Go Travel andis tänavu juba kolmandat aastat välja eesti reisikirjanduse auhinnad. Ajakirja Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho, Eesti Kirjandusmuuseumi direktor Janika Kronberg ning Go Traveli juhatuse liige Tiit Pruuli räägivad 2010. aasta saagist.
TP: Eesti reisikirjanduses oli 2010. aasta saak väga võimas – oma 35–40 raamatut kokku, kui tähelepanelikult kõike ilmunut rehitseda. Eelkõige tuleb märkida, et žürii käsitles reisikirjanduse žanripiire üsna laialt. Vaatluse alla võeti lisaks traditsioonilistele reisikirjadele nii luulekogu (Lintrop) kui fotoraamat (Kivisaar) ja ka teosed, mida võiks käsitleda ka n-ö puhta ilukirjanduse rubriigis. Käsitlegem reisikirjandusena kõige laiemas mõttes tekste, mille põhipaatoseks on geograafiliselt või kultuuriliselt kaugel olevate koordinaatide kaardistamine, isikliku maailmakogemuse tõlkimine kohalikku keelde.
TK: Võtame näidetena ette Aare Pilve „Ramadaani“ ja Viivi Luige „Varjuteatri“. Kuigi Jüri Talvet näiteks on Sirbis tõenäoseks pidanud, et „võib-olla on „Ramadaan“ romaan“, on Pilv ise tõdenud, et tahtmata ise oma raamatut üldse liigitada, võeti see vastu just trendikas reisikirjade žanris. Samas nimetati Pilve „Ramadaan“ Eesti Kultuurkapitali kirjanduse aastaauhinna nominendiks hoopis esseistika valdkonnas.
Luige „Varjuteatriga“ (mis samale auhinnale proosa valdkonnas esitati) tundub asi ühesem, autor on ise tunnistanud, et „sellel raamatul pole suurt tegemist reisikirjade ega mälestustega. Muidugi on „Varjuteater“ romaan“. Siiski pole see siinses kontekstis õige – vähemalt mitte nende kaanonite või kaalude jaoks, millega kaalume eelmise aasta reisiraamatuid. Siin liigitub ta kaheldamatult reisikirjandusse: tegu on konkreetse, isikustatud inimese, autori reisiga konkreetsesse maailmanurka. Ent kahtlemata pole „Varjuteater“ lihtsalt järjekordne autobiograafiline heietav reisikiri, millega on täitunud Eesti reisikirjanduse riiulid.
JK: Mida me ootame heast reisikirjast? Enda kohta võin kinnitada, et ei taha reisikirjast lugeda teatmeteostest mahakirjutatud faktide loetelu, küll aga tunda, et autor neid fakte teadmiseks võttes loob oma avastatava maaga isikupärase suhte ja seda heas keeles vahendab. Et tekiks lugemise nauding või mõnu. Mõningane fabuleerimine ei tohiks olla välistatud, vaid tuleks asjale kasuks. Kindlasti tuleb aga kasuks see äratundmine, et reis ruumis on alati ka reis ajas.
TP: Minagi ootaks eelkõige subjektiivse kogemuse ning objektiivse tegelikkuse sellist sümbioosi, kus üks pool mitte ei tapa, vaid toetab teist. See kogemus ei tohi olla raamatust loetud, vaid unikaalne. Ja loetud raamatud ning kogutud teadmised peavad teksti emotsionaalselt sobituma. Suur hulk eesti reisiraamatuid on paraku tehislikult targad (teatmeteoste ümbertrükid) ja suur hulk ka rumalalt emotsionaalsed (maailma- ja eneseavastaja muljetamised).
JK: Jah, meie kõrgendatud ootusi ei täida mitte kogu reisikirjanduse kuhi. Aga eks maitseid ole erinevaid. Ka ühe erinevaid maid avastava raamatusarja „Minu ...“ sees kohtab erinevusi seinast seina. Ja sooline tasakaal on kõvasti paigast ära. Meesautoreilt on sarjas vaid karme pilte soome-ugri maailmast ja Mongooliast, mille geograafiline kaugus neenetsitest ei olegi nii suur kui tee Lõuna-Ameerika vihmametsade ja vahemereliste liivarandadeni, kus oma parimas nooruses seiklevad põhjamaised soomeugrilised bikiinitarid. Aga samas jagub „Minu Argentina“ autoril sotsiaalset närvi ja „Minu Maroko“ sobib mõtteliseks järjeks Leonora Peetsi suurepärasele raamatule „Maroko taeva all“. Sari tervikuna, just sellisena, nagu ta on, aga on väärt algatus, ja ilmselt tunnistab ostumenu eestlaste huvi ja kasvatab tolerantsust võõraste maade ja kommete suhtes.
TP: Kiidan konkreetsemaks minnes väsimatu ränduri Olev Remsu produktiivsust, kes üllitas läinud aastal kolme kirjastuse abil neli raamatut.
JK: Enim tähelepanu väärib Remsu raamatutest „Islam ja diktatuurid. Venemaa ja Kesk-Aasia“. Vaat selles raamatus on nii tööd, eruditsiooni, elamusi kui reisi! „Liiviküla ehk Lifljandia“ eestlaste külas Kaug-Idas on õhuline ja loetav. Teiste suhtes olen veidi reserveeritum. Aga islami-raamatuga haakub hästi raportöör Andres Herkeli Aserbaidžaani-raamat, mille reisikirjanduslik osa oli suurepärane ja muu lihtsalt huvitav. Ei jätnud ühtki lehekülge vahele. Märgiks siin tunnustavalt ära ka Davidjantsi ja Raudami Kaukaasiaraamatuid.
TP: Andres Herkel jätkab oma Kuubaraamatust tuttavat stiili – tema poliitiline reisikiri sisaldab hulgaliselt huvitavat kultuuri- ja ajaloolist taustamaterjali. Islami-teemadel on peale Remsu ja „Minu Maroko“ ka märkimist vääriv Nele Siplase „Egiptimaa. Eestlanna elu loori varjus“, kus aga üldistusteks küündivaid kohti palju vähem, kui eelnimetatutes. Kui religiooniga jätkata, siis Isa Sakariase kloostri-raamat kõlbab lugeda ka neil, kes õigeusust suurt ei huvitugi.
JK: Sakariase raamat on tervikuna midagi gurmaanidele, sellega võistelda suutsid vaid toiduretseptid Tiina Rekandi „Krimmi päeviku“ paaril viimasel leheküljel. See ongi just ja ainult päevik, Krimmi ajaloolise mõõtme avastamiseks eestlaste varasemate rändudega seoses passib aga juurde lugeda samuti 2010. aastal ilmunud „Eestlaste unistuste ja mälestuste Krimm“, ja saab kogu pildi ajaloolises läbilõikes kätte.
TP: Minu jaoks oli heaks üllatuseks perekond Bramaniste Jaapani-raamat, kust sai spordijutu kõrval selle maa igapäevaelu kohta väga palju asjalikku teavet.
JK: Tiit ja Reet Made raamat on hea sulega ajakirjaniku reisikirjad tavalises headuses, ka ei jätnud lehekülgegi vahele.
TP: Madede ja Martin Kala raamat on ülesehituselt pisut sarnased, mõlemad koosnevad paljudest erinevatest reisilugudest. Aga Kala juttudel on palju selgem kultuurilooline selgroog.
JK: Martin Kala on Madedega võrreldes kaasaegsem. Kala lugedes tunned, et tal on tõepoolest ka “asja” nendesse kohtadesse, kus ta käib, isegi kui innustavaks põhjuseks pole arhimandriidi vahendatud Konstantinoopoli patriarhi tänusõnad. Tema puhul on retk ajas ja ruumis vahetus kogemuses kokku saanud ja see kõik lugejale heas keelepruugis edasi antud.
TP: Kala raamatu puhul on paslik rääkida ka reisiraamatute kujundusest.
Kujunduse osas tahaks näha rohkem vaheldusrikkust, reisiraamatud pakuvad selleks ju palju mängulisi võimalusi. Teiste seas tõusebki ses osas esile „Maailm, nõudmiseni“, mille jaoks vahvad pildid on joonistanud Ed Labetski.
Esile tuleb tõsta ka Isa Sakarias Lepiku raamatu kujundajat Urmas Viiki, kelle lähenemine tekstile palju juurde lisab.
TK: Nii nagu Kala raamatu välimus, on kirjum ka raamatu sisu, koosnedes üsna erinevatest lugudest-reisidest üsna erinevatesse maadesse. Meie viimaste aastate üks viljakamaid arvamuslugude autoreid, esseiste ning kolumniste on end selle raamatuga kinnistanud ka reisikirjanduse autorite sekka. Ka raamatus ridanevad tekstid on mõneti kolumnilaadsed – nagu sambad keskenduvad nad igaüks ühele konkreetsemale reisile, mis sammastena üksteise kõrval seisavad. Eriti silmatorkav on minu hinnangul raamatu viimane essee – hiilgav ood reisimisele.
JK: Läinud aasta olulisimates teostes – Viivi Luige ja Aare Pilve raamatutes – on vahest kirjandust rohkemgi kui reisi. Kujutlusi, seoseid nii ajaloo kui isikliku minevikuga ja loominguga, eriti Luigel, rohkem kui teistes. Rooma inspireerib, see on paratamatu, on alati inspireerinud. Igaüks avastab oma Rooma ja kirjeldab seda talle omasel ja suutlikul moel. Selline Rooma esteetiline hõlvamine veenab, on huvitav ja samas salapära säilitav samamoodi, kui lugeda varasemaid põhjapoolsetest maadest pärit Rooma-reisijaid – Goethet, Tuglast või Ristikivi.
Vahest siis selline paradoks lõpetuseks, et kirjandus saab neis kahes raamatus, „Varjuteatris“ ja „Ramadaanis“, reisikirjanduseks. Või ka teisipidi.
TK: Küllap oleks objektiivselt õige neid raamatuid eeskätt romaanidena analüüsidagi, kuid olles siin nimelt reisikirjandust vaatlemas, tuleb neid just reisiraamatutena võtta. Ning seda tinglikku vastandust silmas pidades – romaan taotlegu kunstilist kõrgtaset, kuna reisikirjanduse sihiks on anda utilitaarseid näpunäiteid geograafilise maailma kohta – küsigem, mida kõrvatahapanemisväärset „Varjuteater“ ja „Ramadaan“ siis meile õpetavad? Ja vastus on tegelikult väga oluline. Need tekstid kõigutavad tavaarusaama, just- kui elaksime mingis globaalses külas, kus terve maailm on imepisike ja üsna ühetaoline, meie kodusest Euroopast rääkimata. Kui veidi vaevuda sügavamalt järele mõtlema, saame teada, et Itaalia on tegelikult kaugemal, kui tavatseme arvata. Ning et meie – need meie kodused võsad – oleme Itaaliast veel hoopis kaugemal ega pruugi sinna kättegi paista. Saame teada, et maailm on tegelikult ikkagi suurem kui arvame. Värvilisem kui arvame. Kirevam. Kuigi ta nii kõlab, pole see järeldus sugugi banaalne – lihtsameelsed jutukesed ega muude maade kohta käivad ajalehelood ei saa seda iial päriselt selgeks teha. Selleks on vaja esmaklassilist, kunstilukirjandusse kalduvat reisikirjandust.
Niisiis pole parata, et ilukirjandus tungib reisiraamatutesse. See on ainult soodne, ja mõne aja pärast võime proo- sa-, luule-, draamakirjanduse jms kõrval ka reisikirjandust häbenemata võrdväärsena võtta. Seni me seda harilikult ei tee – lugemiselamust otsime ikkagi ilukirjandusest, kuhu „reisiraamatud ju ei kuulu“. Tunnistan, et ka mina ei osanud raamatupoes Aare Pilve „Ramadaani“ riiulist leida – kuna otsisin seda kui „head raamatut“ või romaani eestikeelse ilukirjanduse riiulilt. Aga pidanuksin, khm-khm, selle leidma reisikirjanduse seast, kus ta tõesti ka oli!
„Varjuteater“ on täiesti lummav raamat. Ka reis, millest jutt, lummab oma sügavusega. Lihtsa näpunäite võib siit tuua ka teistele inimestele, kes reisimise ette võtavad: mida sügavamalt reisime, mida teadlikumalt seda teeme, seda võimsam tuleb reis. Muidugi ei ole võimalik, et igaüks reisib oma sihtkohta „kogu elu“, nagu seda on teinud Viivi Luik. Tema teekond Rooma on kestnud läbi terve elu, läbi poliitiliste süsteemide kokkuvarisemise, läbi personaalsete ja sotsiaalsete üleelamiste jne. Selliseid reise ei saa üks inimene endale palju lubada. Kuid ühe sellise saab igaüks – see sarnaneb tuntud postulaadiga, et igaühe elust saab kirjutada romaani. Ka ühe korraliku reisiraamatu saab, tõestab Luik, kirjutada igaühe elureisist.
Muidugi, see on veidi pealiskaudne väide: elureisist kirjutamiseks (nagu ka romaani kirjapanekuks) on tarvis peale elu reisi ka kirjanikuannet. Ning kuna siin on olemas kirjanik-meister, siis ärkab kusagil kuklas äkki teadmine, et tegeli- kult võiks Luige meistrisulg kirjutada veel mõnegi reisikirjandusse liigituva raamatu – ja teha seda niisama lummaval moel? Teisisõnu, kas see lumm, mis ei lase lugejat lahti, kui ta koos Luigega „Varjuteatris“ Rooma poole kulgeb, tuleneb sellest, et Viivi Luik on oma ala meister, või sellest, et tegu on tõepoolest Viivi Luige elu reisiga. Jäägitult. Kui uskuda – ja miks ei peaks? – Jaak Jõerüüdi osutust, et Viivi Luik on kirjutanud „Varjuteatrit“ tegelikult kogu elu, siis ilmneb, et selles raamatus saavad kokku mõlemad erakordsed eeltingimused. Sellega on seletatav selle raamatu võim ja lumm, mis ei lase lugejat enam lahti. Siin on meie ees „tõeline kirjandus selle kõrval, mida meile kirjanduse pähe täna esitatakse“, nagu hüüatas Rein Veidemann.
Aga tegelikult saab lugeja ikka siit õige palju teada Itaalia ja itaallaste kohta – selle poolest vastab see tõelise kirjanduse teos igapidi ka korralikule reisiraamatule esitatavatele nõuetele. Itaaliast ja itaallastest pajatab meile silmaringi avardavalt ja meisterlikult ka Aare Pilve „Ramadaan“. Milline on nende kahe Itaalia-kuvandi erinevus?
Veidi julgelt üldistades võib öelda, et Aare Pilve raamatust õpime Itaalia kaudu, Itaalia peeglist tundma autorit, Aare Pilve ennast – üht ütlemata mõnusat eesti meest, tema elu ja kujunemist, aga ka eelistusi ja kiiksusid – nt kirikusse ei sisene ta maksu eest –, üht n-ö keskmist eestlast. Ja see eestlane on siis „Ramadaani“ kui reisiromaani peategelane. Viivi Luik toob meile Itaalia kaudu teadmist terve Eesti kohta, allusioonid toovad meid tagasi Eesti ja tema saatusesõlmede juurde, kaasa arvatud 1991. aasta keerdsündmused, aga ka nõukogude julmused, maaelu hävimise ajad jne, samuti ka riigiehituse, diplomaatilise teenistuse seigad jne. Peategelaseks tundub tõusvat Eesti Riik, nagu autor tema kohta kirjutab.
Aare Pilv näitab meile – kuigi väga isiklikult – Itaaliat, selgitab vaatamisväärsusi, nende kultuurilisi tagamaid ja seoseid. See on tuglaslikult tark reis. Viivi Luige raamatust jääb mällu eriti tundeline, peenikene lõim, mida pidi astudes Itaalia justkui avaneb, seejuures on Eesti ka kogu aeg kaasas.
Kokkuvõttes – mõlemad rohelised raamatud annavad siiski Itaalia meile kätte. See maa ja selle inimesed saavad meile tuttavaks, nii need kui nood.