine vahikord on seiklus. 30 sõlme tuult, pikk ja rulluv ookeanilaine ning kui kell hakkab pool kolm saama, tundub mõte magamiskotist väljaronimisest, riidesse toppimisest ja tekile minekust üsna ebameeldiv. Esialgu napib kogemust tugevas kreenis olevas ja kõikuvas jahis toimetamiseks, nii et ennast kogu aeg kusagile ära ei lööks. Ainuüksi riietumiseks kulub pool tundi ja protseduuri lõpus oleme mõlemad üsna võhmal. Ka pimedast kajutist kokpitti ronida pole lihtne. Kui me salongi laes olevast käepidemest kinni hoides ettevaatlikult trepi poole liigume, vajub jaht ootamatult nii tugevasse kreeni, et põrand me jalge alt kaob ja tolkneme hea mitu üsna pikana tunduvat sekundit kottpimedas salongis laest kinni hoides, jalad õhus. Oskused tulevad aga kiirelt ning kolmandal päeval hoogleme juba osavalt nagu ämmalahvid mööda käepidemeid, servi ja sangu.
Kõik soovijad saavad volilt roolis seista ning vahitunnid mööduvad vaheldumisi roolides, jäävahti pidades, albatrosse ja lõuna-tormipääsusid loendades ning igal ööl üha varem tõusvat päikest imetledes. Just-just − juba teisel päeval saabub kõrge sinine taevas, pärast antarktilise konvergentsi joone ületamist muutub merevesi ebamaiselt tumesiniseks ja esimesed küürvaalad meelitavad kogu seltskonna pikkadeks tundideks tekile. Aeg-ajalt ilmub jahi kõrvale seltskond delfiine. Drake’i väinakohta räägitakse meremeeste seas palju hirmsaid lugusid, aga võimalik on ka teine äärmus, täpsemalt „Drake Lake” ehk tuulevaikus, päiksepaiste, sile vesi... Just see juhtub kolmandal päeval. Tuult pole üldse, liigume mootori ja autopiloodiga, päev möödub jahi tekil pikutades ja päikest võttes. Kui kolmanda päeva õhtul esimest hiiglaslikku jäämäge märkame, hakkab maad võtma saabumisärevus.
Saabumine
Meie öise vahikorra alguseni on veel tund, aga eelmine vahimees koputab juba koipeatsis vastu seina. „Deception, hakkame kohale jõudma,” ning riidekihid lähevad ahvikiirusel selga. Deceptioni saar on paljude Antarktika turistide jaoks esimene pilguheit maale pärast Drake’i väina ületamist. Selle, endise vulkaanikraatri sisemusse sõidavad nii purjekad kui ka suured kruiisilaevad. Üllatusega märkame üht katamaraani, mis endise vaalapüügibaasi ees ankrus seisab. Meie jääme ankrusse Pendulum Cove’i, abajasse, mille rand on kaetud kuuma kiviklibuga − ikkagi vulkaan. Rannal paistavad Tšiili uurimisjaama jäänused − kui vulkaan 1967. aastal uuesti tegutsema hakkas, jäeti baas maha. Praegu lebab soojal liival mugavalt kolakas weddelli hüljes ning veelinnud solberdavad kalda ääres. Deceptionil on end samuti väga hästi sisse seadnud suured valjaspingviinide kolooniad, kelle olemasolust annab juba kilomeetrite kauguselt teada spetsiifiline lehk.
Esimesi tunde Antarktikas sisustab ettevaatlik ringilonkimine, rannaribal väljapitsitatud jooks (2 km edasi-tagasi, et harrastussportlastel oleks ka Antarktikas tehtud jooks ette näidata) koos sellele järgneva karastava suplusega, lähima künka (Crimson Hill) otsa ronimine ning liiga palju pilte weddelli hülgest. Jane arvates pole selline asi nagu liiga palju hülgepilte muidugi üleüldse võimalik. Kõik kibelevad edasi päris Antarktika poolsaarele ning õhtu lähenedes asume jälle teele. „Edasi lõunasse, nii kaugele kui jää lubab,” otsustab kapten.
Lõunasse, lõunasse
Vaalad! Liigume mööda Antarktika poolsaare rannikut üha kaugemale lõunasse. Järjekordselt on ilm lahke − päike kiiskab, tuult on vähe ja lainet pea polegi. Lõputu hulk eri vormides jääd, vaikne kulgemine läbi paaritunnise lumesaju ja ohtralt vaalu. Ehkki jahedus näpistab, et raatsi keegi tekilt lahkuda. Külm on nagunii kogu aeg, õpime sellega elama ning ära tundma, millal on vaja lisakiht riietust juurde ajada või siis hoopis paar kätekõverdust teha. Jääpankadel istuvad üksikud seltskonnad eeselpingviine; värskelt kalastamast saabujad sooritavad just mitte kõige elegantsemaid hüppeid pangale, mis sageli lõppevad kõhuli tagasi vetteplärtsatamisega. See aga käib kõik pingviinielu juurde, nagu ka hoolikalt ja ettevaatlikult serval kõõlumine enne vettehüpet, et seal kuskil all kurikuulus leopardhüljes luuramas pole. Suurte lõugade ja vilaja kehaga merileopardi näeb siin-seal täispikkuses jääpangal kõhutamas. Selle loomaga tuleb meil veel mitu kokkupuudet, aga lõunasse suundudes vaatavad kõik hirmu ja lugupidamisega hiiglaslikke lõugu ning meenutavad, mida kõike selle eluka kohta loetud on.
Õhtul jääme ankrusse Enterprise’i saare lähedal madalikule jooksnud vaalapüügilaeva „Governoren” vraki külge. See on üks kindlamaid ja jahtide jaoks ka populaarsemaid ankrukohti Antarktika poolsaarel. Meid ootavad siin juba kolm teist purjekat. „Spirit of Sydney” on renditud ameeriklasest loodusfotograafi poolt, kelle seekordse reisi eesmärk on pildistada merileoparde vee all. Austraaliast pärit „HaiYou” ja Saksamaalt tulnud „Vera” omanikeks on abielupaarid, kellele jahid ongi koduks ja kes on tulnud täitma oma ammust unistust purjetada Antarktikasse isikliku jahi pardal. Paneme paatide pardad kokku ning naudime ühist õhtueinet Austraalia barbeque, Saksa vorstikeste, Prantsuse juustu ja veini ning Eesti pipraviinaga.
Hommikul ärkame mootorimüra peale. Kohvitassiga tekile ronides avastame, et meid piirab kaheksast hiina turistidega täidetud kummipaadist koosnev flotill. Kõlavad hõiked ja fotoaparaadid klõpsuvad. Oleme tahtmatult saanud osaks Antarktika vaatamisväärsustest.
Charcot
Kui eestlastel on Bellingshausen, brittidel Scott ja Shackleton ja norrakatel Amundsen, kelle nimesid igaüks, kes Antarktika vastu kasvõi põgusat huvi tundnud, peast teab, siis prantslaste Charcot on mõneti teenimatult oma polaarseiklejatest ametivendade varju jäänud. Tegelikult maksab ennast tema tegemistega kurssi viia igal turistina Antarktika poolsaarele suundujal, sest enamik Antarktika poolsaare lääneranniku turismipiirkondadest on just tema avastatud ja kaardistatud.
Jean-Baptiste Charcot sündis 1867. aastal Pariisi lähedal ja õppis neuroloogiaprofessorist isa eeskujul arstiks. Tema tõeliseks kutsumuseks jäi aga meri ning pärast isa surma 1897. aastal kulutas ta pea kogu päranduse oma esimese ekspeditsioonilaeva, kolmemastilise kuunari „Français” ehitamiseks. Esialgne huvi põhjapolaaralade
vastu pöördus aga kiiresti lõunasse: „Mitte põhja, vaid lõunasse paeme me minema, sest just lõunapolaaralasid on uuritud nii vähe, et millegi suure saavutamiseks pruugib meil vaid sinna kohale minna!" kirjutab ta oma sõbrale ja toetajale Paul Pléneaule.
Seega pole imeks panna, et Charcot ’jälgedes liigub ka „Paradise”, mille kodusadamaks on Saint-Malo, sama mis Charcot’ viimasel ekspeditsioonilaeval „Pourquoi Pas?” (’miks mitte?’).
Kohaks, kus Paradise ankru vette laseb ja otsad maale kinnitab, on Français’ abajas Boothi saarel ehk koht, kus Charcot oma meeskonnaga 1903.–1905. aasta ekspeditsiooni ajal talvitus. Uurime must-valgeid pilte Charcot’ prantsuskeelsest ekspeditsiooniaruandest, mis jahi raamatukogus olemas, ja leiame tuttavaid vaateid, tahestahtmata mõeldes, millise pilguga vaataksime neid siis, kui teaksime, et peaksime siin veetma terve polaaröise talve.
Charcot’ teeneks jäi 620 miili Antarktika rannajoone kaardistamine, tema antud on ka paljud kohanimed, tuntuimatest vast Briti polaarmuuseumi ja lõunapoolseima
postkontori asukohaks olev Port Lockroy, mis sai nime ekspeditsioonile riikliku rahastuse hankinud poliitiku Edouard Lockroy järgi. Tema koostatud kaardid jäid piirkonna ainukeseks usaldusväärseks navigatsioonivahendiks järgmiseks veerandsajandiks.
Paari aasta pärast seilab Charcot siin jälle ringi, sest polaaruurija nime hakkab kandma ühe suurima poolsaarel tegutseva turismiettevõtte Ponant uusim laev, 2021. aastal valmiv „Le Commandant Charcot”.
Paradise saabub Port Charcot’sse kuldsel päikeseloojangul. Väsimus murrab suurema osa seltskonnast, kuid neli vaprat, meie koos Remi ja Mathieu’ga, suundume maale. Charcot’ talvitumisest on alles endise onni kohal paiknev kivikuhil; piirkonna peremehed on aga eeselpingviinid, kelle tiheda teedevõrguga kaetud linnak laiub kõrval oleval mäeahelikul muljetavaldavatesse kõrgusesse.
Merileopard
Ronime kummipaati ja vaiksel mootoripõrinal suundume jääpankade vahel laveerides kalda poole. Korraga togib Remi küünarnukiga ning osutab otse paadi alla vette − hüljes. Erakordselt läbipaistvas vees on näha kellegi siugjat keha paadi alt läbi libisemas ning Remi teeb mängult murelikku nägu ja väidab, et tegemist on Leopard de Mer’iga, ei suuda aga tõsist ilmet kuigi kaua säilitada ja kinnitab naerdes, et tegemist on siiski rahumeelse weddelli hülgega. Kõik naeravad kergendatult kaasa, kuniks tühikäigul popsuva kummipaadi mootori kõrval pistetakse veepinnale ilmeksimatult merileopardi pea. Pärast hetkelist, ilmselt mõlemapoolset hämmeldust käituvad kõik optimaalseimal võimalikul viisil − turistid vajutavad fotoaparaatide päästikud põhja ja loom lahkub oma merileopardiasju ajama.
Randudes tõstame kummipaadi igaks juhuks veest täiesti välja. Esimest korda 1820. aastal kirjeldatud merileopard on kaunis kurikuulus. Ta on kohalikus toiduahelas kõrgel kohal, peljates omakorda vaid mõõkvaalu ning mõningatel andmetel ka lonthülgeid; oht tema eineks sattuda on aga kõigil teistel kohapealsetel elajatel.
Aeg maal läheb kiirelt pingviinikoloonia toimetusi jälgides. Eeselpingviinitibud on suured ning täiskasvanud varastavad suure kisa saatel üksteise pesadest kivikesi, et nendega omi pesi kohendada. Jahile naastes ei paista merileopardi kusagil, kuid et kummipaat jääb ööseks vette, seob Remi selle tagumistele pontooniotstele erksinised plastämbrid mütsideks pähe. „Muidu tuleb leopard ja hammustab katki,” seletab Remi ning meil on kuri kahtlus, et ta teeb jälle nalja. Aga mine sa tea! Hommikul on paat igatahes terve.
Juba nädalakene hiljem selgub, et kuuldusel, nagu oleks merileopardil tõepoolest seletamatu kirg käia kummipaate hammustamas, on tõepõhi all. Port Lockroy baasi juures mitu päeva tormivangis veetes juhtub ühel hilisõhtul intsident, kus laevalaele suitsetama läinud Remi pahatahtliku looma otse teolt tabab ja paadi naha vapralt aeruga vehkides päästab. Kui ülejäänud kisa peale tekile jõuavad, ujub merileopard jahi ümber pettunult ringi ning parasjagu jahil külas olnud Port Lockroy baasimeeskonna liige Guillaume kinnitab üle parda kummardudes: „Oo, see on ju Sandra. Jaa, Sandrale meeldib paate hammustada...” Sandra on järjekindel ning kui pärast pikaks veninud õhtueinet Guillaume taas baasi viiakse, teeb ta veel ühe katse paadi kallal maiustada. Kapten on arusaadavalt nördinud ning kummipaat tõstetakse edaspidi ööseks välja.
Baasid ja visiidid
Paljude Antarktika poolsaart külastavate aluste lõunapoolseimaks eesmärgiks on Ukraina baas nimega Vernadski. Lõuna pool 65. paralleeli asuv baas saab kiidelda maailma lõunapoolseima baari ja suveniiripoega, aga raskete jääolude tõttu ka üsna keerulise ligipääsetavusega. Kuuleme, et käesoleval hooajal ei ole ühelgi purjekal veel Vernadskisse jõuda õnnestunud.
Jääolud ei ole soodsad ka meile ning pärast kaks korda üritamist, millest teisel lööme kampa Austraalia purjekaga „Antarctic” ning veedame tunde sõiduautosuuruste jääkamakate vahel teed rajades, peame loodusele alla vanduma.
Otsustame liikuda pisut lääne poole. Anversi saarel asuv USA Palmeri baas ei ole meie e-posti teel saadetud külastamissoovile vastanud (hiljem kuuleme, et USA valitsuse tööseisaku tõttu), kuid otsustame siiski kohale sõita, et küsida luba raadio teel. Kohale jõudes juhatatakse meid lahkelt ankrupaika, mille kruusasel rannaribal pikutavad neli lonthülgevolaskit. Saame ka loa lühikeseks, 45-minutiliseks visiidiks baasi järgmise päeva lõunal. Kuna ilm on vaikne, veame oma madratsid ja magamiskotid tekile, seame kummipaadi tuulevarjuks ja veedame öö lageda taeva all, saateks lonthüljeste jauramine.
Palmer Station on väike, 42 teadlast-abitöölist mahutav aastaringne baas, mille suurusest tingitud piiratud vastuvõtuvõime annab sel päeval külastusloa vaid meie seltskonnale. Baasi ümber keeb vilgas loomaelu. Lonthülged on kogunenud lesilasse ning õhku täidab pidev üürgamine ja mörin, pingviinipaarid on vallutanud kõik lähedalolevad kaljunukid ja kasvatavad oma tibuloikameid ning erakordse asjalikkusega kõõlub baasi taaskasutusjaama lähistel lind, keda on kange kiusatus ristida raisakanaks. Lääne tupp-nokk, inglise keeli snowy sheathbill on ainus Antarktika endeemiline maismaalind, kes eelistab kiiret jalakäimist ringilendamisele. Omnivoori ja sanitarina tunduvad selle eluka tarbimisharjumused üsna ehmatavad, kuid tema panust kohalikku käitlusprotsessi ei maksa alahinnata. Kiire käiguga valge lind hüpleb osavalt nii pingviinikoloonia kui ka hüljeste vahel ning vaatab, mis ja kust saada on. Uudishimulik ja kartmatu, on lind tuntud ka oma kombe poolest uurida lähedalt laevu ja paate, aeg-ajalt lisakülalisena isegi kummipaadisõitudel.
Saame sõbraliku vastuvõtu osaliseks. Kokk serveerib värskeid brownie’sid ja kohvi. Baasi direktor, polaarveteran Bob näitab 20 aastat tagasi baasi ümbruses tehtud pilte. Paljusid neil kujutatud liustikest ei eksisteeri enam, saame selles ise aknast välja vaadates veenduda.
Meie viimaseks külastatavaks baasiks jääb paljudele turistidele tuttav Port Lockroy, mis saanud nime juba eespool mainitud Charcot’ ekspeditsiooni toetaja Édourad Lockroy järgi. See Briti baas tegutseb praegu muuseumi, poe ja postkontorina, mida haldavad neli hooajatöölist, kes oma koha kibeda konkursiga välja võidelnud − kuussada soovijat neljale kohale sellel aastal.
Liiklus baasi ümber on tihe. Nii Goudier’ saar, millel baas asub, kui ka baasi enda ruumid on tillukesed ning päevas soovib seda külastada mitu suurt kruiisilaeva. Pärast pikemat ootamist lubatakse meid maale tunniajases aknas kahe kruiisilaeva vahel. Kui luba antakse, oleme parajasti lähedalasuval saarekesel hülgeid pildistamas. Kihutame nii mis kummipaat võtab purjekale ja haarame kaasa juba eelnevalt valmis kirjutatud postkaardid, et need baasis Briti postiteenistuse punasesse postkasti lasta.
Port Lockroy toimib suurepärase tormivarjuna ka jahtlaevadele. Viimased neli päeva ootas ilma paranemist seal koos „Paradise’iga” kokku seitse jahti.
Tagasi, tagasi
2019. aasta jaanuariilm oli Antarktika poolsaarel haruldaselt päikseline. Usaldusväärset statistikat pakkus 1990ndate keskpaigast igal aastal Palmeri baasis töötanud ameeriklane Bob, kes kinnitas, et ka meie kogetud tasane Drake’i väina ületus on üsnagi haruldane.
Tagasiteel Drake meid enam ei hellita − uurime ilmakaarte ning võtame kursi Hoorni neeme asemel hoopis kaugemale läände, et vältida tekkima hakkavat tsüklonit. Arvestame ületuse kestuseks kuus päeva. Kogu selle aja jooksul kütet siseruumides pole ning lisaks raevukale loksumisele hakkab tasapisi kogu jaht seestpoolt kondensveega kattuma. Kui jäänud on veel kolm ööpäeva, paneb Drake proovile nii moraali kui ka füüsise, läbi on vettinud nii madrats, magamiskott kui ka enamik riietest. Ühe kolmetunnise vahi lõpetab erakordse elegantsiga otse jahi kokpitti murduv laine, mis sõna otseses mõttes minut enne vahikorra lõppu kõik vahimehed jälle läbimärjaks kastab. Magamine, ütleb Tanel, toimub nagu soos − poed koisse nagu laukasse ja tõmbad märja magamiskoti nagu mätta soojenduseks peale.
Ka korralik tuul ei jää tulemata. 50 sõlme läänetuult ja kuuemeetrine murduma kippuv laine muudab magamise paljudele võimatuks − magamiskotis lebades toimub justkui lõppematu sõit Ameerika mägedel, kui laineharjale rühkinud jaht sealt korraliku prantsatusega jälle alla kukub ning lainepõhja poole kiirendab, et siis uuesti üles ronima hakata.
Siis hakkab ikkagi paistma kauaoodatud Hoorni neem ja Beagle’i kanal pole enam kaugel. Saabume tagasi Ushuaiasse varasel hommikutunnil, on korraga väga rõõmus ja väga kurb. Esimesed käigud maal on ootamatult vaevalised, sammud sätivad ennast salakavalalt vastu majaseinu ja tänavaposte.
Iga reis annab ja võtab. On neid kohti, kuhu jääb suurem hingetükk maha, ning on neid, mis ununevad kiiremini. See reis aga salvestub sügavale kehamälusse − need ligihiiliva merehaigusega peetud lahingud, elu esimesed suuremad tormid, embav jäine hingus, sügavaim sinine ja lõputu valge, külmavõetud varbad ja päikesepõlenud ninaots, liustike lõhn, hülge hingamine, pingviini sammud lumel, liustikutüki murdumine merre ja jääsupi klõbin vastu laevakeret.
Epiloog
Päikesepaistelisel ja tuulevaiksel pealelõunal pingviinikoloonia kohal mäenõlval turnides või Antarktika poolsaare populaarseima koha, Port Lockroy lähedal koos seitsme teise jahiga ankrus olles või igapäevasesse looduseimede üle imestamise rutiini langedes võib kergesti tunduda, et tegemist pole millegi palju ohtlikumaga kui laupäeva pärastlõunane väljasõit Kakerdaja rabasse.
Siiski, piisavalt harva, kuid järjekindlalt annab Antarktika märku, et ta jälgib meid. Ootamatult läbi lume tühjusesse astuv kummik, kummipaadist maale hüpates jääl libisev jalg või liustikust kahuripauguga sarnaneva müra saatel allavarisevad jääkamakad tuletavad meelde, et oleme siin vaid kutsumata külalised, kelle turvaliseks hakkamasaamiseks tuleb heale ettevalmistusele lisaks liita ka üsna suur protsent õnne.
IAATO, Antarktika turismifirmade liidu brošüüris jahtlaevadele märgitakse, et Drake’i väina ületades on tormis vähemalt korra ümber läinud kõik seal piirkonnas regulaarselt seilavad jahid.
Oleme juba pisut üle kuu turvaliselt kodus, kui ühel hommikupoolikul hakkavad telefonidesse saabuma ärevad sõnumid reisikaaslastelt – „Paradise” on Lõuna-Georgia saarelt naastes tormi kätte jäänud, murdlaines ümber läinud ning kaks inimest on üle parda kukkunud ja kadunud. Ehmatusega saame teada, et üks kadunutest on Arnaud Dhallenne, „Paradise’i” reeder ja kogenud purjetaja, kellega me enne reisi tihedalt suhelnud oleme. Meiega koos Antarktikas viibinud meeskonnaliikmetest on pardal ka Remi.
Järgmise nädala jooksul jälgime oma Prantsuse sõprade vahendusel „Paradise’i” teekonda õnnetuskohalt Falklandile. Ilm on jätkuvalt raske, purjeka mootor on viga saanud ega käivitu enam. Hingame kergendatult, kui kuuleme, et jaht on lõpuks tervelt Stanley sadama kai äärde jõudnud. Midagi suurt on meist üsna lähedalt mööda läinud.
Tekst ja fotod: Jane Susi ja Tanel Tarendi