101 Eesti laeva

Arvustuse autor: Tiit Pruuli

101

Mati Õun, Hanno Ojalo

VARRAK 2015

Kirjastus Varraku 101-sari on tähelepanuväärne saavutus – kompaktselt ja heas populaarteaduslikus vormis esitatakse huvitav ülevaade ühe või teise valdkonna tähtsündmustest, elus või eluta tähtobjektidest. Nüüd siis on jõutud servapidi ka reisimise juurde ja vaatluse alla on võetud laevad. Samad autorid on samas sarjas avaldanud raamatu 101 lahingust.

Nii nagu mõne varasema 101-sarja raamatu puhul, paistab autori isiklik maitse- eelistus selgelt välja (ja mõnikord, nagu näiteks Mart Laari ajaloosündmuste või Rein Veidemanni kirjandusteoste- raamatu puhul on võluvgi, ehkki kohati tahaks vastu vaielda), siis ka Õuna-Ojalo puhul torkab silma nende erihuvi – sõjandus. Täpselt veerand raamatus esitatud alustest on sõja- või piirivalvelaevad. Lisaks neile on õnneks esindatud väga erineva otstarbega ja erinevat tüüpi meresõidukid. On olemas uurimislaevad (Livonia, Mare jt), jäälõhkujad (Suur Tõll, Merikaru, Tarmo, Botnica), kalalaevad (Eestirand, Fryderyc Chopin jt), reisilaevad (Uku, Pegasus, Georg Ots jt), kaubalaevad (Lake Lucerne, Sõrve, Kristjan Palusalu jt), lõbusõidualused (Ahto, Thule, Lennuk, Martha, Viikan, Jõmmu, Nordea jt). On olemas purjekad, mootorpurjekad, aurikud, mootorlaevad, allveelaev (Lembit) ja hõljuk. Puudu on siiski rataslaev, mis ei ole ka Eesti vetes tundmatu olnud. Tähelepanuväärne on, et eraldi peatükki pole saanud parvlaev Estonia. Samas on tõenäoliselt hoopis isiklikel kaalutlustel raisatud ruumi abilaev Laine loo jutustamisele. Selle asemel oleks võinud esile tõsta mõnd rannikuvete tublit töötegijat – lappajat või kakuami.

Raamatus on palju põneva saatusega aluseid, näiteks teise maailmasõja aegsed ja järgsed põgenikelaevad (Erma, Merituul) ja mõni teinegi tollal tegutsenud alus (Estonia, Kassari), palju teisigi. Mitme aluse juurest viivad autorid jutu toredasti muudele mereteemadele. Kõik see kokku on huvitav ja hariv, lõpuks pole alati tähtis, kas kõik just täpselt nii oligi. Merel juhtub asju, mida polegi võimalik lõpuni selgeks saada.

On siiski mõni asi, mis häirib. Esiteks ei suuda isand Õun mõnes peatükis oma edevust taltsutada ja kiidab ka enda rolli meie merendusajaloos (lk 132, 170). Roll on kindlasti olemas, aga las sellest kirjutavad teised või tehtagu seda raamatus „Minu mälestused“. Õun on natuke Olev Remsu moodi autor, mõlemad on tohutult produktiivsed, mõlemad on aukartustäratavalt suurte faktiteadmistega, aga mõlemad vajavad ka karmi toimetajat, kes aitaks tekstirägastikus korda luua. Õuna varasemate teoste faktivigadele on merendusloolased mõnikord päris karmilt osundanud. Antud juhul juhiks aga tähelepanu stiilile ja hoiakutele. Stiil, see on teadagi inimene. Mida lähemale tänapäevale, seda selgemaks muutuvad autorite hoiakud.

Kaasaegsete maailmareiside puhul on hakatud osalejate reisiraamatuid ümber jutustama, siis aru saadud, et ega kahel lehel seda võimalik teha ei ole, ja kogu jutt vajub kuidagi visinaga kokku. Jääb mulje, et vaid rahateema on see, mis autoreid huvitab. Mõnes peatükis jääb jutt justkui pooleli (ei selgu hävitaja Lennuki skandaali sisu, ebamäärasus Thule tegevuse suhtes). Range formaat seab juttudele oma piirid, see nõuab ka oskust oluline tabavalt ära öelda, sõlmida lood selge alguse ja lõpuga terviklikuks jutuks, mitte lihtsalt joruks, mis võib lõppeda suvalise koha peal, siis kui lehekülg täis saab kirjutatud.

Tekstist hõngub kohati universaalgeeniuste hõngu – meie teame kõike muinaslaevadest röövkapitalismini, Rapa Nuist Ruhnuni, te lugege ja võtke ka teadmiseks. Siinkirjutajale meeldivad pigem kirjutajad, kelle stiil ja hoiakud on veidi tagasihoidlikumad.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga