Kuidas peavad kaasaja pealetungile vastu mentawai rahva tavad ja kombed, käis Indoneesias Siberuti saarel vaatamas Ahto Raudoja.
Aloeta (häälda „aluiita“) tähendab „tervist“ või „hõissa“ ja sulatab kohe esimesel kohtumisel enamiku mentawaide südame. Mentawai rahvas elab Indoneesias Siberuti saarel, mille pindala on 4030 km2 ehk umbes nii palju kui Saaremaa ja Hiiumaa kokku.
Traditsiooniliselt on nad džunglis suurperedena elavad kütidpõllupidajad, keda oma põlise elukorraldusega kohtab üha vähem, sest nad asustatakse ümber küladesse, kuhu on ehitatud kool ja keset küla betoontee. Ümberasustamine on justkui märkamatu: lapsed peavad hakkama koolis käima, kuid iga päev läbi džungli kooli minna on üsna võimatu ja riik annab inimestele külla maad. Seda on muidugi vähem, kui nad metsas kasutada saavad, kuid ta on olemas. Külas elab ka teisi rahvaid, noortel tekivad ahvatlusedvajadused tänapäevaste seadmete järele – esmasteks on muusikakeskus ja elektrigeneraator.
Selline asjade kulg on päris uus, sest veel paarkümmend aastat tagasi käisid koolis vähesed. Tollal puudusid mentawaidel meie mõistes perekonnanimed. Lisaks eesnimele kasutati kas külanime või sugukonnanime. Nüüd on neile pandud perekonnanimed, ja nende saamislood on päris huvitavad. Me elasime peres, kus mehe perekonnanimi oli Crazy ja see peremees oli tõesti kreisi. Mitte kaugel meie peatuskohast elas mees nimega Photo. Tema sai endale nime nii – kui ta esimene naine oli surnud, tulid turistid ja muudkui pärisid, kas pilti saab teha (make photo, make photo), ja nii jäigi talle perekonnanimeks Photo.
Kuidas sinna toredale saarele saada? Selleks tuleb Sumatra saare lääneranni ku linnast Padangist sõita laevaga umbes 100 kilomeetrit lääne poole. Kes Aasias käinud, teab, kuidas käib tavaliselt pi letite ostmine. Küll ei teata, kuna läheb laev ning kes ja kus piletit müüb, aga lõpuks laheneb kõik positiivselt.
Pärast kahepäevast sebimist ja ootamist saimegi laevale. Selle nädalas paar korda käiva laevaga veetakse saarele kõik eluks vajalik, lisaks inimesed. Enamik muidugi kohalikud, kuid peale nende ka igasugu asjamehi ja mõned turistid. Kel raha rohkem ja tahtmine kopitanud madratsil magada, saab osta kajutipile ti, kuid meie võtsime kohalike pileti ja nii oligi lunastatud koht pikal lavatsil, millel kõrgust ca 80 cm. Istuda seal ei saanud, kuid seeeest kohalike kõrval lebotada küll.
See oli hea koht, kus harjutada põrandal magamist, mis tuleb enne saarele mine kut kasuks. Nimelt magatakse põrandal, kui sul pole endal midagi pehmet alla panna – kuna me reisisime minimaalse varustusega, siis meil muidugi polnud.
Laeva navigeerimiseks ei kasutata mingeid tänapäevaseid seadmeid, kompassist piisab. Sõit kestab keskmi selt 20 tundi, mille jooksul saab selgeks nii mõndagi olulist Siberutil hakkama saamiseks.
Minnes pakutakse laeval giiditeenust – turist saab uurida saare eluolu kohta. Aktiivsematele kohalikele, kes turisti delt väheke inglise keelt õppinud, on giidindus peamiseks sissetulekuallikaks. Otsitakse turist, viiakse oma suguvõsa uma'sse – klanni majja –, näidatakse oma elu ning lastakse toimingutest osa võtta. Selline giidindus, mis paistis olevat pooleldi illegaalne, on turistile odavam ja jätab rohkem raha kohalikele. Saarel kohtasime kahte sakslast, kes olid võtnud atesteeritud giidi Lonely Planetis kirjeldatud turistiinfokeskusest Sumatralt – giid polnud kohalik, ei osanud hästi kohalike keelt, ei mõistnud süüa teha ja lõpuks varastas sakslastelt nende raha.
Meie saime laevalt endale giidiks Liki, kes meid külas oma õe uma'sse majutas. See uma oli ehitatud traditsioonilise planeeringu järgi, ainult madalam. Džunglis asuvad majad on traditsiooniliselt ehitatud umbes 1,5 meetri kõrgustele vaiadele, põranda all saavad elada sead, kes ööseks koju tulevad või päeval päikese eest varju otsivad.
Külaelust ma pikalt ei kirjuta, sest seal me kaua ei peatunud – ainult magasime ja hommikul põrutasime paadiga saare sisemusse. Külast jäi meelde seik, kus ühe maja verandal õmblusmasina taga töötav naine oli pea kohale pesunöörile jalgupidi lendkoera sidunud, et see talle tuult lehvitaks. Samale nöörile oli looma jaoks ka söök riputatud, seega polnud see elus propeller seal mitte juhuslikult.
Paat on saarel peamine liiklusvahend, sest savipinnasega metsas kulub sama maa jalgsi läbimiseks kordades rohkem aega. Paadid on pikad ühepuupaadid, milles liiklemine nõuab head tasakaalu, sest serv ulatub vaid umbes viie sentimeetri jagu üle veepinna ja iga üleliigse liigutusega võib paati vett tulla. Suurematele lootsikutele saab ka mootori paigaldada.
Paadiga sõites saab saarerahva elust päris hea ülevaate – näeb kohalikku arhitektuuri, kala, karpe ja magevee krevette püüdvaid naisi, jões ligunevaid saagopalmi tüvesid, mis on peamiseks toiduks nii inimestele kui ka loomadele, jne. Kui meeste ülesandeks on jahtida poolmetsikuid kodusigasid ja nende eest hoolitseda, siis naiste ülesandeks on hankida veest toitu ja hoolitseda kodus kanade eest. Põllu eest hoolitsevad mõlemad sugupooled.
Naiste kalakarbipüük käib puusadeni või rinnuni vees jalutades ja kahvaga püüdes. Kuna vesi on läbipaistmatu, siis tegema isa pojale ja ema tütrele, siis on täheldatavad erinevatele suguvõsadele iseloomulikud jooned. Kindlasti on sümbolitena olulisel kohal kuu ja päike ning need paistsid eri klannidel erinevad olevat.
Mentawaide keelest saab lisaks tervitusele – aloeta – kohe selgeks ka sõnapaar „moilemoile“. See võiks tähendada „rahurahu“ või „tark ei torma“ – ja seda nad tõesti ei tee. Suurem osa päevast istutakse lihtsalt kodus või käiakse külas teiste pool istumas. Minul oli seda puupinkide peal tundide viisi päris raske teha, kuid kohalikel mitte. Lahkunud omaste hingedele meeldib, kui inimene ei kiirusta ja ennast kaunistab (teravad hambad, tätoveeringud) – siis läheb ka kõik muu hästi, näiteks jahilkäimine.
Jahilkäimine on üks meeste lemmikte gevusi. Hommikul võetakse kaasa vibu nooltega ja matšeete ning minnakse metsa. Hinnatud jahiloomad on mets sead, hirved ja ahvid. Kui saadakse kätte ahv, antakse sellest teistelegi kohe teada ahvitelefoniga – maja räästa all oleva suure, kõlalauda meenutava puutüve vastu pekstes. Kahjuks me seda kuulda ei saanud, kuna meie sealoleku ajal ei tabatud ühtegi ahvi. Ahvitelefoniga sarnaneb seatelefon, ainult see on mitu korda väiksem. Neid me kuulsime küll, sest seatelefoniga kutsutakse õhtul sigasid koju.
Metssigade, hirvede ja ahvide pealuud on igasse uma'sse sisenedes kohe kõigile näha, et näidata peremehe osavust ja väge. Väge oleks sellele rahvale nagu pea igale väikerahvale hädasti vaja, et nad jõuaksid hoida oma traditsioone, elukorraldust, keelt ja kõike seda, mis on identiteedi alus. Kahjuks valitseb ju siiani maailmas olukord, kus suuremad rahvad ja nn emamaad tahavad väiksemaid rahvaid oma elukorralduse järgi elama sundida.