Võib vist öelda, et lõppev aasta on Tiit Pruulil möödunud tormiselt ja jäiselt, ühe aastaringi sisse on jäänud nii purjereis Antarktikasse kui ka augustikuine reis Arktikasse Vene aatomijäälõhkujal „50 aastat võidust“. Kui Antarktikamuljeid saab lähemalt lugeda GO Reisiajakirja 2016. aasta 3. numbrist, siis seekord kirjeldab ta lähemalt erilist Arktika-kogemust.
On üks laev maailmas, mis viib turistid garanteeritult põhjapoolusele – see on Venemaa aatomijäälõhkuja „50 aastat võidust“. On veel mõned diisellaevad, mis sinna sõite korraldavad, aga nende kohalejõudmine pole kindel, vaid sõltub jääoludest. Mõnel aastal on need leebemad, mõnel raskemad. „50 aastat võidust“ närib end läbi ka kolme meetri paksusest jääst.
Selle laeva reaktorid lubaks järjest merel olla viis kuni seitse aastat, ei peaks vahepeal sadamasse tankima sõitma. Piirajaks on aga toiduladude ja külmkappide mahutavus – provianti saab jäälõhkuja oma 140 meeskonnaliikme jaoks korraga pardale võtta seitsmeks kuuks.
Kas midagi oli teisiti, kui arvasid?
Kujutasin ette, et jääd ja jäävalle on pooluse ümber palju-palju rohkem. Aga eks minu teadmised on pärit 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse polaaruurijatelt. Vahepeal on globaalne soojenemine oma töö teinud ja jääd on tõesti palju vähem. Kui Antarktikas on need muutused silmale raskesti märgatavad, siis Arktika mere jää on viimase kümne aasta jooksul kahanenud 4,1% ehk umbes 500 000 km².
Kui erinevad on Arktika ja Antarktika?
Esiteks – Antarktis on kontinent ja maa on kaetud kuni 4 km paksuse jääkihiga. Arktika on enamalt jaolt ookean, mille peal triivib jää. Kuna päikesekiired langevad mõlemale maailma servale terava nurga all, siis on mõlemal pool külm. Franz Josephi maa meenutab oma liustikega veidi Antarktika poolsaart, aga muidu on tegu ikkagi kahe üsna erineva kandiga. Kuigi saime Barentsi meres ka noort tormi, nii et paljud reisijad ei tulnud ühel päeval söömagi, siis on see kõik ikka võrratult kergem kui ilmastikuolud Drake’i väinas Antarktikas.
Kes olid reisijad?
Kokku sadakond turisti üle maailma. Umbes kolmandik Hiinast ja mujalt Aasiast, palju sakslasi ja austerlasi, mitu ameeriklast, mõned inimesed Austraaliast, Venemaalt. Kokku umbes kolmkümmend rahvust.
Keda nägite?
Barentsi meres nägime korraks vaalu, paraku rohkem veesambaid kui loomi endid. Arktikas on umbes 20 000 jääkaru, neist nägime kümmet. On ikka uhke pilt, kui see mitusada kilo kaaluv loom ühelt jääpangalt teisele hüppab või graatsiliselt vette sukeldub. Omamoodi graatsilised elukad on ka morsad, kes vedelesid rannal kui tohutud kivimürakad, aga vees suutsid teha ikka päris kiired liigutusi ja ilusaid hüppeid.
Lootsin kohata ka polaarrebast, aga temast nägime vaid ühte korjust. Et meist korjused ei saaks, selleks oli meil kaasas neli jäägrit, kes alati oma püssidega valvasid, kui jääle või saartele läksime. Franz Josephi maa ümbruses nägime tohutult palju erinevaid linde. Üht tavalisemat – söödikänni – võib kohata meilgi.
Kas tegu oli luksusega?
Ei ja jaa. Toideti kuninglikult. Kokad olid Austriast ja Malaisiast. Peakokk oli veel mures ja käis minugi käest küsimas, et kuidas toidud on, sest nad pidid sel aastal kogu proviandi ostma Venemaalt, varem olid neil ikka välismaised toorained kaasas.
Eluruumid olid päris askeetlikud. Tegu on ikkagi 1990ndate standardite järgi ehitatud töölaevaga, mille ülesanne on hoida vabad Põhja-Jäämere veeteed. Suvine turistide vedamine on väike ja vähetähtis seik selle laeva elus. Turismireisi ajaks kolis laeva ohvitserkond alumiste tekkide kajutitesse ja andis oma kajutid turistide käsutusse. Kuigi energiapuudust ses laevas olla ei tohiks, oli ikka probleeme sellega, et sooja vee surve ja kajutite ventilatsioon oli olematu.
Kas pikkade ülesõitude ajal laeval igav ei hakanud?
Vastupidi. Ei jõudnud kõike ära teha, mida pakuti. Ekspeditsioonil oli kaasas palju põnevaid loengupidajaid – vene ja saksa loodusteadlasi, briti polaarajaloolasi ja teisi, kes pidasid ettekandeid Arktika jääst, vaaladest, jääkarudest, kliimamuutustest ja paljust muust. Näidati filme, laevas oli suurepärane polaarraamatukogu. Mulle kui vene keele oskajale pakkus erilist mõnu suhelda laevameeskonnaga. Kapten Oleg Šapin on näiteks 1980ndatel kaheksa aastat töötanud Eesti Merelaevanduses, selgus, et meil on mitmeid ühiseid tuttavaid. Eriti vahva sell oli Peterburis elav laevakunstnik Viktor Kobzev, kes läks samal aastal, kui mina sündisin, esimesse klassi Paldiskis ja kelle kunst on paljus inspireeritud Tallinna vanalinnast.
Päris hea tunne oli istuda päris laeva põhjas olevas saunas, visata leili ja kuulata, kuidas jää vastu parrast kraabib. Veel uhkem oli muidugi teha helikopter MI-2-ga lende jääväljade kohal.
Selle reisi teiseks tipphetkeks pooluse kõrval või isegi selle ees oli Franz Josephi maa. Tegu on 191 saarega, mis asuvad pooluselt 900 km lõuna pool ja mis Venemaa 1926. aastal enda omaks kuulutas. Talvel saab siit jalgsi poolusele kõndida, kõige rohkem jääd on Arktikas märtsikuus. Saartel on praegu umbes 700 Vene sõjaväelast, juttude järgi uhke lennuväebaas. Meie seal ei käinud, vaatasime ikka looduslikult ja ajalooliselt huvitavaid paiku. 85% saartest on liustike all. Talvel on siin 20–30 külmakraadi. Augustikuus, kui meie seal olime, on temperatuur nulli ümber või paar kraadi sooja. Norrale kuuluvad Teravmäed on siit vaid 260 km kaugusel, aga tänu Golfi hoovusele on temperatuurid seal keskmiselt kaheksa kraadi kõrgemad.
Saarestiku nimi on pärit austerlastelt, kes 1873. aastal saared avastasid. Siin on peatunud ja talvitanud mitmed polaaruurijad (Nansen, Jackson, Amadeo, Sedov, Krenkel, Papanin), need saared on olnud paljudele kas stardi- või pääsemispaigaks põhjapoolusele minnes või sealt tulles. See annab sellele jumalast mahajäetud paigale erilise aura.
Kui palju turiste igal aastal poolusel käib?
Arvan, et 500–600. Esimeseks põhjapooluse turistiks loetakse ameeriklast David Fisherit, kes kauples endale 1991. aastal 30 000 dollari eest koha Nõukogude Liidu aatomijäälõhkujale ja kirjutas sellest raamatu „Across the Top of the World“. Kokku olevat poolusel aastakümnete jooksul käinud umbes 10 000 turisti. Kui arvestame ka laevameeskonnad, nii turismi-, uurimis-, kui ka sõjalaevadel, siis muutub see arv ikka märksa suuremaks. Esimene laev jõudis geograafilisele põhjapoolusele 1977. aastal. Sellest ajast saadik on kõik vee peal sõitvad laevad, mis seal käinud, registreeritud. Esimene allveelaev, mis poolusel käis, oli 1958. aastal ameeriklaste Nautilus. Kui palju eri riikide allveelaevu seal sellest ajast tiirutanud on, pole ilmselt kellelgi täpset ülevaadet.
Lisaks laevasõidule on ekstreemsportlastel võimalik poolusele ka suusatada. Iga aasta aprillikuus on venelastel triiviv polaarjaam kusagil 89°N ja 140°E vahel. Sinna saab Teravmägedelt lennata. Jaamast lähevad suusatajad kaheksa kuni kaheteistkümne päevaga poolusele, kust helikopter nad tagasi toob. See matk on siiski jõu- ja taskukohane üsna vähestele.
Kui palju eestlasi on poolusele jõudnud?
Minu teada turistidena endine diplomaat Peeter Kapten suusatas sinna venelaste polaarjaamast 2001. aastal ning kadunud ajakirjanik Ants Paju lennuki ja helikopteriga 2002. aastal. Aga eelkõige muidugi polaarseikleja ja teadlane Timo Palo, kes matkas jalgsi pooluselt tagasi Teravmägedele.
Kuidas poolusele jõudsite?
Laev sõitis Murmanskist Atomfloti sadamast välja 2. augusti hommikul. Meri oli kohati üsna karvane, oksekotid jagati mööda laeva laiali. Jääd hakkasime nägema pärast Franz Josephi maast möödumist. Esialgu ujusid vastu üksikud jäämäekesed, siis terved jääväljad. Üldiselt oli kogu selle ülesõidu märksõnaks udu. Aeg-ajalt sadas lörtsi, mis külma tuulega muutis laevatekid libedateks liuväljadeks. 6. augusti õhtul hakkasime poolusele lähenema. Kaks veidi jokkis madrust sättisid jäälõhkuja lipuehtesse, horvaadist baarmen tassis laevaninasse vahuveinikastid. Jää oli umbes meetripaksune, vahepeal tükati vaba vett. See olukord ei valmistanud me laevale mingit raskust, hoog võeti maha umbes miil enne poolust, siis tuli hakata manööverdama, et 90 kraadi põhjalaiust täpselt kätte saada. See õnnestus veidi pärast südaööd. Algas üleüldine kallistamine ja musitamine. Muidugi oli see kõik üks sümboolne mäng, aga ei saa salata, et mingi meeleliigutuse moodi asi käis ikka hingest läbi küll.
Kuna jääolud täpselt pooluse kohal olid üsna nigelad, sõitsime neli-viis miili eemale, kus oli võimalik suur laev jäässe rammida ja ta sinna parkida. Jää peale lasti ka seitse tonni kaaluv ankur, puhtalt selle pärast, et ilus vaadata oleks. Hommikul löödi siis laeva kõrvale sümboolne põhjapooluse märk (tegelikult olime sel hetkel minu GPS-i järgi koordinaatidel 89°54’N), kapten pidas kõne maailma rahust, tantsiti, matkati, tehti miljon fotot ja supeldi jäises vees. Tegelikult olime selleks hetkeks juba geograafilisest põhjapoolusest tükk maad eemal, sest jääväli, mille sees olime, oli öö jooksul mitu miili triivinud.
Nii et ega poolusel suurt midagi näha ei olnud. Vene lipp, mis 2007. aastal ookeani põhja kinnitati, on teatavasti 4261 meetri sügavusel ja seda me ei näinud.
Kas sinust on saanud polaarseikleja?
Kas just seda, aga huvi jäiste ja lumiste alade vastu on tekkinud küll. 2017. aasta lõpus planeerin reisi Antarktikasse juba suurema eestlaste grupiga.
Fotod: Tiit Pruuli