Olen aja jooksul avastanud, et Andres Kollistiga on meil hoolimata 17-aastasest vanusevahest mitu kokkupuutepunkti. Üks neist on see, et lapsepõlve oleme mõlemad veetnud Tartus Tähtveres, majakrundidki servapidi kokku puutumas. Kui räägitakse Andresest kui teadlasest ja rännumehest, siis alustatakse tavaliselt agaroosist. Meie alustame märksa kaugemalt. Istume Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu direktori kabinetis tammepuust laua taga.
Kelle laua taga me istume?
See laud, tool ja lamp laual kuulusid mehele, kelle Elmar Kitse maalitud portree on mu selja taga seinal – minu emapoolne vanaisa Heinrich Riikoja. Ta oli Tartus zooloogia professor. Need on pärit meie Tartu kodust. Maal on tehtud 1952. aastal, mina olen sündinud 1948. Mäletan, kuidas Kits käis meil seda kodus maalimas. Maalimise seansid toimusid ikka mitmel korral. Mul on silmade ees isegi pilt sellest maalist poolvalmis kujul.
Kui palju teadlasest vanaisa sind otse või kaude mõjutanud on?
Väga palju. Elasime ju Tartus koos, algul tolleaegsel Kingissepa mäel, hiljem Tähtveres. Peaaegu igas majas ümberringi elas mõni ülikooli õppejõud või professor. Vanaisa mäletan igapäevaselt sellest ajast kui iseennastki. Tal oli komme mind palju igale poole kaasa võtta. Vanaisa korraldas ekspeditsioone Võrtsjärve äärde, kus toimus zooloogiaüliõpilaste kuuajane suvepraktika. Vehendi külas oli laager, tema üüris seal Otsa talus kolm tuba, elas ise seal, võttis minu ja mu õe kaasa. Arusaadavalt käisin „merel” ehk Võrtsjärvel nendel uurimisretkedel kaasas. Vehendisse sõitis ekspeditsiooniseltskond Tartust mööda Emajõge. Uurimistööks olid kohandatud kakuamid. Esimene selline kalapaat oli „Jüri”, varsti lisandus „Bioloog”, veel hiljem juba uhkem „Bioloog 2”. Kogu see järve ääres sekeldamine on miskit, mida annab siiani mäletada.
1958. aastal otsustas vanaisa 67-aastaselt, täielikus vaimses vormis pensionile minna. Ta oli minu jaoks peaaegu alati kättesaadav ja alati valmis midagi arutama või nõu andma. Ta elas pika elu, suri 1988. aastal 97-aastasena. Nii oli ta mõnes mõttes elav kaaslane ja kaasamõtleja mu veneaegsetel suurtel reisidel. Teisipidi tekkis tänu temale teistsugune, isiklikum arusaamine olnust – aluseks tema tähelepanekud, hoiakud, detailid, ka arvamused kaasaegsete käitumisest eri aegadel: tsaari ajal, Eesti ajal, Vene ja Saksa okupatsioonide ajal kuni peaaegu uue vabanemiseni välja. Jõudsin temaga veel arutada oma esimest, 1987. aasta sügisel Õhtulehes ilmunud laulva revolutsiooni hoovuses kirjutatud artiklit. Analüüsisin seal arvutustele toetudes rahvaarutelule pandud N. Liidu Rahvasaadikute Kongressi valimiste eeskirja eelnõud ja tõestasin, et esitatud eelnõu rakendamisel tugevneb N. Liidu keskvõimu genereeriv blokk (KGB). Vanaisa oli sügavalt eestimeelne mees, aga manitses Gorbatšovi poolt väljakuulutatud ümberrivistumisel ja uute võimaluste võtmisel julge, aga samas reaalsusi arvestavalt tark olema. Pikaajaline ja tihe suhtlemine vanaisaga andis asjadest ja ajastutest arusaamise sügavust, sellist, mida saab kildude kaupa kokku korjata, kasvatada vaid aegade jooksul.
Ilmselt ei olnud sellisest kodust tulles valikut, kas minna 1966. aastal ülikooli või mitte. Aga miks just keemia?
Jah, ülikooli minek tundus enesestmõistetav. Pealegi oli seal veel üks oluline aspekt – kas Vene kroonu või Tartu Ülikool. Selleks ajaks oli taastatud sõjaline kateeder ja ülikool vabastas sõjaväest. Tartu V keskkoolis tehti Eesti esimene eriklass – keemiaklass. Sinna oli päris paras konkurss, mõned lapsed võeti isegi väljastpoolt Tartut. Programm oli korraldatud sedasi, et ühel päeval nädalas toimus meie õppetöö ülikooli keemiahoones. Kokkuvõttes saime väga hea keemiaalase põhja. Mu tunne erialavaliku mõttes oli, et bioloogia on huvitav, aga huvitavam veelgi on bioloogia tema sügavamal tasemel – biokeemia või molekulaarbioloogia. Valik bioloogia ja keemia vahel oli tolleaegse tarkuse tasemel umbes nii, et lootus bioloogias kõva sõna öelda on suurem siis, kui sa saad tõsiselt aru keemiast. Nobeli preemia bioloogias saavad keemikud. Nii nagu keemias saavad selle preemia füüsikud ja füüsikas matemaatikud. Igatahes mõtlesin siis kuidagi nii, et parem õppida keerulisemat ja maailma asju rohkem molekulaarsel tasemel seletavat asja ning loota, et üldisemaid asju on siis lihtsam juurde õppida ja küllap on siis nendest üldisematest asjadest ka lihtsam juba ise aru saada.
Arvasin muide tükk aega, et su õpingud olid seotud bioloogia või geograafiaga. Sest nemad korraldavad ekspeditsioone. Keemikud istuvad ju laboris. Kuidas sa reisima hakkasid?
Ses mõttes näkkas. Esimene töökoht oli mul Teaduste Akadeemia Eksperimentaalbioloogia Instituudis, aga sealsel teaduslikul teemal suurt perspektiivi ei olnud. Mul vedas, et pakuti võimalust hakata tegelema agaroosi uurimisega.
Sellest peame nüüd lähemalt rääkima, et kes või mis see on?
No ilmselt sa tead asja, mille nimi agaragar. Seda saadakse merede punavetikatest, millest saab eraldada geele ehk tardeid moodustavaid aineid. Eesti vetikatest on selliseks Furcellaria lumbricalis, mida on Saare- ja Hiiumaa vahelises meres. Sellest vetikast saab agarilaadset ainet, aga agaroosi ei saa.
Kui üldisemalt seletada, siis meid huvitanud geelide moodustajaks on mõnedes merede punavetikates sisalduvad polüsahhariidi molekulid. Need pikad molekulid lahustuvad kuumas vees keetes. Kui seda lahust jahutama hakata, siis polüsahhariidi molekulid moodustuvad omavahel kaksikspiraale ehk heelikseid, edasi juba kaksikspiraalide pakke ja lõpuks tekib sedaviisi kombineeruvatest pikkadest molekulidest kolmemõõtmeline võrgustik, mis hoiab koos vett. Nii tekibki geel ehk tarre. Kindlasti tuleb sulle silmade ette DNA struktuur – see on ka heeliks. Kaks pikka molekuli keerdub teineteise vastu ja nende vahele tekivad vesiniksidemed – ehk teisisõnu, need pikad molekulid võtavad kätte ja justkui kaisutavad üksteist. Pealiskaudselt vaadates on agaroosi kaksikspiraal väga sarnane DNA kaksikspiraaliga. Sa võid geeli kätte võtta, ta on selline süldi moodi, nõrgema geeli puhul värisev moodustis, aga ikkagi tahke ja peos hoitav. Kõigile teadaolev näide sellisest geelist on marmelaad.
Agaroos on üks, väga kõrgekvaliteedilisest agarist omakorda välja eraldatud fraktsioon, mis on väga tugeva geeli moodustamise jõuga. Hea kvaliteediga agaroos võib olla selline, et võime võtta pool protsenti agarainet ennast ja 99,5 protsenti vett, aga moodustuv geel on ikka kätte võetav asi. Agaraineid kasutatakse toiduainetetööstuses, mikrobioloogias. Agaroos ja tema baasil loodud kromatograafilised kandjad on tarvilikud valkude, nukleiinhapete, erinevate biomolekulide uurimisel ja fraktsioneerimisel. Omaette põnev ja siiani vastuseta on küsimus, miks loodus on ühtedele merevetikates sisalduvatele polüsahhariididele sellised omadused andnud ja kuidas täpsemalt geeli moodustamise mehhanism toimib, millised on geeli moodustavad struktuurid juba molekulaarsel tasemel.
Läänemaailmas oli tol ajal agaroos ja tema derivaadid tuntud ja laborites kasutuses. Meie töö mõte oli otsida ja uurida, kas N. Liidu meredes leidub selliseid vetikaid, millest oleks võimalik kõrgekvaliteedilist agaroosi valmistada. Ja kui see on võimalik, siis organiseerida katsetootmine.
See teema andis mulle vajaduse ja võimaluse mööda Venemaa meresid kolada.
Kelle projekt see täpselt oli?
See hakkas pihta Tartu Ülikoolist ja Teaduste Akadeemia Keemia Instituudist. Keemia Instituudi direktor akadeemik Olaf Eisen võttis mind oma aspirandiks ja andis mulle täieliku tegevusvabaduse. Minu tegemistesse isiklikult süveneda ta vajalikuks ei pidanud. Kui mul kandidaaditöö valmis sai, siis seda ta vaatas ja ehk luges ka. Igatahes sain ma lõpuks temalt ühe oma suurema tunnustuse: „Teate, ma ei kujutanud ette, et te nii suure töö olete ära teinud.” Ja töö läks kaitsmisele. Ta sai aru, et asjad jooksevad, toetas mind ja lõi mulle võimalused – see oli suur väärtus. Sain luua oma rühma ja seda kasvatada, igal aastal ülikoolist juba väljavalitud lõpetajaid juurde tuua.
Meie uurimisrühmal õnnestus 1970. aastate lõpus ja 1980. aastate alguses esimesena eraldada kõrgekvaliteediline agaroos Vladivostoki juures asuvast Peeter Suure lahest kogutud punavetikast Ahnfelita tobuchiensis.
Nii juhtuski, et sain tegeleda bioloogilise objektiga keemiku tarkusega. Ja ka reisida.
Kuhu need reisid viisid?
Kõigepealt uurisime kirjandusest, kus selliseid vetikaid kasvab − kõige ligemal Valges meres, Solovetsi saarte juures. Esimene reis oligi sinna. See on äärmiselt põneva ajalooga koht. Asub ju nendel saartel Solovetsi klooster, kloostrisse Stalini ajal rajatud vangilaager. Saarel on munkade poolt rajatud kanalite süsteem. Neid kanaleid kasutasid mungad oma loomadele heina veoks. Käisime seal 1973. ja 1974. aastal. Saime Valgest merest agaroosi tootmise mõttes päris lootustandva punavetika, aga siiski mitte just kõige parema.
Teine suund oli Kaug-Ida: Sahhalini saar ja Kuldsarve laht Vladivostoki juures. Kuldsarves kasvavast vetikast Ahnfeltia tobuchiensis õnnestuski eraldada erakordselt heade omadustega agaroos.
Asi arenes ja N. Liidu lõpuaastatel oli mul leping Šemjakini instituudiga ehk Moskvas asuva bioorgaanilise keemia instituudiga, mis oli oma ala absoluutne tipp. Seda instituuti juhatas akadeemik Juri Ovtšinnikov, üks tolleaegseid juhtivaid akadeemikuid, NSV Liidu Teaduste Akadeemia asepresident. Ovtšinnikov tegi igaks viisaastakuks N. Liidu kompartei keskkomitee ja Ministrite Nõukogu ühise määruse teaduse arendamiseks. Seal oli kirjutatud lõikude kaupa sisse, mida arendatakse ja kui palju selleks raha antakse. Läks nii, et agaroosi teema sai 5 miljonit rubla ehk 1 miljoni aastas. Eesti Teaduste Akadeemia Keemia Instituudil oli siis Šemjakini instituudiga leping ja sealt tuli meile 250 000 rubla igas kvartalis. Siis oli meil raha päris palju! All-lepingutega oli kaasatud meie hea partner – Tõnu Püssa rühm Tartust. Kuigivõrd oli osaline ka üks teine punt Keemia Instituudis.
Kuidas need ekspeditsioonid välja nägid?
Tuli jõuda õigesse kohta mere ääres. Võimalik on koguda kaldalt seda, mida torm sinna on välja visanud. Agaritööstusedki korjavad tormiheidet. Suuremad ja garanteeritud kvaliteediga kogused saadakse aga laevadega traalimisel. Eks meie põhiline reisivahend oli lennuk. Aga tegime mõned reisid ka sedasi, et sõitsime bussiga või mikrobussidega Eestist Valge, Barentsi, Musta või koguni Araali ja Kaspia mere äärde. Muide, Araali meri oli juba siis kokku kuivamas.
Kui katsetootmine käima läks, siis ostsime Vladivostoki lähedalt agaritehasest vetikaid, panime need kottidesse ja saatsime rongiga Tallinna.
Ekspeditsioonide kestus ja kohad, kus me liikusime, ei pruukinud aga alati olla piiratud otsese teadustöö hädavajadustega – kui diplomaatiliselt öelda.
See, et võimalusi on oma aja kohta laialt käes, näitab ka see, et su ekspeditsioonidel on kaasas käinud kunstnikud Lemming Nagel, Heitti Polli, Tiit Pääsuke.
Mis nüüd teab kui laialt, aga jah, kui võimalik, võtsime kaasa ka kunstnikke. Meil oli Tallinna Teadlaste Maja noortekomisjoni ümber, mida juhatasin, kogunenud ärgas seltskond, mis ühendas endas põlvkonnakaaslasi teaduses, aga meie huvid viisid meid suhtlema ka kunstnike, kirjanike, heliloojatega. Tänu kunstnikele tekkis palju pilte, mis maaliti otse looduses või hiljem fotode või mälu järgi. On ka pilte, millel puhul seos ekspeditsioonidega on kaudsem või tajutav vaid asjasse pühendatutele. Näiteks Pääsukese töö „Omaportree Vabaduse väljak”, mis meenutab tema käeluumurruga lõppenud suplust ekspeditsioonilt Musta mere äärde.
Lemmi tegi näiteks Tšuktšimaal kaheksa pilti, mis pole üldse tema tavapärases kollaažlikus stiilis. Need on kõrgtasemelised klassikalises stiilis maastikumaalid.
1978 toimus kuues Eesti noorte teadlaste ekspeditsioon Kamtšatkale, mida on võrreldud Lennart Meri, Erast Parmasto jt kuulsa Kamtšatka ekspeditsiooniga 1960. aastal. Sina olid seal kaasas. Millega tegu oli?
See, mille kohta küsid, oli tegelikult viies. Kuues oli minu juhitud noorteadlaste kompleksekspeditsioon Tšuktšimaale. Viienda ekspeditsiooni ülem oli mereuurija Harri Jankovski, aga asja suurorganisaator oli Hardo Aasmäe. See oli ka oma koosseisult väga suur ekspeditsioon. Käisime Geisrite orus, mis mõistagi on väga eriline koht. Kuigi 2007. aastal mattus enamvähem kaks kolmandikku Geisrite orust mudalaviini alla, siis hääletati ta 2008. aastal ikkagi Venemaa seitsme ime hulka. Möödunud, 2013. aasta oli Geisrite orule õnnelik – suured vihmad uhtusid enamiku mudast ja osa mudalaviini eelsestki pinnasest minema, nii et praegu on vanad geisrid jälle tööle hakanud ja mõni uus isegi juurde tulnud. Ja muidugi olid väga võimsad Kamtšatka suured vulkaanid. Sattus nii, et me jõudsime suurte vulkaanide piirkonda ajal, kui mõni aasta varem oli olnud Tolbatšiku purse. See vulkaan on kahetipuline – lame ja aktiivne on 3085 meetrit ja terav, kustunud 3672 meetrit kõrge. Nii oligi Kamtšatka suurte vulkaanide vahele tekkinud tohutu tuhaväli. See oli tõesti elamus – täiesti must tuhaväli, musti ja värvilisi laavapomme täis.
Kõige kõrgem Euraasia mandri ja kogu põhjapoolkera aktiivselt tegutsev vulkaan on Kljutševskaja sopka Kamtšatkal. Tema kõrgus varieerub 4750 ja umbes 5000 meetri vahel. Viimase 270 aasta jooksul on seal toimunud üle 50 tugeva purske. Päris tugeva purske puhul avaneb kogu peakraater ja tuhapilved tõusevad vähemalt kümne kilomeetri kõrgusele.
Kui sinna jõudsime, toimus selline pisikene purskekene – laavajõgi voolas pea viie kilomeetri kõrguselt mööda mäge alla. Seda oli eemalt ka näha. Me ronisime kolmekesi – Tõnu Keskküla, Arvo Raudsepp ja mina – Kljutševskaja tippu. Seal nägime veidi üle kilomeetrise läbimõõduga ja saja meetri sügavust peakraatrit. Rahulikus olekus on Kljutševskaja peakraatri sügavus umbes 300 meetrit. Nüüd oli peakraatri sees olev laava tõusnud tavaolekust märksa kõrgemale ning lisaks oli selle tõusnud laava peale tekkinud kolm suhteliselt väikest kraatrit ja need purskasid: kord ühekaupa, siis kahekaupa või kõik kolmekesi koos. Kivid ja laavapommid lendasid mitmesaja meetri kõrgusele üles taeva poole, mõni lendas ka üle peakraatri ääre, õnneks üle meie peade. Tagantjärele mõeldes polnud seal kõõlumine just kõige targem tegu. Olime sellise mõõdukalt popsuva Kljutševskaja otsas kaks ööd. Tegin palju pilte ja ka filmi. Sellist asja sinuga elus palju juhtuda ei saa – oled ja lausa elad paar päeva sellise võimsa tegevvulkaani otsas ja näed seda kõike lähedalt.
Kas Kjutševskaja otsa ronimine oli ränk?
Ikkagi viie kilomeetri kõrgusele ronida. Kuigi tal on puistekoonus ja ega see liiga järsk ka ei ole, aga mina ei olnud ju mingi alpinist. Kõrgemal olid juba jääkeeled ja tuli üle nende minna. Üleval tundsin ikka väga vastikut külma, eriti ebamugav oli paljaste kätega Krasnogorski-nimelise filmikaameraga õiendada. Hapnikupuudusest tekkis sellise paraja pohmaka tunne.
Võtsime ülevalt kaasa kivimiproove. Kamtšatkal on siiani olemas eestlase Boris Piibu nimeline Vulkanoloogia Instituut. Stalini repressioonide eest suutis ta end Leningradist Kamtšatkale manööverdada. Piip töötas ka Kljutši asulas mitu raksu 1940. ja 1950. aastail. Ta on kirjutanud Kljutševskaja sopkast oma doktoritöö. Seda peetakse klassikaliseks vulkanoloogiliseks teoseks, sest ta baseerub soliidsel geoloogilisel vundamendil ning vaatleb Kljutševskaja grupi vulkaanide päritolu ja struktuuri puudutavaid olulisi küsimusi ning arendab vulkanoloogia üldiseid teoreetilisi aluseid. Piibuga kohtusid ka Meri ekspeditsiooni liikmed.
Piip suri 1966 Petropavlovskis, aga tema õpilased töötasid ja küllap töötavad praegugi seal instituudis. Ka meie kohtusime selle instituudi teadlastega. Boris Piibu nimelise instituudi aktiivsete vulkanoloogiliste protsesside laboratooriumi juhataja Dmitri Kirsanov käis hiljem meil Tallinnas külas. Oma Kljutševskaja otsast korjatud kivimid viisime instituuti. Sellest tekkis teatud mõttes piinlik olukord – mingid Eestist tulnud tüübid käivad üleval ja toovad kivimeid. Pärast läksid instituudi omad samuti sinna mäe otsa, ikka juba oma korraliku ekspeditsiooniga ja õnnetuseks juhtus nii, et üks neist sai kiviga pihta ja suri.
Kamtšatka oma metsikuses oli ja on ikka tõesti eriline.
1980 toimus samalaadne noorte teadlaste kompleksekspeditsioon Tšuktšimaale. Sina olid selle ülem.
Jah, see oli põhimõtteliselt sama, Lennart Meri alustatud ekspeditsioonide ritta kuuluv ettevõtmine. Tšukšimaa ekspeditsioon oli selles reas kuues. Üks ekspeditsioon Tšuktšimaale oli mul ka varem. Mina otsisin oma vetikaid, mida ma sealt ka sain.
Kõige olulisemad ja meeldejäävamad olid tšuktšid ise ja nende olukord nende eneste põlisel kodumaal. See, mis tšuktšidega on tehtud, kuidas see rahvas on nõukogude võimu tegutsemise tõttu huku äärele viidud. Tšuktšid jagunevad rändava eluviisiga põdratšuktšideks (enesenimetus: tšavtšuvat) ja paikselt mere ääres elavateks tšuktšideks (ankalõt).
Meie puutusime rohkem kokku mere ääres elavate tšuktšide ja eskimotega. Käisin nendega ka kahel korral morsajahil. Küttisime morskasid jääpankadelt ja teisel korral avamerelt. Tšuktšide suur probleem on alkohol. Seda lubati nendel aastatel osta vaid nädalavahetusel ja normi ehk pudeli kaupa − mõlemal nädalavahetuse päeval pudel viina või kaks pudelit peediveini. Tulemus oli päris masendav – hägusas olekus kodanike hulk kippus külavahel lausa domineerima. Kui riigi poolt eraldatud normnapsud olid joodud, parandati tervist endatehtud leotistega. Käisime ka kohalikus kultuurimajas diskol ja sellest on hoopis paremad mälestused – tavalised noored, nende hulgas ka silmapaistvalt kauneid tüdrukuid. Üldse, mitte ainult diskol − enestele loomupärase tegevuse juures, morsajahil näiteks, oli tšuktše tore vaadata. Tegutsemise rütm, kehahoiak, pilk – kõik kõneles enesekindlast ja sihipäraselt tegutsevast loodusinimesest.
N. Liit ja nüüdne Venemaa ei ole ühinenud vaalade mitteküttimise konventsioonidega. Põhjenduseks toovad nad, et põliselanikud − tšuktšid – peavad saama vaala liha, sest see on nende traditsiooniline toit. Tegelikult söödeti see liha põhilises osas hõberebastele.
Uelenis, tolleaegse N. Liidu kõige idapoolsemas asulas, olime osalised kahe kaldaleveetud vaala tükeldamises. Tohutu suure vaala tükeldamine käib hellebardide sarnaste riistadega. See töö oli lausa omaette kunst ja andis tunnistust tšuktšide heast vaala anatoomia tundmisest. Lastele lõigati vaala küljest selliseid umbes 10–15-sentimeetrise küljepikkusega ja sama pakse rasvakuubikuid. Seda roosat, paarisentimeetrilisel mustal vaalanahast alusel maiust sõid tšuktši lapsed nagu arbuusi ja näitasid sedasi, et jutul põliselanike eripärastest toitumisharjumustest on teisipidi ikka tõepõhi all ka. Minul on õnnestunud vaala-, morsa- ja hülgeliha proovida keedetult.
Teatava toiduelamuse sain ka tšuktšidega kaasa tehtud pikemal merereisil Uelenist Koljutšinskaja Gubale. Reis võeti ette, et viia lapsi venekeelsetesse internaatkoolidesse. Liiguti pisikeste päramootoriga paatidega, nende hulgas ka väike morsanahast paat. Reis oli umbes sama pikk, kui sõita suhteliselt ranna ligidal Tallinnast Pärnusse. Lahesoppidest ja laguunide suudmetest sõideti siiski otse üle. Pehmelt öeldes mitte just liiga merekindlate sõiduvahendite jaoks riskantseks manöövriks passisid tšuktšid hoolsalt hoovuseid, tuule suunda, pilvede liikumist. Puhkuseks heitsid nad lihtsalt kivisele rannale pikali ja juba uni tuligi.
Sellel reisil sain enam aimu kopalhen’ist, ühest morsaliha valmistamise viisidest. Selleks võetakse morsaliha tükid ja pannakse mõneks kuuks igikeltsa sisse tehtud auku. Tulemuseks on fermenteerunud liha, liha nagu hapukapsas. Minu silma järgi tegelikult selline lögasevõitu mass. Aga halvaksläinud liha järele see ei lõhna, pigem tõesti nagu hapukapsas või kilud. Ma arvan, et kopalhen’i lõhn on isegi talutavam kui rootslaste surströmming’u ehk hapendatud räime või silgu, otsemini öeldes selle rootslaste mädakala lõhn. Mäletan, kuidas üks vana tšuktš kopalhen’it sõi. Võttis käntsaka ja haaras sellest oma mitte just kõige tervemate hammastega, venitas lihakäntsaka näost eemale, lõikas noaga paraja suhupistmise jao lahti ja nii see asi tal edenes. Laagerdanud liha kollakaspunane vedelik voolas mööda hõredas habemes nägu alla. Palusin seda vana tšuktši, et ta annaks mulle ka. Aga elukogenud mees vastas, et ei, sina oled valge mees, sulle ei ole see hea, võid haigeks jääda. Ega ma ehk ise ka teab just kui suure isuga asja kallale poleks asunud. Lugu lõppes sellega, et kopalhen’it ma ikkagi sõin, proovisin mõõduka ampsu seda suurekiulist hapukat massi.
Kunagi ei lähe meelest ka teine retk, kui kõndisime kogu oma ekspeditsiooniseltskonnaga ühe vana tšuktši Koinati juhtimisel läbi vihma ja uduse tundra kogu valge öö Uelenist Dežnjovi neemele. Kui tee oli selge ja eksimisvõimalust enam polnud, läksid teised ees ja ma jäin haigel jalal tasapisi liikuva Koinatiga kahekesi. See vana tšuktš, omal ajal postimees ja KGB kaastööline Robtin, tšuktši nimega Koinat, kasutas meid kavalalt ära. Ta oli teejuhiks, aga meie omakorda need, kes ta Uelenist Dežnjovi neemele, mahajäetud Naukani külla aitasid, kus ta oma esivanemate haudu külastas. Dežnjovi neem on ühtaegu Venemaa, Aasia ja kogu Euraasia kõige idapoolsem punkt. Manner lõpeb seal kõrge, umbes 700 meetri kõrguselt pea otse merre kukkuva kaljuga. Tšukšimaa ilm muutub teinekord järsult. Sellest sai elus väga harva ettetulev erakordne hetk, kui järsku udu ja vihmasadu hajusid, päike tuli välja, taevas muutus imeliselt puhtalt siniseks, otse all paistis sillerdav Intervjuu meri ja seal ohkas, pritsis vett, eksponeeris oma sabasid vaalaparv, taustaks Beringi väin Ratmanovi saare ja taamal kumava Alaskaga.
Naukani külas on kuulus vaala-allee. See on vaatamata igikeltsale püsti pandud kahekordne rida vaalade roietest ja lõualuudest. Kasutati seda praktilisel eesmärgil – nahkpaatide kuivatamiseks, aga esmalt oli sel rituaalne tähendus. Naukani surnuaed oli üsna omapärane. Maetud oli sinna kirstudega igikeltsa peale, katteks kivid kirstu peale laotud. Aeg, loomad, tormituuled olid teinud oma töö, näha võis üsna läbisegi inimluid ja pleekinud lauajuppe, lisaks lahkunutele kaasa pandud asju – teekann, äratuskella kest, mõni lagunenud tööriist. Koinat käis surnuaial oma venda vaatamas, naasis sealt aga kurvana: „Ma ei tundnud teda ära.”
Omaette lugu on sõit sellelesamale, esimest korda neemelt nii romantilisel viisil nähtud Ratmanovi saarele. See on üks kahest Diomidi saarest Beringi väinas. Üks, Krusensterni saar, kuulub Ameerikale, teine, Ratmanovi saar, Venemaale. Kuupäevarada jookseb nende saarte vahelt läbi. Nii et kokku saavad planeedi eilne ja tänane päev. Seal on nii – Ameerikas on eilne ja Venemaal tänane päev.
Kõik tarvilikud load Tšuktšimaal liikumiseks ja ka Ratmanovi saarele sõitmiseks olid mul hangitud. Selliseid lubasid andis KGB kindral Stus Moskvas. Tema kureeris piiritsooni sisenemist ja ta oli mu palvekirjale saatnud vastuse, et ekspeditsiooni nimekiri on kinnitatud Ratmanovile sõiduks. Asjal oli siiski üks aga – kõik oma tegevused pidime kooskõlastama kohapeal. Kohapeal saigi selgeks, et tere tulemast, dorogie estontsõ, aga tegelikult meid ei taheta kohe kuidagi sellele saarele lubada. Meil olid olemas helikopteri üürimise load, aga öeldi, et ei ole ilma ega ole helikopterit ja nii edasi. Saatsin siis telegrammi Vladivostokki Kaug-Ida laevastiku ülemale, et kas ma võiksin „hääletada” möödasõitvaid laevu. Ja kujutad sa ette – sain vastuse, et jah, te võite seda teha, tasuda tuleb laeva kassasse. Ja seda „hääletamist” ma asusingi raadio teel tegema. Varsti sai selgeks, et mööda Põhja mereteed, Põhja-Jäämerest, Tšuktši merest Vaiksesse ookeani, Beringi merre liikuvaid laevu ikka oli, aga ükski neist ei julgenud meid peale võtta. Tuli välja, et kui N. Liidu laevad tollel ajal Beringi väina läbisid, oli neil rangelt keelatud Ratmanovi saarele läheneda. Sõita tuli läbi Beringi väina selle osa, mis jäi Ratmanovi saare ja Dežnjovi neeme vahele, kindlalt N. Liidu sisevetes. Uelen oligi toona kõige idapoolsem tsiviilasustusega koht Venemaal üldse. Kõik tšuktši külad Beringi väina äärsel idarannikul ja Ratmanovi saarel olid piirivalve ja inimeste liikumise parema kontrolli eesmärgil likvideeritud. Omal ajal, ka veel N. Liidu ajal, enne teist maailmasõda käis seal tihe kaubavahetus ja suhtlemine mõlemal pool Beringi väina elavate eskimote ja tšuktšide vahel.
Selles lootusetus olukorras juhtus, et Ueleni reidile tuli hüdrograafide laev „Laptev”. See laev käis meremärke ja majakaid hooldamas ja temal oli luba sõita igale poole. Nende tee viis läände, tulid nad Beringi merest, käisid Ratmanovi saare juures ja liikusid edasi läände Schmidti neemele, Wrangeli saare ja Ida-Siberi mere poole.
Püüdsin siiski „Laptevi” kapteniga läbirääkimisi alustada. Tuli välja, et hüdrograafialaeval on peale kapteni tähtsaks meheks veel ekspeditsiooni ülem. Kapten juhib laeva, aga ekspeditsiooni ülem otsustab, kuhu ja milleks sõita on tarvis. Ja selleks ülemaks oli Semjonovi nimeline mees, kes oli Haapsalus aega teeninud. Ta oli nõus, et tule laevale, ajame juttu. Suured laevad nendes kohtades muidugi randuda ei saa. Nad saatsid mulle paadi vastu, võtsin oma Vana Tallinnad ja Tallinna kilud kaasa ja läksin laevale. Lisaks ekspeditsiooni ülemale võttis mind oma suures, tähelepanuväärse raamatukoguga kajutis vastu ka kapten. Kaptenist oli tunda väga intelligentset meest, aga ta ütles kohe alguses, et mingil juhul nad ei hakka nüüd meie pärast saarele tagasi sõitma. Aga kui olime teise Vana Tallinna ära joonud ja Semjonov mind jätkuvalt, lausa kasvava energiaga toetas, siis lõpuks ta ütles, et olgu, too oma kamp laevale. See oli ikka eriline tunne, kui lõpuks suur ookeanilaev keeraski meie pärast oma otsa ringi ja tuldud teed tagasi sõitis. „Laptevi” jaoks polnud see ju enam n-ö hääletajate möödaminnes äraviskamine. Nad kulutasid meie äraviimiseks ja Ueleni tagasisõitmiseks oma tublid 12 tundi ja maksta ei tulnud meil midagi.
Nii me Ratmanovile saimegi. Esimene pilt saarele oli uskumatu. Läbi udu hakkasime nägema, kuidas inimesed nagu sipelgad ronisid alt mererannalt mööda saare kõrget ja püstloodis kukkuvat kaljukallast köisteed mööda ülespoole. Kõigil seejuures rasked koormad seljas, see oli justkui mingi müstiline orjatöö, mis meie ees lahti rulliti. Hiljem selgus, et kohaliku pisikese sõjaväeosa sõdurid vedasid sellise mehhaanika abil üles äsja saabunud ehitusmaterjali.
Meie tulekust langes suurde masendusse kohaliku kordoni ülem, sest temal tekkis nüüd arusaam, et sellega on tema karjäär läbi. Talle oli lubatud järgmist teenistuskohta Jaltasse, aga äkitselt saabusid tema piirialale ilma ette teatamata mingid hullud. Ma küll näitasin rahustuseks kindral Stusi paberit, aga saare teise otsa, kus otse üle vee oli kolme kilomeetri kaugusel Ameerika, ei tahtnud ta meid kuidagi lasta. Lõpuks läksime sinna nii, et tema püstoliga ees, siis meie ja üks soldat automaat kõhul kõlkumas, kõige taga. Aga lõpuks ikkagi – kolme kilomeetri kauguselt paistiski Inaliki küla oma sealse kandi mõttes suurte majade, värviliste katuste ja pisema elevaatori mõõtu naftamahutiga. Kõik kokku nagu miski pool-ebareaalne ilmutus. Ikkagi esimene kord oma silmaga Ameerikat, kontinenti ja riiki näha.
Kordoniülemal oli ilmselgelt tohutu huvi meid oma saarelt ära saata. Tegelikult ühtis tema soov täielikult meie huvidega, sest ega meiegi kavatsenud sinna talvituma jääda. Olimegi Ratmanovi saarel kolm päeva, siis pani ta meid ühe sõjalaeva peale, mis meid mandrile tagasi, Lavrentiasse viis. Ratmanovilt Lavrentiasse sõidul organiseeris sõjalaeva grusiinist kapten grammofoni ja napsidega kultuuriürituse. Teised kirjeldasid hiljem ilmekalt mu kohkunud näoilmeid, kui pidin seal esimest korda elus mehega tantsu lööma − grusiinist laevakapten palus mu tantsule. Nii edendasime seal kaugel Tšuktšimaal ka grusiini ja eesti rahva vahelist sõprust.
Kas nendel piirialadel käimistega oli veel raskusi?
Noorte teadlaste Tšuktšimaa ekspeditsiooni ajal oli näiteks nii, et sõitsime Anadõri kohale, aga edasi meid ei lastud, ühtegi piletit meile kuhugi ei müüdud. Võtsin kätte ja ostsin Anadõrist pileti Moskvasse, see mulle teatava üllatusena, ehk tänu blokaadi korraldajate nõrkushetkele siiski müüdi. Moskvas läksin Dzeržinski väljakule KGB kontori ukse taha − et ma olen ekspeditsiooni ülem ja mul on planeeritud tähtsad tegevused, kõik on kooskõlastatud kindral Stusiga, aga mis kurat, toimub. Ja kujuta ette, see mõjus, olin pool päeva Moskvas, sain asjad korda ja lendasin Kaug-Itta tagasi. Ja siis saime liikuma.
Kui suur oli nende noorteadlaste ekspeditsioonide teaduslik sisu? Või olid nad rohkem intelligentsed turismireisid?
Mina oma juhitud reisi puhul nõudsin raudselt teadust. Tegin isegi lepingu kõigi nende vendadega, kelle sinna kaasa võtsin, et igaüks peab artikli kirjutama. Mõte oli igal juhul anda asjale teaduslik väljund, avaldada artiklite kogumik. Tuleb ausalt tunnistada, et ega see eriti ei õnnestunud kummagi ekspeditsiooni puhul. Aga et osalejad laiendasid oluliselt oma silmaringi ja elust arusaamist, selles ei ole põhjust kahelda.
Mis su Vene-aegsetest reisidest on kõige meeldejäävamad ja olulisemad su enda jaoks praegu?
Eks juba jutuks olnud Kamtšatka ja Tšuktšimaa ekspeditsioonid. Küllap ka ülikooliaegne reis juhuslike autode ja rongidega läbi Kesk-Aasia. Kõige rohkem käisin ma töö pärast alates 1977. aastast kuni nõukogude aja lõpuni Vladivostokis, Primorjes ja Sahhalini saarel. Koht, kus Vladivostok asub, on ikka imeline. Sahhalinilt on meelde jäänud turg, mis oli puhtalt korealaste käes.
Ajastute piiril tegid sa ka mõned sümboolsed tööreisid – tõid sõja jalust ära Abhaasia eestlased. Kuidas sa seda operatsiooni juhtima sattusid?
Kui intrid 15. mail 1990 Toompead ründasid, siis kihutasin Vana-Mustamäelt, Trummi tänavalt Lossi platsile. Koomiline mõelda, et tütred panid mulle siis Tšuktšimaalt toodud vaalaluust nuia kaasa. Nii ma seal lossiplatsil teiste hulgas lahkuvale Lõssenko seltskonnale spaleeri moodustasin, kilekott nuiaga käes. Üldiselt on see nui mõeldud lesilates hüljeste ja kotikute mahanottimiseks.
Kaks nädalat pärast seda sai peaminister Savisaare kutsel minust tollal veel olematu ameti, migratsiooniameti peadirektor.
1992. aasta sügisel tulid mõned Abhaasia eestlased eesotsas Peeter Kochiga abi paluma. Üsna hüplikule ja ebapiisavale informatsioonile vaatamata tekkis mul veendumus, et kui suudame, tuleb aidata. Läksin selle jutuga peaministri juurde ja Tiit Vähi määras mind siis selle aktsiooni pealikuks. Aeroflotist saime lennuki. Päästeametist Kalev Timberg oli see, kes sinna ette läks, et põhimeeskonna saabumine ette valmistada. Kapo poolt oli mul toeks Aldis Alus. Ajakirjanikuna tegutses Ainar Ruussaar. Meie tegevusse oli kaasatud ka Venemaa eestlaste suur sõber, kadunud Ants Paju. Tema tegi mind tuttavaks polkovnik Hugo Reiljaniga, kes oli toonases nõukogude hierarhias ikka väga kõva tegelane – Sotši autoinspektsiooni ülem. Paju ja eriti Reiljani suhtumine oli tookord, et mingit evakueerimist ei ole vaja teha, et Eesti riik peaks küll kohalikke eestlasi aitama, aga mis see sõda ikka, küll ta üle läheb. Reiljan oli seega nagu selle aktsiooni vastane oma sisemas, ent kuna see oli Eesti riigi poolt ette võetud asi, siis polkovnik aitas seda ikkagi täiesti ausalt läbi viia. Temast oli palju abi. Kogu olukord Abhaasias oli raske. Praegused Ukraina uudised on selles plaanis vägagi tuttavad. Süsteemid olid sellised, et näiteks Estonka külas pandi mind kord ööbima nii, et suruti hoolitsevalt tsaariaegne vintpüss koos laskemoonaga kaissu.
Palju rahvuskaaslasi sealt kokku ära toodi?
Salme ja Sulev olid siis apsuade käes. Lennukitega tõime ära 170 inimest, osa tulid ise. Kokku võiks rääkida umbes 500 inimesest, kes sel ajal ära tulid. Osa neist läks ka hiljem tagasi.
Kas „Mandariinide” filmi oled näinud?
Olen. Suurepärane film. Võin oma isiklikest kogemustest öelda, et õhustikku on väga täpselt tabatud.
Hannes Lintrop tegi meie operatsioonist ka toona filmi. Pilte pole mul aga ühtegi alles. Mul oli korralik kaamera, aga see võeti ära. Pildistasin Suhhumi linna, mis oli täiesti sürrealistlik – suured majad, akendest buržuikade suitsutorud väljas, kuulsad mosaiikidega bussipeatused olid puruks lastud, ringi käisid geriljad, kes olid end automaate ja granaate täis riputanud. Tegin bussi aknast pilti ja nad nägid seda, rebisid mind bussist välja, surusid auto tagaistmele, automaadid kahelt poolt ribide vahele ja sõidutasid sedaviisi grusiinist komandandi juurde. Temaga veetsime kuus tundi juttu ajades. Zurab oli hambaarst, haritud poiss. Tal, nagu ka paljudel teistel, olid rinnas plastmassist märgid, mille sisse olid pandud inimeste pildid. Küsisin, et mida see tähendab. „Need on minu hukkunud sugulased ja sõbrad,” ütles ta. Arutasime, kas kogu sellest loost on võimalik välja tulla. Zurab ütles, et kõik see rahvaste üksteise vastu keeramine on poliitikute jäledus. Ütles, et ehk ongi kunagi ja kuidagi võimalik tülid ja vastuolud mahendada ja rahuliku elu juurde tagasi pöörduda. „Aga mina ei jäta, sest mul on need,” ja näitas märkidele oma rinnas ja automaadile toanurgas. Neid veritasu hinges kandvaid kaukaaslasi maha rahustada on äärmiselt keeruline.
Käisin korduvalt üle grusiinide-apsuade kujuteldava rindejoone ja mis mulle selgeks sai, oli see, et domineerivaks elemendiks olid seal erinevad jõugud. Küll oli seal tšetšeene, küll kasakaid, kes küll rüütasid oma röövimisi ilusa retoorikaga. Aga mingite ideaalide eest enamik neist seal ei seisnud. Ida-Ukrainas on mu meelest nüüd juhtunud täpselt see sama.
Su isapoolne vanaisa oli elektriinsener ja õppejõud, Heinrich Riikojast juba rääkisime, isa oli metsateadlane, õde bioloog. Su lapsed Hannes Kollist ja Triin Vahisalugi on pärjatud teadlased. Kas astuvad sinu jälgedes?
Mu isapoolne vanaisa, Johannes Theodor Kollist võttis osa 1905. aasta revolutsioonist. Ilmselt oli tema poolt väga tark tegu pärast seda Saksamaale põgeneda. Seal lõpetas ta Mitweidas ülikooli. Viis aastat hiljem Vene impeeriumisse tagasitulemine tähendas talle ikkagi kahte ja poolt aastat vangistust Riias. Temagi, nagu mu teine vanaisa, oli Vabadussõjas. Vanaema jutu järgi läks ta sinna omaenese kasuka ja vanaema soovitusega – Theo, vaata, et sa oma prille ära ei kaota. 1918. aastal oli ta üks Tallinna Tehnikumi, Tallinna Tehnikaülikooli eellase juurde elektrotehnika kateedri loojatest. Vabariigi ajal töötas mu vanaisa Riigi Trükikojas peainseneri ja majandusjuhatajana, oli üks Eesti paberraha, markide, riigipaberite ja muu taolise trükkimise korraldaja. Mu isapoolsele vanaisale Ludvig Puusepa poolt Tartus tehtud operatsioon kergendas tema elu lõpuaastaid, aga ta suri ikkagi juba 1937. aastal 53-aastasena ja teda ma näinud ei ole.
Isa lõpetas Tartu Ülikoolis metsanduse ja oli teaduslik töötaja Zooloogia- ja Botaanika Instituudis, hiljem Eesti Metsainstituudis. Õde on bioloog ja töötab praegu Maaülikoolis. Hannes lõpetas Tartus keemia, Triin bioloogia. Nende elu on edenenud sedasi, et Hannes on Tartu Ülikoolis vanemteadur ja Triin Helsingis järeldoktor. Kui ühe lausega katsuda öelda, siis nende teadustöö puudutab taimegeneetikat ja on seotud taimede lehtedes olevate õhulõhedega.
Lapsed on oma tee ikka ise valinud. Ma julgen vaid loota, et n-ö kodune olukord nende valikute tegemisel ehk kahjuks ei tulnud. Mis aga kogu seda teadusega tegelejate rida puudutab, siis jah, küllap mingit kallet on siin ju tunda. Nagu Eesti Teaduse Biograafilise leksikoni tegemise algataja ja peatoimetaja akadeemik Siilivask on mulle kinnitanud, on Kollist ainukene seal leksikonis esinev nimi, kus neli põlvkonda reas. Kui Triin Helsingi Ülikoolis oma doktoritöö kaitses, siis pärast oli karonka – see on soomlastel sellel puhul peetav pidu. Selle tarbeks oli mu õde Kati kokku korjanud kõigi Triinu esivanemate ja lähedaste sugulaste doktoritööd või nende ametlikud lühikokkuvõtted ja andis selle paki talle seal üle. Tore oli, et soomlased tulid pärast rääkima, et ole lahke, lausa üllatav, et teil on seal Viros ka selliseid laiu ja vanematesse kihtidesse ulatuvaid teadusega tegelevaid suguvõsasid. Selline pisukene Eesti asja ajamine siis ka.