Pontoonidega varustatud Toyotaga mere peal, iidvana villisega eestist Jaapani mere äärde ning purjekal ihuüksinda ümber maailma… Kes on kes? Juba traditsiooniliseks saanud paigas, Kirjanike Maja musta laega saalis valiti märtsis välja 2014. aasta põnevaimad seiklused ja seiklejad. Õhtujuht Tiit Pruuli tegi seiklejatega intervjuu ja paljastas reiside põnevamaid detaile, muusikat sai kuulata Tõunilt ja parimale pani auhinna välja Matkasport.
Ürituse avasid automatkajad eesotsas Väino Laisaarega, kes rääkis saalitäiele reisihuvilistele, mis asi on 4x4 ja milliseid saavutusi on automatkajatel viimastest aastatest ette näidata. „Ega ma tänapäeval enam palju muud ei teegi, kui käin autoga mööda suurt ja laia maailma ringi,” nentis Laisaar. Automatkajad on vallutanud Mongoolia, Vorkuta, Magadani, Norilski, Kasahstani, Tšukotka, Kesk-Aasia… Kuna Laisaar on lisaks automatkahuvile ka filmimees, siis saab automatkajate põnevatele reisidele ja huvitavatele lugudele kaasa elada ETV-s.
Peeter Varep 100
2014. aasta oli mägimatkajate jaoks nii mitmeski mõttes märgilise tähendusega – Eesti alpinismi suurkuju Peeter Varep oleks saanud 100! „Vähemalt 40 inimest käisid mäe otsas, mis on kõrgem kui 7000 meetrit, ja kuigi sugugi mitte kõik ei jõudnud kohale, näitab see arv siiski seda, et huvi mägedes käia on suur,” võttis Kristjan-Erik Suurväli möödunud aasta tegemised kokku. Ja kui jagataks välja eripreemiaid, siis oleks seda kindlasti väärt Tartus tegutsev alpiklubi Firn, kes hakkas üle pika aja noori koolitama alpilaagrites.
Autoga merele
Üks aasta suurima seikluse nominentidest, Mait Nilson, sai hakkama pea ilmvõimatuga, kui startis iseehitatud amfiibautoga ümbermaailmareisile. „Olen üle neljakümneaastane mehaanikainsener, kelle eluunistus on ehitada amfiibauto ning sellega ümber maailma purjetada,” kirjeldas Mait veebilehel oma ideed. „Kui Mait mulle oma projektikirjelduse esimest korda saatis, siis ma mõtlesin et, … ja ma alguses isegi ei vastanud talle. Siis me saime kokku ja ma sain aru, et tegemist on targa, nutika ja vapra inimesega,” kirjeldas Tiit Pruuli, kuivõrd hullumeelne tundus alguses idee sõita või purjetada pontoonidega varustatud Toyotal ümber maailma.
Mait ei jätnudki jonni, ta oli insenerile kohaselt oma projekti korralikult läbi planeerinud ja jõudis oma imemasinaga edukalt Roheneemesaarteni. Sealt pidi teekond edasi viima Atlandi ookeanile. Kehva ilma kiuste sõitiski ta umbes kolmemeetriste ja pikkade lainetega välja, ent õige pea kiskus enesetunne kehvaks ja merehaigus võttis võimust ning ka sõiduki alumiinium hakkas järele andma. „Amfiib oli nagu kiikhobune mere peal,” kirjeldab ta. Laine loksumine muutis alumiiniumi parandustöö kõikuval sõidukil pea võimatuks. Jõulupühade ajal, 250 kilomeetrit Roheneemesaartest, sündis otsus katkestada. See sõit, mis küll ei lõppenud plaanitult, läheb kindlasti kas Eesti meresõidu või autosõidu ajalukku ja kindlasti seikluste ajalukku!
Arno Pavel ja tema ustav UAZ Vladivostokis
Arno Pavelil on kauge Vladivostokiga isiklik suhe, sinna rändas kunagi tema vanaisa ning seal on sündinud tema isa. Nii võttiski Arno Pavel pensionieas ette ja sõitis katkisevõitu villisega Tallinnast Vladivostokki. „Meil oli autoga väga hea koostöö, liitsin meie vanused ja kokku sai 102 aastat. Villisel oli 35 ja ülejäänud minu oma,” räägib Arno Pavel ning lisab muigega: „Panin tähele, et kui alguses rääkisin blogis mina ja mina, siis hiljem juba meie ja meie.” Ent koostöö aluseks oli eeldus, et pea iga päev tuli mõni aeg pühendada auto parandamisele.
„Alguses ei pannud ma auto külge ei euroliidu numbreid ega EST-märki, et äkki saan mõne keretäie vähem. Aga kui igas bensiinijaamas pidin kirjeldama, kust auto pärit, siis sidusin antenni külge sinimustvalge lindi ja ütlesin, et lipupäev on. Mingit vihkamist ei tundnud ma kordagi, ainult abi.” Sümboolselt reisis läbi Venemaa ka Mulgi lipp, sest ligi 4000 mulki on Venemaale küüditatud ja Paveli emapoolsed sugulased on mulgid. Reisile andis lõppakordi Jaapani mere kaldal, piirisoonis, otse aatomiallveelaevade tehase kõrval paikneva Eesti muuseumi külastus. „Mulgi lipu kastsin Jaapani merre ja vanade maadeavastajate kombel kuulutasin kõik lääne poole jäävad maad Mulgi omandiks!”
Arno Paveli reis sai väärilise teise koha. Värskelt kaante vahele on jõudnud ka tema raamat pikast reisist Vladivostokki.
Imre Aljas – 2014. aasta seikleja
Ka hetkel sõidavad mööda maailma mitmed eestlaste purjekad, mis on varustatud tänapäevaseimate navigatsiooniseadmete, pesumasinate, külmikute ja muude heaoluühiskonda kuuluvate vidinatega. Meie aasta seikleja Imre Aljas alustas aasta, kolm kuud ja üks päev kestnud ümbermaailmasõitu minimaalse eelarvega − 6000 euroga, mis muide kulus juba pärast Panama kanalit ära − ja täiesti tavalise merekaardiga, ilma navigatsiooniseadmeteta! Kui raha läinud, aitasid tal sihile jõuda teistelt laevadelt pärit madrused, kes maksid Imrele kümme eurot päeva eest, et mehe seiklustest veidigi osa saada.
Ei, Imre ei ole väljaõppinud purjetaja! Enne reisile minekut purjetas ta kolm suve mööda Läänemerd ning sellega tema ettevalmistus põhiliselt piirdus. „Ega ma väga palju merest ei teadnud. Õnneks saab siit minna tasa ja targu, kohe ookeani peale ei visata. 3000 miili tuleb enne sõita, kui üldse starti jõuad,” räägib Imre tagasihoidlikult. Reisile läks ta täis kõhklusi ning väga täpselt teadmata, kuhu teekond teda viib – raamatuid ja internetti oli küll enne uurinud. Sealt sündis veel suurem soov maailmale ring peale teha. See julge ja vapper reis on tänaseks tehtud!