Andres Sööt on teinud üle 70 dokumentaalfi lmi, lisaks olnud operaator teiste režissööride juures umbes veerandsajal korral, kõrvale sajad kroonikalõigud, tellimustööd, reklaamfi lmid. Mäletan, millise sügava mulje jätsid mulle 1980. aastail tema kultuuritegelasi portreteerivad fi lmid. Nagu Eesti aeg oleks tagasi tulnud.
Näost näkku kohtusin Andres Söödiga esimest korda 1992. aastal Nõmmel, Pilviku tänaval. Meie arutasime Lennart Meri presidendikampaania finesse. Sööt ja eriti tema filmikaamera püüdsid jätta muljet, et neid pole seal. Sellest kõigest valmis Andres Söödil dokumentaalfi lm „Mina, Lennart Meri…”. Täpselt nii on Sööt töötanudki − tagasihoidlikult, ise märkamatuks jäädes, aga talletades tohutu hulga kroonikakaadreid meie igapäevaelust. Nüüd, meie dokumentalistika ühe klassiku 80. sünnipäeva aegu, vaatame, mida on Andres Sööt üles filminud reisihuvilise inimese rõõmuks.
Andres Sööt läks esimest korda kodust kaugele siis, kui ta polnud veel Andres Sööt, vaid seitsmeaastane Andres Leppik, Paide advokaadi poeg. See ei olnud vabatahtlik minek. Oli aasta 1941. Küüdisõit läks Sibirjaki kolhoosi Siberimaale. Selles külas oli umbes 200 Eestist väljasaadetut, põhiliselt naised lastega ja mõned hästi vanad mehed. Perede meespooled istusid vangilaagreis.
Mida mäletab väike poiss neist aastaist?
Mul on tegelikult palju väga eredaid mälestusi läbi nende seitsme aasta, mis Siberis olin. Põhiline oli näljatunne, mitte et kogu aeg näljas olime, aga see tunne on meeles. Nälg on ka see, kui sul on pidevalt kõht pigem tühi kui täis. Tänapäeval teame, et kui kõht on tühi, siis veerand tunni pärast võime kusagil midagi süüa. Siis aga ei teadnud, kas täna üldse saab veel süüa või kas hommegi saab.
Läbi mu lapsepõlve kumab üks unistus: kui saaks ükskord ühe tüki puhast rukkileiba. Ei torti, ei praadi, esmane soov oli leib.
Teine asi, mis rõhus ja piinas, oli koduigatsus. Olin piisavalt vana, et mäletada elu, mida elasime enne, ja mul oli tohutu igatsus endise elu juurde tagasi saada. Et näeks isa ja vanemat õde ja saaksime kunagi koos kodumaal olla. Need olid põhilised mõtted punase niidina läbi kõige. Jah, oli ka külm ja riietus oli kehv, aga need olid sesoonsed hädad. Ei mäleta, kuidas me seal toime tulime, aga mingites räbalates käisime. Osta ja saada midagi kuskilt polnud, kaubandust kui sellist polnud. Raha käibel polnud, oli vaid puhas naturaalmajandus. Kui olekski raha olnud, siis poleks poest sõja ajal nagunii midagi osta olnud. Venelased õmblesid endile vatijoped ja -püksid. Kel olid lambad, need õmblesid nahkadest kasukad ja villast tehti muide väga sooje ja hinnatud vilte. Eestlastest väljasaadetuile jäid need asjad unistuseks.
Meid pandi tulles kompsukestega maha, külaelanikud kogunesid me ümber, käsk oli, et peavad meile elamise andma. Siis valiti need, kes olid suuremate kompsudega, eelistati ilma lasteta üksikuid inimesi. Paar esimest talve elasime venelaste majades nende peredes.
Mina olin seal noorema venna ja emaga. Vanem õde oli küüditamise ööl tädi juures Tallinnas. Isa viidi laagrisse.
Vähestel majadel oli kaks tuba, seda loeti luksuseks. Mis elu see oli, pere elab oma elu ja sa pead seal nurgas olema, välja minna ei saa, midagi selga-jalga panna pole, vaatad pealt, kuidas teised seal söövad. Kui said pool ämbrit kartulit mõne riideeseme vastu, siis selle toiduks tegemiseks pidi laenama perenaise käest potti ja muud. Kui hakkad praegu oma ema ja kõikide emade peale mõtlema, siis sügav kummardus neile, kuidas nad suutsid vastu pidada. Pool päeva peaks rääkima, et sellest õiget arusaama tekitada. Mu vend oli neljane.
Sa said 1947. aastal alaealisena õiguse tagasi tulla. Kuidas see tehniliselt välja nägi?
Oli mingi määrus, et lastel, kes küüditamise hetkel olid alaealised (või oli veel mingi vanusepiirang, ma täpselt ei mäleta, pole uurinud), on õigus Eestisse tagasi tulla. Aga ega tegelikult sellest ei peetud kinni, mind ei lubatud ära ja paljusid teisi ka, kes olid tollal minust vanemad. Aga ma smugeldasin end lihtsalt ühte rühma sisse, kes viidi Eestisse. Eestist tulid esindajad järele ja korjasid lapsed küla pealt kokku.
Kuidas Eestist oskasid inimesed järele tulla, kuidas need asjad kokku lepiti?
Pärast sõda hakkasid kirjad taas liikuma. Tean, et meie külas elas üks juudipere, naine kahe lapsega, mees, härra Blumberg, oli Eestisse jäänud, kas Punaarmeesse sattunud või muul moel küüditamisest pääsenud. Tema hakkas oma peret tagasi organiseerima, siinsete võimudega klaarima. Punane Rist oli mingil moel kaasatud. Ta tuli oma lastele järele, aga võttis kaasa ka teisi. Tema organiseerimisel tuli veel üks eesti proua sinna ja viis ära rühma, kellega minagi sain tulema. Dokumente mul muidugi mingisuguseid polnud, Siber on suur ja lai ning tollal polnud süsteem hoogu sisse saanud ja ega täit kontrolli polnud. Kui juba mööda Obi laeval sõitsime, siis mingi kontroll küll käis, aga see polnud kuigi range. Proua, kelle juhtimisel sõitsime, ütles mulle, et mine sa nüüd natuke eemale, kuni meid kontrollitakse. Nii ma sügispimeduses seal jõelaeva tekil end varjasin. Tomskist Novosibirskisse ja sealt Moskvasse polnud kontrolli ja nii ma Eestisse jõudsin.
Kas vene keele said Siberis suhu?
Loomulikult, polnud mingit probleemi. Juulis 1941 jõudsime kohale, esimesel aastal ma kooli ei läinud, põhjuseks oli peamiselt riiete puudus. Järgmisel sügisel läksin esimesse klassi ja sain kahel aastal järjest kiituskirja. Õppetöö käis muidugi vene keeles, hinnaalanduseta. Ju ma siis tulin toime. Meil kõigil oli vene keel, eriti lastel, aasta jooksul vabalt suus.
Tagasi tulid Paidesse?
Siin pidi keegi olema, kelle juures hakkad elama, kes hakkab sind ülal pidama. Meil aga polnud siin enam sugulasi, kelle juurde oleksin saanud minna. Vanemate tuttavad võtsid mu lihtsalt oma perre elama. Pereisa nimi oli Konstantin Sööt. Söötide pere lapsendas mind pärast ja nende nime kannan siiani. Nimemuutuse põhjus oli see, et muidu oleks mind 1949. aastal uuesti Siberisse saadetud, nagu teisi minuga koos koju tulnud lapsi. Paljud saadetigi, aga mul oli juba teine nimi ja see mind päästis.
Siis raudteekool ja kinokool.
Elamine oli tollal majanduslikus mõttes ikka nii karm, et pärast algkooli lõpetamist polnud mul sisuliselt võimalust edasi õppida. Söötide peres oli endal kaks poega. Mu kasuvanematel polnud võimalik kolme eest õppemaksu maksta. Valisin õppeasutusi, kus saaks kiiremini ameti selgeks ja omal käel elama. Oluline oli, et stipendiumi makstaks, aga seda tehti tollal vaid tehnikumides, mis andsid ka keskhariduse. Elasin siis Tartus ja seal suurt valikut polnud. Ainuke arvestatav kool oli Tartu Elektromehhaanika Tehnikum ja sinna ma läksin, soliidne eriala – elektriku elukutse. Teise kursuse järel muudeti see miskipärast raudteetranspordi tehnikumiks. Stipp natuke tõusis ja jäime kogu kursusega sinna. Lõpetasin kiitusega ja see andis õiguse minna kõrgemasse kooli sama eriala edasi õppima ilma sisseastumiseksamiteta.
Mind kui raudteelast võlub su eluloos fakt, et astusid ajaloolisse ja soliidsesse Leningradi raudteeinseneride instituuti.
Astusin jah sinna, kuid sügisel tekkis selline ahastus, kinopisik oli mul sees ja mõtlesin, et ei taha raudteelaseks saada. Dokumendid olid juba vormistatud ja puha, tsaariaegne kool, sinna oli suur konkurss, mu eriala oli dispetšerteenistus, raudtee aristokraatlik osa, jaamaülemad ja muud tulid siit. Aga ma ei läinudki. Kodus oli veidi pinget, aga õnneks olid kasuvanemad nii mõistlikud, et vägisi ka ei ajanud. Hakkasin rihtima Moskva kinematograafiainstituuti. Nõuded olid minu jaoks nii kõrged ja konkurss nii tihe, et tulin lootusetus seisus ja silmad häbi täis tagurpidi tagasi. Siis läksin kultuuriministeeriumis ühe proua juurde, et kuidas vabariiklike kohtadega on, mis vabastasid üldhariduslike ainete eksamitest. Soovitati Tallinnfilmi tööle minna, et kogemusi saada ja mõne aasta pärast proovida. Läksingi operaatori assistendiks. Ja ka õhtukooli küpsustunnistust saama, lõpetasin 1956. aastal töölisnoorte keskkooli. Järgmisel aastal sain kindla tundega Moskva kinoinstituuti sisse.
See oli kindlasti teistsugune maailm kui Paide-Tartu-Tallinn. Oli sulle tänu Siberi kogemusele sinna minek lihtsam?
Jah, polnud probleeme. Moskvas õppis tollal arvukalt Eesti noori, ka kinoinstituudis: Leida Laius, Jüri Müür, Veljo Käsper, Harri Rehe, Ivar Kosenkranius, Jüri Garšnek, Peep Lepik, Valeria Anderson. Venemaa polnud tollal meile kauge Berliin või Amsterdam, oli üks suur kodumaa. Koolitöö käigus sain teha filmi ka Altai mägedes ja Tadžikistanis.
Oled rääkinud, et Moskvast tagasi tulles tundus Tallinn sulle vaikse provintsilinnana. Kuidas seda selgitad?
Elasin ligi kuus aastat Moskvas. Kontrast oli Tallinna naastes ikka väga-väga suur. Olin siin natuke võõraks jäänud, kõik mu sõbrad ja mõttekaaslased, kursus, instituudi õhkkond, mida peaaegu jumaldasin, jäid maha. Õppimine oli minu jaoks suur-suur nauding ja kui see läbi lõigati… Asemele tuli unine pisike argipäev Tallinna stuudios, kus eriti mitte midagi kellegagi rääkida polnud. Moskva kontrast Tallinnaga võrreldes oli toona suurem kui praegu.
Filmi- ja kirjamees Olev Remsu on kirjutanud, et sel ajal oli Moskva seltskond poliitiliselt vabameelsem kui Eestis. Kuidas sulle tundus?
Tema õppis hiljem, mina lõpetasin juba 1962, siis oli Nikita aeg, aga päris sula veel polnud. Mingi lõdvenemine ehk oli küll. Ega me tol ajal otseselt poliitilise probleemistikuga ei tegelenud, ei tulnud kõne alla tegelda. Ideoloogilise survega pidi arvestama.
No Leningi ütles, et kinokunst on kõikidest kunstidest tähtsaim, agitaator ja propagandist ja mis kõik.
Otsest survet polnud, et peate midagi nii või teisiti tegema, aga kompartei üldkursust, diamatti ja mida kõike veel pidid kuulama ning nii kaotasid väärtuslikku aega mõttetute ainete tuupimiseks. Tol ajal polnud mõeldavad mingid eriarvamused ning ega küsimusi õppejõule ju esitada ei saanud, ei tulnud kõne alla.
Aga üldiselt olid õppejõud ja kaaslased ikka suhteliselt intelligentsed. Mõned poliitilised anekdoodid olid ja nalja ka natuke, aga otseselt ja avalikult ju ei küsitud, et kuidas sa suhtud nõukogude võimu.
Aga tuleme tagasi su Moskvast naasmise ja kiire taaslahkumise juurde aastal 1963.
Olin Moskva karussellilt maha tulnud ja siinne seisak tundus mulle kuidagi… Mul polnud kuskil elada, polnud sugulasi, tuttavaid oli vähe ja võõraks jäänud. Esialgu polnud tööd ka, stuudio plaanid olid aasta ette ära planeeritud ja filmigrupid peale määratud. Jäin kahe tooli vahele hõljuma. Siis helistas mu kursusekaaslane Moskvast, et Kaug-Itta otsitakse operaatorit, sairapüüdjatest filmi tegemiseks. Viktor Zak oli minust mõni aasta varem lõpetanud režissöör. Mina olin kohe rõõmuga nõus ja õnneks Tallinna stuudio lasi mind ära ka, kuigi oleks võinud kinni pidada. Stuudio direktor oli arusaaja mees ja mõtlesin ju vaid ajutiselt ühe filmi peale minna. Paari päeva pärast lendasime Habarovskisse ja mu pikk Kaug-Ida epopöa algas.
Too plaanitud film jäi aga ära, sest meremehe passi oli vaja, see oli natuke nagu välismaale sõit. Sairapüüdjad käisid Hokkaidō saare lähistel neutraalvetes ja sinna minekuks pidi olema puhas ankeet. Mul oli küll uus nimi, teised vanemad ja ega ma küüditamisest ankeetides ei kõnelnud, aga ega KGB-l midagi teadmata polnud. Aga pigem oli vist asi tol korral režissööris, kes oli juut, ja neil käis just jälle mingi juudivastane kampaania − kahjurid, dissidendid ja muu selline jutt. Igatahes meid sinna merele ei lastud. See oleks ka ääretult keeruline film olnud. Need laevad olid väikesed ja kipakad ning tegu oli ikka ookeanitormidega.
Selle filmiga jäi asi pooleli, aga koju sa ka ei tulnud.
Kaug-Ida sügis on haruldaselt võimas, anna andeks, aga see meie kuldne sügis ei anna sellega seal võrreldagi. Ussuuri taiga sügisvärvid − see on midagi kirjeldamatut! Kahjuks polnud tol korral nii head värvifilmi.
Aga jah, sinna pakuti tööd. Suur nõukogude juubel oli lähenemas, kõik stuudiod pidi oma kandi inimestest ja tegemistest kokku panema ülevaatefilme (obzornõi film), et kus ja kuidas nõukogude inimene siin ja seal elab. Habarovski stuudio teeninduspiirkonnaks oli kogu Kaug-Ida. Sellel stuudiol oli raha tohutult, polnud probleem kirjutada välja komandeering mitme tuhande kilomeetri kaugusele. Ja ole seal või kolm nädalat, kui tahad! Mind saadeti ka seda filmi tegema ja ühena kolmest-neljast operaatorist pidime seda territooriumi üles võtma. Siberlased on lahke rahvas. Viina jätkus ja oli, mida peale võtta, kalamarja söödi supilusikaga, pesukausiga oli laual.
Filmi nimi oli „Dalnevostotžnõje rasskazõ” ehk „Kaug-Ida jutustused”. Samas tehti seal üht populaarteaduslikku filmi pealkirjaga „Sahhalini kalakasvatajate juures”. Olime sügisel Sahhalinil ühes kalakasvatuses ja oi seda möllu, kui gorbuuša tuli jõgedesse kudema, jõgi kubises, võta või palja käega. Nii me seal rõõmsalt elasime ja tegime filmi ka. Talve olin seal, kevadel hakkas juba koduigatsus vaevama, oli juba käidud ja nähtud ka, tulin siis Tallinnfilmi tagasi.
Loen su eluloost, et Tallinnfilmis olid kuni 1972. aastani. Sellesse aega jäävad su Antarktika-filmid „Enderby valge maa” (35 minutit; 1969), „Jääriik” (14 minutit, toimetaja Jaan Ruus; 1969) ja „Kontinent kõigile” (5 minutit; 1969). „Enderby…” on film uurijate tööst Antarktikas. See on film tööst ja elust ränkrasketes tingimustes, film meestest, kelle eelkäijateks on Cook, Bellingshausen, Scott, Evans ja teised seda mõõtu uurijad. See on ka film isoleeritusest ja üksindusest. Selle filmi materjale on hiljem kasutanud näiteks režissöör Riho Västrik oma dokfilmis „Tulekahju paine”. „Kontinent kõigile” on lühike filmijupp sellest, kuidas Antarktika on kõikidele teadlastele avatud koht. Ja sissevaade sellele, mida seal teevad nõukogude teadlased. „Jääriik” on oma poeetilisusega kindlasti üks teedrajav töö eesti loodusfilmide seas. Küsimus pole kaugeltki ainult sellest, et filmitud on unikaalseid ja imelisi kaadreid jäätunnelites, vaid igavese tardumuse ja vaikuse maa jõuab tõepoolest läbi ekraani vaatajateni. Kilomeetrite paksune ja 40 000 aasta vanune jääkiht elustub koos Arvo Pärdi muusikaga, jääpurikad säravad, jää kaardub ja moondub kui omaette universum. Ja lühikesel kevadel ja suvel saabuvad pingviinid, kelle veres ehk tõesti „püsib mälestus soojast ja rohelisest Antarktisest”. Väga mõjus film, mitte üksnes loodusfilm, vaid filosoofiline film, julgeksin öelda.
Kuidas eesti filmimehed Andres Sööt ja Mati Kask üldse Antarktikasse jõudsid?
Eestlaste nime tunti Antarktikas peamiselt alates ajast, kui Juhan Smuul seal 1957. aastal käis ning avaldas paar aastat hiljem eesti ja vene keeles oma „Jäise raamatu”. Siis tuli 1965. aastal esimene talvituja − Enn Kreem. See oli meil juba oluline tähis.
Kui Kreem tagasi tuli, käisime Leningradis ringvaate jaoks ekspeditsiooni tagasitulekut filmimas. Ülo Tuulik oli kaasas ja meie Kasega filmisime seda ringvaate jaoks. Järgmisel suvel tekkis meil ühine mõte, et teeme ise Antarktika-filmi. Ainus argumenteeritud põhjendus oli seotus eestlastega, järgmisel talvel pidi Andres Tarand minema. Tekkis selle aja kohta hulljulge mõte. Stuudios oli ka ääri-veeri maad kuulatud, kas võiks teha filmi. Rahaküsimus polnud tollal takistuseks, kui oli vaja, oli vaja. Kui teid ekspeditsiooni võetakse, siis teeme, oli otsus. Sõitsime Leningradi ja kohtusime ekspeditsiooni juhi Maksutoviga. Rääkisime oma loo ära. Ta suhtus meisse väga hästi ja ütles, et miks mitte, tulge, tehke. Filmi tegemine läks mitu korda kallimaks kui tavafilmi tegemine, aga mis teha. Kokku olin seal novembri algusest 1968 mai alguseni 1969.
Tallinnfilmist liikusid edasi Eesti Telefilmi, kus tegid kuusteist dokfilmi. Miks töökohta vahetasid?
Eesti Telefilmist tuli pakkumine, Aare Tiisväli ja Enn Kreem kutsusid, et teha filmi, mille peategelast kapten Eduard Kuprit tundsin oma Antarktika-sõidust. Hakkasime tegema filmi „Kaugsõit”. Tahtsin reisida ja selle filmi tegemine andis selleks võimaluse. Järgmisel aastal tuli otsa järgmine reisimise ja merega seotud film „Uniafrica”.
Uniafrica oli 1961. aastal asutatud sotsmaade laevanduste ühine liin Euroopast Aafrikasse. Eesmärgid olid rohkem poliitilised kui majanduslikud − aidata kaasa arengumaade teenindamisele. Eesti Merelaevandus ühines firmaga aastal 1972 ja tollal sõitis liinil kokku 29 alust Poolast, Saksa DV-st ja N. Liidust.
Reis kaubalaeval „Aleksandra Artjukhina”, mille lastiks olid autod, tsement ja kondenseeritud piim, kestis kokku kolm kuud. Film algab intervjuuga, kus Eesti merelaevanduse ülem Arno Kask räägib Eesti laevadest, mis sõidavad välja kuni Kongoni, käivad ka Vahemere sadamais ning teiselt poolt Murmanskis ja Arhangelskis.
Teie reis läks läbi Las Palmase, Conakry ja Lagose kaudu Takoradi. Lisaks mõnele ametlikule intervjuule saab siit päris hea pildi igapäisest laevaelust ja Aafrika armetusest, sealse sotsialistliku ülesehitustöö naeruväärsusest. Kuidas see film sündis?
See oli Enn Kreemi idee. Tema oli tuttav kapten Maks Krasnaga, kes oli Uniafrica ühe laeva kapten. Me kasutasime lihtsalt võimaluse ära. Niipalju kui võimalik oli, käisime ka maal. Aga ega valuutat ju ei olnud, liikumisvõimalused olid piiratud.
Paar korda saime laevameeste armust takso üürida ja sadama piirkonnas väikese sõidu teha ja filmida, siis oli väga hästi juba. Filmigrupp koosnes neljast inimesest, helioperaator oli Vambola Vällik, Aare Tiisväli oli toimetaja ja Enn Kreem stsenarist.
Enn Kreem on tiitrites märgitud stsenaristiks ka filmi „Kara väravad” puhul. See on film Põhja-Jäämerest, kus omal ajal töötasid paljud Eesti Merelaevanduse laevad. Suur põhja meretee ehk 7500 kilomeetrit Arhangelskist Beringi väina on legendaarne ja kangelasi täis kant, olgu mainitud vaid näiteks Eestist pärit sakslane Eduard Tolli ja Lätist pärit sakslane Otto Schmidt. Siin on tegutsenud meile praegu vähetuntud eestlased, nagu Karl Jõgi, Paul Oras (olid „Tšeljuskini” päästjate hulgas jäälõhkujal „Krasin”) ja Ludvig Puusepp, kes esineb ka Söödi filmis. Põhjapooluse lennundusegi ajalugu on värvikas, meenutame kas või Umberto Nobilet, kelle õhulaev seal 1928. aastal hukkus. Lendur Puusepp ütleb: „Arktika on lendurile sama, mis purjelaev meremehele. Kes purjelaevaga pole sõitnud, pole meremees…”
Tsiteerin siinkohal filmi autori juttu Madli Zobeli bakalaureusetööst (2005):
„1974 saime kokkuleppele põhja mereteede ülemaga − ma ei tea, miks Telefilm selle teema ette võttis, aga see ülem, kelle nimi oli Kirill Tšubakov, oli Tallinna poiss. Tallinnas koolis käinud. See põhja mereteede ülem oli väga kõrge koht mereteede ministeeriumis, loeti kõrgemaks kui minister ise. Lootsime, et ta saab anda igasuguseid korraldusi, et saab ümber istuda laevades. Ja meie kavatsus oli sõita jäälõhkujal Murmanskist Beringi väinani välja. Sest Põhja-Jäämeri oli ka Eestist pärit polaaruurijatega olnud omal ajal küllalt tihedalt seotud. Aga kukkusime sisse selles mõttes, et terve see põhja meretee on suuremas osas keelutsoon, kinnine tsoon. Alates ütleme Novaja Zemljast ida poole polnud merel olles mingit lootust kaamerat välja võtta. Nii me seal „suvitasime” ja olime nagu huvireisijad. Kui me Pevekis maale läksime, sai juba filmida ja mööda Jenisseid Igarkasse samuti. Kuna navigatsiooniaeg oli äärmiselt lühike ja pingeline ning meil olid ka ümberistumised, siis seetõttu film sai kaunis kaootiline ja fragmentaarne. Aga ma nägin seda kanti natuke ja seepärast ma ei kahetse.
Suurema osa ajast olin seal üksinda. Olla filmigrupp üksinda, on raske isegi kerge videokaamera puhul, kui topid umbes neli videokassetti taskutesse. Minul oli filmi karpe – see tähendab neli plekist karpi. Seega ühe laeva pealt teise ümberlaadimine oli tükk tööd, ääretult tülikas ja raske ka. Sadamas on see asi lihtne: tõstetakse sind kai peale ja transporditakse teise laeva peale, või käivad seal mingid kaatrid, mis veavad mehi kaldale ja laevale. Aga kui oled laevalt maha kirjutatud juba ja pead kohalikku rajoonikomiteesse minema, mis on võimu mõttes a ja o, siis pead paluma, et saaks mingisse öömajasse ja autot, sest taksot seal pole. Instruktor tuleb kaasa ja näitab sulle kohalikke vaatamisväärsusi... See tagantjärele vaadates oli üpris nõme filmi kõrvalt. Ja filmi stsenaariumit või kava ei saanud olla. Kes kirjutada oleks tahtnud, oli küll, aga sellest poleks mingit kasu olnud dokumentaalfilmi puhul.
Nii, et jah, kordan, et kaunis nüri oli see töö, aga ma ei kahetse, sest sellest ajast on jäänud meelde ikka kõik need kauged maad ja saared.”
Esimesed eestlased Peeter Varepi juhtimisel jõudsid Lenini mäe tippu Pamiiris (7134 meetrit, praegu Abuali ibni Sino nimeline tipp). Sina olid seal 1967. aastal ja tegid filmi „Tõus”. Sellest ekspeditsioonist on Peet Väinastu pikemalt kirjutanud (TMK nr 9, 1982) ja sa ise natuke Sirbis (19.02.2010), nii et kõike ei tasu korrata. Aga sa ei olnud ju enne mingi mägironija, kuidas asja juurde sattusid?
1967. aasta oli N. Liidu 50. aastapäev, sel puhul korraldatigi rahvusvaheline Lenininimelise mäe otsa ronimine. Väinastu, kes oli kirglik alpinist, ajas asju Kiievi filmistuudioga. Nood Kiievi vennad olid mugavad ja kes ikka sinna mägedesse viitsib selle kolaga minna. Väinastu helistas mulle, mul lõi seiklejahasart sisse ja ütlesin, et ronime ja vaatame, kui kaugele jõuame. Sõitsin Kiievisse, polnud eeltreeningut ega füüsilist ettevalmistust, polnud aimu ka, kas mul on kõrgmäestiku taluvust, hiljem selgus, et õnneks ikka oli.
Mõne aasta eest surnud Peet Väinastu tegi oma elu jooksul mitmeid huvitavaid alpinismi- ja spordifilme. Mis mees ta oli?
Väinastu oli hingelt dokumentalist, õppisime Moskvas koos, ta oli kaks kursust taga ja õppis režissuuri, mina olin operaator. Elasime ühes toas koos Toivo Kusmini ja temaga. Küll Väinastu oli Tallinna patrioot, igatses taga siinseid kohvikuid. Mina olin juba Moskvaga harjunud ning mulle sealne tempo ja info istus, see oli puljong, milles keesime. Ütlesin Väinastule, et küll sa ka harjud. Kui ta lõpetas, tegi ta 180-kraadise pöörde ja temast ei saanudki enam Eestis olijat, ta oli kuidagi sisemiselt venestunud, muutus täiesti Moskva-meelseks, mitte poliitiliselt, vaid kultuuriliselt, suure linna meelseks, ta nägi seal tunduvalt rohkem võimalusi.
Teekond mäkke, kuidas see välja nägi?
3600 meetri peal oli baaslaager, kust mindi 4000, siis 5000 peale ja tuldi tagasi, oldi natuke baasis ja siis 6000 peale. Meil polnud mingit varustust, sain vanad väikesed saapad. Baaslaagrisse tulin kord sokkide väel mööda kiviklibu, pole eriti mõnus. Lõpuks läksime laagriülema juurde ja ta andis oma saapad jalast ära. Seest vildiga vooderdatud „šekeltonid”. Need on rasked ja võtavad alt lund täis, ülevalpool vahetasid alpinistid need välja viltide vastu pluss kassid. Meil aga midagi muud polnud ja pidime minema kogu aeg „šekeltonides”, lumepall koguneb talla alla ja pidid seda kepiga maha taguma isegi siis, kui jõudu enam pole ja kott on raske.
Siis lõin alpenstock’il tera otsast ära ja jäin ilma tokita. Selleta on mägedes raske. Kui teised puhkavad 5–10 minutit, pidin mina kaamera välja võtma, natuke ettekõrvale- üles-alla minema ja filmima. Käimise ajal ei saa filmida. Kindad kätte, käest ära, varustust kokku pakkima, igasugune kiirendus on hõreda õhuga mägedes väga raske. Joogiga oli suuri raskusi, sulatati lund. Kõige enam tekitas jõuetust, et ei saanud piisavalt vedelikku. Lund oli raske sulatada, niisama seda süüa ei saanud, ei sula suus äragi, suu on kogu aeg nii kuiv. Üles mindi mitut marsruuti pidi, mitu eri rühma. Rühmas oli maksimaalselt 20 inimest. Ülevalt alla vaadates nägid päiksepaistel kauguses rühmi täpikestena tulemas. Umbes 150 inimest kokku, kui mitte rohkem. Ma olin tippu jõudes ikka päris krogi.
Füüsiline väsimus?
No jah, me olime millegipärast otsustanud, et teeme laiekraanfilmi. See tähendab, et meie tavalisel käsikaameral oli selle optilise lisaseadme tõttu, mis teeb tavalise filmiformaadi laiekraaniliseks, taas raskust juures. Mägedes on aga iga kilo tähtis, loed igat grammigi. Ja ega seda kaalu eriti kellegagi jagada olnud. Inimesed on ehk enne tippu sõbralikumad ja kokkuhoidvamad ning võtsid mõne väikese filmirulli oma seljakotti. Aga kes ikka tahab võõrast koli tassida. Tipus on aga kõik juba enda eest väljas ja ligimese abistamisest ei tule midagi välja. Elu ja surma küsimus lausa.
Me jõudsime tippu juba videviku hakul. Siis tõuseb tavaliselt tuul ja hakkab tuiskama. Osa rühmast läks kiiresti alla tagasi, aga rühmajuht ütles meile, viimastele, et ärge hakake tipust alla tulema, te ei jõua esimesse 6000-sse laagrisse, torm tuleb peale. Kaevake kõvasse lumme mingid augud, varjendid, saate lumetormi üle elada ja laskuda hommikul. Olime surmväsinud, kätt ei jõudnud tõsta, kirkadega hakkasime kaevama. Õnneks tuul vaibus ja taevas läks heledamaks ja meil lubati öösel liikuma hakata, Läti rühma abiga saime alla laskuda. Nemad aitasid tassida. Nii jõudsime telkideni ja allapoole minnes läks lõbusamaks. Organism taastub uskumatult kiiresti, kui hakkab hapnikku juurde saama.
Kõrgmäestikus muutud apaatseks, kogu tähelepanu ja energia on koondunud, et ise edasi liiguks ja ellu jääks.
Oled filminud merel, mäel, jääl tehnikaga, millega tänased operaatorid ei oskaks midagi teha. Millised on olnud sinu raskeimad filmivõtted?
Tagantjärele vaadates oli tegelikult kogu aeg tehnikaga pidev jama, raske ja palju kola, see on selge. Teiseks polnud filmil vajalikku tundlikkust. Praegused videolindid on kümneid kordi tundlikumad kui meie omad. Kui palju annab see võimalusi juurde! Sageli oli vaja lisavalgust. Lisaks vajasin helioperaatorit. Kaamera tegi ju sellist häält, lausa plärises kõrval, et sellega tuli hakkama saada. Tuntud Vene kaamera Konvas näiteks. Olid ka sünkroonkaamerad, aga nendega filmimine tuli dokumentalistidel kõne alla erandjuhtudel, kui oli vaja sünkroonintervjuud teha. Siis pandi see kummut püsti, üks mees ei jõudnud seda tõstagi. No ja mis reportaažist seal rääkida. Siis veel filmi limiit. Praegu sellist mõistet, probleemi ju pole. Tollal oli nii, et kui oli kümneminutiline film, siis selle ülesvõtmiseks said parimal juhul tunni jagu filmi. See limiit oli 1:6. Küsi praegu operaatorilt, kes võtab videosse, kui pikk on film ja palju musta materjali linti võeti − neid arve ei anna üldse võrrelda.
Nii palju tehnikast.
Mägedes loeb ju iga gramm ja kui sul on kaameraks raske Konvas, kolm-neli kassetti (suured kobakad), akud, filmilindid, lisaks suur raske vedrumehhanism, mis pannakse kaamerale külge, kui aku üles ütleb… Seda kola ikka oli, lisaks oma seljakott söögi ja joogiga.
Kui tehakse mängufilmi, siis tehakse mitmeid duubleid, on võimalik asju sättida ja lavastada. Paljud dokumentalistid kasutavad sama võtet ka oma filmide puhul. Milline on ses vallas sinu kunstnikukreedo?
Jah, see on igihaljas teema. Mina sellega ei tegelenud, mina midagi lavastanud ei ole, olen põhimõtteliselt selle vastu. Kui tegu on lavastatud kaadritega, siis on see juba mängufilm.
Mägedes on kõik kordumatu ja pead sihtima iga kord kümnesse, aga kas tabad või ei, on õnne ja oskuste küsimus. See on mul põhimõtteline küsimus, dokfilmi puhul peab vaatajal olema kindlustunne, et ikka nii oligi päriselt.
Kui siit edasi teoretiseerime, kas Photoshopis võib pilte ilusamaks tuunida ?
No ega keelatud pole, aga mulle meeldib ikka rohkem selline foto, mis on… Ma ei räägi esteetilisest väärtustest, aga foto põhiväärtus olemuslikult seisneb ikka tema dokumentaalsuses. Kunstilisel fotol on teised kriteeriumid, mille järgi seda hinnata. Olen näinud palju ilusamaks tehtud pilte mägedest, aga ikkagi tahaks näha, kuidas see nägi välja nii, nagu ta oli.
Su filmides on hulgaliselt looduslikult imelisi kaadreid. Mis on endale enim meeldinud, muljet avaldanud?
Suurimat operaatorivaimustust olen kogenud Antarktikas. Mäed on lõpuks nagu mäed ikka ning edasisaamise ja eluspüsimisega on nii paju tegemist, et loodust pole aega nautidagi. Antarktikal on ikka oma eripära, loodus on sootuks teistsugune, juba esimese jäämäe nägemine... Jääkoobas filmis „Jääriik”, millest filmi tegime, oli sõna otseses mõttes kõige ilusam asi, mida olen filminud ja vaadanud. Ilu kõige paremas tähenduses. See oli värske, ennenägematu ja unikaalne. Päikesetõus on ju ka ilus, aga palju kordi nähtud. Järgnevad tulvaveed hävitasid selle jäätunneli hiljem ära, seda polegi enam.
Ühes varasemas intervjuus oled öelnud, et sulle kohe meeldib reisida. Kust see tahtmine võis tulla, kas filmidest, raamatutest, uudishimust? Võimalusi su noorusaastail ju palju polnud.
Arvan, et inimesed lihtsalt jagunevad kahte leeri. Ühed on reisijapisikuga sündinud ja teistel seda pole. Ma ei oska muud põhjust leida. Tallinnfilmi töö juures meeldis mulle ka see, et sai natuke ringi reisida, põhiliselt Eestis, aga ka Venemaal. Komandeeringusse minek tekitas sisemise värina, mulle on selline eluviis muutuvas keskkonnas alati meeldinud, alateadvuses või õieti kuklas ikkagi pakitseb igatsus ja mõte, et kuidas saaks kunagi kogu seda maamunakest näha. Oli selline abstraktne soov, võimalusi ju peaaegu polnudki. Rahvademokraatia maale saamine oli juba nii suur asi, et sisemist lainetust jätkus pooleks aastaks. See on mul kogu aeg olnud ja ma usun, et ma lihtsalt olen sellega sündinud.
Andres Sööt on jõudnud nende vanade ja väärikaimate ritta, kellest ta ise on elu jooksul filme teinud (Villem Raam, Johannes Võerahansu, Arnold Matteus, Arvo Pärt, Lennart Meri jpt).
Head dokumentaalfilmi vääriv elu.
360 kraadi avatud silmad
Ühes intervjuus ütleb Andres Sööt oma töömeetodi kohta, et silmad peavad 360 kraadi lahti olema. Selles tema eripära seisnebki. Enam kui pool sajandit kestnud loova teekonna jooksul on ta muutunud puhtaks silmaks, mis ei vaata ringi ühel tasandil, vaid näeb sfääriliselt. Kui jagada tema tööd rubriikideks, siis haaravad need poliitikat, ajalugu, loodust, kunsti, muusikat, meediat. Kõik see kokku annab ühe ajaülese ajalehe, tervikliku maailmapildi, mida Sööt nii teadlikult kui ka intuitiivselt on loonud.
Tema filmidest kõige olulisemad on leitavad DVD-del: „511 paremat fotot Marsist”, „Jaanipäev”, „Draakoni aasta”. Neis fi lmides on vahetut tänapäevasust, mida dokumentaalfi lmilt sageli eeldatakse. „Draakoni aasta” oli üks neid haruldasi hetki, mil dokfi lm ei kajastanud, vaid kehtestas ühise konsensuse ja avaliku arvamuse. Mitmeid Söödi fi lme hoiab koos traditsiooniliselt jutustatud lugu. Samas kõige vabamalt ja iseseisvamalt mõjuvad tema tööd siis, kui ta jälitab spontaanset sündmuste voogu. Praeguses dokumentaalfi lmis on peaaegu kadunud lühivorm, mille Sööt arendas meisterlikkuseni.
Filmikaamera ajastu autorina jäädvustab ta väga ökonoomselt, arvestades materjali ja võimaluste piiridega. Kuigi Sööt paistab eitavat lavastuslikkust dokfi lmis, tuleb tema töödes ette sedavõrd tihedalt häid juhuseid, et see ei saa olla juhus.
Söödi portreefi lmid on samuti omaette nähtus. „Reporterit” kui näidet tõhusast, aga peaaegu sisutust ja formaalsest nõukogude ajakirjandusest on üsna valgustav kõrvutada tänapäevaste meediasuundumustega. Söödi dokkidest märkimisväärne osa ei vanane, või kui, siis väärika dokumendina. On ehk iseloomulik, et pärast enese proovilepanekut 60ndatel Pamiiris ja Antarktikas jälgib tema viimatine fi lm „Camino” palverännakut Santiago de Compostelasse.
Karlo Funk
Andrese silm
„Kõige tähtsamad on jalanõud. Käisin mitmes poes. Aga kui proovisin jalga Rootsi sõdurisaapaid, tundsin kohe, et omad. Pärast ei tulnud kahetseda.” Nii rääkis Andres Sööt, kui oli tagasi Hispaaniast, kus tegi mööda palverändurite teed üle 800-kilomeetrilise jalgsimatka Camino de Santiagost Atlandi rannikule Fisterrani ehk maailma lõppu.
Ise arvan, et jalanõud on sellise meeletu matka tarvis kindlasti tähtsad, kuid ikkagi, kõige tähtsam on mees, kes need jalga paneb. Pealegi, kui see mees on üle 75 aasta vana. Aga Andrese puhul ei saa millegi üle imestada.
Tutvusime pärast minu esimest talvitust lõunamandril 1967. aastal Tõraveres, kus ta käis koos Mati Kase ja Kalju Komissaroviga, et arutada Antarktikasse pääsemise võimalusi. Uuesti saime Andrese ja Matiga kokku juba järgmisel aastal Antarktises, Mirnõi polaarobservatooriumis, kus elasime jääliustiku sisse vajunud onnis. Igaüks tegi oma tööd ja põhjalikumaks suhtlemiseks jäi vähe aega. Sellel reisil või võtteperioodil tegid nad Kasega kahekesi mitu suurepärast filmi loodusest ja polaarlastest, mis tõid rahvusvahelisi auhindu. Tundub, et need on tänaseni parimad filmid Antarktisest, mille sisu pole senini suudetud ületada.
Andres räägib vähe ja vaikse häälega. Kui midagi tema tähelepanu köidab, siis tõstab ta pöidlast ja nimetissõrmest „okulaari” silma ette. Ilmselt selline kaamerasilma vaatenurk annab talle asjast parema ettekujutuse, kui objekti kahe silmaga vaadeldes. Ka tema ütlemistes on pilte läbi okulaari.
Kord üritasime ühe tähtsa isiku mõtteid filmile saada, aga ta jutt oli nii üldine ja ümmargune kui kauge planeet. Viimases hädas küsisin lõõbiga pooleks: „Milline on tänane ilm?“
Mees maigutas suud ja hakkas taas heietama: „See jälle sõltub sellest, mis nurga alt asja vaadata...”
Andres pani kaamera ja kokku ja ütles mulle eesti keeles: „Seda meest on balalaikaga nii kaua vastu pead taotud, et seal pole enam ühtegi oma mõtet.“
70ndate algul oli siinkandis kuum sõna muusikal „Jeesus Kristus superstaar”. Üksikuid muusikakatkendeid olid ka meie pillimeesteni jõudnud, kuid tervikut polnud kellelgi. Keegi sõber poetanud Andresele paar dollarit tasku palvega, et ta ostaks välismaalt selle plaadi. Andres muidugi täitis lubaduse, kuid siis selgus meile ootamatu probleem: plaadi ümbrise värvikireval pildil laulsid ja tantsisid üpris napis riietuses tütarlapsed. Nõukogude tollil oli aga haiglane kiindumus palja naisekeha vastu: alates piltidega pastapliiatsitest ja lõpetades ajakirjadega – kõik läks konfiskeerimisele ja ohver sai karistada või kaotas väljasõiduvõimaluse.
Elasime kahekesi kajutis ja mõtlesime enne saabumist, kuidas asja korraldada. Andres kruvis taskunoaga kajutiraadio seina seest. Riputasime plaadi nööri otsas kahe kajutiseina vahele ning keerasime raadio kinnituskruvid tagasi. Asi läks õnneks. Hiljem oli, mida meenutada.
Kord Montréalis jalutades ütles Andres, et ta läheb postimajja ning proovib õele helistada, kes elab Ameerika Ühendriikides. Neil aegadel polnud ju kodust välismaale helistamisel pealtkuulamise tõttu erilist mõtet. Alles siis sain teada Andrese jubedast saatusest: Siberisse küüditatud Paide advokaadi perel õnnestus varateismeline poeg 1947. aastal poolsalaja Eestisse saata, kus tuttavad ta lapsendasid. Olen hiljem mõelnud, et kas mitte lapsepõlve suletud ruum ei salvestanud igatsuse kauguste, avaruse, ookeani järele. Nälga kogenud inimene huvitub hiljem sageli kulinaariast. Igal juhul oskab Andres köögiasjandusest raketiteaduse teha. Oma minevikku pole ta aga uue aja populismilugudes kunagi kasutanud.
Eestis meheks küpsedes jõudis Andres kõiki vastutuuli trotsides nii kaugele, et lõpetas Kinematograafiainstituudi, tõusis hinnatud operaatoriks, dokumetaalfilmide loojaks.
Mängufilmi tegijad lavastavad stseene, teevad proove, võtavad mitmeid duubleid. Dokumentaalfilmi autor peab ise leidma vajaliku stseeni elust enesest, võtma õigel ajal õiges kohas ja monteerima lõpuks terviku.
Neid stseene on edukalt leidnud Eesti kinoklassik Andres Sööt läbi oma sõrmedest punutud okulaari. Kordaminekuid kinnitavad teenelise kunstitegelase aunimetus ja paljud kultuuripreemiad.
Enn Kreem