1 aasta, 2 kontinenti, 4 riiki

Teatriuurija Kristel Nõlvaku on elu jaapanlasest abikaasa ja kahe tütrega viinud maailma eri riikidesse, muidugi Jaapanisse ja Eestisse, kuid ka Aafrikasse, kus ta on elanud nii Mosambiigis kui ka Ugandas. Artiklist leiate põneva ülevaate eri maade haridussüsteemide eripäradest, laste kohanemisvõimest ning rahvusvahelisest meelestatusest.

International mindedness (’rahvusvaheliselt meelestatus’) on viimasel ajal maailmas kuum teema. Eelkõige rahvusvahelistes koolides üle maailma, mis järgivad IB (International Baccalaureate), IPC (International Primary Curriculum) jt taolisi õppeprogramme, ent ka näiteks Eestis, kus koolilõpetajate rahvusvaheline läbilöögivõime on aina enam päevakorral ja valitsuse hariduspoliitika üks eesmärke on muuhulgas ka IB õppekava arendamine.

Mida rahvusvaheliselt meelestatus tähendab? Nagu IPC väljaarendajad Martin Skelton jt oma 2002. aastal kirjutatud krestomaatilises artiklis „Beyond Food, Festivals, and Flags”1 sõnastavad, ei piisa lihtsalt aeg-ajalt rahvariietes kooli ümber patseerimisest ja oma maa toitude tutvustamisest (ehkki ka see on oluline), vaid arusaamine enda ja teiste erinevustest ning sarnasustest peab olema pidev ja sealjuures eakohane töö. Alustada tuleb juba eelkoolis. Ei ole võimalik alles 12- või 15-aastastele teemat kogu komplekssuses ja tihtipeale täiskasvanulikult keerulises sõnastuses tutvustama hakata, vaid rahvusvahelised seosed peavad jooksma läbi kõikide õppeainete ja nii kõigis vanuseastmetes.

Esmavajadusena on autorid pika arutelu ja eri maade õpetajatega konsulteerimise tulemusena defineerinud rahvusvaheliselt meelestatuse mõiste (sest loomulikult ei või eeldada, et kõik sellest ühtemoodi aru saavad, ent ilma konsensuseta ei tea, mida õpetada). See on 1) oma rahvuse piiridest kaugemale nägemine; 2) inimeste vastastikusest sõltuvusest arusaamine; 3) eri riikide vastastikusest sõltuvusest arusaamine; 4) eri riikide ja inimeste iseseisvusest arusaamine; 5) inimestevahelistest erinevustest ja sarnasustest arusaamine.

Rõhuasetus on siin nii sõnal rahvus kui ka vaheline. Olla rahvusvaheliselt meelestatud ei tähenda midagi n-ö suuremat või paremat kui rahvuslikult meelestatud, pigem on need ühe kontiinumi kaks otsa. Just oma rahvusliku identiteedi tunnetamine saab kaasa aidata teiste inimeste rahvustunnetuse mõistmisele ja seeläbi globaalse maailmavaate väljaarendamisele.

See viimane peaks olema aga tänases ühiskonnas lausa hariduse eesmärk number üks, kas pole? Niisiis, vajalikku rahvusvahelist meelestatust peaks saama õppida ja õpetada kenasti igas tublis koolis, ka nendes, mis ei ole ilmtingimata täidetud eri rahvustest lastega. Ent lisaks sellele saab eesmärgini jõuda tõenäoliselt ka hoopis kolmandat moodi – nii nagu näiteks meie perega on juhtunud.

Aastaga kolm maailmajagu

Minu tütred on pidanud viimase aasta jooksul kolmes eri riigis koolis ja lasteaias käima ning kõik rahvuste- ja kultuuridevahelised erinevused ja sarnasused ise omal nahal läbi kogedes selgeks saama. Kuidas see juhtus? Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama algusest.

Esiteks on teatav rahvusvaheline meelestatus mu lastele juba sünniga kaasa antud. Olen abielus jaapanlasega ja seega on laste rahvuse küsimus juba iseenesest komplitseeritum. Või mis ma valetan, tegelikult on asi siiani olnud väga lihtne – neil ongi kaks rahvust, kaks passi ja mingit ülemõtlemist ega probleeme sellel teemal pole olnud. Kodumaid ja keeli on lastel isegi rohkem kui kaks, teatav kultuuride ja keelte paabel on neid ümbritsenud seega pidevalt. Mina olen endastmõistetavalt oma lapsi kasvatanud eestlastena, mõlemad tüdrukud räägivad emakeelena eesti keelt ja on pisikesest peale veetnud palju aega Eestis. Isaga räägivad jaapani keelt ja Jaapanit külastame igal aastal. Mehe töö tõttu oleme aga elanud viimased kuus aastat peaasjalikult Mosambiigis, sel aastal kolinud vahepeal Jaapanisse ja sealt ringiga läbi Eesti Ugandasse. Kõigest aga järgemööda.

Mosambiik

On pühapäev, 21. jaanuari hommik, 2018. Teibin väsinuna kinni viimaseid hiigelmõõtmetes pappkaste, mis on tuubil täis laste mänguasju ja raamatuid ning vähemal määral ka minule ja abikaasale olulist kraami. Järgmisel päeval on väljalend. Oleme veetnud veidi üle kuue aasta Mosambiigi pealinnas Maputos, nüüdseks on mehe tööleping lõppenud ja ees seisab kolimine Jaapanisse. Viimaks ometi! Sel hetkel astub sisse abikaasa ja teatab rõõmsalt, et talle tehti just uus tööpakkumine Mosambiiki. Puhken praktiliselt nutma. Ma ei jää mingil juhul enam siia! Mitte pärast seda, kui olen edukalt maha müünud kogu majasisustuse ja meie suurepärase auto, mitte pärast seda, kui olen korraldanud liigutavad hüvastijätupeod kallitele sõpradele, mitte pärast seda, kui olen juba kuude kaupa lapsi valutuks lahkumiseks ette valmistanud ja nädalate kaupa pakkinud. Ja üleüldse, mul on Aafrikast juba kõrini! Mehe mõistmatut ja pahast nägu nähes lasen kiiresti peast läbi oma šansid lahutuse korral üksikemana toime tulla (hm, vähemalt saaks aasta ringi Eestis elada) ja otsustan, et esialgu teen siiski kõik endast sõltuva, et mees seda pakkumist vastu ei võtaks. Nagu maailmas tööd vähe oleks! Kui me peame tõesti alati arengumaal elama, siis vähemalt vahetagem kohti, tutvugem uute maadega.

Tõsi, Mosambiik on meie vastu väga lahke olnud. Mu noorem tütar on siin sündinud ja peab ennast tänini mosambiiklaseks. Kui me ei oleks viibinud siin diplomaatilise elamisloa alusel, siis ta olekski selle riigi täieõiguslik kodanik, sest Mosambiik, sarnaselt USA-ga, annab oma territooriumil sündinuile automaatselt kodakondsuse. Mu lapsed räägivad vabalt portugali keelt, on tänu pidevale mererannas mängimisele suurepärased ujujad ja olid vähemalt kuni viienda eluaastani ka inimeste suhtes n-ö värvipimedad. Selle viimase fakti üle olen olnud kõige uhkem. Tüdrukud ei viidanud kunagi oma eri rahvustest ja rassidest sõpru kirjeldades nahatoonile või silmakujule, nad lihtsalt ei paistnud neid erinevusi nägevat. Ikka öeldi, et see pikkade patsidega või see naerunäoga. Mina ei teinud meelega midagi, et nende sõnavara täiendada. Lisaks on nende jaoks alati normaalne olnud, et igal inimesel on oma salakeel. Kõik räägivad muidugi portugali või inglise keelt, aga lisaks oskab mõni veel changana (enimräägitav bantu keel Mosambiigis), teine hollandi, kolmas saksa keelt jne. Tüdrukud mõtlesid ka endale salakeele välja (eesti keelest ilmselt ei piisanud, pealegi saab emme sellest aru), mida nad mulle arusaamatul põhjusel kutsuvad poola-poola keeleks. Ausalt öeldes kõlab see tõesti natuke nagu poola keel, mõningate heebreakeelsete mõjudega...

Maputo on väga meeldiv koht lastega elamiseks. Ilm on siin alati ilus ja linna mõõtmed on inimlikud. Kui auto läheb katki, siis suudab kooli-lasteaeda ka jala kohale minna. Autosid on palju (nagu ka inimesi – terve Eesti jagu), ometi ei ole Aafrika pealinnade tavaline nuhtlus, liiklusummikud, siin nii valusalt tuntav. Portugallased on selle ilusa sadamalinna kenasti läbimõeldult rajanud. Ruumi on lausa niipalju, et autod mahuvad kõik kõnniteele parkima. See on küll teatav peavalu jalakäijatele, ent vähemalt pole lastevanematel vaja vankri peale raha kulutada, sellega niikuinii jalutama ei pääse.

Ilu on Aafrikas muidugi suhteline mõiste. Maputo on tõepoolest ilus ja tulvil modernistlikke arhitektuuripärleid, aga seda ainult juhul, kui suudad kõike katvast prügist, mustusest ja lagunemisest üle vaadata. See oskus tuleb päris kiiresti. Ometi olin ma üllatunud, kui enne lahkumist üks mu lastest vastas küsimuse peale, kas nad tahaksid Mosambiiki tagasi tulla, sest issile pakuti uut tööd, eitavalt – siin olla liiga palju prügi. Tuleb välja, et teatud asjad on siiski päritavad, nagu näiteks jaapanlaste puhtusearmastus...

Minu jaoks oli elementaarne, et Mosambiigis elades peavad lapsed minema portugalikeelsesse lasteaeda. Keeled on kingitus, mida meil ei tohiks olla õigust lastele keelata. Mul on mitu sõpra, kes on kahetsenud, et pole lapsepõlves oma ema või isa emakeelt kuulda saanud, kellelt on võetud võimalus kakskeelsena üles kasvada. Tean ka selliseid rahvusvahelisi perekondi, kus hirmust lapsi segadusse ajada on kodus vaid inglise keelt rääkima hakatud ja nüüd, kus lapsed on pea teismelised, kahetsetakse, et oma emakeel jäi lastele õpetamata. Ometi ei ole kuni seitsmeaastaseks saamiseni laste jaoks midagi lihtsamat kui uue keele omandamine, sest selles vanuses veel teadlikult ei õpita, ainult kopeeritakse. Viimane eeldab muidugi, et keelt peab ka palju kuulma. Kuna mina olen lastega rohkem kodus kui abikaasa, siis ei anna nende jaapani keele oskust eesti omaga võrrelda, olgugi et kõik koos olles suhtleme jaapani keeles. Inglise keelt meie kodus ei räägita, kuidagimoodi said aga mõlemad lapsed ka inglise keele sõpradega mängides selgeks. Siinkohal ei tohi muidugi alahinnata ka kõigi laste suurima sõbra Youtube’i mõju. Kuigi ma piiran üsna rangelt ekraaniaega, on multikatel laste elus tähtis roll. Lisaks inglise keelele saab sealt muuhulgas kätte ka eesti lapseks olemiseks vajalikud „tüvitekstid”, alates Kessust ja Tripist ning lõpetades Lottega.

Selleks ajaks kui vanem tütar Maputo Rahvusvahelise Kooli esimesse klassi läheb, on tal inglise keel niipalju selge, et lisatundides peab käima vaid esimese õppeaasta jooksul. Portugali keele tundides on ta kohe edasijõudnute rühmas, st koos mosambiiklaste ja portugallastega. Seega portugalikeelsest lasteaiast (mis osutus samuti väga rahvusvaheliseks, täisverd mosambiiklasi oli alla poole) ingliskeelsesse kooli minek ei olnud kuigi suur kultuurišokk, seda enam, et kodu polnud vaja vahetada.

Esimene koolipäev – ilma aktuse ja aabitsata

Kui esimene koolipäev oli jaanuari alguses käes, panin lapsele piduliku kleidi ja uue koolikoti selga ning sõitsime rõõmsalt kooli aktusele. Minu üllatuseks aktust polnudki, isegi kõik õpilased polnud kohale tulnud. Esimene päev oli mõeldud vaid uutele lastele ja nende vanematele koolis ringiuudistamiseks. Hea, et vähemalt õpetaja oli kohal. Järgmisel päeval kell kaheksa hakkasid tunnid ilma igasuguse tseremooniata lihtsalt pihta. Eestlasele on selline esimese koolipäeva erilisuse eiramine muidugi ootamatu löök, veelgi hullem, aabitsaid ka ei anta! Nüüdseks rohkem kogenuna ma juba tean, et selline ongi rahvusvaheliste koolide tava, sest õpilaskaader on siin pidevalt liikuv, kunagi ei tea, kui suur osa klassist esimeseks päevaks kohale jõuab ja millal keegi juba koolist lahkub. Ka tunnistuste kätteandmine pole miski eriline sündmus. Maputo Rahvusvaheline Kool järgib Cambridge’i õppekava, mõningate Mosambiigi riikliku õppekava lisandustega (näiteks portugali keel) ja paneb seega põhirõhu lugemisoskusele. Minu tütar, kes on just kuueseks saanud (selles vanuses minnakse siin kooli), veel ei loe, ehkki tunneb nelja eri tähestikku. Ma pole kunagi lugemisoskusega kiirustamist tähtsaks pidanud, uus Briti kool võtab seda aga muidugi väga tõsiselt. Eelkoolis käijad loevad praktiliselt juba nelja-aastaselt (sic!) ja ka tütar saab kodutööks igal päeval ühe raamatu läbi lugeda. Kuu aja pärast loeb ta inglise keeles juba soravalt ja minu kurvastuseks armastab siiani lugeda rohkem inglise kui eesti keeles. Rahvusvahelise kooli kogemus edukalt taskus, ootab meid nüüd, kaks aastat hiljem, Jaapanisse kolides ees aga sootuks erinev haridussüsteem. Lapsed on siiski rohkem põnevil kui hirmul.

Jaapan

Jõuame mehe vanematekoju Põhja-Jaapanis Yamagata linnas 24. jaanuari õhtuks. Lennureis on möödunud suurepäraselt. Kuna mu mõlemad lapsed on alates neljandast elukuust palju lennanud, on see nende lemmikliiklusvahend. Teist kohta jagavad kiirong shinkansen ja Elron. Lennuk on aga kindlalt esimene, sest seal on toolide sees ekraanid ja multikaid võib vaadata nii kaua, kui ise tahad. Üheski teises transpordivahendis ma lastele elektroonikat kätte ei anna, sest neis on ju aknad, kust välja vaadata. Seda võimalust ei tohi kasutamata jätta. Kui on igav, võib magada, und ei ole kasvavatele lastele kunagi liiast. Siiani on see kasvatusmeetod hästi välja vedanud ja ma ei karda kunagi ka kaheksatunniseid autosõite, isegi kui akna taga on mõnevõrra monotoonne ja metsatu Mosambiigi maastik. Mõistagi pakivad tüdrukud endale alati ka joonistusvahendid ja raamatud kaasa.

Yamagatas on meie saabudes paks lumi maas ja sajab aina juurde. Lumearmastajatele on Jaapan talvel parim koht. Tänu niiskele kliimale saab siin peaaegu iga päev lumememmesid ehitada ja suusamäed on vähemalt Yamagata linnast kõigest 40-minutilise bussisõidu kaugusel. Tunnen ennast õnneliku kliimapagulasena, sest pea kuus aastat katkematut suves elamist väsitab ühe korraliku põhjamaalase kohutavalt ära. Tüdrukud hakkavad mõnenädalase kelgutamise järel siiski ujumise järele igatsema. Õnneks on Yamagatas palju kuumaveeallikaid ja nii püüavadki lapsed salaja erinevates spaabasseinides ujumisliigutusi teha, ehkki ametlikult ei ole see lubatud. Tegelikult ei tule see ühelegi jaapanlasele isegi pähe, et 44-kraadises vees võiks sukeldumisega tegeleda. Kuna mu vanem tütar on Jaapanis sündinud ja seejärel praktiliselt kohe 40-kraadisesse vanni pistetud, nagu siinmail kombeks, ei ole vee kuumus talle mingi probleem. Ka noorem õde on palju harjutanud. Spaades ehk onsen’ites käimine ongi Jaapanis olles alati meie suurim lõbu.

Kümmekond päeva pärast meie saabumist jõuab kätte kohustuste aeg. Noorem laps läheb lasteaeda. Viimane ei ole küll Jaapanis kohustuslik, aga keeleoskuse parandamise ja kultuuri õppimise eesmärgil kahtlemata mõttekas. Minu üllatuseks on ämm välja valinud väikese kristliku eralasteaia. Just seal olla käinud kunagi mu abikaasa. Mis siis ikka. Nõukaaja lapsena pole mul õiget kristlikku kasvatust ja pigem loen ennast budistliku mõtteviisi austajaks, aga esimesel lasteaiaga tutvumise päeval kõiki pisikesi tund aega vaikselt palvetundi kuulamas ja „aamen” kordamas nähes, leian selle tegelikult väga liigutava olevat. Lasteaia maja on üleni puidust voodriga, kirikule sarnase alusplaani ja kõrgele avatud laega, ent mõjub väikse ja hubasena ning kõik lasteaia töötajad paistavad tõepoolest evivat tavapärasele jaapanlikule viisakusele lisaks ka parimaid kristlikke iseloomujooni. Tütar sulandub jaapanikeelsesse keskkonda minutitega. Hiljem järele tulles kiidab kasvataja tema rääkimisoskust, lisades, et laps kõneleb nii palju ja nii kiiresti, et peaaegu unustab vahepeal hinge tõmmata. See on üllatus.

Seni olen nende jaapanikeelset suhtlemist isaga rohkem purssimiseks pidanud, nüüd aga saab kinnitust, kui oluline on siiski passiivne keeleoskus – kõik tõepoolest on kusagil kukla taga olemas ja ootab vaid vajalikul hetkel vallapäästmist.

Suurem katsumus seisab ees vanemal tütrel, kel ei tule uues koolis ainult rääkima, vaid ka kirjutama hakata. Olen hoolitsenud selle eest, et lisaks alfabeedile teaksid ja oskaksid tüdrukud kirjutada ka jaapani silptähestikku, ent kanji’de (hiina tähemärkide) õppimisega ei ole me veel kuigivõrd tegelenud. Jaapanis alustatakse sellega esimeses klassis pärast silptähestike hiragana ja katakana ülekordamist (sest esimene on lasteaia lõpetajatel üldjuhul korralikult selge) ja teise klassi lõpuks on ära õpitud oma paarsada kanji’t. Kuna Jaapanis algab uus kooliaasta aprilli alguses, siis liitub tütar veebruarikuus just teise klassiga, ehkki Mosambiigi arvestuse järgi on ta teise klassi juba detsembris lõpetanud (seal ühtib õppeaasta kalendriaastaga). Sellest pole lugu, pigem abi, sest võib arvata, et lisaks kanji’de proovikivile on Jaapanis riikliku algkooli teise klassi tase ka muus osas Maputo Rahvusvahelise Kooli omast kõrgem. Nii ongi. Korrutustabel on enamikul juba peas ja tehteid tehakse neljakohaliste numbritega.

Kool on jällegi seesama, kus mu abikaasagi on käinud. Hiigelsuur kivist ehitis, mõõtmatu spordiväljaku ja välibasseiniga (viimane on hetkel veel lume all). Omal ajal olnud siin kuus paralleeli lapsi korraga, nüüdseks on kahaneva rahvaarvu juures alles vaid kolm. Huvitav on see, et klassiruumid ei ole kinnised. Kõik kolm teist klassi asuvad samal korrusel ja on eraldatud vaid vaheseintega, üks külg on täiesti avatud ühisesse koridori. Ilmselt harjutatakse lapsi juba varakult tuleviku töökontori mürafooniga (ka need on Jaapanis alati avatud).

Jaapanis suunatakse kõik lapsed elukohajärgsesse kooli, siin valikuid ei ole. Kool jääb alati vaid jalutuskäigu kaugusele, sest lapsed peavad suutma selle tee üksinda ja jalgsi läbida. Tegelikult mitte päris üksinda, hommikuti kohtuvad naabermajade lapsed tänavanurgal ja edasi minnakse koos. Marsruut ei ole aga suvaline, vaid kooli poolt paika pandud ning sellest kõrvale kalduda ei tohi. Minu tütre jaoks, keda on kaks aastat autoga kooli veetud (Aafrikas on turvakaalutlustel mõeldamatu, et välismaalasest laps kuhugi üksi jalutaks) on see suur vabanemine. Mõelda vaid – mängida kooliteel lumesõda, võidelda tuule ja vihmaga, ületada üksinda autoteid (Maputo kaootilises liikluses mõeldamatu)! Sealjuures kanda hirmrasket ranitsat, sest Jaapanis kasutatakse koolis õpikuid ja neid tuleb pidevalt kaasas kanda. Huvitaval kombel just see meeldib mu tütrele väga. Ei Mosambiigi ega ka Uganda rahvusvahelises koolis ei kasutata õpikuid, klassiruumides on küll töövihikud, aga õpetaja järgitavad programmid on peaasjalikult arvutis, ilmselt ka pidevas muutumises ja palju kasutatakse väljaprinditud lehti. Kooli võtad kaasa vaid oma vahepala ja veepudeli, vahel ka kodutöövihiku.

Mu tütre teiseks lemmiktegevuseks koolis on koristamine. Jaapani koolides ei ole teadupärast koristajaid ning suure vahetunni ajal pärast lõunasööki haaravad lapsed harjad ja lapid, pesevad lauad, põrandad ja tualettruumid ning see kõik on kokku väga lõbus.

Jaapani algkooli eripära on kahtlemata sotsiaalne kasvatus. Klassikaline õppetöö moodustab ainult poole päevast. Teine osa läheb suhtlemise ja kommete õppimise peale. Iga päev on klassis erinevad korrapidajad, ühed juhatavad tunde sisse, teised jagavad lõunasööki laiali (lõunasöögi ajal panevad kõik lapsed valged kitlid selga ja mütsid pähe ning toidujagajad ka valged maskid ette), kolmandad viivad päeva lõpus läbi arutelutundi, kus tuuakse välja päeva jooksul märgatud häid ja halbu juhtumisi.

Minu tütar võetakse vastu sõna otseses mõttes avasüli. Väikesed jaapani lapsed on ootamatult lärmakad ja emotsionaalsed, uustulnuk piiratakse sisse ning kõik tahavad kohe ja kõiges aidata. Jaapanis tõepoolest õpetatakse, kuidas üksteisega käituda ning sõpru leida ja hoida, midagi ei jäeta siin riigis juhuse hooleks.

Niisiis läheb Jaapani koolisüsteemi sissesulamine üle ootuste libedalt. Õpetajad on kannatlikud ja kuna mu tütrele juhtumisi hirmsasti meeldib kirjutamine, läheb ka kanji’de õppimine imekiiresti. Mul tõesti hakkab tekkima kahtlus, et ka keel on vist mingil moel päritav...

Pärast kolmenädalast kevadvaheaega algab 7. aprillil uus kooliaasta. Koos võimsa avaaktusega kooli hiiglaslikus aulas. Lõpuks ometi! Teine tütar, kes läheb nüüd esimesse klassi, saab seega eeskujuliku esimese koolipäeva koos piltide, laulude ja rosettidega. Ja kohaliku aabitsa! Rõõm uuest koolist on aga üürike, sest kaks nädalat hiljem tuleb meil uuesti asjad pakkida ja sõita Uganda pealinna Kampalasse, kus abikaasa on endale uue töökoha leidnud, et jätkata Jaapani riigi abirahade toel arengumaade haridussüsteemi edendamist.

Enne aga kui Kampalas midagi põnevat juhtuma hakkab, sõidame juba jaanipäevaks Eestisse.

Eesti

Põhjamaa suvede vastu ei saa keegi, seega pole ei mina ega lapsed veel ühtki suve Eestis veetmata jätnud. Kui lapsed olid väiksemad, sai siin pikki kuid elatud (talvelgi käidud), sest meil on Lõuna-Eestis oma väike maamaja, põllud, metsad ja vabadus. Seoses kooli minekuga on suved lühemaks kahanenud ja naljalt üle paari kuu enam välja ei vea.

Mind on alati kammitsenud väike hirm, et mööda maailma ringi rännates ja kodusid vahetades ei jää lastele nende lapsepõlvest midagi püsivat järele, kohta, kuhu täiskasvanuna aeg-ajalt tagasi saaks pöörduda, kus on alles mõni mänguasi, eriline lõhn või valgus. Nii saigi suguvõsa maadele väike suvemaja ehitatud ja nüüd on meil vähemalt üks koht maailmas, kust lahkudes ei pea kõiki asju kokku pakkima, sest me tuleme tagasi, see ongi otsekui meie päriskodu.

Eestis on lõbus. Koolitöö asemel saab joosta paljajalu mööda heinamaad, aga käia ka teatris, muuseumites, festivalidel, minna hilja magama ja süüa palju kommi. Millegipärast ei osta ma lastele peaaegu kunagi „kahtlaseid” välismaa komme, vaid ootame, kuni Eestisse jõuame, ja siis on Eesti toodete seas lastel vaba valik. Nii on neil välja kujunenud omad lemmikud ja muid komme hästi ei tahetagi. Jäätist saab ikka igal maal osta, ehkki Aafrika riikide piimatooted ei anna Eesti omadega võrrelda. Mosambiigis lehmi üldse polnudki, tarbida sai vaid Lõuna-Aafrika Vabariigist imporditud ultrapastöriseeritud piima.

Pikemalt arengumaades elades on aga (kõrg)kultuurilised vajakajäämised need, mis mulle lastekasvatuse juures kõige enam muret teevad. Korralikku teatrimajja saavad lapsed ikkagi ainult Eestis. Või mööndustega ka Jaapanis. Samuti kinno. Kui pärast esimest teatrielamust Pärnu Endlas mõni aeg hiljem Yamagatas esimest korda ka päris kinno läksime, olid lapsed üllatunud, et näitlejad filmi lõpus lavale ei tulnudki. See juhtus alles paar aastat tagasi! Pärast seda olen kultuuriprogrammi korraldamisse tõsisemalt suhtuma hakanud. Maputos kino ei olnud. Kampalas pidada olema, ehkki me ei ole veel sinna jõudnud. Teatri koha pealt ma ei hakka endale ka siin erilisi illusioone looma, ehkki vähemalt rahvusteatri hoone on Kampalas olemas.

Eesti on muuhulgas ka maa, kus lastele on hea tutvustada ajalugu. Katsu sa leida Mosambiigis mitmesaja aasta vanust hoonet. Jaapaniski pole see lihtne. Tallinna vanalinn on aga kullaauk. Või Kadriorg või Viljandi lossivaremed − kõik meie iga-aastased palverännakukohad.

Kui Eestis on kõht kohukesi täis söödud, augustikuised tähevaatlused tehtud ja veidi juba ka ahju köetud ( jällegi romantika, mida igal pool ei saa), on aeg sõita Ugandasse ja minna taas uude kooli.

Uganda

Kampalasse jõudes tunnen end kui esimest korda Aafrikasse saabunu. Maputo oli pigem väike mereäärne ja euroopalikult mugav linnake, täis vabaõhukohvikuid ja mänguväljakutega avalikke parke. Kampala on aga lopsakas roheline džungel, mis laiutab hunnikul küngastel, täis igas suuruses puid ja punaste katustega maju, mõisate mõõtu uhked eramajad kõrvuti slummidega, õhk täis punast mulda ja tänavad toimekatest inimestest pungil. Just nimelt toimekatest. Lõuna- ja põhjaeurooplaste töökultuuri erinevused on ka endistesse asumaadesse oma jälje jätnud. Maputos olles tunned end kui laisas kuurortlinnas, kus kohalikel on aega päikese liikumist ja lendlevat prügi jälgida (neil päris kella ei paista olevatki, vähemalt ei näi nad seda tundvat). Kampala on aga töökas ja puhas linn, igaüks pühib või peseb või kastab midagi. Tänavad on küll sama auklikud või hullemadki kui Maputos, aga koristatud. Inimesed tunnevad kella ja peavad sõna. Kuna linn asub küngastel, siis on iga küngas kui omaette väike keskus ning rikaste ja vaeste elurajoonid on kõikjal külgepidi koos. Oma kuurilaadsete majaubrikute  esiseid hoiab aga vaesem rahvas nii puhtana, kui see pori sees on võimalik ja nii on mu esmamulje Kampalast oluliselt positiivsem kui see kunagi Maputost on olnud. Pealegi ma armastan künklikku maastikku. Varsti on aga selge, et liikluses ellujäämine on siinses autode ja mootorrataste laviinis keerulisem, jala ei jõua tõepoolest kuhugi ja linnaõhk on saastatuselt maailmas kaheteistkümnendal kohal.

Meie õnneks leiame endale maja ühe künka otsas, seal on õhkki pisut puhtam ja kool jääb kodust parimatel päevadel vaid kümneminutilise autosõidu kaugusele.

Paari rahvusvahelise kooliga tutvumise järel valivad lapsed välja Ambrosoli Rahvusvahelise Kooli, see on väike (260 õpilast 30 eri riigist) ja järgib brittide väljatöötatud IPC (International Primary Curriculum) õppekava. Viimane seisneb selles, et õppetöö ei toimu enamikus õppeainetes kronoloogiliselt, vaid teemasid pidi. Iga teemaplokk kestab umbes kolm nädalat. Nii on võimalik ainest mitmekülgsemalt ja haaravamalt käsitleda. Näiteks kui hetkel on vanemal tütrel kolmandas klassis (Briti süsteemi järgi loetakse seda neljandaks aastaks) käsil teema „Aktiivne planeet”, siis harjutavad nad inglise keele tunnis kõikvõimalike loodusnähtustega seotud sõnade õigekirja, uurivad (muuhulgas internetist) kuulsamate maavärinate ja vulkaanipursete kohta (geograafia ja ajalugu), kunstitunnis joonistavad vulkaane ja sealjuures katsetavad eri aineid segades ka ise vulkaanipurskamist järele aimata (keemia ja füüsika). Teemasid on seinast seina. Mõned tunduvad inglise keelt emakeelena mitterääkijale liigagi rasked (ajulained!), teised on rohkem lõbusad (dinosaurused). Igal juhul ootame põnevusega teemaplokki „Šokolaad”. See on päriselt olemas.

Tüdrukute uus kool tundub akadeemiliselt nõudlikum kui Jaapani oma. Igal juhul teeb see tänapäevaste meetodite poolest viimasele pika puuga ära. Arvutitunnid on kaks korda nädalas, vanem tütar peab saatma koduseid uurimustöid õpetajale oma isiklikult e-posti aadressilt ja juba esimeses klassis alustatakse mängude programmeerimisega. Mina, kes ma kuulun kasvatus- ja õpetusmeetodite poolest pigem konservatiivsete jaapanlaste poolele, pean alla andma. Noorem tütar on varemgi nurunud, et ma iPad’i arvutimänge installeeriks, ent seni on mul õnnestunud kõrvale põigelda. Nüüd tuleb siiski vähemalt üks mäng lastele tutvumiseks kätte anda. Kui juba koolis programmeerimist nõutakse...

Lapsed on äärmiselt kohanemisvõimelised väikesed inimesed. Kindlasti on ka nende hulgas erandeid, aga üldjuhul on lapsed valmis muretult vanemate järel riigist riiki liikuma, senikaua kui neil lastakse valida, millised mängu- ja muud tähtsad asjad nad kaasa saavad võtta. See on oluline. Me kanname aastaid meetrikõrgust karumõmmi üle mandrite ja ega see eriti üle poole kohvri enda alla võtagi...

Meie järgmiseks sihtkohaks on loodetavasti Eesti kool. Eks elu näitab.

Tekst ja fotod: Kristel Nõlvak

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga