Tarmukas Sven Nuutmann tegutses pikalt edukalt meediaäris, nüüd viimased paar aastat ettevõtjana, lisaks näitab nägu ka mujal valdkondades. Aga mitte meediast ei tahtnud me temaga täna rääkida, vaid tüürime ja suuname jutu hoopis Hiiumaa ja purjetamise poole nagu reisiajakirjale kohane.
Tuleb välja, et Sveni vanavanemad ja vanemad on kõik puhtad hiidlased. Mees ise purjetas oma sõnul elu alguses sellest saarest mööda niiviisi, et sündis hoopis Tallinnas, kui mõlemad vanemad pealinna õppima tulid. Napilt läks. Nüüd tuleb ikka ette, et mõned tüütavad ja pärivad: „Aga miks sa Hiiumaal toimetad, kui ise hiidlane ei ole?“ Mees ise seal ju ei ela.
Siinkohal leiab endale tähenduse eelnev saarest mööda purjetamise metafoor – nimelt veab Sven Hiiumaal küllaltki märgilist Dago jahtklubi. Selleks, et leida huvi jahtklubi vastu, tuleb endas kõigepealt leida huvi purjetamise vastu. Kuidas see alguse sai? Sven meenutab: „Lapsest saadik olin saare peal vanaisa-vanaema juures. Seal see purjetamise huvi kontidesse puges. Orjakus, 1982. aastal, kus oli omaaegne Hiiu Kaluri noorte meremeeste lastelaager. Seal sain juba tuttavateks paljudega, kellega siiani oleme sõbralikud konkurendid. Purjetamiskonkurendid, mitte ärikonkurendid.“
Dago taaskäivitamine – purjetamine ärkas Hiiumaal varjusurmast
Kui juba läksid sõnad konkurent ja purjetamine kokku, siis mis on purjetamisega seoses kõige suurem saavutus? Sven alustab algusest ja pajatab, et kui ta aastal 1982 purjetama hakkas, ega siis talle keegi lahkeid õpetussõnu kaasa ei andnud. „Mind lükati kailt jalaga lahti ja öeldi, et mine vaata!“ naerab mees. „Mina ei saanud alguses üldse aru, miks ma kogu aeg viimane olen! Õnneks hakkasin varsti taipama, et taganttuules tuleb purje ikka lahti lasta, mitte peale tõmmata! Suuremaid poisse tuli jälgida, siis said asjast sotti.“
Pikemalt mõtlemata toob Sven oma saavutuste juurde ka Dago jahtklubi taaskäivitamise aastal 2018. „Teadmata siis, mis see kõik endaga kaasa toob,“ mainib ettevõtja.
„Dago on ju pika ajalooga klubi, 45 aastat lausa, aga pikki viimaseid aastaid oli klubil pigem lihtsalt lipp ja klubi oli ka Eesti Jahtklubide Liidu liige, kuid päriselt Hiiumaal eriti midagi ei toimunud. Võin natuke eksida, aga pakun, et oma kümme aastat oli purjetamine saarel täiesti välja surnud. Kui klubiga uuesti tegelema hakkasime, olid paadid nii vanad, mõned ilmselt sellestsamast 1982. aastast ja enamus leidis kasutust lillepottidena,“ meenutab Sven.
Kas siis lapsed enne Hiiumaal sporti ei teinudki? „No tegid ikka! Jalgpall oli väga kõva ala ja seda mängitakse siiani, aga purjetamist, mis on ju loomulik ja asendamatu Hiiumaa osa, praktiliselt ei olnud,“ selgitab mees.
Vähem oluline ei ole Sveni jaoks ka 2019. aasta ORC avamerepurjetamise Euroopa meistrivõistlustel pronksi võit. „Tase oli nii kõva, et see oli uskumatu, et pronks tuli,“ ütleb mees uhkelt. Meeskonnas olid üle poole liikmetest Hiiumaalt.
2014. ja 2019. aastal on tuldud ka Eesti-Soome avamerepurjetamise meistriteks. „See ei ole palju lahjem tase kui Euroopa meistrivõistlused,“ märgib Sven. Samas on Eesti jahid avamerepurjetamises maailma tipptasemel ning mitmekordseid MM-i ja EM-i meistreid päris palju.
Dago käivitamise suhtes on Sven tagasihoidlik: „Ausalt, paar viimast aastat saan just mina tänamatult palju kiitust. See kõik on aga ikka ju meeskonnatöö!“ Samas, kui raskel koroonaajal oli vaja osta kaheksa uut paati, treiler, mootorpaat ja muud hädavajalikku träni, leidis just Sven klubile need nii vajalikud sponsorid.
„Praegu on ka Hiiumaa vallaga koostöö väga hea,“ peab Sven vajalikuks ära märkida. „Vald aitab näiteks treeneritele lisa maksta; lastel, kes käivad võistlemas, kulusid katta ja nii edasi,“ rõõmustab Sven.
Uurime, miks just Sven seda Dago taaselustamist ajama hakkas? Tuli see ehk nostalgiast või missioonitundest? „Eks siin jooksis mitu tegurit kokku. Spordialad sõltuvad ju inimestest – Hiiumaal purjetamise suurim eestvedaja Ott Epner jäi pensionile ja vanus ei võimaldanud enam nii palju panustada. Sellest tekkiski see paus Hiiumaa ja Dago purjetamise ajaloos. Olime ORC avamerepurjetamise maailmameistrivõistlustel 2018. aastal Haagis Hollandis, kui koos hea kamraadi Meelis Pielbergiga otsustasime, et veame selle klubi uuesti käima. Teine tegur oli ka lapsepõlvemälestuse taaselustamine. Isa ja vanaisa on mul meremehed, merel olemine on minu loomulik osa.“
Kunagi olid kõik sadamad eraldi juhitavad. Umbes neli aastat tagasi loodi aga sihtasutus Hiiumaa Sadamad ning see haldab tänaseks Kärdla, Orjaku, Sõru ja Kalana sadamat. Ka Sven on palutud Hiiumaa sadama nõukogusse. Kord kuus tullakse kokku ning asjalikku juttu ja ideede vahetamist jätkub alati kauaks.
Esimene prioriteet – laste ja noorte purjetamine
Orjaku sadam on meelitanud külastajat Sveni arust uue ja toreda – nagu mees ütleb – toitlustaja kaasabil. „Sadam peab olema „nunnu“!“ on Sven kindel. „Praami-sadamas ei meeldi ju kellelegi paadiga olla, isegi jahiga mitte!“ Mees toob välja ka tankla vajaduse sadamas: „Heltermaal ja Kärdlas käiakse palju just selle pärast, sest seal on tankimise võimalus.“
Kui palju jahtklubi Dago ümber üldse rahvast on? „Liikmeid on meil saja ringis ja juhatus on neljaliikmeline. Lisaks on klubi ülem. Teine aasta läheb Kai Kallasega koos. Kai on olnud väga tubli ja temaga oleme saanud hea arengukiiruse kogu Hiiumaa purjetamisele. Treenereid on praegu kaks-kolm, loodame treenerite baasi suurenda, eriti suur vajadus on koolituse pakkumine treeneritele,“ annab Sven aru.
Klubi treeningud käivad lisaks Kärdlale ka Orjakus. „Sellel suvel alustasime purjetamistreeninguid ka Kõrgessaare osavallas asuval Kirikulahel. Meile endale ootamatult on treeningud Kirikulahel saanud väga populaarseks. Häid uudiseid selle aasta purjetamise hooaja eel oli ka – jahtklubi Dago sai hiljuti koostöös Hiiumaa vallale ja kohalikele meetmete paatidele olulise täienduse. Juurde tuli neli Optimisti ja neli Laserit. Optimistide arv kasvab siis umbes 25-ni. Lasereid on koos uute alustega kokku kuus, Zoome neli.”
Sven rõhutab, et prioriteet on klubil siiski laste ja noorte purjetamine ehk alguses olid eriti vajalikud Optimist-paadid. „Kui neid on piisaval arvul ja treenerid olemas, siis saame hakata mõtlema järgmiste klasside peale. Oleme panustamas Laseritesse, kuna Laseritel on paat sama suur, kuid on eri suurusega purjed. Vahevariant on Zoom, aga Zoom on nii-öelda „Eesti klass”. Zoom ei ole nimelt mujal maailmas eriti populaarne, võib olla mõned riigid veel on, kes kasutavad, aga sellega seoses me oleme teinud panuse just Laserile.”
Sveni sõnul Laserite klassiliit liiga hästi ei toimi, kuigi oleks Eestis vajalik. Optimisti klassiliit toimib seevastu väga hästi.
Klubiga korraldatakse võistlusi
„Regulaarsed on olnud Dago regatt avamerepurjetamises, mis on ka ühtlasi Hiiumaa meistrivõistlused. Eelmisel aastal toimusid selle raames ORC 3. ja 4. grupi Eesti meistrivõistlused. Sellel võistlusel on väga äge formaat! Päikesetõusuks Kärdlast stardid ja võisteldakse Orjakuni, Orjakul on õhtul programm ning järgmine päev lühirajasõidud ja pühapäeval teistpidi tagasi Kärdla poole,“ räägib Sven kaasahaaravalt.
Augustis toimub veel Oti regatt. See on LHV seeria regatt lastele, kes alles sisenevad võistluspurjetamisse. Kolm aastat on korraldatud Eesti karikavõistlusi, mis on Eesti karikavõistluste etapid. 2021. aastal ja tänavu osales lapsi ja noori rohkem kui 160 – vaat see on melu ja siis saadakse aru, miks on Kärdla Sadamas nii palju kaipealset ruumi vaja ja millise eelise annab sellise võistluse korraldamiseks. „Meil on olnud aastaid väga hea toetusrühm, kes on Jahtklubi Dagol aidanud koolitada võistlusametnikke, kes on saarel hädavajalikud sellisel tasemel võistluste korraldamisel. Siinkohal tahaksin Dago kommodoorina teha suure kummarduse ja isiklikult tänada Marko Saarlaidu. Tema abi ja toetus on olnud suurte võistluste korraldamisel hindamatu,“ selgitab Sven.
Oluline on Sveni meelest veel ära märkida, et siis, kui Hiiumaa noorte ja laste purjetamise elu oli varjusurmas, tekkis Hiiumaale mitmesuguseid organisatsioone, nagu näiteks Sõru Merekool ja Hiiu Purjelaeva Selts. Sven räägib: „Meie rõhutame, et Hiiumaa on nii väike koht, et meil ei ole seal mõtet omavahel madistada ja konkureerida ning oleme asju hakanud koos tegema. Nagu näiteks hooaja lõpetamisi ja kui toimuvad võistlused lastele, siis eri purjetamiskoolid ja võistlusametnikud teevad kõik omavahel koostööd.“
Dago on käinud aktiivselt koolides purjetamist tutvustamas ja loodetavasti saab purjetamine varsti olema koolis üks õppekava loomulikest osadest. See on tähtis Hiiumaa purjetamise järjepidevuse tagamiseks ja saarlased on juba ammu seda teed läinud. Ka Võsul käivad kooliprogrammis purjetamise tunnid täie hooga, toob Sven näiteks.
Mees lisab, et kui sa lapse kord juba merele tood, siis jääb ta seal käima. Kõik ei pruugi loomulikult võistlussõidu poole pürgida, aga oma lõbuks jäädakse ikka. Merd tuleb õppida armastama, aga ka austama.
Sümbioos: sadam, Dago ja vallavalitsus
Sven pihib, et alati pole olnud lihtne kohalikelt poliitikutelt purjetamistegevusele toetust saada ning ta on mitu korda pidanud müts peos käima oma seisukohti selgitamas. „Kui kuskil on jalgpalliklubi, siis keegi ei eelda, et see klubi peaks ise endale jalgpalliväljaku ehitama, kuid purjetamise puhul tundub tavaline, et paadi ostmist keegi väljastpoolt toetama küll ei peaks.“
Lõppkokkuvõttes ettevõtja siiski rõõmustab, sest tundub, et nüüdseks on jõutud vallaga sõbralike ja pikaajaliste kokkulepeteni. „Paistab, et kõik osapooled saavad aru, et purjetamine on Hiiumaa identiteedi osa ja sellest mööda ei saa. 2021. aastal tuli avamerepurjetamises üks Hiiumaa jahtidest ehk Dago jaht Matilda maailmameistriks ja teine jaht Olympicu amatööride maailmameistriks. Seega kaks maailmameistritiitlit tulid Dagosse! Pluss Dago lipu all sõitnud minu enda jaht Angel-Rose II tuli maailmameistrivõistlustel viiendale kohale, mis pole samuti tiitel, mida häbeneda, kui sul on stardis rohkem kui kuuskümmend jahti.“
Kas mõnikord on raske?
Sven tunnistab: „Vahel on tundunud selle asja ajamine natukene lootusetu, aga kuna ma enda elus olen orienteeritud tulemustele, siis raskused tuleb lihtsalt ületada. Mõnikord tuleb selle jaoks ka otse läbi seina minna. Nüüd vanemaks saades olen ma muidugi muutunud targemaks ja kogu aeg otse läbi seina ei lähe, vahel otsin teed ka ümber nurga. (Naerab.) Tulemuseks on see, et Dago tundub suurem, kui ta on. Kuigi oleme väike jahtklubi, oleme teinud süsteemset tööd ning mulle tundub, et seda on märgatud. Ja tänu sellele on meil kergem leida toetusmeetmeid.“
Raskused raskusteks, aga rõõmuhetki klubiga tegeledes on Sveni sõnul palju. „Aastal 2021 valiti kõikide Hiiumaa spordiklubide seast aasta spordiklubiks just Dago. Samuti tulid klubisse aasta noortreeneri ja aasta noorsportlase tiitlid. Nende auhindade üleandmisel Tallinnas sai Dago kindlasti kõvasti tähelepanu. Dago on klubi, aga treenerid on Hiiumaa spordikoolist, seega nende palk ei tulene klubi toetustest, mis on jätkusuutlikkuseks hea.”
Sven rõõmustab, et laste arv, kes koolis käivad, kasvab iga aastaga. Viimastel aastatel on purjespordi kooli töö aastaringne. Ka talvele antakse lastele teoorialoenguid, ujutakse, käiakse jooksmas.
Lõpetuseks peab uurima, kas Sven ise Hiiumaale kolida ei taha? „Olen korduvalt selle peale mõelnud. Aga hetkel olen leidnud kompromissi, et olen täpselt teisel pool kallast ja oma paadiga otse ülesõitu on Orjakusse vähem kui tund aega. Elan nii juba kuuendat aastat ja olen väga rahul. Ärid ja ettevõtmised on Tallinnas ning ka Lätis ja Leedus – Hiiumaalt ühendus oleks natukene keeruline.“
„Merearmastus on väga-väga oluline,” lisab Sven veel mõtlikult jutu lõpetuseks.
Tekst: Rene Satsi
Foto: erakogu