Afrobeat = Gruuv + Poliitika

Aimar Ventsel jutustab muusikastiilist, mille juurte ja legendidega kohtumiseks tuleks teha reis Nigeeriasse. Aga kergem kontakt on võimalik saada ka augusti lõpus Tallinnas, kui siin esineb üks afrobeat’i elavatest legendidest.

Aimar Ventsel jutustab muusikastiilist, mille juurte ja legendidega kohtumiseks tuleks teha reis Nigeeriasse. Aga kergem kontakt on võimalik saada ka augusti lõpus Tallinnas, kui siin esineb üks afrobeat’i elavatest legendidest.

Afrobeat – Nigeerias 1960. aastail tekkinud muusikastiil – on lahutamatult seotud mehega, kelle nimi on Fela Kuti.

Nigeeria keskklassi peres sündinud, Londonis õppinud ja siis Nigeeriasse tagasi pöördunud Fela Anikulapo Kuti mängis 1960. aastail mitmetes erineva- tes muusikalistes koosseisudes. Oma orkestriga, millele ta pani nimeks Africa ’70, hakkas ta sulandama Lääne-Aafrika highlife’i ja juju-muusikastiile tol ajal Ameerikas aktuaalse musta funk’i ja souliga.

Soul ja funk olid tollal ameerika mustanahaliste poliitilise eneseväljenduse soundtrack: iga soulilaulja laulis laule, millel oli poliitiline alatoon. Kodanikuõiguste eest võitlemine tõi USAs esile Malcolm X-i ja Martin Luther Kingi, möllasid Black Pantherid, kõige selle taustaks lindistasid Motown ja muud souliplaadifirmad sõjakaid lugusid sellest, kui uhke on olla mustanahaline (keda see muusika huvitab, peaks hankima omale kogumiku „Power to the Motown people“, Universal).

Otse loomulikult imponeeris mustade õiguste eest võitlemine noort Felat, püsimatut ja energilist meest koloniaalsest Aafrikast. Pärast pikemat käiku koos bändiga USAsse muutus tema muusika järjest poliitilisemaks, kuni ta lõpuks lõpetas igasuguse armastuslau- lude tegemise ja pühendus poliitilisele muusikale.

Muusika juurde kuulus ka Fela Kuti käitumine. Ta mässas ühiskondlike konventsioonide vastu täie jõuga, arvates et vaja on sotsiaalset revolutsiooni, mis muudaks olemasolevaid hierarhiaid ja norme. Parim näide on Kalakuta kommuuni loomine, mille Fela kuulutas Nigeeria riigist sõltumatuks (kommuun asus Lagoses, Mushini äärelinnas). Et oma poliitilist sõnumit paremini levitada, loobus Fela joruba keeles laulmisest ja hakkas tekste tegema pidžininglise keeles, mis oli Aafrikas kasutusel ühe üldise suhtluskeelena.

Kui Nigeeria võimud Kalakuta kommuuni 1977. aastal laiali peksid, tekkisid selle aktsiooniga seoses üldised rahu- tused. Fela Kuti suurt tähtsust Aafrika muusikas ja poliitikas näitab tõsiasi, et kui ta 1997. aastal AIDSi suri, osales tema matustel Lagoses rohkem kui miljon inimest!

AFROBEAT’I JUURED

Afrobeat’i puhul on palju polemiseeritud selle üle, kust see muusika tuleb ja mis seda ikka mõjutas. Aafrika muusikas olid 1960. ja 1970. aastad murranguline periood. Euroopas ja USAs tekkinud uued muusikastiilid – psühhedeelne rock, reggae, soul ning funk – rändasid ka Aafrika kontinendile. Beatlesi kitarrikäike on näiteks selle perioodi Kongo ansamblites ilusti kuulda.

Üldiselt väidetakse, et Fela Kuti segas oma orkestri muusikas kohalikku afropoppi USA mustanahaliste muusikute sõjaka funk’iga, hüljates täielikult kohaliku highlife’i ja afrodžässi. Ent Tony Allen – Africa ’70 trummar ja üks mõjukamaid aafrika trummareid üldse – kinnitab vastupidist. Tema jutu järgi veetsid 1974. aastal Aafrikas tuuritanud, souli ristiisaks nimetatud James Browni saatemuusikud hulga õhtuid Nigeerias klubides, kus mängis Africa ’70 ja võtsid nende bassi- ja trummikäigud üle.

Arvamus, et Africa ’70 keeras kardinaalselt selja highlife’i muusikale on minu meelest põhjustatud sellest, et Fela Kuti ja tema orkestri afrobeat’i- eelseid lindistusi on raske kätte saada. Neid kuulates selgub, et rulluvad bassid ja hüplev rütm oli tegelikult olemas juba varases highlife’is. Mida aga Africa ’70 aafrika muusikale lisas, olid pikad improvisatsioonid – paljud selle grupi lood on 20–30 minuti pikkused. Lisaks paisusid orkestrid kuni 30-pealisteks. Huvilisel tasuks alustuseks otsida üles topeltplaat „Fela Kuti. The Best of the Black President“ (Universal/Wrasse), millel olev pala „Water No Get Enemy“ on ikooniline. Sellised lood defineerisid afrobeat’i sound’i. Nimetatud lugu on kohustuslik igale aafrika muusika DJ-le, nii heliliselt kui teksti poolest on see lugu absoluutne kultuslugu. Mitmed aafrika muusika raadiosaated kasutavad selle loo fragmente oma signatuurides.

AFROBEAT PRAEGU

Nagu uue ja värske muusikaga ikka, tekkis ka afrobeat’is peagi terve plejaad seda mängivaid ansambleid. Võib öelda, et 1970. aastate Lääne-Aafrika elas afrobeat’i tähe all. Hea sissejuhatus sellesse ajastusse on „Rough Guide to Afrobeat Revolution“ (World Music Network). Kogumik sisaldab peale Fela Kuti ka paljude tema bändikaaslaste, nagu Tony Allen või kitarrist Leon ‘Kaleta’ Ligan-Majeki sooloprojektide muusikat.

Afrobeat’i mõjusid on oma loomingus tunnistanud mitmed mõjukad hiphopartistid, aga ka David Byrne. Ka Eestis pole vist ühtegi džässi või hiphopi DJd, kes aeg-ajalt mõnda Fela Kuti lugu ei mängiks.

Afrobeat läks mööda maailma ringi käima ja nüüd viljeletakse seda New Yorgist ja Sydneyst Helsingini. Eriti just USA afrobeat-kombode puhul on tegemist peamiselt Nigeeria ja Ghana migrantide ansamblitega. Ansamblid, nagu New Yorgis pesitsev Antibalas või Chicago Afrobeat Project lisavad sellele muusikale kas roki, hiphopi või elektroonika elemente. On olemas ka uute ja noorte muusikute ansambleid, kes üritavad rangelt jälgida 1970. aastate kaanoneid (Kaleta & Zozo Afrobeat). Fela poeg Femi, kes tegi aastaid hiphoppi, lasi möödunud aastal välja puhta afrobeat’i albumi koos oma isa vanade bändikaaslastega. Muusikaliselt tsiteeritakse seal Fela loomingut päris korralikult.

ELAV LEGEND TULEB TALLINNASSE

Nii nagu afrobeat’i ideoloogiat ja meloodiat poleks olemas ilma Fela Kutita, poleks olemas afrobeat’i rütmi ilma Tony Allenita. Allen on väga omapärane trummar, kes on tuntud selle poolest, et ta mängib iga jäsemega ise rütmi, kuid kokku tuleb sellest üks rütmipõhi. Allenit üritavad kopeerida kõik uued afrobeat’i trummarid, ent minu teada pole see veel kellelgi õnnestunud. Sellist plastikat ning pehmust nagu originaalis pole veel ükski koopia suutnud saavutada.

Fela Kuti viskas Tony Alleni omal ajal rahatüli pärast oma orkestrist välja. Pärast seda osales Allen mitmel Fela Kuti plaadil kui palgaline sessioonmuusik. Nüüdseks on Allen lindistanud kümneid sooloalbumeid ja osalenud mitmetes huvitavates projektides. Alleni trummimäng pole mõju avaldanud mitte ainult Aafrika muusikutele, vaid on vägagi armastatud Euroopa underground-ringkondades. Allen korraldab Euroopas tihti workshop’e, tema knihve pole ikka keegi kätte saanud!

Alleni koostööprojektidest viimane on Soome elektroonikanovaatori Jimi Tenoriga, mis lasti välja plaadifirma Strut all nimega „Inspiration Information“. Enne seda osales Allen projektis The Good, The Bad & The Queen (Good, The Bad & The Queen, EMI), mis oli sõna otseses mõttes supergrupp, sisaldades muusikuid ansamblitest Blur, Clash ja Verve. Hiljuti lindistas Allen järjekordse afrobeat’i albumi „Secret Agent“ (World Circuit), mille kontserttuuri raames ta esineb augustikuus ka Tallinnas.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga