Tiina Sööt elab Rumeenias juba viiendat aastat ja lahkuda plaanis ei ole. Siia koliti koos rumeenlasest elukaaslasega, kellega kohtuti Viinis. „Kolisime minu algatusel, kuna Viini elu mulle ei sobinud. Rumeenlastega on mul palju parem klapp,“ ütleb Tiina.
Mida võiksin Rumeeniast teada, kui mitte midagi ei tea?
Rumeenia on suurem, kui inimesed ette kujutavad, seda nii pindala kui ka rahvaarvu poolest. Rumeenia keel kuulub romaani keelte, mitte slaavi keelte hulka, nagu tihtipeale arvatakse.
Rumeenia ei kuulunud Nõukogude Liitu, kuid selle maa lähiajalugu ei ole Eesti omast kuigi erinev. Rumeenias oli oma kommunistlik diktatuur, diktaatoriks Nicolae Ceaușescu, kes paistis silma suurejoonelise isikukultuse poolest.
Kas on midagi, millega Rumeenias elamise jooksul ei harju, kuigi võiks?
Mõned asjad on, millega ei ole harjunud, aga nendega ei saagi harjuda. Igapäevased asjad Bukarestis, mis kõiki linlasi häirivad, on liiklus, liiklusummikud, autode rohkus ja parkimiskohtade nappus, bürokraatia, riigiametnike apaatsus, riigi- ja linnapoolne absurdne lähenemine probleemidele viisil, mis midagi ei lahenda. Ei saa öelda, et ma nende asjadega harjunud oleksin, aga olen eneselegi märkamatult omandanud tüüpilise bukarestlase nipid, kuidas nendega toime tulla.
Üks asi, millega ma kuidagi leppida ei suuda, on looduslike ujumiskohtade olematus Bukarestis. Siin suurlinnas on mitu väiksemat ja suuremat järve, kuid reostuse tõttu pole neis ujumine soovitatav.
Guinnessi rekordite raamatu järgi asub maailma raskeim hoone Rumeenias. See on Bukaresti parlamendipalee, suuruselt teine administratiivhoone maailmas. Kas see on kuidagi sümboolne?
Kindlasti! See on Ceaușescu isikukultuse kroonijuveel, tema megalomaania üks kõnekamaid näiteid. Kui tahta Rumeenia kommunistlikku diktatuuri ja selleaegset kultuuri mõista, tasub parlamendipalee juures ära käia. Kõnekas on ka see, et rahvasuus kutsutakse parlamendipaleed rahvapaleeks ning viimane oli ka tema algne nimetus – seda esitleti kui rumeenia rahva kingitust Ceaușescule (tegelikult Ceaușescu kingitus iseendale).
Kuigi hoonel on sünge ajalugu, sest ehitamiseks lammutati linnajagude kaupa kodusid ja ehitusel suri sadu töölisi ning parem oleks, kui seda poleks kunagi ehitatud, on mul selle vastu soojad tunded.
Kas eksisteerib „tüüpiline rumeenlane“?
Selle suure rahvuse hulka mahub palju stereotüüpe ja ka nendest kõrvale kaldujaid. Mõned tegelaskujud korduvad siiski, näiteks
- kangekaelne, traditsiooniline perepea, kes ütleb, et kuna alati on asjad nii olnud, siis järelikult on see ainus mõeldav viis nende tegemiseks;
- äsja kooli lõpetanud noor, kellel on Rumeeniast täielikult siiber ja kes ebarealistlikult suurte ootustega välismaale elama kibeleb;
- välismaalt koju tagasi pöördunud 30ndates isik, kes oskab hinnata nii lääne funktsionaalsust kui ka Rumeenia kohalikke võlusid;
- ja muidugi ametnik või muu bürokraat, kes pole kommunistliku režiimi mõtteviisist sammugi edasi astunud.
Kui Rumeeniat külastada, siis kas tasub vaadata rohkem linnade või looduse poole?
Ise olen kõige rohkem lummatud linnadest, eriti Bukarestist. Bukaresti arhitektuur ja selle mitmekesisus on kuidagi ainulaadne, Kesk-Euroopa linnadest väga erinev. Looduse poolest on siin samuti palju põnevaid leide – palju metsa, mägesid, ilusaid liivarandu.
Mustvalgelt: mida on Rumeenias head, mida halba?
Kõige kurja juur on korruptsioon. Kirjutasin oma raamatus („Minu Rumeenia“), kuidas vanarahva tarkuse kohaselt tuleb oma hääl anda parteile, mis parajasti võimul on – need on saanud juba isu täis varastada, samas kui uustulijate ahnusel pole piire. Teine oluline süüdlane on konservatiivne õigeusu kirik, millest paljud tagurlikud hoiakud alguse saavad.
Samal ajal on Rumeenias tohutult potentsiaali: palju maavarasid, põllumajanduseks erakordselt sobilik muld ja kliima, küllaltki palju haritud inimesi ja omajagu teotahet. Võimalused saada edukaks, jõukaks ühiskonnaks ja tõeliselt heaks elukeskkonnaks näivad olemas olevat, aga millegipärast lähevad kõik katsed midagi parandada järjekindlalt vett vedama.
Isiklikult hindan Rumeenia inimesi, nende visadust ja elujanu.
Kus näed Rumeeniat kahekümne aasta pärast? Ühiskonna heaolult, hariduse, meditsiini, majanduse tasemelt…
Kohe hiilib salakaval lootus põue, et kahekümne aasta pärast on Rumeeniast saanud normaalselt funktsioneeriv riik. Et riik investeerib oluliste asjade arengusse, nagu meditsiinisüsteem ja ühistransport, hariduse ajakohastamine, reostuse vähendamine, vaesuse ja kodutusega võitlemine. Loodan, et korruptsioonivastane võitlus jätkub ja hakkab aina enam vilja kandma. Ootan digitaalset revolutsiooni, kus kogu iganenud riigisüsteem ümber reformitaks.
Realistlikult mõeldes arvan, et elu Rumeenias läheb paremaks, aga ilmselt mitte nii palju ja nii kiiresti, nagu võiks.
Milline on Rumeenia köök?
Nagu enamik rahvuskööke, üsna lihapõhine. Palju kasutatakse lamba organeid, mis minu jaoks tekitab väga võõristust.
Kuidas sa kokkuvõtlikult Rumeeniat kui riiki iseloomustaksid?
Mu elukaaslane leiutas Rumeeniale sobiva lööklause: „Kavatsus oli hea, aga…“
Üks huvitav fakt selle maa kohta, mida paljud ei tea ja millest said teadlikuks kohapeal elades?
Rumeenia on Euroopa kõige usklikum maa. Peaaegu kolmveerand populatsioonist on Rumeenia õigeusku. Mitteusklikke on vaid 1% jagu.
Tekst: Rene Satsi
Foto: Shutterstock
***
Lugemissoovitus
Tiina Sööt
Minu Rumeenia. Absurdi armunud
Petrone Print 2022
2022. aasta parim reisiraamat „Minu Rumeenia“ on täpselt selline, nagu üks säärane raamat olema peab: seal on särtsu, ajalugu, nalja ja suur alasti tükk jutuvestjast endast. See teos virutab sulle terve Rumeenia läbi aknaraamide tuppa. Vaata siis ise, mis sellega peale hakkad. Hea kraam!
Rene Satsi, samuti 2022. aasta parima reisiraamatu autor („Laos – aeg antud elada, aeg antud süüa“)