Andorra unelmamaastik piltides

„Dreamland I”, akrüülmaal, kollaaž 2012

Kui tekkis võimalus võtta osa rahvusvahelisest kunstilaagrist (Andorra’s Art Camp), siis ei kõhelnud ma mitte hetkegi. Üheks põhjuseks olid muidugi ka uued kunstikogemused ja kontaktid teiste kunstnikega.

Siiski, esmaseks magnetiks sai minu jaoks Andorra maagiline maastik. Ma polnud seal kunagi käinud, vaid tuttavatelt mäesuusatajatelt kuulnud, kui mõnusad rajad ja hotellid seal on.

Andorra seostus minu jaoks turistliku unelmamaastikuga.

Kaarti uurides nägin, et mägimaastik on pigistatud kenasti Hispaania ja Prantsusmaa vahele. Seetõttu räägivad kohalikud nii hispaania kui ka prantsuse keelt, mida ma kahjuks ei valda. Inglise keel osutus seal olles mõningatel juhtudel üsna kasutuks, eriti siis, kui omapead mitte-turisti radadele jalutama minna.

Kunstilaagri rahvas oli väga kirju, kaetud sai kogu maailmakaart Austraaliast Bahamani, USA-st Aafrikani.

Oli põnev näha eri maade kunstnikke töötamas oma harjumuslikus tehnikas. Samas tuleks öelda, et hea „visuaalkeel” on rahvuste ülene. Kunstnikkond on ikkagi üsna kosmopoliitne seltskond ja ühise keele leidmine ei ole iialgi keeruline.

„Dreamland II”, akrüülmaal, kollaaž 2012

Valmistasin seeriat „Dreamland I–III” („Unelmate maastik I–III”) ette juba kodus, surfasin internetis, kogusin Andorra turistivaateid ja reklaamplakateid. Kohapeal, Ordinos, tuli lühikese ajaga teostada näituskõlbulikud ja kataloogivalmis tööd. Kuna tuli osa võtta ka muudest üritustest ja „baila’dest”, siis oli aega sellevõrra vähem. Igal õhtul oli ühe osaleva maa tutvustus läbi pildi-filmi-slaidišõu.

Minu ettekanne Eestist rääkis nii Skype’ist kui ka Balti ketist. Samuti Muhu tikandist ja rahvarõivavööde maagilistest mustritest. Näitasin katkendit Priit Pärna „Kolmnurgast”, et illustreerida sotsiaalseid suhteid inimeste vahel. Hiljem toimus brasiillaste ja iisraellaste nõudmisel plaaniväline Priit Pärna multikate õhtu.

Natuke ka kunstist. „Dreamlandid” on akrüülmaalid Andorra tuntumatest vaadetest.

Sõnamäng „hinnalised maastikud” soosis mind kasutama muuhulgas ka eurodest tehtud kollaaži. Väljend „hinnaline”/„hind” seostub ikka rahaga. Tegelikult peitub neis töödes üsna palju irooniat. Mägede majesteetlikke vaateid ei saa osta. See, et kõik on müüdav-ostetav, on illusioon.

„Dreamland III”, akrüülmaal, kollaaž 2012

„Dreamlandide” seeria meeldis ka paljudele kohalikele, ehkki nemad said sellest omamoodi aru. Hiljem, vesteldes Art Camp 2012 näituse avamisel Iisraeli kunstniku Nitsan Davidiga, teadis tema rääkida, et enamik sellest kaunist maastikust on rahvusvaheliste kompaniide omand.

Ordinos on paljud mägedevahelised orud kaetud tubakapõldudega, mis on rajatud turistide rõõmuks. Maastiku ilmestamiseks. Sügisel pannakse need põlema, et tubaka hind ei langeks. See on see suur bisinis!

Eks see kõik kas või natuke andorrakate hingel kripeldab.

Kolm „Dreamlandi” jäid Andorrasse, sponsoritele. Kelleks olid needsamad kompaniid. Iroonia missugune…

„Ordino vaade”, akrüülmaal 2012

Andorras olles elasin väikeses Ordino linnas. Keskusest, Andorra la Vella’st, on see umbes 15 kilomeetri kaugusel, kuid bussiga sinna sõites läks siiski pool tundi, kuna tee lookles ja käänles mägede vahel hoogsalt ülespoole (Ordino linnake asub umbes 1200 meetri kõrgusel).

Linnake elas sajandeid rauamaagi kaevandamisest.

Neisse kaevandustesse korraldati meile ekskursioon. Hämmastas, et Euroopasse jõudis raud eeslikaravanidega üle mägede (sic!). Nüüdseks on see elatusallikas välja surnud, tootmine-transport olevat olnud liiga energiakulukas ja kasum väike.

Ordino on suvel vaikne paigakene mägedevahelises pesas. Vanimad majad näevad välja nii, nagu oleksid kaljudest välja kasvanud. Kõik on kivi − nii müürid kui ka katused.

Valisin selle töö maalimiseks ühe palava hommiku. Muidugi tuli selleks leida varjuline koht. Peale selle enam-vähem horisontaalne pind järskudel tänavatel.

Mind võlus karmide kivimüüride ja kirgassinise taeva sümbioos, mis moodustasid koos Ordino linnakese ennelõunase täiusliku vaate.

„Ordino mäed, akrüülmaal 2012

Andorras olles kiskus mind väga üles. Olles põgusalt osa võtnud alpinismiklubi tegevusest ja ka ise natuke mägedes käinud, mäletasin õpetussõnu, et sinna üksi ei minda.

Kunstilaagri eelviimasel päeval õnnestus käia ka Ordino teiseks kõrgemas tipus, kohaliku kunstniku Moni-k’iga. Andorrakad käivad kolm-neli korda nädalas mägedes – suvel matkamas ja talvel suusatamas, nii nagu meie harrastame rulluisutamist ja terviseklubis käimist. Uhh! Kadedaks teeb!

Ent maali juurde. Otsustasin ühel päeval üritada ka mägesid maalida. Selleks pidin Ordino linnakesest natuke kõrgemale tõusma, et vaade oleks parem. Võtsin siis lõuendid, värvid ja vee kaasa ning hakkasin minema.

Ega ma teed sinna eriti ei teadnud. Eesmärk oli linnakesest kõrgemale tõusta. Leidsin lõpuks mingi lehmaraja, mis juhatas mind soovitud suunas. Kõrvalpõikena, olen alati imestanud, et mis pagana lehmad elavad mägedes (näinud ma neid pole), osavad nagu nirgid. Nende märke – lehmakooke – võis leida kõige uskumatumatelt eenditelt ja servadelt.

Jõudsin siis tasakesi liikudes nii umbes sada meetrit kõrgemale, kui leidsingi vaate, mis mind rahuldas. Kuna oli hommikupäike ja tõotas tulla kuum päev, hõõgusid kaljud punakalt. Maalisin nende raskepärast majesteetlikust, taustaks õrnsinine taevas.

Siesta ajaks kõrvetas kuumus mind mäest alla, turvalisse Ordinosse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga