1001 kilomeetrit Uus-Meremaa matkaradadel

Kell on 04.50 varahommikul. Lükkan järjekordsele lehmale vaakum-lüpsiaparaadi udara otsa ja haigutan endal peaaegu lõualuud paigast. Väljast kostub vaikset ammumist ja paistab, et seal on veel musttuhat lehma oma järjekorda ootamas. Tegelikult on vaid nii umbes 700 ringis... Aitab juba sellest sulase mängimisest ja lehmade lüpsmisest – ega me ometi selleks siia tulnud, et pärast Eestis küsimusele „Kuidas siis Uus-Meremaa ka oli?” vastata, et „Hmm, ega väga ei teagi. Sai kõvasti lehmi lüpstud!”.

Kell on 04.50 varahommikul. Lükkan järjekordsele lehmale vaakum-lüpsiaparaadi udara otsa ja haigutan endal peaaegu lõualuud paigast. Väljast kostub vaikset ammumist ja paistab, et seal on veel musttuhat lehma oma järjekorda ootamas. Tegelikult on vaid nii umbes 700 ringis... Aitab juba sellest sulase mängimisest ja lehmade lüpsmisest – ega me ometi selleks siia tulnud, et pärast Eestis küsimusele „Kuidas siis Uus-Meremaa ka oli?” vastata, et „Hmm, ega väga ei teagi. Sai kõvasti lehmi lüpstud!”.Kogu lugu sai alguse siis, kui me Mardiga (minu kursusekaaslane TÜ-st, kellega sattusime mõlemad 2006. aastal geenitehnoloogiat õppima) 2010. aasta suvel USA-s raamatuid müüsime. Ühel heal õhtul, kui päevatööd kokku arvasime, märkasin Mardi sülearvutis kena taustapilti, kus laiutas kõige sinisem järv, mida minu silmad olid näinud. Vett raamistasid imekaunid lumised mäed. Minu pärimise peale kostis Mart, et tegu on Uus-Meremaaga, täpsemalt Lake Mathesoniga Lõunasaarel. Järgnenud arutelus sai selgeks, et mingi ime läbi on meil mõlemal kindel plaan lähiaastatel Uus-Meremaal ära käia. Mõeldud-tehtud. Otsustasime jõud ühendada ja plaanid täpselt paika panna. Leidsime minekuks ka hea skeemi, Work and Travel Visa, mis andis meile õiguse kohapeal tööd teha. Vaese üliõpilase jaoks, kes suurema osa sääste lennukipileti alla paneb, oli see lausa taevamanna. Ja nii me asusimegi ühel heal oktoobrikuu päeval Lennart Meri lennujaamas RyanAiri tagasihoidliku lennuki pardale ja alustasime oma retke suvesse... Miks just Uus-Meremaa? Seda on pärinud peaaegu kõik tuttavad ja on üldjuhul valiku üle veidi imestunud. Austraalias pidavat ikka palju rohkem raha saama, Kagu- Aasia pidavat palju põnevam olema ja väiksed palmisaared Vaikses ookeanis olla ka palju mõnusamad. Ilmselt võlus mind ära Uus-Meremaa imeline loodus ja huvitav kohalik kultuur. Vist ei ole maailmas palju selliseid kohti, kus võid sama päeva hommikul ookeanis surfata, lõunal mägedes lumelauaga sõita ja õhtul end laagrisse asutada mõnusa termaalveeallika ääres, vaadates taustaks lumiseid mägesid ja härmas palmipuid. Kogu seda võlu ei kaalu minu jaoks üles pisut suurem miinimumpalk või head ööklubid suurlinnades. Uus-Meremaa maagia seisnebki selles, et kõik on niivõrd mitmekesine – just nagu oleks keegi võtnud terve USA koos kõigi loodusimedega ja pressinud selle kokku paariks saareks, mida turistidel oleks hea avastada. Ühtlasi tundus väga põnev ka see, et Eestist lähtudes on Uus-Meremaa kõige kaugem maismaa, kuhu on võimalik välja jõuda. (Kui täpne olla, siis meie lehmalüpsikoha antipood gloobusel jääb Põhja-Portugali, Eesti oma aga merre Uus-Meremaast idas.) Suurem osa reisist käiski meil täpselt „Work and Traveli” vaimus, mis annab võimaluse nii töötada kui ka aega maha võtta. Kui seigeldes raha otsa sai, tuli otsida järjekordne tööots ja pisut uut teenida, et siis mõne aja pärast jälle oma seitse asja selga võtta ja mõnele järgmisele retkele suunduda. Kümnekuise reisi põhieesmärkideks oli rahaliselt vähemalt nulli jääda (mis meil edukalt välja tuli), kõvasti surfata (mis nii edukalt välja ei tulnud, sest hankisime endale pisut liiga profid lauad) ja nõnda palju kui vähegi võimalik kohalike matkaradadega tutvust teha – millega samuti kenasti hakkama saime. Tööd leida on Uus-Meremaal küllaltki lihtne, kui oled nõus iga ametiga, mis näkkab. Väga heaks abiks on internet, kuhu paljud tööandjad oma pakkumised üles riputavad. Üldiselt pakutakse küll üsna tuima „neegritööd”, eestlase jaoks siiski väga hea tunnipalgaga. Populaarsed ametid on nõudepesija, igasuguste puuviljade korjamine ja farmitöö. Eksootikast rääkides hakkas silma kuulutus „otsitakse osalisi nudistidele suunatud kalendri koostamisel”. Levinud on ka work for accommodation-tüüpi diilid, kus saab mõnetunnise töö eest tasuta elamise ja vastavalt bossiga läbisaamisele veel üht-teist huvitavat. Selline oli ka meie esimene amet – olime „kelvinaatorid” ehk võtsime vastu töö ühe kohaliku noore kuti juures, kes ajas jää-äri – valmistas seda kodus, pakkis kottidesse ja vedas poodidesse laiali. Bisnis ise oli üsna kodukootud moega, mis iseloomustabki kiivisid (kohalikud elanikud kutsuvad endid sedaviisi): igaüks tegeleb paljude skeemidega, et end ilusasti ära elatada. Raha meile seal küll ei makstud, küll aga saime vägevaid kogemusi – üks parimaid viise tutvuda kauge maaga on selle elanike kaudu! Reisi jooksul jõudsime raha teenida kiiviistanduses kärneriks olles, Aucklandis betooni valades, surfilaudadega äritsedes ning kõige viimase ja põhjalikuma tööotsaga – Lõunasaare põhjaotsas, Golden Bay lähedal suurt lehmakarja lüpstes. Palka maksti meie mõistes vägagi hästi ja vahepeal tabasin end mõttelt, et kuidas Eestis üldse ära elatakse? Hinnad on meil peaaegu võrdsed Uus-Meremaa omadega, autokütus on seal isegi odavam, kuid palganumbrid hoopis teised. Lihtlabase lehmalüpsi eest saime umbkaudu 10 eurot, pärast maksude mahaarvestamist 8 eurot tunnis – ma ei tea Eestis eriti selliseid ameteid, kuhu saab olematu töökogemusega minna ja seejuures 1200 eurot kuus palka saada. Igal juhul kulus teenitu meile marjaks ära, et sealse imelise loodusega lähemalt tuttavaks saada. Väljateenitud puhkus Lõpuks oligi kauaoodatud märtsikuu lõpp käes ja ilusal reedesel päeval oli meie viimane töökord enne mõnusat kahenädalast puhkust, mille sisse olime planeerinud ohtralt mägedes kondamist. Kõik sujus nagu tavaliselt – ebanormaalselt vara üles, lehmad lauta lüpsile ja siis koplisse tagasi. Pärastlõunal aga tundus, et fortuuna ei ole meie poolel ja püüab meile veel viimase abinõuna kaigast kodaratesse pista – nimelt hakkasid teise lüpsikorra ajal lehmad siia-sinna sirakile vajuma ja kogu majapidamises läks suur karauul lahti. Vaatasime juba, et kui nii edasi läheb, pole pärast puhkust enam midagi lüpstagi, kuid lõpuks selgitati välja, et tegu on kõige tavalisema milk fever’iga (põhimõtteliselt lihtlabane kaltsiumipuudus, kuid see võib lehma kiirelt parematele jahimaadele saata) ja lehmad saadi kiirelt taas töökorda. Kepsutasime õnnelikult oma sulaseuberikku õhtule, mille sisustasime varustuse pakkimisega ja atlase vahtimisega. Juba homme hakkab peale! Lisaks sellele, et Uus-Meremaa on matkamiseks üks maalilisemaid kohti, on see ka üks kasutajasõbralikumaid. Ma ei ole veel kusagil näinud nii hästi tähistatud matkaradu, nii tihedat mägihüttide võrgustikku ja nii abivalmis infopunktide töötajaid. Kogu süsteemi veab riiklik asutus nimega Department of Conservation, mis on midagi meie RMK sarnast. Kontorid on neil igas suuremas linnas ja kindlasti iga vägevama rahvuspargi lähedal. Rajad jagunevad suures plaanis kaheks: kõige kuulsamad ja käidavamad, nn Great Walks-matkad, ja kõik ülejäänud. Esimestel tuleb öömaja eest päris hea hulk pappi välja käia (tavaliselt umbes 25 eurot öö eest, kuid hütid on ka väga mugavad). Teistel radadel on hinnad vastavalt majakestele – kõige paremates ulatuvad 10 euroni, päris uberikud võivad ka hoopis tasuta olla. Kellel põhieesmärgiks matkamine, sel tasub kindlasti mõelda Backcountry Hut-passi soetamisele – põhimõtteliselt on tegu hooajakaardiga, mis töötab igas hütis, välja arvatud Great Walkide omad. Meie võtsime oma pooleaastastest, 60-eurostest kaartidest igal juhul maksimumi välja! Alpivarustuse ja -oskuste puudumise tõttu jäid meil kõrgeimad tipud küll vallutamata, kuid saime siiski tutvuda paljude hingematvalt ilusate rahvusparkidega ja matkaradadega. Kolm neist seiklusist on saanud eriti südamelähedaseks... Tongariro National Park Kes on juhtunud vaatama fantaasiarikast kultusfilmi „Lord of the Rings”, sellele tuleb Tongariro rahvuspark kindlasti tuttav ette kohana, kus filmiti kurjuseriiki Mordorit, peaosas staaritses mägi nimega Doom, kohalikus mõistes Ngauruhoe. Nimelt on kogu rahvuspark asutatud kolme piraka vulkaani ümber: Tongariro (1978 m), Ngauruhoe (2294 m) ja Ruapehu (2797m). Kõik on vulkaaniliselt aktiivsed, alles hiljuti võis Postimehest lugeda, kuidas Tongariro on jälle mürgeldama hakanud. Meie algne suur plaan oli läbi käia around-the-mountain track, mis oleks olnud päris karm 3–5-päevane matk. Entusiasm oli suur, toppisime seljakotid konserve ja rosinaid-pähkleid täis, krabasime oma 30-eurose säästutelgi kaasa ja läksime missioonile. Kohale jõudes (oli jaanuar ehk kohalike jaoks kesksuvi) tabas meid aga juba esimesel päeval selline torm, et keerasime poole päeva pealt läbimärjana tagasi ja tegime plaanid pisut ümber, sest suveilm oli 1500 meetrist ülalpool asendunud miinuste ja 100 km/h tuulepuhangutega, mis tõi meid sõna otseses mõttes maa peale tagasi. Lõpuks plaanisime teha ühe päevaga suurema osa lühemast rajast (tuntud kui Tongariro Alpine Crossing – üks maailma parimaid päevaseid matku!) ja ühtlasi võtta ka mõlemad tipud, nii Tongariro kui ka Ngauruhoe. Järgmisel hommikul päike säras ja ilm oli muutunud täielikult paremuse suunas. Üleval kurul saime küll ühe paduvihma kaela, kuid üldiselt oli ilm oivaline. Varustust meil eriti ei olnud, täiendasime puuduvat suure motivatsiooni ja improvisatsiooniga – ma ei usu, et varem on nähtud Ngauruhoe peale ronivaid alpiniste, külma kaitseks sokid kätte tõmmatud! Igal juhul saime päevaga tehtud peaaegu 40-kilomeetrise retke ja vähemalt paar tuhat tõusumeetrit. Vulkaanide otsast oli imeline vaade, lisaks tekkis tunne, nagu oleksid mõnel teisel planeedil – täielik vaikus, mitte ühtki taime ega lindu. Korraks tekkis isegi mõte, et siin oleks NASA-l hea Marsi peal käimist filmida... Järgmisel päeval tuli idee ka Ruapehu otsas ära käia, kuid hea kaardi puudumise ja eilse kõva matkapäeva tõttu asendasime selle madalamal läbi tussock’i (lühike ja karmide elutingimustega harjunud mägirohi, mis kasvab ülalpool metsapiiri) rändamisega. Niikaua oli kõik tore, kuni ühe koha peal tuli meile idee, et sama teed pidi auto juurde tagasi mineku asemel saaks tegelikult ju ka otse lõigata. Kui meil oleks ka kaart ja kompass kaasas, olnuks see isegi päris mõistlik idee, kuid me mõtlesime Ngauruhoe abil suunda hoida ja panime läbi rohu lõikama. Minek läks üles-alla läbi sälkorgude ja väikeste mägijõgede ning kohati meenutas mulle raamatust loetud lugusid Briti eriüksuse SAS lõpurännakutest. Pärast mitmetunnist ronimist ühe eriti kõrge nõlva otsa hakkas lõpuks paistma ka parkla, kus meie auto asus. Ainuke takistus teel oli vastikult järsk kaljune nõlv ja selle jalamil läbipääsmatu okkaline võsa. Lõpuks saime alla kusagilt kaljude vahelt paarsada meetrit eemal, kust märja ilmaga oli tõenäoliselt kosk alla tormanud. Altpoolt vaadates ei tundunud laskumistee üldse loogiline – kogu kalju oli ikka vägagi järsk –, kuid ilmselt ei ole see takistuseks, kui tegu on kõrvuni matkakihku täis põhjaeurooplastega, kes pole ammu mägesid näinud. Otsustasime siiski kohe ära, et edaspidi tervise huvides enam selliseid lõikeid ei tee. Aga pole halba ilma heata – tuleb veel märkida, et kui poole päeva peal olid jalad väsimusest täiesti kombitsateks muutunud, siis õhtuse kaljuronimise adrenaliin tõmbas väsimuse nii hästi välja, et tagasihoidlikku öömajja, milleks oli meie hea diiliga ostetud Nissan Bluebird, saabusime täiesti värskelt! Nelson Lakes National Park Lõunasaare põhjaotsas asub kena väike linnake St. Arnaud, kust viivad laiali toredad matkarajad. Siin on terve ports kahetuhandelisi tippe ja kaks pirakat järve. 2000 meetrit ei tundu mägedes just eriti suur number, aga kui arvestada, et matkaraja madalamad osad käisid mööda orge, mis olid vaid 300–400 meetrit merepinnast, siis tegelikkuses oli üles-alla ronimist omajagu. Just see maaliline rahvuspark oli meie esimene sihtkoht, kui meie tööjärjes saabus lõpuks kauaoodatud kahenädalane puhkus. Oli mõnusalt soe aprilli algus (Eesti mõistes oktoober) ja planeerisime tõsise viiepäevase matka, jättes tee peale ka paar head kuru ja ühe 2400-se tipu. Üldiselt oli see tuntud kohaliku Travers-Sabine’i track’i väike pikendus, et läbida lisaks Traversile ka Mossi kuru ja lõunaotsas väike ring sisse teha. Kokkuhoidlike tudengitena ei raatsinud me kohaliku piirkonna kaarti osta ja nii tegin ma oma taskuraamatusse umbkaudse rajakirjelduse, mille peale nii mõnigi kohalik matkaja oleks end kõveraks naernud. Matk ise oli värskendav nagu sõõm allikavett kõrbes – olime juba mitu kuud üksnes lehmi lüpsnud ja lihtsalt nii hea tunne oli jälle matkarajale saada! Seekordne matk osutus rohkem sõjaväe lõpurännakuks – oli vaja läbida tuhandeid tõusumeetreid ja 30-kilomeetriseid päevateekondi. Miks? Täpset vastust ei oskagi anda, aga mind tõmbas edasi mingi nähtamatu käsi, mis suunas mind aina kõrgemaid ja kaugemaid eesmärke vallutama ja end proovile panema. Vahepeal vedas meid alt tehnika − ühel hetkel otsustasid Mardi Nevadosed (kusagilt kohalikust säästumarketist soetatud kossid, mis kaugelt vaadates võisid isegi matkajalatseid meenutada) ära laguneda ja ta pidi neid pärismaalaste kombel mingi põõsa kõvade lehtedega talla alt paikama – väga looduslähedane! Huvitaval kombel võtsime teele kaasa isegi juturaamatu, kuid unustasime maha nii taskulambi kui ka tikud, mistõttu sai ühes võetud priimusest ja gaasiballoonist üksnes lisaballast. Meie kanget motivatsiooni see siiski ei langetanud ja trampisime planeeritud marsruuti aga vapralt mööda edasi. Viimasel päeval sattusime ühte hütti koos suure pundi jahimeestega, kes poole ööni vaidlesid erinevate kaliibrite eeliste ja USA osariikide üle. See-eest hommikul tegid nad meile üle järve küüti. Eesmärkidest ainukesena jäi vallutamata Travers (2400 meetri ringis) – vaatamata ühe vanamehe väidetele, et sadulalt on tippu üksnes kõndimine: „It is a walk in the park!”, nagu mees ise ütles. 2200 meetri peal tundus mulle, et ilma köie või ämblikmehe oskusteta edasi minnes võin ma väga kergelt kohaliku infopunkti leinaraamatus statistikaks saada ning jätsin plaani katki. Ilus vaade oli sellegipoolest! Arthur’s Pass National Park Pärast Nelson Lakesi väisamist olid jalad üsna villis ja läbi ning plaanisime teha mitu-mitu puhkepäeva. Puhkuseaeg oli aga piiratud ja pärast pikka arutlust põrutasime juba pärast ainsat puhkepäeva (mille kestel sai matkatud vaid 8 kilomeetrit mere ääres) ühte kõige kolkamasse rahvusparki. Arthur’s Pass on Uus-Meremaal kõige kõrgem kuru (peaaegu 1000 meetrit), kust maantee üle käib, ja vaatamata üldiselt soojadele aprilliilmadele sundis krõbe külm meid seal hõlmad kõvasti vöö vahele panema. Kohalikus infopunktis joonistasin taskuraamatusse järjekordse „kaardi”, panime marsruudi paika ja retk võis alata! Enne minekut sai veel nalja kohalike mägipapagoide kea’dega. Linnud on nimelt väga targad ja uudishimulikud ega suuda kuidagi koeruste tegemisest hoiduda. Nii kui auto parklasse panime, lendas kohe kaks tükki jaole – maandusid auto katusele ja kukkusid nokaga esiklaasi tihendit kangutama. Imestusest toibunud, pidime sulelised kahjuks minema peletama, et nad esiklaasi küljest ei nokiks. Retke suuna pani seekord paika fakt, et ühe Julia-nimelise hüti juures on termaalveeallikad – ei ole mõnusamat tunnet, kui läbida raske päev mägedes, seejärel visata kott seljast, haarata sellest üks külm õlu (mida meil kaasas ei olnud) ja nautida lõunapoolkera tähistaevast mägede kohal, mõnuledes ise kuumas vees. Matk ise osutus oluliselt raskemaks kui eelmised, sest teerajad olid vähe sisse käidud (kohati pidi lausa fantaasiat kasutama) ja tõusumeetreid tuli mühinal. Ohtralt pidime ületama ka mägijõgesid, mis võivad siinkandis vastavalt veeseisule varieeruda raskusastmete „enesetapp” ja „kuiva jalaga üle” vahel. Meil oli tavaline tase „märja jalaga üle”. Juba esimese hüti juurde minnes ei olnud me oma taskuraamatu-kaardis kindlad ja küsimusele, kuspool võiks see Crow Hut asuda, tuli vaid vastus: „I didn’t know, there is a hut there!” Läksime siis nagu jäljekütid ja leidsimegi õige koha kätte. Pärast paaripäevast teekonda oli ka Julia-hütt käes. Seal tuli termaalvee nautimiseks kohaliku jõe äärde minna, kalda juurde auk kraapida ja oodata, kuni see vaikselt vanniks muutub. Kiirelt sai selgeks, et toorest termaalvett tuleb jõeveega ristida, kui just ära ei taha keeda. Kogu asi oli aga retke väärt, mida oli näha ka hüti populaarsusest – kuuekohalises hütis oli meid vähemalt kümme, pidime magama nii õues kui ka hütipõrandal. Hilise saabuja rõõmud… Viimasel matkapäeval tuli ka pisut teravamaid elamusi – teekond pidi meid plaani kohaselt viima üle 1400-meetrise kuru ühe kena hüti juurde, kus oleksime ööbinud ja järgmisel hommikul parklas retke lõpetanud. 1200 meetri peal sõitis aga kohale suur ja pirakas udupilv, mis meid endasse mähkis ja nähtavuse miinimumini tõmbas. Halva kokkusattumusena märkasime rada tähistavaid punase kolmnurgaga toikaid järjest harvemini, ehkki otsisime neid suure hasardiga taga, et mitte pimeda peale jääda. Kas olid rada tähistanud inimesed muutunud ühtäkki kokkuhoidlikumaks või oli keegi mõne toika trofeeks võtnud? Ühel hetkel me aga järgmist teenäitajat lihtsalt ei leidnud ja lootsime heade inimeste laotud kivikuhilate peale – ehk näitavad need õiget suunda? Kuhilaid aga võis hea fantaasia korral silmata väga mitmel pool ja lõpuks müttasime mitu tundi vihmapilves ringi, kasu ei midagi. Mart kadus ühel hetkel kuhugi ära ja vaatamata mu kõvale kisale enam välja ei ilmunudki. Tõmbus juba hämaraks ja otsustasin kõige parema halva kasuks – viimase tähise juurde magama minna. Leidsin ühe mugava kraavi, kus tuul peale ei puhunud, ja lootsin, et väga kõva padukat sadama ei hakka. Kuidagi sai öö üle elatud, kuigi hommikul selgus, et nii seljakott, saapad kui ka magamiskott on ära jäätunud. Endal oli aga hea minek sees ja selge peaga sain lõpuks õige rajaotsa kätte. Poole tunni pärast oli ka hütt ja Mart leitud – ta oli veel viimase valgega kohale jõudnud – ja retk sai õnneliku lõpu. Tagantjärele tarkusena tuleb siiski tunnistada, et locator beacon (GPS-andur, mille järgi mägipäästjad saavad sind jama korral üles otsida), kompass ja kaart on päris head asjad! Maooride pidu Aeg liigub omasoodu ja lõpuks hakkas ka meie kümnekuuline Uus-Meremaa retk lõpule saama. Enne äralendu saime veel näha, kuidas maooride stiilis sünnipäeva peetakse (olime retke jooksul kohatud Aucklandi betoonivalajaga vahepeal headeks sõpradeks saanud) ja Waitemata sadamas skuutriga ringi paarutada. Lennukis istudes rändas mõte tagasi Uus-Meremaale − toredad inimesed, õpitud ametid ja mõnusad matkad. Kokku tundus see kümme kuud palju pikemana, just nagu olekski mujal elanud ja alles mitmeid aastaid hiljem siirduks tagasi Eestisse... Londonis lennukilt maha astudes sain oma suureks üllatuseks Mardilt teada, et lennuk oli lennanud Sŏulist Londonisse, sõites vahepeal üle Paide ja Haapsalu! Eesti on gloobusel ju nii väike, ometi õnnestus meil temast üle lennata! Oleks võinud veel piloodile öelda: „Avage palun uks, me läheme siin maha!” Tagasi jõudes tundus isegi 13-kraadine Eesti suvi väga mõnusana, sest olime harjunud Uus-Meremaa talveilmaga, mis võib nii mõnigi kord olla päris jahe. Kodus reisimärkmeid üle vaadates ja täpsemaid arve kokku lüües selgus, et seljakotiga rännates tuli kokku üle 60 matkapäeva ja rohkem kui 1000 kilomeetrit. Nii nagu araabia muinasjuttudest tuttaval kuningal, keda lugude rääkimisega põnevil hoiti, võiks öelda, et ka meil oli ühe matka lõppedes juba järgmise algus silme ees ning otsisime üha uusi väljakutseid!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga