180 rahvuse ja 100 keelega Brüssel on tõeliselt kosmopoliitne linn. Pikalt Brüsselis elanud ja töötanud Liina Ranne kirjeldab Belgia elurütmi.
Olete väga pikalt Belgias elanud. Mis selle maa puhul kõige enam köidab?
Tulin Belgiasse esimest korda elama üle 25 aasta tagasi. Elasin Gentis, tegin Antwerpenis magistrikraadi ja pärast lõpetamist sain tööle kohalikku flaami IT-idufirmasse. Edasine töö rahvusvahelises konsultatsioonifirmas viis mind vahepeal elama nii Luksemburgi kui ka paariks aastaks Kairosse. Tagasi tulles märkasin, kuidas Belgia ja Brüssel on tänu Euroopa Liidu laienemisele muutunud veelgi rahvusvahelisemaks.
Brüssel on nii Belgia kui ka Euroopa süda ja keskus. Siin on huvitav ajalugu, eriline art nouveau ja art déco arhitektuur, palju kunsti ja kultuuri, rohelust ja parke, linna äärest algab suur ja põline mets Forêt de Soignes, kus on palju matka-, jooksu- ja jalgrattaradu. Belgias on suure au sees toidukultuur: siin on lugematul hulgal häid restorane, brasserie’sid, kohvikuid ja baare, kus on võimalik proovida eri maitseid või valida klaas õlut umbes tuhandest kohalikust õllesordist.
Brüsselist on lihtne reisida, Pariis ja Amsterdam ning teised Euroopa linnad on kiviviske kaugusel, rongi- ja lennuühendus on väga hea. Eestlastel on siin vilgas kultuurielu, tänu kohalikule Eesti seltsile käivad siin sageli esinemas ka Eesti teatrid ja muusikud.
Brüsselis elab koos palju eri rahvustest inimesi, eurokvartalist paar sammu eemale astudes võib ennast avastada hoopis teises maailmas. Kui hästi on Belgia suutnud eri rahvusi ühiskonda integreerida?
Oma 180 rahvuse ja 100 keelega on Brüsselit nimetatud maailma teiseks kosmopoliitseks linnaks peale Dubaid. Seda kultuuride virvarri ei üritata ühtlustada, vaid igaühel on vabadus olla tema ise ja elada koos teistega. Loomulikult ei ole see alati lihtne, ka siin on mõne kogukonnaga oma probleemid, millega aga tegeletakse. Belgias eksisteerivad koos kaks suurt kohalikku keelekeskkonda: hollandikeelne Flandria ja prantsuskeelne Valloonia. Nende ühildamine on sageli keerukas ja jääb sageli keelebarjääri taha toppama.
Kui lihtne on Belgias karjääri teha, mida peab teadma?
Nagu ka Eestis, tuleb kasuks haritus, töötahe, avatus, positiivsus ja hea suhtlusoskus. Kohalikes ettevõtetes, ka rahvusvahelistes firmades töötamiseks on sageli vaja nii prantsuse kui ka hollandi keele heal tasemel valdamist. Mul on prantsuse ja hollandi keele oskusest Belgias elades ja töötades palju kasu olnud, isegi kui ametlik töökeel on inglise keel. Belglased valdavad ise sageli nelja keelt: prantsuse, hollandi, inglise ja saksa keelt, nende oskus on ka töökuulutustes sageli märgitud plussina. Belgia palgasüsteem on suhteliselt keeruline ja maksud on kõrged. Seega selle süsteemi selgekstegemine tuleb enne töölepingule allakirjutamist kasuks.
Miks sellesse linna tasuks tulla ka siis, kui ei ole tegemist töölähetusega eurokvartalisse?
Kohalikuna soovitaksin jalutada Brüsseli vanalinna väiksematel tänavatel rue de Flandres’ lähedal, põigata sisse Marollide ja Sablon’ ümbruse galeriidesse ja antiigipoodidesse, avastada maalilist Watermael Boitsfort’i rajooni pisikeste värviliste töölismajakestega. Art nouveau ja art déco stiilis arhitektuuripärleid saab imetleda põnevas Sint Gilles’i rajoonis ja Ixelles’i tiikide ümbruses jalutades. Sealkandis olles tasub sisse põigata ka Abbaye de la Cambre’i endisesse kloostrisse, kus nüüd asub kunstikool. Art déco stiilis Flagey väljak sealsamas on populaarne seltskondlik kogunemiskoht, nädalavahetustel on seal turg, kus klaasi veini kõrvale proovitakse austreid või eri riikide hõrgutisi. Selle väljaku ääres asub üks Euroopa parima akustikaga kultuurihoone Flagey, kus on peetud ka Arvo Pärdi festivale. Arvo Pärt on Belgias üldse väga hinnatud ja troonib järjekordselt esimesel kohal flaami klassikaraadio Klara esisajas. Ja muidugi on Brüssel täis kunsti-, koomiksi-, muusika- ja ajaloomuuseume. Soovitan väga külastada Euroopa Ajaloo Maja, selle eriline väljapanek aitab ka tänaseid sündmusi paremini mõtestada. Minu viimati avastatud lemmik on Museum Van Buuren, art déco pärl Uccle’i linnaosas.
Belgia ei ole vaid Brüssel, vaid ka palju muud. Mida peale Brüsseli veel avastada? Milline võiks välja näha reis Belgiasse, kui aega on nädala jagu?
Kindlasti soovitan külastada Brügget ja teel peatuda ülikoolilinnas Gentis, mõlemad on kanalite ääres asuvad Flaami arhitektuuripärlid. Sealt edasi võib avastada mere ääres Oostendet ja ka põhjaranniku looduskaitseala. Sealsamas üle Prantsusmaa piiri võiks korraks põigata imetlema Côte d’Opale’i rannikut. Antwerpen võlub samuti kui flaami kultuuri-, moe- ja fotograafiakeskus, olles samas üks suuremaid Euroopa sadamaid.
Lõuna-Belgias on vaatamist väärt kindlasti Ardennid oma matkaradadega ja näiteks Dinant. Maasi jõe ja oru ilusat loodust saab avastada kanuuga. Külastamist ootavad ka sealkandi lossid ja kloostrid, kus vanade retseptide järgi õlut pruulitakse.
Mis teid ennast on Belgias üllatanud ja mida eestlased võiksid belglastelt õppida?
Belglased on viisakad, rahulikud ja avatud. Inspireerib nende üldine kultuuri- ja kunstihuvi ning ind maailma avastada. Belglastel on hea huumor, neile meeldib sürrealism. Nad ei võta elu liiga tõsiselt ja leiavad aega seda nautida.
Tekst: Stina Eilsen
Foto: Liina Ranne
***
Belgia vahvlid
Mida üldse vahvliks nimetada, kuhu tõmmata vahvli piir? Mingil moel on mingit tainast kuumade raudade peal ja vahel küpsetet ju sajandeid, et mitte öelda aastatuhandeid. Ning päris kardinaalselt erinevad näiteks kivikrõbedad vahvlirullid meiemaistest üleminekuaastatest ning kuum, pehme, sügavate ruutude ja ohtra värske täidisega klassikaline Belgia vahvel või siis hoopiski õhkõrn tuimkrõps jäätisevahvel või n-ö kompvekvahvel kommipoest.
Ega see „klassikaline“ pehme belglaste vahvel nii väga vana ei olegi, alles umbes kuuekümne aasta eest jõudis see mitme maailmanäituse kaudu laiema sööjaskonna teadvusse. Ja siis taibati ärinišši ja edasine on juba lähiajalugu. Just nagu soomlased leiutasid 1952. aastal Helsinki olümpiamängudeks (kuus aastat enne Belgia vahvlite tähelennu algust) veidra joogi nimega lonkero, mis rokib tänaseni. Nad leiutasid kaks jooki, ent see teine vajus kiiresti unustusehõlma.
Igatahes küpsetatakse noid vahvleid ühel või teisel viisil kogu maailmas ning sugugi mitte ainult vahukoore, maasikate ja tuhksuhkruga kaetult, vaid ka täiesti tõhusate päevaroogadena. Meenub hiiglaslik Belgia tüüpi vahvel New Orleansis, täidetud munapudruga ja ohtra juustuga üle küpsetet, sinki ja sibulat ja ürte täis, paraja tordi suurune. Ja nii edasi. Kui üks hea asi on juba lendu läinud, siis mõtet enam tagasi tuubi ei topi. Ja kui õnnestub maitsvale tootele oma maa nimi külge kleepida, siis väga uhke ju. Mis võiks olla Eestist pärit toit, mis maailmale meelde jääks?
Karl-Martin Sinijärv
***
Lugemissoovitus
Vahur Afanasjev
Minu Brüssel
2012. aastal valisime „Minu Brüsseli“ aasta reisiraamatuks. Selles on mõnusas huumorivõtmes kirjeldatud Brüsseli bürokraatia ja ametkonna igapäevaelu.
Stina Eilsen, GO Reisiajakirja tegevtoimetaja