Eesti Polaarklubi poolt korraldatud polaarteemalise viktoriini võit viis üliõpilase Anel Neumanni ja neli teist noort 2022. aasta aprillis ekspeditsioonile Arktikasse.
Kilpisjärvi bioloogiajaama ette sõidab suur valge kaubik. Seda juhib eresiniste silmadega noor mees, kelle nägu ehib punane habe. Seljas tumeroheline parka, peas sama värvi läkiläki, kõneleb ta meiega selges inglise keeles ning palub autosse istuda. Seame Eesti Polaarklubi tegevjuhi Katrin Savomägiga end juhi kõrvale istuma ning sõit võib alata. Teekond ei ole pikk – juba mõne minuti pärast oleme Kilpisjärvi külast läbi sõitnud ning pargime auto ühe kollase maja juurde. Juht ja sihtpunkt tunduvad peaaegu uskumatult argised. Siis aga selgitab silm taamal aedikut, milles müttavad neljajalgsed sarvilised olendid – paistab, et oleme õiges kohas.
Külastasime ekspeditsiooniga nii Norra, Soome kui ka Rootsi polaaralasid, kuid peamiseks vastuvõtjaks on Helsingi ülikoolile kuuluv Kilpisjärvi bioloogiajaam. Viktoriin, mis mind siia tõi, koosnes mitmest voorust, millest ühes pidime esitama projekti endale huvipakkuval polaaraladega seotud teemal. Minul oli selleks saamide tänapäevased põhjapõdrakasvatuse traditsioonid ja sellega tutvumise võimalus mul Kilpsijärvi küla lähistel avaneski.
Käsivarsi piirkonnas põhjapõtru uurimas
Põhjapõdrakasvatusega tegeletakse kõikjal saamide asualal Sápmis ning see on üks vanim ja siiani olulisim elatusallikas: see loob väikestes kogukondades töökohti ning toob sisse umbes miljard eurot aastas. See on niivõrd oluline eluala, et Soome kõige põhjapoolsem kolmandik – Lapimaa ning Põhja-Pohjanmaa ja Kainuu maakonna põhjaosad – loetakse ametlikult poronhoitoalue’ks ehk põdrakasvatusalaks. Asusime ekspeditsiooniga Loode-Lapimaal, mida tuntakse ka Käsivarsi nime all. Kui Soome kaarti vaadata, kujutaks see justkui kleidis naist, kelle käsi sirutub taeva poole. Meid vastu võtnud Kilpisjärvi polaarjaam asus selle tipus, kolme riigi (Soome, Rootsi, Norra) kokkupuutepunkti lähedal.
Per-Henrik Tornensis, kohalik põhjapõdrakasvataja, tutvustas meile oma perekonna põdrakasvatuse traditsioone. Tornensised on Kilpisjärvil põtru karjatanud mitmeid põlvkondi. Per-Henriku isa Juha Tornensis on Soome Käsivarsi piirkonna põhjapõdrakasvatajate ühingu esimees. Selle organisatsiooni alla on koondunud 177 põhjapõdrakasvatajat ligi 10 000 põdraga.
Kui Per-Henrik esimest korda põhjapõtrade märgistamisel käis, polnud ta veel kõndimagi õppinud. Lapsepõlve suvekuud möödusid isa seltsis mägedes põhjapõtru märgistades. Sellegipoolest ei tahtnud Per-Henrik algul selle elukutse juurde jääda. „Ma olin noor mees ja polnud siis veel kindel, mida ma tahan või mis põdrakarjatamine üldse on. Koolid on küll olemas, aga põhjapõdrakasvatus pole midagi sellist, mille koolist selgeks saad.“ Oulu ülikoolis õppis ta inseneriks ning peab seda ametit põhjapõdrakasvatuse kõrval tänase päevani. Professionaalselt on ta põhjapõtrade karjatamisega tegelenud viimased seitse aastat.
Põhjapõdrakasvataja suursündmused
Põhjapõdrakasvatajatel on aastas kolm suursündmust. Kõige kiirem aeg on maikuu, kui kevadel sündinud noorpõdrad märgistatakse peremärkidega. Selleks tehakse põdra kõrvalesta eriline sisselõige, mille abil saab tuvastada põdra omanikku. Peremärke antakse põlvest põlve edasi, kuid iga noor karjapidaja loob neist oma unikaalse versiooni. Per-Henriku põhjapõtradel on mõlemal kõrval üks kaldkriipsu meenutav sisselõige. Vasikad märgistatakse võimalikult vara, et protseduuri valu vähendada. Mõned karjapidajad märgistavad oma põtru plastmärkidega, sarnaselt Eesti karjaloomadega. Traditsiooniline, kuigi invasiivsem tehnika, on siiski eelistatud, kuna plastmärgistusi on põdravarastel kerge eemaldada.
Töörohke aeg on ka hilissuvi: enne sügist märgistatakse need vasikad, kes jäid kevadel mingil põhjusel tähelepanuta. Varatalvel kogutakse põhjapõdrad kokku ning jagatakse piirkonna külade vahel väiksematesse karjadesse – need aetakse traditsioonilistele karjamaadele, mis asuvad tavaliselt kõrgel mägedes.
Traditsioonilistele karjamaadele ei saa aga alati kindel olla: põhjapõdrad jäävad paigale sinna, kus neile parajasti kõige rohkem meeldib. Kõige rohkem mõjutab põtrade kohanemist lumikate. Põhjapõdrad toituvad rohust, lehtedest, seentest ja samblikest, mis on talvel lume all peidus. Kui lund on liiga palju või sellele on moodustunud jääkoorik, ei suuda põdrad oma sõrgadega sellest läbi kaevuda. Soojal talvel võib lume all alata käärimisprotsess, mis põtradele samuti meeltmööda pole. Toidunappust saab mõnikord kompenseerida lisatoiduga (näiteks heinapallid), aga kui see ei õnnestu, otsivad põhjapõdrad endale ise uue karjamaa.
Omakeelsest haridusest
Üheksa saami keelt jagunevad idasaami, põhja- ehk kesksaami ja lõunasaami keelerühma. Ekspeditsioon viis meid põhjasaami keele kõnelejate juurde, kelle hulka kuuluvad ka Per-Henrik ja tema perekond. Põhjasaami keelt kõneleb 15 000 saami, kellest 2000 elab Soome aladel. Per-Henrik arvab, et põhjasaami keel ei ole ohus. Tema põlvkond oli esimene, kes sai kogu oma hariduse emakeeles. Omakeelse hariduse tekkides oli selle tase kehv, sest taotluste alusel palgati koolidesse tavaliselt mõni üksik saamikeelne õpetaja, kes pidi andma tunde ka ainetes, milles ta tegelikult pädev ei olnud. Oluliselt parandas seda aga distantsõpe, mis viis õpilased kokku saami keelt valdavate ekspertidega üle Saamimaa. Kilpisjärvi kohalikus koolis on võimalik saami keeles õppida esimesest kümnenda klassini. Lähim saamikeelne gümnaasium asub Hettas, kahe ja poole tunni kaugusel. Praegu ei ole Kilpisjärvi kooli saamikeelses programmis ühtegi õpilast – viimane lõpetas paar aastat tagasi ning õpibki praegu Hettas.
Saamide riietusest ja jalanõudest
Meil Katriniga oli au lähedalt näha ja katsuda ka Per-Henriku perekonna traditsioonilisi riideid. Paljud neist olid perekonna naiste endi valmistatud. Sarnaselt Eesti kihelkondade mustritega on igal Saamimaa piirkonnal ja enamikul saami perekondadel oma muster, mille järgi perekonna ära tunneb. Tornensise pere rahvarõivad on Enontekiö-Kautokeino piirkonna stiilis, mida iseloomustavad erksad värvid ja säravad hõbedased detailid. Nagu meiegi rahvariiete puhul, on saami rõivas jäänud pigem eriliste sündmuste tarvis. Nii paneb Per-Henrik musta ülikonna asemel pulma selga just uhke põdranahast kasuka ja erksinise särgi, millel jooksevad värvilised tikitud mustriread.
Üks osa saamide rahvuslikust kostüümist, mida kasutavad siiani igapäevaselt nii saamid kui ka mittesaamid, on nuvttot’id ehk saami saapad. Neid põhjapõdranahast, ülespoole kaarduva ninaga jalanõusid valmistatakse lühema ja vastupidavama karvastikuga nahast, mida saadakse põdra jalgadelt. Et vältida libisemist, on saabaste tald kokku õmmeldud kahest nahatükist, mille karvastikud hoiavad vastupidisesse suunda. Jalanõude kaarduval ninal on praktiline funktsioon: nimelt hoiab see paremini kinni jala külge kinnitatud suuska. Jalgu hoiab sellistes jalanõudes soojas kuiv hein, mida saab hõlpsasti välja vahetada. Nuvttot’id on tänapäevani populaarsed ilmselt sellepärast, et need on teistest saabastest tunduvalt kergemad ja kompaktsemad. Per-Henrik nendib siiski, et talle meeldivad rohkem plastist tööstuslikud saapad.
Poliitikast ja enesemääratlemisest
Novembris levis ka Eesti meedias uudis saamide enesemääratlemise seaduse küsimusest. Kuigi ekspeditsioon oli selleks ajaks juba ammu toimunud, tuli saamiks olemine teemaks meilgi. Nimelt soovib Soome saamide parlament Saamelaiskäräjät, mis esindab saamide huve riigis ja välismaal, viia läbi saamide enesemääratlemise eelnõud. Uue seaduse kohaselt saaksid saamid ise otsustada, kes ja mis alustel nende kogukonda kuulub ning kellel on Saamelaiskäräjätesse kandideerimis- ja hääletamisõigus.
Praegu kehtiva seaduse järgi on saam inimene, kes kasutab või on kasutanud kodus saami keelt, kelle esivanemad on kodus saami keelt kasutanud või kelle vanem on (olnud) Saamelaiskäräjäte valimisnimekirjas. Per-Henriku sõnul on väga keeruline kindlaks teha, kes on saam. „Ütleme, et sada aastat tagasi tuli lõunast siia elama üks saami suguluseta perekond. Kui nad siin elasid, töötasid, abiellusid saamidega, siis võis neist saada saami pere.“ Nii oskab ta nimetada mitut kohtuskäimist, kus sarnase või isegi samasuguse saami sugulusega inimesed saavad taotlusele erineva vastuse: üks saamiks olemist jaatav, teine eitav.
Kui Soomes ja Venemaal tohib põhjapõtru kasvatada igaüks, siis Rootsis ja Norras saavad selleks tavaliselt loa ainult saamid. Nõnda püüavad nad saami kultuuri säilitada. Per-Henrik arvab, et Soomes on säärane ametivõrdsus säilinud, sest Rootsi võimu all olid soomlased ja saamid hierarhias enam-vähem samal tasemel ja koostöö nende rahvaste vahel tihe. Soome mehed karjatasid saami meestega põhjapõtru ja abiellusid saami naistega, mistõttu on nende rahvaste elud tänapäevaks tihedalt põimunud. Saamide seas pole põhjapõdrakasvatus aga enam kuigi populaarne. Ühe uuringu kohaselt elatub Rootsi saamidest ainult 10–20% põhjapõdrakasvatusest. Sellegipoolest peetakse seda üheks saamide kõige levinumaks traditsiooniliseks tavaks ning on nende kultuuri üks alustalasid.
Millega siis saamid tegelevad, kui mitte põhjapõdrakasvatusega? Per-Henriku sõnul oleks lihtsam küsida, millega üldiselt inimesed sealkandis tegelevad. „Paljud saami keele ja kultuuri õpetajad on saamlased, aga see pole kindlasti ainus eluala, millega me tegeleme.“ Läbi aegade on Helsingi ülikooli bioloogiajaamas töötanud palju saame – meie ekspeditsiooni matku ja järveuuringuid aitas läbi viia jaama mehhaanik Oula Kalttopää, kelle perekond on Kilpisjärve kandis juba mitmendat põlve. Jaamas on töötanud ka tema vend Antti, kellega me kahjuks kokku ei sattunud.
„Kui sa soovid Kilpisjärvi piirkonda jääda, töötaksid suure tõenäosusega turismis,“ jätkab Per-Henrik, kelle perekond on külastajaid vastu võtnud nii kaua, kui ta mäletab. Tema isa püstkoda, mis paiknes ühe lõunast tuleva maantee lähedal, külastasid saksa turistid juba 1960ndatel ja neil oli suur huvi saami suveniiride vastu. Nõnda hakkasidki Tornensised suviti müüma külalistele käsitööd, sarvi ja nahku. Lisaks esineti neile traditsiooniliste joiku-lauludega ning pakuti sõite põhjapõdrasaanil. Oma vennaga lõi Per-Henrik firma Yläperän Safarit, mis korraldab matku põhjapõtradega. Praegu külastavad neid enim prantslased, inglased ja sakslased.
Kas turism on põhjapõdrakasvatusele kaasa aidanud? Omamoodi küll. Per-Henriku sõnul on põhjapõdraturism kasumlikum kui nende liha müümine, samas suurendab turistide arvu kasv ka lihamüüki. „Tõsi,“ mõtiskleb Per Henrik, „kui inimesed lendavad siia üle maailma kokku, siis see soojendab kliimat, aga nad toovad põtrade ümber rikkust. Me võidame midagi ja me kaotame midagi.“
Kuigi põhjapõdrakasvatajaid on viimasel sajandil vähemaks jäänud ning nende töö iseloom moodsama tehnika kasutusele võtmisel mõneti muutunud, on see jäänud Põhja-Skandinaavia majandus-, keskkonna- ja kultuurielu tuumaks.
Õuemaja seinte taga märatsevad arktika tuuled kisuvad meid lugude lummast – meile määratud tunnid põtrade keskel on täis saanud. Juba olemegi läbinud põhjapõdramere ja seisame jälle bioloogiajaama ees. Vaatan, kuidas valge kaubik keerab kitsukesel sissesõiduteel otsa ringi ning kaob majade vahele, säravsiniste silmade ja tulekarva habemega mees roolis. Kui palju oleks tahtnud veel küsida, kui palju näha! Ehk jätab aiaväravas põske pistetud põhjapõdralihast saadud elamus sealt, kus pooleli jäime.
***
Saamid on ainus põlisrahvas, keda Euroopas ametlikult tunnustatakse. Nende asuala Sápmi laiub ligi 400 000 ruutkilomeetril üle Põhja-Skandinaavia ja Koola poolsaare, kokku neljas riigis: Norras, Rootsis, Soomes ja Venemaal. Saamide rahvaarv jääb hinnanguliselt vahemikku 50 000–100 000. Nende arvukus on ligikaudne ühelt poolt seetõttu, et saami identiteet on suuresti enesemääratluslik ning tihti vaidluste all. Teisalt ei küsita Skandinaavias rahvaloendusel etnilist kuuluvust. Kõige rohkem saame elab Norras (~45 000), järgneb Rootsi (~20 000), kõige vähem saame on Venemaal (~2000). Soomes on saame nende kohaliku parlamendi Saamelaiskäräjät andmetel hinnanguliselt 6000.
Tekst ja foto: Anel Neumann