Eesti suursaadik Bulgaarias, Rumeenias ja Moldovas Ingrid Kressel Vinciguerra hindab kõrgelt Bulgaaria autentsust ja värvikust.
2022. aastal tähistati Eesti–Bulgaaria diplomaatiliste suhete 100. aastapäeva. Mis on olnud kõige olulisemad tähised sel teel?
Riikide vahel on sõbralikud suhted, sest oleme mõlemad nii NATO-s kui ka Euroopa Liidus. Suhted kaubanduse vallas olid aktiivsed sõdade vahelisel perioodil ehk pärast seda, kui Bulgaaria kuningriik tunnustas 20. mail 1922 Eesti Vabariiki. Eestisse toodi Bulgaaria tubakat ja Bulgaariasse viidi Eesti lina. 1939. aastal loodi Tallinna isegi Bulgaaria–Eesti Kultuuriselts. Sõdade vahelisel ajal oli aastatel 1932–1940 Bulgaaria Riigipanga Rahvasteliidu volinik üks Eesti poliitik, majandusteadlane, diplomaat ja akadeemik Nikolai Köstner. Viimati osales Bulgaaria president Tallinnas toimunud kolme mere algatuse tippkohtumisel 2020. aasta sügisel ja president Kaljulaid omakorda Sofia tippkohtumisel 2021. aastal.
Euroopa Liit laiendas üle kümne aasta Schengeni ala 2023, liituda sai Horvaatia, kuid Rumeenia ja Bulgaaria jäid seekord välja. Mis sai põhiliseks komistuskiviks?
Eesti on toetanud jätkuvalt nii Rumeenia kui ka Bulgaaria liitumist Schengeni ruumiga. See on nii Euroopa solidaarsuse kui ka ühendamise küsimus. Kahjuks jäid nii Rumeenia kui ka Bulgaaria eelmisel aastal toimunud EL-i siseministrite kohtumisel otsustatu tõttu üsna ootamatult veel ooteruumi.
Autoga sõites üllatab Bulgaaria puhul hea kiirteede võrgustik. Kas Bulgaaria on osanud eurotoetused infrastruktuuri arendamisel hästi ära kasutada?
Tõepoolest, liitumine EL-iga 2007. aastal ja EL-i vahendite hea kasutamine on võimaldanud Bulgaarial oma maanteede võrku hästi laiendada ning kasutuses on ca 850 km kiirteid. Samas võib nii linnades kui ka maapiirkondades kohata ka meile tuttavaid augulisi teid.
Bulgaaria ei ole kindlasti ainult Musta mere kuulsad rannakuurordid, kuigi ka need lõputud kilomeetrid ilusat randa on eestlaste seas kõrgelt hinnatud sihtkoht. Kogesin autentset Bulgaariat riigi lääneosas võimsas Rila mäestikus matkates, koobastes, Devini mägikülakeses, kust tuleb ka Devini mineraalvesi. Kuhu veel minna?
Minu üheks lemmikuks on Rumeenia piirile kõige lähemale jääv Balchiku linn, mis oli XX sajandi alguses paarkümmend aastat ka Rumeenia kuningriigi koosseisus ja kuhu rajas kuninganna Maria oma suveresidentsi koos botaanikaaiaga. Sinna lähedale jäävad ka toredad golfirajad. Loomulikult ei saa rannikust rääkides mööda minna Musta mere pärlist Nessebarist, mis on kantud ka UNESCO kultuuripärandi nimekirja, seal võib näha märke kreeka ajast, keskajast ja Ottomani ajast. Suusahuvilistele soovitaksin Pamporovo suusakuurorti, kus on 55 km radu, ja loomulikult Banskot, kus lisaks spordile võib aega viita vanalinnas, mis on samuti UNESCO kultuuripärandi hulgas.
Bulgaaria on kogu oma olemuses üsna autentne, lisaks Rilale ja Devinile üllatab näiteks Bulgaaria vanemaid linnasid Veliko Tarnovo, mida peetakse üheks Bulgaaria kaunimaks linnaks ja mis on endiselt alahinnatud turismisihtkoht. Pisut isegi Itaalia väikelinna hõnguga, keskaegse kindluse ja võluva vanalinnaga ning suurepäraste vaadetega mägedele. Veliko Tarnovost vähem kui tunni kaugusel on Gabrovo, millega seoses võivad meenuda anekdoodid gabrovlastest. Huumorit peetakse linnas au sees, siis on ka huumori ja satiiri muuseum. Mais toimub siin huumorifestival, mille traditsioon ulatub XIX sajandisse. Mainimist väärt on ka Bulgaaria–Rumeenia piiril asuv rikka ajaloo ja arhitektuuriga sadamalinn Ruse.
Mida tooksite esile Bulgaaria ja bulgaarlaste puhul?
Bulgaaria, nagu kogu Balkani regioon, on väga värvikas, rikkaliku kultuurikihiga ja täis ootamatusi – kunagi ei tea, mille peale satud. Siin võib leida luksuslikke kuurorte ning kauneid loodusvaateid segamini kommunismiajast pärit monumentide ja lagunenud külakestega. Bulgaarlased on avatud ja sõbralikud, kuid kunagi ei tohi päris ära unustada nende kommet jaatamisel pead raputada, mis võeti kasutusele, et Ottomani-aegseid valitsejaid segadusse ajada.
Tekst: Stina Eilsen
Foto: Nataliya Nazarova / Shutterstock