150 miljonit aastat Taimaa metsa

Peeter Laurits rändas ringi ürgses Taimaa vihmametsas ning jäädvustas sealse müstika fotodele.

Khao Soki vihmametsad lummavad ja ahvatlevad juba oma vanusega. Mida tegelikult tähendab 150 miljonit aastat metsa? Kui sügavale nendes mägedes see metsalõhn siis ulatuda võib? 150 miljoni aasta tagusest ajast on fossiilidena meieni ulatunud rohkearvuline seltskond dino- ja stegosauruseid, esimesed linnulaadsed triceratopsid ja esimesed veremaiad habesääsklased. Ilmselt lõhnas mets siis hoopis teisiti kui praegu, esimesed taimed, mis lõhna ja muude trikkidega oma õietolmu laiali tassima ahvatlesid, ilmusid estraadile alles jupp maad hiljem...

Need kivid on kõike seda näinud. Mina aga polnud eales näinud nii kulunud ja ussitanud lubjakivikaljusid. Nende püstloodsetesse pindadesse on erosioon voolinud kõigi olnud ja olematute olendite kataloogid, mägede sügavusse on uuristunud kilomeetrite kaupa hargnevaid koobastikke ja see kõik näeb välja õrn ja siidine, nagu muldvana kilpkonna lotendav ja krimpsuline kaenlaaugunahk.

Väega puhkekeskus

Majutuspaigaga meil hullupööra vedas. Nagu meie ajastule kombeks, ei jää väega paigad kauaks üksi. Need, mis algselt olid pühendunute palverännu sihiks, muutuvad populaarseteks transiidipunktideks, mis püüavad meele järele olla järjest vähenõudlikumale maitsele. Mõnel pool rõõmustatakse külastajaid lausa plastkuutide ja salvestatud linnulauluga.

Meie aga leidsime üles Art’s Riverview Lodge’i, ühe esimestest puhkekeskustest, mis oli ehitatud majutama loodushuvilisi haritlasi. Loomulikult asuvad nemad kõige kaunimas jõekäärus, loomulikult on nemad taibanud vihmametsast säilitada nii palju kui võimalik. Kohati jääb mulje, nagu poleks Arti bangalod sinna ehitatud, vaid kasvanud.

Art, 1980. aastatel Khao Soki tööle läinud kooliõpetaja, on osalenud kolme algusaegse kuurorti rajamisel. Esimesed kaks koos välismaalastest partneritega, kolmas juba omasoodu. Tema enam tööd ei tee, muheleb nagu vana kaval taolane ja hulgub metsas. Külalisi võtab vastu tema nõbu Guy, kes on kümmekond aastat Austraalias mõisavalitseja ametit õppinud. Vihmametsa sissejuhatamiseks on neist kahest mehest paremaid ilmselt raske leida.

Khao Soki metsad muudeti rahvuspargiks 1980. aastal, et päästa viimane, mis päästa annab. Ümberringi olid vihmametsad juba ära raadatud. Khao Soki ürgdžunglina säilimisel on oma osa mässulistel tudengitel ja kommunistidel, kes 1970. aastatel, kõige suurema metsaraadamise harjal ennast Khao Soki koobastikes varjasid. Kohalikega said nad väga hästi läbi, aga ametivõimud ja saemehed ei söandanud sinna kanti tikkuda.

Koos rahvuspargi rajamisega paisutati ligi 100 meetri kõrguse Rajjaprabha (Kuningriigi Valgus) tammiga üles Klong Saengi jõgi ja moodustati tohutu suur Cheow Lani paisjärv. Vett paisutati kolm aastat, kuni see jõudis lõpliku nivooni, ujutades üle sadu ruutkilomeetreid hindamatut iidset vihmametsa ja jõe äärde koondunud põlisasustuse. Välja suri tohutu hulk kala-, looma-, linnu- ja taimeliike, kes ei suutnud muutunud elutingimustega kohaneda. Selle kõige asemel on nüüd hiiglaslik, kohati püstloodsete kallaste ja lõputute sopikeste ja saarekestega järvistu, veetee, mis ulatub kõige ligipääsmatumate džunglisoppideni. Paljudesse kohtadesse inimese jalg teisel kombel vaevalt et jõuaks. Ilmselt üks monumentaalsemaid looduse ümberstruktureerimise projekte, mis inimene ette võtnud on ja õnneks mitte kõige traagilisemalt läbi põrunud.

Džunglimuusika meloodiad

See, mis Khao Soki muinasjutulistest metsadest alles jäänud, on kõigele vaatamata meelimuutvalt võimas. Kõik on siin ülestikku, sülitsi, vängelõhnaline ja kõrvulukustavalt häälekas. Õhtu tõmbavad käima tsikaadid, nad ei sarnane millegi poolest rohutirtsudega, pigem Odysseuse sireenidega. Nad on peopesa suurused, aga sellegipoolest on nende laulu valjus nende suurusega täielikus disproportsioonis. See kõlab umbes nagu röökima unustatud vargasireen. Kujutage neid ette kümnestes, sajastes või tuhandestes koorides – resonantsi minnes tekitab selline kollektiiv kõrvulukustavaid helihallutsinatsioone.

Siis muidugi konnad, keda on siin soises maastikus palju. Osa klähvivad, osa ruigavad, osa klõnksuvad nagu pügmeede vesitrummid. Eriti meloodiliselt ja kaunilt huikavad vihmametsade romantikud – gibonid. Bangalo laes siristavad gekod. Enamik hääli on siiski sellised, et neid ei oska paigutada kusagile, kui, siis pigem teispoolsesse maailma või Max Ernsti unenägudesse.

Taimestik on vihmametsas loomariigist veelgi külluslikum. Erinevalt paljudest maailma vihmametsadest on Khao Soki alusmets hõre ja suhteliselt kergesti läbitav, kui kaljude vahel tasast marsruuti valida. Põhiline elurikkus koondub kõrgemale, puuvõradesse, valguse kätte. Seal moodustub lugematutest epifüütidest ja parasiteerivatest sõnajalgadest, orhideedest ja liaanidest selline mosaiik, et ühel puul tundub olevat kõiki eri liiki lehti.

Iseäranis kaval taim on kägiviigipuu. Ta kasvatab suurel hulgal magusaid marju, mis on väga populaarsed lindude, ahvide, gibonite, oravate, nahkhiirte ja looride seas. Ühtlasi on need marjad vänge toimega lahtistid. Seeme, mis maandub rammusas sitaümbrikus suure puu ülemistele okstele, on valguseturul tugevas eelisseisus. Esimese asjana kasvatab ta õhujuured maapinnani ning niipea, kui ta saab mullast sujuva lisatoitainete voo, hakkab ta kiiresti kasvama ja moodustab peremeespuu võra ümber vihmavarjusarnase tiheda lehestiku. Peremees jääb muidugi kiratsema, aga kägiviigipuu kasvatab aina uusi õhujuuri. Need kasvavad omavahel kokku ja moodustavad kõigepealt suka ja seejärel toru, mis algse puu lõplikult lämmatab. Protsess kestab umbes sajandi ja üsna ilmselt kattub ka kägiviigipuu selle aja jooksul paksu kihi epifüütide ja parasiitidega.

Kujuteldamatu soojus

Parasvöötme inimesel puuduvad sealse külluse spontaanseks vastuvõtmiseks loomulikud lahtrid, kõik tundub nii harjumatu, kuigi, miks peaks olema harjumatu, et sul on igas asendis külluslik ja tore enesetunne? Vihm on soe, tuul on soe, öösel on peaaegu sama soe kui päeval ja esimest korda elus tunnen tähtede kuumust. Varahommikul džunglijärves enne päikesetõusu on vesi õige pisut soojem kui õhk ja mõlemad on kehatemperatuurile väga lähedal.

See on väga imelik tunne, kui väljas on enam-vähem sama soe ja niiske kui su sees. Isegi Nam Talu kooparetkel, sügaval maa all lubjakivikarstides, kus kohati tuli kaelani vees läbi kitsuste sumada või ujudes koopajärvi ületada, oli sama soe kui väljas, see tähendab, et peaaegu sama soe ja niiske kui mu enda sees. Kujutlesin, et ma läbin iseenda soolestikku ja see mõte ei tundunud üldsegi võõrastav. Astusin maa-alusesse jõkke ja tundsin, et sellesse samasse jõkke saab astuda ükskõik kui palju kordi. Sukeldusin koos riietega, ega saanud aru, kas see on lootevesi või Styx.

Sellises soojuses tundub, nagu võiksin samahästi olla ka mitte oma kehas või siis ennast hoopis pahempidi tõmmata, ujuda endast välja või enda sisse. See on täiuslik ühtekuuluvustunne kõige ümbritsevaga, osake lõputuse lillkapsast, kus sa enam hästi ei hooma, kus lõpeb osa ja algab tervik. Kõik see tohutu mets ümberringi on samamoodi kopsud nagu inimese kopsudki, aga nad töötavad teisipidi – siis kui mets hingab välja, saab inimene sisse hingata. Nii see tegelikult ongi ju.

Loodusest mõjutatud arhitektuur

Ei tundu üldse imelik, et Tai arhitektuur imiteerib vihmametsa taimestiku püramiidjat kuhjumist. Tai kultuuriruumi liigirikkus on samavõrd muljetavaldav. Päratu rikkad Siiami kuningriigid, millest on moodustunud tänapäeva Tai, asusid väga tiheda liiklusega ristteel, kus on eristamatult kokku põimunud hiina, khmeri, birma, hindu, draviidi, austroneesia, jaapani, pärsia, moslemi, mõistagi budismi ja lõpuks ka Euroopa mõjud. Tänu paindlikule diplomaatilisele vaistule ja sallivale säästlikkusele ei viska tailased midagi minema, vaid kõik, ka traumaatilised kultuurimõjud, lähevad lõputusse taaskasutusse. Tai arhitektuur jätab sageli mulje, nagu oleks võetud detaile kõigist eri stiilidest ning nendest kokku pandud psühhedeelne tort.

Kui me püstkojarahvad kõrvale jätame, siis pole vist ühtegi teist kultuuri, mis täisnurka nii järjekindlalt väldiks. Traditsiooniline jõgede äärne vaiarhitektuur soosis ülespoole ahenevaid seinu konstruktsiooni vastupidavuse huvides. Aja jooksul on sellest saanud suur mood, mis on leidnud tee ka kiviehitistesse ja mööblidisaini. Isegi nii miniatuursed vormid, nagu ehtekarbid ja padjad, muutusid trapetsjaks. Kus aga vähegi on võimalik sirget vältida, seal kasutavad tailased rõõmsalt pehmeid jooni, ümarvorme ja kaart. Traditsiooniline Lai Thai stiil on üles ehitatud nõtkelt voolavale arabeskile ning järjest väiksemas mõõtkavas fraktaalselt korduvale dekoorile. Kui Jaapani disainiloogika puhastab vormi kõigest üleliigsest, siis Tai meelelaad liigub vastupidises, üleküllastatud ja kontsentreeritud stilisatsiooni suunas. Eriti templiarhitektuuris on tunnuslikuks irreaalsed ja fantastilised vormid, mis annavad meile aimu taevastest sfääridest.

Vana pealinna Ayutthaya varemed on võimsaim kadunud arhitektuuri monument, mida ma näinud olen – inimkultuuri mõõtkavas mitte väiksem ime kui Khao Soki vihmametsad. Chao Phraya jõgede vahelisele saarele rajatud sadamalinn kasvas tohutu kiirusega. 17. sajandi lõpuks hinnatakse Ayutthaya rahvaarvu miljoni ligi. Osa allikate põhjal on tegemist esimese miljonilinnaga maailmas, igal juhul oli see Kagu-Aasia suuremaid ja rikkamaid keskusi. Hiilgus ei kestnud aga kaua. 1767. aastal purustasid Birma väed Ayutthaya kuningriigi ning põletasid pealinna maani maha.

Sellest löögist toibumine võttis aastakümneid. Pealinn koliti jõe suudmes asunud endisesse tollipunkti Bangkokki. Vanalinna hoonestus Rattanakosini saarel imiteerib üsna täpselt Ayutthaya kunagist planeeringut, kuid kunagise pealinnaga võrreldavat hiilgust ei ole Bangkok kunagi saavutanud. Tänu UNESCO maailmapärandi nimistusse kandmisele on Ayutthaya varemed konserveeritud hiiglaslikuks pargiks. Säilinud on mõistagi üksnes kiviarhitektuur, sellestki vaid fragmendid. Suurem osa tellistest parvetati Bangkoki ülesehitamiseks allavoolu. Sellele vaatamata on säilinud templikompleksid isegi tänapäeva mõõdupuude järgi tohutu suured. Praeguses Bangkokis suudavad nende mõõtmetega võistelda üksnes kaubamajade kvartalid. Uued ajad – uued kirikud.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga