Tiit Pruuli tunnistab, et Ida-Virumaale jõudis ta mõne aasta eest põhjalikumalt alles siis, kui kõik teised Eesti maakonnad ja kodumaa piirkonnad olid enam-vähem läbi käidud. Suur osa muud maailmagi oli enne läbi uuritud.
Ida-Virumaa areng on seotud eelkõige kahe asjaga: sõdade ja transiidiga. Narva ja ta lähim ümbrus seisab mõlema märksõna keskmes. Ida ja lääne piir on siin olnud sajandeid, juba tükk aega enne Liivi sõda.
Enam-vähem korralik maanteeühendus Tallinna ja Vene impeeriumi pealinna Peterburi vahel tekkis aastal 1713, kui valmis Tallinna-Voka-Narva maantee. See liitus siis Peterburi-Narva-Riia postiteega. Rahvas ja kaubad hakkasid liikuma. Eesti arenes majanduslikult ja avardus vaimselt.
Teiseks tähiseks on raudtee jõudmine Eestisse 1870. See tõi Virumaale Piiteri suvitajad, arendas piirkonna tööstust ja põllumajandust.
XX sajandi keskpaigas muutus senine suhteliselt traditsiooniline metsa- ja põllumajanduselu radikaalselt. Kirvestega metsameeste ja parvepoiste asemele ilmusid masinad ja veoautod. Vabariigi ajal vaikselt alguse saanud põlevkivi kaevandamine ja põlevkivikeemia sai sisse hoopis uued pöörded, seda aga koos kümnete tuhandete migrantidega N. Liidust.
Kui siseneda Ida-Virumaale Tallinna poolt, siis on Lääne- ja Ida-Viru sümboolseks piiritähiseks Viru-Nigula tuulepark oma paljude tuulikutega. Vaatan neid tuulikuid iga kord ja mõtlen: on kasulik, aga kas ka ilus? Kas on need nagu Mercedese märgid või nagu kolmjalad ehk triskled, millistest üks – Karja kirikus asuv – sümboliseerivat maale kukkuvat ja kõikehukutavat meteoriiti.
30 aastat tagasi kirjutas Hando Runnel Ida-Virumaale sisenemise kohta:
Me sõitsime Narva poole
ja vasakut kätt jäi Kunda.
Nii raske on inimestel
veel Eestimaad ära tunda.
Paljuski sama segased tunded valdavad enamikku eestlasi Ida-Virumaaga seoses ka praegu.
Vaatame järgnevalt mõningaid suundumusi ja paiku, mis Ida-Viru külastajale huvi võiks pakkuda.
Rahvastik
Ida-Virumaal elab 15 vallas umbes 150 000 inimest. Ida-Virumaal on 20 kohalikku omavalitsust, neist 5 linna ja 15 valda. Ida-Virumaa on Eesti kõige linnastunum maakond − ca 88% elanikest elab linnades. Viimase rahvaloenduse kokkuvõttes öeldakse: „Enamik maakonna elanikest on viimase 70 aasta jooksul Eestisse sisserännanud ja nende järeltulijad. Seetõttu ei ole Ida-Virumaa arengut määravad seaduspärad päris samad kui ülejäänud Eestis.” Ida-Viru on ainus maakond, kus põlisrahvus pole enamuses. Eelviimase loenduse ajal oli siin eestlasi 20%, viimati 19,5%. Sillamäel ja Narvas on eestlasi vaid umbes 2%, 10–20% vahel on eestlasi kaevanduslinnas Kohtla-Järvel ning Narva-Jõesuus, Kiviõlis on eestlasi 40%, Püssis veidi üle 50%. Enamikus maavaldades on eestlased arvulises ülekaalus, maksimumi – üle 95% – saavutab eestlaste osatähtsus Maidla ja Avinurme vallas, selge eestlaste ülekaal on ka Iisakus, Tudulinnas, Lüganusel, Sondas, Lohusuus, Toilas.
Rahvastiku puhul on olulised märksõnad ka vanus ja töötus. Vanemate inimeste ja töötute osakaal on maakonnas suurem kui mujal Eestis.
On mõned kohad, mis on mulle Ida-Virus märgilised. Nendest oma reisi tavaliselt alustangi.
Linn, mida polnud
Nõukogude ajal oli mul Ida-Virumaale asja vaid ühe korra. Käisin siis Narva-Jõesuus lindistamas üht vana üliõpilasseltsi Veljesto liiget. Buss viis mind Narva poole läbi kinnise Sillamäe linna. Olin ette kujutanud, et aatompommi algosakesi tootvas paigas, mida ametlikes dokumentides nimetati hoopis postkast 22, Värvivabrik, Kombinaat 7, Narva 1 või Leningrad 2, kästakse reisijatel silmad kinni panna ja keegi ei tohi kardina vahelt väljagi piiluda. Ometi sai peatuse ajal isegi bussipaviljoni ees suitsu teha.
Priit Orav, kelle esivanemate kodu – praegune Orava turismitalu – asub just linna piiri taga, meenutab: „Mida aeg edasi, seda lõdvemaks režiim läks. Üldiselt pidi ikka olema eraldi piiritsooni luba, olid tõkkepuud. Aga kui ma koolipoisina Jõhvist vanaisa juurde tulin, siis imbusin ikka mõnikord vaikselt linna sisse ka, ega kõiki ei kontrollitud.”
Kõige rangem oli olukord Sillamäel ilmselt tehase algaastail. Hiljem, kui Sillamäel toimuv oli juba minetanud oma unikaalse tähtsuse Nõukogude sõjatööstuskompleksi jaoks, oli ka režiim leebem. Kuni 1970. aastani toodeti siin vaid uraani, seejärel ka haruldasi metalle ja haruldasi muldmetalle (nioobium, tantaal jms). 1980. aastail lõpetati uraani tootmine ja kombinaat number 7 muutus 1990. aastal riiklikuks aktsiaseltsiks Silmet, mille 1997 erastas ekspeaminister Tiit Vähi koos partneritega. 2011. aastal müüs ta 90% ettevõttest USA kontsernile Molycorp. Kunagises hiigelkombinaadis, kus töötas 5000 inimest, on nüüd ametis kümme korda vähem rahvast.
Enne Teist maailmasõda oli Sillamäe samasugune kuurortlinn nagu Toila või Narva-Jõesuu. Kaljo Kiisk on meenutanud, et tema lapsepõlves, 1920. aastate lõpus, oli Sillamäe väike küla.
1944–1945 talvel olid siinkandis aga vene geoloogid, kes teatasid Kremlile, et Eesti diktüoneemast on võimalik toota uraani. Nagu on näidanud ajaloolane David Vseviov, plaaniti Moskvas kuni 1947. aasta kevadeni, et kombinaat number 7 rajatakse hoopis Narva lähistele. See selgitab muide ka asjaolu, miks sõja järel ei lubatud endistel eestlastest asukatel enam Narva tagasi tulla. Eestis olevatest arhiividokumentidest ei selgu, miks otsustati salajane tehas ehitada lõpuks siiski Sillamäele, küll on aga materjale lugedes selge, et tegu oli toona kommunistide kõige prioriteetsema projektiga Nõukogude Eestis. Peaaegu kogu tehase ehitus- ja käitlemismeeskond toodi kohale väljastpoolt Eestit. Aga kummalisel kombel oli ehitajate seas ka eestlasi – need, kes olid venelaste käes sõjavangis. Samuti ehitas Sillamäe tehast palju sakslastest jt rahvustest sõjavange.
Linn planeeriti stalinlike perspektiivide kohaselt 1948. aastal. 1949 sai Sillamäe ENSV Ministrite Nõukogu arhitektuurialase esimese preemia. Too eriline arhitektuur sunnib inimesi Sillamäel peatuma praegugi. Priit Orav juhib mu tähelepanu sellele, et kuigi esmalt võib jääda mulje, nagu oleks tegu ühetaoliste hoonetega, on iga maja ehitatud erineva projekti järgi, mis kokku moodustavad unikaalse tervikansambli.
Linnal on mittelinlase jaoks praegu kaks südant: vene oligarhidele ja Tiit Vähile kuuluv sadam ning kesklinnas asuv kultuurihoone. Suured reisipraamiprojektid Kotkasse ja Peterburi on peatatud või pole käivitunudki, sadama turundusjuht Andrei Birov kirub ajalehes Põhjarannik Eesti poliitikuid, kes Venemaasse piisava lugupidamisega ei suhtu ja lihtsalt vait ei ole. Birovi-Vähi pahameele põhjused on finantskategooriates mõistetavad, eetilises plaanis mitte eriti.
Aga Sillamäe kultuurihoones käib tore elu. Üldiselt olen ma nõukanostalgia suhtes üsna ettevaatlik, aga see maja on stiilne meenutus stalinlikust elu- ja kunstistiilist. Siin on seintel Stalin ja Marx, aga ka Glinka ja Stanislavski. Selles algselt kinoks ehitatud hoones on pompoossust, muu hulgas väidetavalt Eesti suurim lühter. Omal ajal käisid siin, riiklikult tähtsas linnas, esinemas väga paljud N. Liidu teenelised ja rahvakunstnikud. Nagu paljude Sillamäe tähtsamate hoonete all, on ka kultuurimaja all korralik tuumavarjend, mis nüüd on muudetud muuseumiks. Praegune 440-kohalise saaliga kultuurimaja pole aga mitte ainult muuseum. Vene kultuuri sõbrad leiavad siit huvitavaid kontserte ja etendusi, mis kirgastavad muidu veidi halli linna.
Jalutame Priit Oravaga mööda Sillamäed, meid saadab kahe tuigerdava mehe valjuhäälne manifestatsioon „Rossija, Rossija!”. Priit tõdeb, et pea igas Sillamäe maja hoovis seisab ka Venemaa numbrimärgiga auto – Vene kodanikud on ostnud viimasel ajal Sillamäele hulga kortereid. Hinnad on veel inimlikud, muid poliitilisi või ärilisi tagamõtteid on keerulisem hinnata. Nõukaaja lõpus elas linnas ca 25 000 inimest, praegu 14 500 − ruumi on. Vaatame linna ja tõdeme, et selles stalinistlikus arhitektuuris on mingi oma saatanlik ja suurejooneline võlu. Eriti kui võrrelda seda kohe kõrval olevate hrušovkadega, mille arhitektuuristiili Priit nimetab „inimeste- paigutamine-väljapoole-tööaega”. Kõnnime ka mere ääres, kus „Euroopa Liidu idapoolsemast sadamast” veidi ida pool on vanad mahajäetud narkourkad – lagunenud majad ja maa-alused varjendid. Eks Sillamäe meeleolu näita ka see, et linnas tegutseb 17 erinevat usuühingut, kes püüavad langenud ja õnnetuid hingi rõõmu juurde tuua.
Jah, Sillamäe pensionäridele on hoolimata Molycorpist, sadamast ja moodsast õlletehasest raske selgeks teha, et praegu on parem kui nõukogude ajal. Oli ilus linn, vahvad suvilakooperatiivid linna lähedal. Veel enne ETV sündi nähti Sillamäel 1952. aastast alates Leningradi ja kesktelevisiooni saateid. Pilt oli küll mustvalge, aga ilus ikka. Mälestustes veel ilusam, lõpuks värvilinegi.
Andrei Hvostovi suurepärase kunstiteose „Sillamäe passioon” venekeelse tõlke ilmumisel ei võetud seda raamatut kohapeal kaugeltki rõõmuhõisetega vastu. Kinnise linna eliitelu oli kindlasti uhkem kui praegune suhteline vaikelu. Neile, kes Sillamäe sadamas raha ei teeni, pole tegu veel tänapäevase linnaga. Sovetimälestuste või -tutvustuse linn on see ka läbisõitvale turistile. Aga väga ootamatute käänakutega linn.
Käänakud on eelkõige seal, kus on seiklus. Seiklust on Ida-Virumaal palju, näiteks Alutaguse puhke- ja spordikeskuses.
Alutaguse
Alutaguse metsades Pannjärvel olid kuulsad suusarajad juba nõukaajal, kus korraldati palju suusavõistlusi ja olid uhked valgustatud rajad. Vahepeal jäid asjad soiku ja lagunesid, aga siis võttis Illuka vald koos mõne suusaentusiastiga asja käsile ja nüüd käib siin elu taas nii suvel kui ka talvel. Alutaguse maratoni on siin uuesti korraldatud juba seitse aastat ja kuna lumeolud on siinkandis ühed Eesti paremad ja Tartu maraton jäi eelmisel aastal ära, siis oli mullu tegu Eesti rahvarohkeima suusamaratoniga. Lisaks toimub siin pidevalt eri tasemega suusavõistlusi ja rahvaspordiüritusi, on rulluisutajaid, rattasõitjaid, matkajaid. Viimasel ajal on eriti populaarseks osutunud taldrikugolfi mängimine, sel aastal ehitati Alutagusele teine rada veel juurde. Asjad ei toimu muidugi niisama iseenesest, peab olema keegi, kes on need eri pikkusega suusa-, rulli- ja matkarajad rajanud, viiele kilomeetrile valgustuse sättinud, keegi peab seda kõike korras hoidma, varustust (suuski, tõukerattaid jm) rentima, üritusi korraldama…
Alutaguse tõmbenumber on viimased kolm aastat olnud prantslaste ehitatud ja eestlaste opereeritav seikluspark. Seiklusparki minejale vaatab hotelli- ja restoranikompleksi tagant esmalt vastu üks lõbus puude otsa rajatud onn, iga noore seikleja unistus. Siin saab 20 inimest sünnipäeva pidada, seminari korraldada või mängida nii, et vihm ja sääsed kimbutama ei pääse. Nendele, kes soovivad ööbida puhta looduse keskel, pakutakse seiklusmajas ka majutust kahele. See puidust ja klaasist stiilne onn iseloomustab kogu seiklusparki – leidlik ja turvaline.
Mind võtsid onnis vastu Peeter Kümmel ja Robert Peets, Alutaguse spordihinged ja seikluspargi rajajad. Turvalisus on ka üks nende lemmikteemasid, eriti kui nad räägivad Alutaguse ühest ägedamast asjast – laste seikluspargist. Kes seiklusparkides käinud, teavad, et pärast ühe või teise atraktsiooni läbimist – ronimist, tasakaaluharjutust, hüppamist, trossisõitu jne – peab karabiini lahti haakima ja siis turvanööri järgmise katse juurde ümber tõstma. Seega jääb väike hetk, tavaliselt küll suhteliselt ohutus paigas, kus sa (või su laps) pole turvaliselt kinnitatud. Alutaguse lasterada on ainuke Eestis, kus „eluliin on pidev” ehk siis lapsed ei pea end kusagil ümber haakima.
Peeter Kümmel rõhutabki, et nende seikluspark on jõukohane kõigile – osa harjutusi lastele, osa vanematele inimestele. Kui Peeter ütleb, et „ka ülekaalulised saavad hakkama”, ohkan kergendatult ja liigume aktsioonialale.
Mul on kaasas ligi viieaastane poeg ja temast saab meie esimene katsejänes neil radadel. See on hämmastav, kui kiiresti üks väike inimene kohaneb ja naudib olukorda mitu meetrit maapinnast kõrgemal, kiikuvatel platvormidel, võrkudel, trossidel. Poisi kõrval kihutab trossi mööda alla ehk aasta vanem vene plika, keda isa assisteerib. Kiidan isale, et väga julge tüdruk. „Tead,” vastab uhke lapsevanem, „tegelikult ma arvasin siiani, et ta on üks korralik argpüks, aga nüüd vaatan ise ka, et täitsa nitševo!”
Lastele ja ka täiskasvanutele on Alutagusel ka tuubirada, mis on Eestis unikaalne selle poolest, et täiesti kasutatav ka suvel, kus vihmase ilmaga võib kiiruseks koguneda 60 km/h.
Suurtele seiklejatele on Alutaguse seikluspargis viis rada. Seltskonnaga tulles peaks arvestama nende kõigi läbimiseks oma kaks ja pool tundi puhast lõbu. Tipp on kindlasti kaks atraktsiooni. Esiteks praegu pikim trossilaskumine Eestis (Kiviõli seikluspargi mehed tahavad selle peagi üle trumbata), mis tuhiseb üle väikese järve ja on kokku 400 meetrit pikk (220 meetrit tagasi tulles). Ja teiseks Tarzani-hüpe, kus tuleb end kümne meetri kõrguselt alla kukutada ja siis on võimalik hetkeks kogeda vaba langemise tunnet, enne kui päästev võrk su kinni püüab. Robert kinnitab, et paljud tulevad just selle hüppe pärast siia jälle ja jälle tagasi.
Tuleb tunnistada, et polegi nii lihtne end puu otsast alla hüppama sundida. Õnneks seisab Roberti naine Silvia ka puu all ja ütleb malbel häälel, et ega sinna üles pole mõtet mõtlema jääda, tuleb kohe hüpata, nii olevat kõige lihtsam. Kõhklen veel sekundi ja kalkuleerin kiiresti, et surm oleks praegu ilmselt väärikam kui end häbistatult mööda puutüve alla libistada. Ja hüppan. Ja sellist adrenaliinilaksu pole ma tõesti enam mitu aastat kogenud! See o n võimas tunne, kui sekundi murdosaks rebid end kõigest lahti ja lihtsalt lendad. Korraks oled kõigest vaba.
Kui veel viis aastat tagasi olid Alutaguse metsades lisaks karudele vaid tõsiusklikud suusahullud, siis nüüd on tänu mõne inimese ettevõtlikkusele Alutaguse puhke- ja spordikeskusest saanud paik, mille lähedal talvel naljalt autole parkimiskohta ei leia. Nii talvel kui ka suvel leiab siin järjest enam lisaks ümberkaudsete linnade elanikele tegevust ka kaugemalt tulev rahvas. Kes pikemaks tahab jääda, neile pakutakse kompleksis mugavat öömaja (52 hotelli- ja 20 kämpingukohta). Ka toidukorvi ei pea ise kaasa võtma, sest mõistliku hinnaga maitsvaid roogasid saab kohalikust restoranist.
Väärt koht keset metsi. Lähemalt vaata: www.alutaguse.com
Robert tõdeb, et ühel keskmisel eestlasel on Ida-Virumaale tulemine ikka natukene barjääri ületamine. Siinne kant oleks justkui barjääri taga... Sestap hoiavad siin elavad eestlased tema sõnul kõvasti kokku. Ja nii ei võta Alutaguse omad ka Kiviõli seikluskeskuse või Aidu karjääri veespordikeskuse rajajaid konkurentidena, vaid pigem kaaslastena, kellega koos barjääre murda.
KIVIÕLI
Kiviõli linn sündis Püssi ja Sonda vahelisele soisele alale alles 1928. aastal. Kiviõli keemiatööstuse sünnipäevaks peetakse aga aastat 1922, mil loodi aktsiaselts Eesti Põlevkivi. Tänaseks on Kiviõli linna alune korralikult läbi uuristatud. Ma pole küll ise käinud, aga juttude järgi võiks see olla sama võimas nagu New Yorgi all olev labürintide rägastik.
Kohe, kui Eesti Kiviõli oli tegutsema hakanud, hakati kasvatama ka põlevkiviõli tootmisel tekkinud koldetuhast ja poolkoksist koosnevat mäge, millest tänaseks on väidetavalt saanud Eesti kõrgeim tehismägi ja mis asub linnast poolteist kilomeetrit eemal. Koldetuhk on ses mäes nii-öelda positiivne tegelane, poolkoks sisaldab aga terve rea keemilisi elemente.
1967. aasta sügistorm puhus minema mehhanismi, millega tuhka mäkke veeti. Siis otsustati, et seda mäge enam ei kergitata, vaid rajati tahapoole uus tehismägi. Vana mägi jäi aastakümneteks lihtsalt tööstusmaastikku kaunistama.
Aastal 2001 läks Hiiumaa poiss Janek Maar sõber Madis Oltile Kiviõlli külla: „Kiviõlis muffigi muud teha ei olnud, kui sõitsime lumelauaga sealt mäe otsast alla. Olime noored mehed, mingeid siduvaid kohustusi ei olnud ja nii hakkasime seal tuhnima. Me lootsime, et paari aastaga on siit sodi läinud, meil tõstuk püsti ja sõidamegi suuskade ja laudadega mäest alla.”
Paraku polnud kõik nii lihtne. Esiteks saadi keskkonnaministeeriumist teada, et tegu on ohtlike jäätmete prügilaga ja sealt tuleks üldse jalga lasta. Aga poisid asusid keskkonnaspetsialistide ja geotehnikute abiga asja uurima. Uurimised, mida KIK finantseeris, võtsid aega kuus aastat. Näiteks selgus, et mäe sees on temperatuur 80 kraadi. 2007 kaeti suusanõlvade alla jääv 15 hektarit loodusliku kihiga. Vajalike suusanõlvade tekkeks tuli liigutata 100 000 kanti tuhka ühest kohast teise.
Number 100 000 tekitas selle projektiga seoses aga teisigi probleeme. Asja kaasosaline oli ka Kiviõli linn, kus linnapea teatas, et linna raha hakkab liikuma siis, kui arendajad 100 000 krooni vasakule kannavad. Arendajad olid sirged ja korralikud mehed. Nende abiga võttis kaitsepolitsei kasutusele vajalikud operatiivmeetmed ja kurikael tõmmati liistule.
2008. aasta lõpuks oli keskus mäe mõttes justkui valmis, tuli rajada veel taristu. Selleks tuli oodata, kuni 2010. aastal oli EASil olemas sobiv meede, mis lubas sealt raha küsida. Nii jõuti saja projekti seast seitsme õnneliku hulka, mida rahastati. 2013 oktoobris toimus pidulik avamine.
„Kõik need kannatused on nende aastate jooksul olnud ikka päris suured. Aga õnneks saime nende seisuaastate jooksul sama mäe peal igasuguste muude asjadega tegeleda, 2007 oli esimene motokrossivõistlus ja järgmisel aastal kohe MMetapp. Need võistlused on mäele toonud tuhandeid inimesi. Lõplik eesmärk ja unistus paistis seega kogu aeg nende kannatuste vahelt välja. See andis jõudu. No ja mingil hetkel oli asi ka nii suureks läinud, et oleks olnud piinlik seda mingi stressi pärast pooleli jätta.”
Kannatused on loodetavasti minevik ja täna saab mäel talvel Eesti pikimatel nõlvadel suuska ja lauda sõita. On olemas valgustatud murdmaarada ja ajavõtusüsteemiga bagide jäärada. Suvel saab kihutada bagide ja mägiautodega, downhill-ratastega, on olemas elektrilised ATV-d ja autod lastele. Mägiautod ja -rattad aitab tõstuk mäkke ja igal autol on peal korralik andur, mis lubab sõpradega uljalt mõõtu võtta. Bagidega võib sõita mäe lähiümbruse radadel või teha erikokkuleppel pikemaid karjäärisõite. Peagi avatakse ka 600-meetrine tross- ehk ZIP-laskumise rada, kus saad kihutada kuni 80 km/h. „See ei saa päris koduperenaiste ala olema,” arvab Janek muiates. Kes rahulikumat meelelahutust tahab, võib kõndida või joosta ümber mäe kulgeval terviserajal. Lisaks stiilsele peahoonele, kus seminariruumid, saun, varustuse laenutamine jm, on keskuses ka mugav motell.
Tunnistan lõpuks, et mõni aasta tagasi käis Janek mu käest küsimas, et kas Go Group ei tahaks mäeprojektis kuidagi partnerina kaasa lüüa. Teema tundus huvitav, aga mitte investeerimise mõttes. Ausalt, mina ei uskunud, et nad selle mäe liikuma saavad. Jah, nüüd tagantjärele mõeldes oli ka kümme aastat tagasi raske arvata, et sisuliselt prügimäel toimuvaid motovõistlusi vaatab korraga 5000 huvilist, kellest 700–800 välismaalased. Aga motovärk läks käima ja vaatamata esimesele lumevaesele hooajale läheb kindlasti käima ka mäesuusatamine, muust rääkimata. Vintsked sellid ajavad seda asja.
Kui Kiviõli seikluskeskus on juba peaaegu valmis, siis Aidus seisab veel palju tööd ees.
AIDU
Kuigi Aidu karjääri pole veel ametlikult suletud, on siit nüüd võimalik autoga läbi sõita, teetõkked ja turvamehed on kadunud. Veel 50 aastat tagasi asus siin Aidu küla, mis kirjas juba Taani hindamisraamatus ja mis veel esimese vabariigi ajal oli suurem ja võimsam küla kui kõrval asuv Maidla. „Mulle rääkis kunagise kolhoosi esimees,” kirjeldab Aidu veespordikeskuse projektijuht Hardi Murula, „et 1960. aastate lõpus tulid nahksetes mantlites mehed, ajasid kokku kolhoosi koosoleku ja andsid valida, kas anname ise oma maad karjäärile või teevad nad meid sovhoosiks ja vormistavad siis maade võõrandamise. 120 majapidamist läks otseselt karjääri alla. Inimestele maksti maja eest nii umbes sõiduauto Moskvitši jagu raha + korter Kiviõlis või majakrunt ümbruskonnas. Karjäär alustas tegutsemist 1975 ja eks ajapikku lahkus siit seetõttu veel inimesi. Paljud läksid Maidlasse, ka Püssis ja Unikülas on endisi aidulasi.”
Veel mõni aasta tagasi oli siin üks suur põlevkivikarjäär. Esmalt võeti tohutute koppadega ära pealmine pehme pinnas, siis puuriti paekivikihti augud ja lasti paekivikiht vastu taevast. Eesti põlevkivi on põhja pool üsna maapinna lähedal, aga mida edasi lõunasse, seda sügavamale tuleb põlevkivi järele minna. Nii tuli Aidu karjääri lõppfaasis põlevkivi pealt eemaldada kuni 20 meetri paksune paekiht. Kui see oli koppadega ära võetud, puuriti paekivisse augud ja lasti see taas lõhkeainega tükkideks, siis viidi rikastamisvabrikusse.
Lõpuks pinnas tasandati ja istutati mets peale. Kaevandamise ajal oli Aidus töös mitu võimast pumpa, mis karjäärist vett välja pumpasid. 2012. aasta augustis pandi pumbad seisma ja kohe hakkasid tranšeed täituma veega. Praegu on Aidus vee sügavus kohati kuni 25 meetrit.
2008. aastal tegi Eesti Maaülikooli õppejõud Kalev Sepp Aidus oma magistrantidega välitöid ja käis välja mõtte, et siia võiks ju sõudekanali ehitada. Kohalikud mehed võtsid asjast kinni ja hakati teemat ette valmistama. Samal aastal said Jaanson- Endrekson Pekingis sõudmises hõbemedali ja teema oli aktuaalne – ehitada Eestisse lõpuks ometi korralik sõudekanal. Peagi kirjutasid Maidla vald, olümpiakomitee, kultuuriministeerium, sõudeliit ja Eesti Energia Kaevandused alla ühiste kavatsuste protokolli. Hardi Murula ütleb, et kui tavaliselt on need ühiste kavatsuste protokollid sellised, kuhu pannakse kirja, et päike on soe ja me tahame midagi ilusat teha, siis sel korral on asi suhteliselt praktiline olnud.
Kolm aastat tagasi asutasid Maidla vald, Eesti Olümpiakomitee, Eesti Sõudeliit, Eesti Aerutamisföderatsioon ja Eesti Veemotoliit sihtasutuse Aidu Veespordikeskus. Sihtasutuse tegevusi toetab Eesti Energia Kaevandused, kaevates valmis enam kui kahe kilomeetri pikkuse sõudekanali süvendi ja toetades sihtasutust rahaliselt. Sel suvel läheb täpsemaks eelarvestamiseks ja peaks selguma, palju ja kustkohast võiks projekti jaoks edasine raha tulla. Hardi loodab, et 2016. aastaks oleks valmis veespordihoone (paadikuurid, öömaja 50 inimesele, pesemis- ja saunaruumid) ja starditorn (ajavõtusüsteemid jms) ning võib kõlada stardipauk.
Tulevikus peaks Aidus lisaks sõudekanalile olema ka igasuguseid muid atraktsioone: veeslaalom, erinevad veemotoalad ja muu, mis vee, spordi ja meelelahutusega seotud.
Aidu karjääri vesi on imelise rohekassinise värvusega. Selle värvi annab veele pae ja saviühendite lahustumine. Värv on ilus nagu mõnel kõrgmäestikujärvel. Vahel tundub, et ka Aidu veespordikeskuse arenduskavad on kusagil mägedes. Ja siis jälle tundub, et päris kõvad mehed on neid mägesid võtmas.
Mägedest tuleb laskuda maa alla. Selleks seikluseks annab võimaluse maa-alune kaevandusmuuseum.
Kohtla kaevanduspark
See on koht, kus võib saada veidi aimu, kuidas kaevur maa all töötab ja elab. Või õieti – kuidas ta töötas ja elas umbes 15 aastat tagasi, sest viimane vagonetitäis pruuni kulda viidi Kohtla kaevandusest välja aastal 2001. Siin, juba Eesti ajal rajatud kaevanduses, töötasid valdavalt eestlastest kaevurid, töökeeleks eesti keel.
Kogu see asi näebki välja natuke vanaaegne – selga antakse jakid, sest all on külm, pähe pannakse kiiver, sest nii on kombeks.
Muuseumi juht Sigrid Karon võib koos oma kolleegide ja muuseumikülastajatega rõõmustada – suve lõpuks valmib muuseumile uus peamaja, mis rajatakse hoonesse, kus naised varem põlevkivist paekamakaid välja sorteerisid. Ida-Virumaa tehismäed ongi enamasti monumendid naistöölistele, kelle käterammust need tekkinud on (v.a. elektrijaamade tuhamäed). Üks põnevaim siiani tossav tehismägi asub Kukrusel, kus enne mäe otsa ronimist tasub läbi astuda ka põlevkivimuuseumist, kus natuke tolmunud eksponaadid annavad siiski hea pildi, mis see põlevkivi on ja mida sellest teha saab.
Kohtlas on aga koos uue hoonega plaanis laiendada ka atraktsioonide hulka, eelkõige mõeldakse seejuures lastele. Eks neil olegi siin kõige põnevam.
Küllap on muuseumi suurimaks väärtuseks vanad kaevurid, kes nüüd giidina töötavad. Olen seal käinud kahel korral ja mõlemal korral kuulnud ehedaid kaevanduslugusid elust enesest. Viimati rääkis ingerlasena sõja järel Ida-Virumaale tulnud Toivo Onton sellest, kuidas neil 1971. aasta jaanuaris lagi kaela sadas, paar mees surma said ja ta enda jalaluud pooleks raksatasid. „Üle saja tonni tuli selga. Geoloogiline rike. Ma lükkasin parasjagu jube rasket vagunit õlaga edasi, oleks kätega lükanud, poleks mul vist käsi enam otsas. Pärast seda oli küll kahtlane tunne. Ei teadnud mõni aeg, kas üldse enam alla tahan minna. Aga see läheb üle,” räägib mees, kel maa-alust staaži 55 aastat. Tegelikult ega neid õnnetusi omal ajal palju olnud, kord oli range. Onton mäletab, et Kohtla kaevanduses oli kokku ehk 10–11 surmajuhtumit, mis üldise nõukogude elustiili ja töökorra taustal oli ikka väga vähe. „Töö oli ikka raske, puurimine eriti,” meenutab Toivo.
Käänulised kaevanduskäigud on salapärased. Hirmutavad ja kutsuvad ühekorraga. Mismoodi oleks seal all seista, ainukeseks kaaslaseks kollast valgust andev kaevurilamp? Ühes olen kindel − ikkagi tekib hirm, et puidust raamid hakkavad praksudes murduma. Ma ei tea, miks ja kuidas, aga kindlasti tekib ka hirm, et sa ei leia neist labürintidest enam väljapääsu. Kas tekib hirm selle igaviku ees, mis on kulunud põlevkivi tekkimiseks, ja selle silmapilgu ees, mille jooksul kõik see tuhaks põleb? Kuidas neist hirmudest üle saada? Kas see on kõditav iseenda avastamise tunne või eksistentsiaalne paanikahoog?
Nii mõtlen maa all ja tunnen rõõmu, et Toivo mu ees kõnnib ja poeg mu käest kinni hoiab.
Aga salapära on ka maa peale tagasi tulles.
Üheks näiteks Ida-Viru salapärastest käänakutest on ka Saka mõis – sakste mõis, nõukogude piirivalvekordon, lagunev ahervare ja lõpuks üks mõnusamaid ööbimispaiku teisel pool Purtse jõge.
SAKA mõis
Saksa mõisa omaniku Tõnis Kaasiku taust pole üldse mitte äriline, vaid looduslooline. Ta on geograaf, looduskaitsja, endine keskkonnaminister. Sakale sattus ta esimest korda üliõpilasena ja võib-olla sealt Saka taastamise lugu algaski. Nimelt tegi Kaasik 1971 Tartu geograafiatudengina uurimistööd Põhja-Eesti jugadest. Saka joa-astangute pildistamine lõppes noorele mehele arreteerimisega piirivalvurite poolt. Jama kui palju. Oma diplomitöö lõpetas Tõnis lausega: „Saka väärib paremat.”
Istume enam kui 40 aastat hiljem Tõnisega Saka hotelli hommikusöögilauas. Päike mängib kohvitassis, inimesed tulevad ja lähevad, mõni tunneb „mõisniku” ära ja astub ligi, et kena puhkuse eest tänada. Olen Sakas päris mitmendat korda ja kinnitan, et see on tõesti koht, kus on hea puhata ja lõõgastuda.
Esimesed kirjalikud märked Saka mõisa kohta leiame aastast 1626, mil Rootsi kuningas Gustav Adolf läänistas Saka mõisa Šoti päritolu Jörgen Letzie’le (Leslie).
1843. aastal ostis avaliku müügi kaudu Saka mõisa pärusomandiks rüütelkonna sekretär Oscar Woldemar Gustav Konrad Löwis of Menar. Järgmisel aastal hakati ehitama uut mõisahoonet, mis valmis 1846. aastal ja on säilinud tänaseni.
1941 paigutati mõisasse saksa sõjaväeosad, mis 1944 vahetusid vene piirivalvesalgaga, kes hoidsid territooriumi ja hooneid enda käes väikese vaheajaga kuni 1990. aastani. Kui tuli nende jaoks paratamatu lahkumise hetk, andis väeosa ülem mõisa võtmed Eesti riigi esindajale üle. Paraku oli aeg selline, kus kellelgi polnud jõudu ja tahtmistki vana sõjaväeobjektiga jännata. Uhked rajatised seisid niisama ja lagunesid, inimesed aitasid oma rüüsteretkedega lagunemisele täie hooga kaasa. Kõik, mis kaasa võtta andis, viidi minema. 1999 püüdis riik mõisa võõrandada, kuid keegi ei tundnud huvi. Alles kolmandal oksjonil 2001 ostis Kaasik kompleksi – peahoone varemed, garaaž, ohvitseride elamu − endale.
Nõukogude ohvitseride eluhoonesse rajas uus omanik esimese hotelli, siin joomegi oma hommikukohvi. Nüüdseks on renoveeritud ka mõisa uhkete ruumidega peahoone.
Sama raske, kui vanu maju üles ehitada ja teenima panna, oli ka sotti saada mõisa ajaloost. Tõnis Kaasik räägib, kuidas ta pärast mõisa ostmist läks muinsuskaitseameti arhiivi ja lootis, et saab sealt korraliku ülevaate, mis siin varem toimunud on. Aga selgus, et seal oli vaid üks Rakvere kodu-uurija Ilmar Joonuksi ankeet aastast 1977, kus öeldi: „Kuna sõjaväeüksus teostab hoone juures praegu kapitaalremonti, on hoonega põhjalikum tutvumine ja pildistamine keelatud.” Olemasolevatest trükistest jooksis läbi vaid trafaretne tekst, et „mõisa peahoone on ehitatud XIX sajandi keskpaigas”. Isegi täpset aastaarvu ei teatud. Kild killu haaval on Tõnis Kaasik nüüd ajalugu kokku kandnud, palju abi on olnud viimasel ajal erinevatest digitaliseeritud arhiividest, kust Menaride suguvõsa lugu välja joonistub. Viimased perekonnaliikmed lahkusid Eestist 1939. aastal ja suguvõsa on Euroopas veel täiesti elujõuline.
Lõpuks kuulis Tõnis, et kusagil Rheini jõe kaldal elab krahv Georg Keller, kes oli Maria Löwis of Menari ja Venevere mõisa omaniku Alexander Kelleri poeg. Georg lahkus Eestist ja Sakast, kui oli seitse aastat vana. Kaasik kohtus vanahärraga Saksamaal ja siitki lisandusid mõisalukku mõned emotsionaalsed killud. Oluline oli ka küllakutse suguvõsa kokkutulekule Dresdenisse 2004. aastal. Seal selgus paraku, et kohver Saka mõisa dokumentidega oli lahkumisel merre kukkunud. Siiski tulid suguvõsaga suheldes välja mõned omaaegsed mõisarahva portreed, mis nüüd ehivad mõisa peahoone Šoti saali.
Saka ei ole ainult öömaja ja restoran. Kaasiku algne idee on olnud algusest peale see, et läbi Saka vääristada Põhja-Eesti pankrannikut. Kuigi seda ei võetud küll UNESCO maailmpärandi nimekirja, on ikkagi tegu unikaalse geoloogilise suurvormiga. Nüüd on mõisaomanik rajanud mõisa juurde ka kivipargi ja pankranniku teemaline näitus on püsti endises piirivalve prožektoritornis, mis on muudetud eri suuruses saalidega seminarimajaks.
Põnevust võib Saka mõis pakkuda edaspidigi. Tõnis: „Restaureerimise käigus tuli mõisahoone alt välja veel üks süvakelder, mis asub täispikkuses praeguse keldri all. On näha, et ühest nurgast viiks käik veel ka kaugemale, aga me pole seda praegu rohkem edasi uurinud. Selge on, et see süvakelder ja käik on pärit mitte sellest mõisahoonest, mis tänavu oma 150. sünnipäeva tähistab, vaid mõnest endisest samal kohal asunud mõisahoonest, milliseid võis olla paar tükki. Kuulujutte maa-aluse tunneli kohta on mitmesuguseid. Võimalik, et ta läks siit lausa paar kilomeetrit eemale.”
Maidla ja teised mõisad
Ida-Virumaal on ka mitmeid põnevaid vähemtuntud mõisu, millele võiks võimaluse korral pilgu peale visata.
Maidla mõisas asub praegu koolimaja umbes poolesaja õppuriga, aga on paras hetk kõnelda üldse mõnedest Ida-Virumaa põnevatest mõisatest.
Maidla puhul on muidugi intrigeeriv küsimus see, kas kunagised mõisaomanikud Maydellid, kes praegu elavad mitmes Euroopa riigis, on eestlaste järeltulijad. Palusin asja selgitada ajaloolasel Juhan Kreemil, kes vastas nõnda: „Maydellide suguvõsa võimalikule eesti päritolule viitas esimest korda Paul Johansen. Tema peamised argumendid on, et vanimad teadaolevad Maydellid olid väga väiksekaliibrilised maaomanikud (Üxkyllide allvasallid) ja mõned nende linnakodanikest võsud ei ole kah just kõrgkihis (üks oli lihunik). Kõige intrigeerivamaks tõendiks on Maydellide vapp, mis arvatavasti „räägib eesti keelt” ehk need kolm kalakest kujutavad maidlaid (karpkalaliste seltsi kuuluv kala). Kokkuvõttes on tegu usutava oletusega, millel lõplikku tõestust siiski ei ole. Maydellide enda suguvõsatraditsioon eestlastest põlvnemise versiooni ei tunnista. Õigupoolest ei ole päritoluküsimus ka ajaloolises plaanis oluline. Juhtumeid, kus aadlisuguvõsal on (oletatavasti) kohalikud juured, on paar tükki veel, kuid üldpilti see ei muuda. Saks on saks, olgu selle vereprooviga ükskõik siis kuidas.”
Kalvi mõisa nimi pärineb XVI sajandi alguse mõisaomaniku Dietrich Kalffi nimest. Praeguse, tuudorstiilis peahoone lasi Nikolai von Stackelberg ehitada 1910. aastal. Nõukaajal oli siin sanatoorium ja puhkekodu. 1993. aastal said Stackelbergid mõisa tagasi ja müüsid selle taanlasest ettevõtja Henning Lykke Jensenile. Taanlane rajas Kalvisse luksushotelli, mis avati 2002. Ent kui emafirmal majanduskriisi käigus kehvasti hakkas minema, müüdi Kalvi mõis 2010 edasi vene ärimeestele, kes lubasid mõisa avalikkuse käsutusse jätta. Sellest ajast alates on aga uksed suletud olnud.
Aa mõisas on 1923. aastast tegutsenud hooldekodu. Kuna hooldekodu elanikud asuvad nüüd enamasti tänapäevasemas kõrvalhoones, siis on peahoonesse sisustatud väike muuseumituba.
Voka mõisa ja küla nimi tuli Narva raehärralt Johann Fockilt, kes ostis 1626. aastal Kollota mõisa, millele ta oma nimi külge jäi. 1781 ostis Voka, Toila ja Oru mõisad Kingstoni hertsoginna, Dorchesteri markkrahvinna paruness Elisabeth, kellest sai üks värvikamaid siinseid mõisnikke, kes ehitas Vokka muu hulgas apteegi ja viinaköögi.
Toila mõisa ei tasu otsida Toilast ega ka mitte Oru lossi juurest. Seda polegi enam mõtet otsida, sest seda mõisa ei ole enam olemas, vaid mõned abihooned on alles jäänud.
Illuka mõisa 1888. aastast pärit peahoone on väärt vaatamist, eriti keskosas asuv neogooti stiilis astmikviil. Peahoones on alates 1921. aastast koolimaja. Mõisa taga olevas uuemas hoones, kus asub kooli spordihoone, pakutakse rändajaile ka peavarju. Üks isevärki mõis on aga Purtse.
Purtse
Purtse jõgi on justkui Ida-Eesti piir. Purtse Jõe Arenduskeskus on klassikaline kodanikuühiskonna algrakuke, millele kuulub kõigi kohalike inimeste austus ja mis on muusikafestivali Purfest kaudu jõudnud ka noore kultuuripubliku teadvuseni väljaspool kodukanti. Ühingu eesmärk on Purtse jõe kui ajaloolise Lüganuse kihelkonna elusoone rolli taastamine (vt www. iise.ee). Mõned asjad on Purtse jõe ümber siiski ka taastatud.
1990. aastail oli Ida-Virumaa kuulus oma kriminaalsete kindlustalude poolest, kus varjasid end erinevad bandiitlikud grupeeringud. Tegutsesid mehed nagu Golova (’pea’) ja tema kambajõmmid. Aga väikesed perekondlikud kindlused olid siinkandis olemas juba keskajal, need pidid pakkuma kaitset venelaste rünnakute vastu idast. Üks neist seisab täies hiilguses püsti ka tänapäeval. Purtse kindluselamu on pärit aastast 1533. Vasall-linnuse ehitas Jakob van Taube ja ta säilis Liivi sõjas ilmselt seetõttu, et Taubed läksid venelaste poole üle. Palju kannatas linnus aga Põhjasõja järel ning pärast sõda, kui muutus taas ka omanik, ta oma endist tähendust enam ei saavutanudki. Aegade jooksul on siin elanud rootsi kõrgaadel, saksa sõjavangid, vene töölised ja keda kõike veel. Hoonet on kasutatud jääkeldri, viljalao ja piimakambrina.
Allesjäänud varemed konserveeriti 1960. aastatel. Aga entusiastlike kunstiajaloolaste, eelkõige Villem Raami ning arhitektide eestvõttel taastati majalinnus 1990. aastal oma endises ilus, aga võib-olla ilusamanagi (pole nimelt kindel, kas omal ajal jõuti ikka enne Liivi sõda kindlusele kolmas korrus ehitada, nüüd on see aga olemas).
Purtse praegused rentnikud Sigrid Välbe ja Janner Eskor on taas hea näide Ida-Viru ettevõtlikest noortest inimestest, kellel on tahtmist ja julgust uusi asju ette võtta ja suurelt unistada. Janner on pärit Püssist ja Sigrid Tartust. Sigrid meenutab naerdes, kuidas ta esimest korda bussiga Jannerile külla sõitis ega osanud arvata, et siin saab ta kodu olema. Ümberkaudsed vallad kaotavad samas igal aastal inimesi, nii Lüganuse kui ka Aseri mullu ca 200 hinge. „Eks siia ongi jäänud vist need, kes proovikivisid ei karda,” mõtiskleb Janner.
Purtse kindluses on võimalik pidada igasuguseid elegantseid üritusi: kontserte, seminare, pulmi, juubeleid. Kahe ja poole meetri paksused seinad ja avarad saalid annavad hoonele väärikust. Ja põnevust on siin mõistagi ka – omad käigud ja salakäigud.
Alumisel korrusel, mis kunagi oli kaitsjate laoruum, on sellest suvest avatud korralik kohvik. Noorte rentnike arendusplaanid on seotud linnuse ümber asuvate hoonetega, kuhu võiks tulevikus kerkida hotell ja muudki. Sigrid usub, et Purtse kindlus on ehitatud energiasamba kohale. Ei tea mina seda energiasammaste juttu tõsiselt võtta, aga seda ma tean, et Sigrid ise on kindlasti üheks suureks energiasambaks.
Mäetaguse
1500 elanikuga (neist 1000 eestlast) Mäetaguse on üks Eesti rikkamaid valdu (pealinna-vallad Viimsi ja Rae on viimasel ajal ette rebinud). Rikkuse põhjuseks on mõistagi põlevkivi – siin asuvad Estonia ja Sompa kaevandused, kelle saastemaksud veel viimaseid aegu kohalikule omavalitsusele laekuvad.
Mäetaguse praegune mõisahoone on pärit XIX sajandi algusest. 180 aastat oli mõis seotud von Rosenite perekonnaga. Pikka aega asus siin koolimaja, mis kolis uude hoonesse 1980. aastatel. Seejärel mõisahoone renoveeriti ning siin asub praegu vallavalitsus. Härrastemaja teisel korrusel asuvad suurepärase akustikaga suur saal ja kaks salongi, mida on võimalik rentida nii pidulikeks kui ka töisteks üritusteks. Laed on kaunistatud põimuvate lillevanikute ja loorberipärgadega. Trepikoja laes on seko-tehnikas maal, mille nurkades, naiste vahel, on maalikunsti, arhitektuuri, muusika ja koreograafia embleemid – kunstid, mis mõisahärrale olla meeldinud.
Mäetaguse mõisa teisele korrusele tasub kindlasti trügida. Siin asub kõrval asuvale hotellile kuuluv mõisa-apartement, kuhu mahub ööbima vähemalt kuus inimest. Lisaks on vaheruumides hulk infotahvleid, kus kirjas huvitavaid fakte mõisa ja ümbruskonna ajaloo kohta.
Mäetaguse väike spaa ja hotell on kui pärlid põlevkivis. Tont teab miks, aga mulle on siin alati lihtsalt meeldinud. Küsisin vallale kuuluva hotelli ja spaa juhilt Tiina Lutsult, et miks turist tavaliselt Mäetaguse mõisasse tuleb. Vastus oli lihtne ja selge: „Me oleme väiksed, 50 hotellikohta. Siin on privaatne ja rahulik.” Kuidas ma siis ei osanud sõnastada, miks mulle siin meeldinud on...
Kukruse
Kukruse mõis on leidnud oma niši. Nad nimetavad end polaarmõisaks. Kuigi siin on vanast mõisaajast alles veel natuke parketti, ahjukive, kolm tooli ja üks laud, on siin vaatamist rohkem kui paljudes teistes väärikates mõisahoonetes. Ehkki see polaarmõisa jutt on ajaloolises mõttes pisut kunstlik, on see turunduslikus mõttes nutikas ja hariduslikus plaanis üllas. Mõis kuulus Tollide perekonnale ja selle pere üks liige oli ka Eduard von Toll, mees, kes Kukrusel viibis küll ülivähe, kellele aga ta onu püstitas mõisa kalmistul mälestussamba. Muuseumi idee eestvõitlejaks oli endine Kohtla vallavanem Etti Kagarov.
Muuseum-mõisa esimene tuba kannab nime „ürikute tuba”. Ajaloolaste seas on tuntud Kukruse mõisa ajalooliste ürikute ja pitserite kogu. Kogusse kuuluvad keskaegsed pärgamentürikud, ordu- ja rootsiaegsed ürikud, raamatud ja pitsatite jäljendite kogu. Kollektsiooni tuuma moodustavad paljude mõisate ja sugukondade omaaegsed arhiivid ja dokumendid. Kukruse ürikute kogu rajas XVIII sajandil Karl Gustav von Toll, seda täiendasid hiljem teised perekonna liikmed ja see müüdi 1935 Eesti Riigi Keskarhiivile. Kukruse muuseumi juhataja Kaja Kama ütleb, et kogu unikaalsust ja olulisust näitab ka see, et väidetavalt ei saavat ükski Tartu ajalootudeng enne lõpudiplomit, kui ta ei ole ka Kukruse kollektsiooniga tutvunud.
Tollid saabusid esmalt XVI sajandil Taanimaalt Saaremaale. Kogu selle suguvõsa eri harusid ja tuntud tegelasi (nt üks Peterburi linnapea) saab näha muuseumi teises toas. Järgmine ruum räägib baltisakslastest laiemalt.
Kogu keldrikorrus on aga pühendatud Eduardile ja tema kaasaegsetele polaaruurijatele, seiklejatele ja teadlastele (Middendorff, Nansen, Krusenstern, Bunge noorem). Eduard von Toll kaardistas Taimõri poolsaart, tegi mitmeid geoloogilisi avastusi.
Sannikovi maa lugu on aga midagi sellist, mis on teinud Tollist erilise polaaruurija. Enamik tõsiseid teadlasi ja avastajaid ei suhtunud selle olemasolusse kunagi tõsiselt. Aga Toll uskus. Sest nii ilus oli uskuda. Ja see vankumatu usk ta ka Benneti ja Uus-Siberi saarte vahel 1902. aastal hukutas. Nagu Erki Tammiksaar on näidanud („Tuntud polaaruurija, tundmatu inimene – Eduard von Toll 150”, Eesti Loodus 3, 2008), polnud Eduard Toll siiski ettevaatamatu seikleja, vaid valmistas oma ekspeditsioone detailse täpsusega ette. Otsustaval hetkel ei allunud ta Teaduste Akadeemia korraldustele, hulljulgus sai võitu tavapärasest ratsionaalsusest ja nüüd võime Kukruse mõisa keldris kaarte uurides vaid oletada, kus ja kuidas ta pärast ekspeditsioonilaevalt Zarja lahkumist hukkus.
Kukruse mõis on viimase saja aasta jooksul majutanud Eesti Põlevkivi töötajaid, vene emigrantide lapsi, pioneerilaagri pioneere, siin on olnud haiglapalatid, kauplus, kontoriruumid. Praegune kasutus on võimalikest üks väärikamaid.
Toila ja teised sadamad
Toilaga seoses teavad kõik muidugi Oru lossi (kuulus kunagi vene kaupmees Jelissejevile) ja Toila spaad (kuulub põhiliselt saksa ettevõtjale Nicolaus von Dezenile). Aga need pole kaugeltki ainsad head Toila asjad. Näiteks tasub teada, et meri ja meresõit ei lõpe ära kusagil Käsmu rannas või Vergi sadamas, vaid Eesti meri tuleb randa Toilas ja Narva-Jõesuus kuni Narva jõe faarvaatrini.
Kuuldused kohalikest õllemeistritest, kes käivad õhtuti sadamakividel üksteise tooteid mekkimas, on kodurandadest kaugemale jõudnud. Seega on Toila vallale kuuluv sadam kujunenud väikeseks kogukonnakeskuseks, mille tuumaks on vabatahtlikud merepäästjaid ja nende eestvedaja Mehis Luus.
Toila vabatahtlik merepäästeühing alustas tegevust 2007. aastal. Eeskuju võeti Soomest. Toona oldi esimesed Eestis, nüüd on vabatahtlike mere- ja järvepääste punkte üle Eesti 16. (Lisaks tegeleb merepäästega ka samasuguseid vabatahtlikke koondav Päästeliit, tüüpiliselt Eestile peab ühe asja jaoks kaks organisatsiooni olema.) Mehis Luus, kes on käinud merepääste asju uurimas nii Soomes, Rootsis, Taanis, Poolas kui ka Inglismaal, kurdab, et õppima peavad veel nii päästjad kui ka riik. Päästjate põhiprobleemiks on varustus. Koolituste korraldamiseks tuleb sõita Soome, kuna Eestis puudub ühes konkreetses kohas varustus, millega oleks võimalik koolitusi teha. Parimad paadid on nende käsutuses praegu Käsmus, Toilas, Mustvees ja Lohusuus. Need on aga piiriülese koostööprojekti raames Soomest saadud vanad, tänaseks umbes kümne aasta vanused alused. Hea Euroopa kogemus räägib vabatahtlike merepäästjate puhul pea täielikust sõltumatusest riigistruktuuridest, kuna sellisel juhul ei ole riigil ka võimalust tõelist kodanikualgatust pealesurutult reguleerima hakata. Eestil on aga selleni veel pikk tee käia ning ikka veel stardipositsioonil oleva merepääste areng vajaks rohkem tuge, tulgu see siis kogukonna või riigi poolt. Riigi probleem on kindlasti juhtumipõhine areng (nagu siis, kui tänavu kevadel uppus üks poiss Muhu saarel, eraldati riigikassast kiiruga 200 000 eurot), kokkulepitud merepäästesüsteemi loomiseni pole veel tänaseks jõutud.
Purtse sadam kuulus kunagi kalurikolhoosile Oktoober, millest uuel ajal sai Viru Rand. Kui neil aga kehvasti hakkas minema, asuti oma vara müüma, muu hulgas võõrandati ka sadam tubakaärimees Vahur Jegorovile. Üks nurk sadamast on vallavalitsuse käes ja seal tegutsevad nii kalurid kui ka Päästeliitu kuuluvad vabatahtlikud pritsimehed/merepäästjad. Hetkel on ilusas kohas asuv sadam nagu hunnik õnnetust. Külajutud räägivad, et piimatoodete valmistajal Estoveril on huvi sadamat arendama hakata. Asja uurides selgub, et arengukavad on olemas, aga mitte Estoveril, vaid tema tegevjuhil Hannes Pritsil ning ta vennal, mõlemad mitmendat põlve kohalikud poisid. Hannes räägib, et kui vana sadam asub Purtse jõe idakaldal, siis nemad plaanivad puhkekeskuse rajamist läänekaldale, Liimala küla alla. „Kui praegu Vergist või Eismalt purjekaga tulla, siis Toilani jääb ikka päris sportlik vahemaa. Üht sadamat sinna vahepeale oleks hädasti tarvis,” räägib Hannes. Tegelikult plaanivad vennad puhkealale veel vaatetorni, kõrtsi, võõrastemaja ning ühte erilist üllatust – salapiirituse vedu kajastavat eramuuseumi. „Kõik algas sellest, et leidsin meie kodust ühe kanistri. Uurimisel selgus, et tegu oli vana piiritusvedaja varustusega. Sealt tekkis selleteemalise ajaloo vastu huvi ja nüüd on neid kanistreid, plaskusid ja muud materjali juba päris palju.”
Narva-Jõesuu sadam mahutab maksimaalselt kümme külalisalust. Sadamas on olemas piiripunkt ja passikontroll. Üldine olukord on aga moodsat sadamat silmas pidades üsna nukker. Sisuliselt on tegu ühe kaiga, mis oli nõukaaegsete jõetrammide peatuskoht. Narvajõesuulane Madis Tuuder ütleb, et praegu on selle kai suurim pluss see, et seal peal asub suviti Jõesuu üks popimaid suverestosid, kus kolm korda nädalas, vahest tiheminigi, on elav muusika.
Paadituristid unistavad sellest, et Narva ja Ivangorodi vahele tekiks piiriületuspunkt ka veesõidukitele. Et saaks end Narvas välja ja Ivangorodis sisse tšekata või vastupidi. Et siis avaneks paadisõitjaile mugav võimalus külastada korraga nii Ida-Virumaad kui ka Loode-Venemaad.
Takistusi on praegu nii maal (puudub piiriületusvõimalus) kui ka merel. Kui Kotka purjetaja tahaks praegu Toilasse tulla, siis otse ta seda teha ei saa, sest teele jäävad Tütarsaared, põlised Soome saared, mille N. Liit Talvesõja käigus Soomelt vallutas. See tähendab, et venelaste korralduse kohaselt tuleb kõigil meresõidukeil teha suur ring ümber Tütarsaarte. Et Toilast Peterburi sõita, tuleb esmalt seilata Eesti põhjapoolseima saare Vaindloo juurde ja siis liikuda mööda rahvusvahelist mereteed. Kõik see on tobe ja muudab Ida-Viru sadamad sisuliselt tupiksadamaiks, kuhu ükski kaugemalt tulnud hobipurjetaja tulla ei viitsi.
Nüüd ajavad idavirukad asju jaanilinlastega, et äkki saaks see piiriületuse asi kuidagi kännu tagant liikuma. Ega eriti ei usuta, et Moskva laseb Ivangorodi kuidagi pikema keti otsa, aga vaikselt aetakse asja edasi. Selles lootuses ja muidugi ka oma inimestele rõõmuks on Toilas kõik valmis selleks, et algaks sadama arendustööd. Praeguse napi kai äärde aluseid enam juurde ei mahu, kalandus on saanud hoo sisse ning rohkete kalapaatide kõrvale enam hobisõidualuseid ei mahu, laiendust ja süvendust on hädasti vaja. „Inimesed tahavad üha enam merele,” kinnitab Mehis Luus. „Praegu on mereline Ida-Virumaa veel käimatõmbamise faasis, aga usume, et asi hakkab liikuma.” Mehise vaarisa oli Alfred Nobeli Musta mere laevastiku kapten, seega on tal suured mereasjad suisa veres.
Toila Merepääste viimaseks suuremaks tööks oli ajaloolise merepäästepaadi ehitamine. Fotode ja arhiividokumentide järgi valmis paat, kelle kauged sugulased olid Eesti rannikuvetes kasutusel XIX sajandil. Paadile nimepanekust kujunes sotsiaalmeedias kaasahaarav sündmus paljude meresõprade seas, kes ise veel Toila vetes miile mõõtnud ei olegi. Aga põhjust siia tulla on järjest rohkem.
Kui Toilast mööda mereveert edasi sõita, jõuame Vokale, kuhu vene omanikega Viru Rand lubas äsja rajada uue kalatsehhi. Siit tuleks mööda rannikut edasi liikuda ja püüda üles leida hästi ära peidetud Päite pank. Kui Vokalt aga Tallinna-Narva maanteele pöörata, jõuab Konjusse.
Konju
Sõitsin läbi küla, jäin imetlema Mõisa vana jahilossi või kuivatihoonet või tont teab, mis see kunagi täpselt oli. Siis märkasin silti „Konju Mõisa Talu”, suurt kitsekarja ja kitsepiima reklaami. Kuna kitsejuust on mulle veel armsam kui Fazeri piimašokolaad, peatasin auto. Keegi mees istus õue peal ja kuulas vene estraadi. Küsisin, kas neil kitsejuustu on, mispeale mees ütles, et hasjain kohe tuleb ja siis saab. Tuligi üks noor kutt, kes nägi välja umbes selline nagu Joosep Toots, kui ta Venemaal mõisavalitseja ametit pidas – silmad pildusid sädemeid ja tal tundus kõike olevat – aega, raha, armastust ja juustu.
Kohtla-Järve poiss Martin Repinski oli 13, kui ta seni tehases töötanud vanemad vahetasid linnakorteri talu vastu ja hakkasid loomadega tegelema. Neil oli paar lehma ja kitse. Kitsed osteti tegelikult sellepärast, et pere väiksel tütrel olid tugevad allergiad, mille vastu aitas kitsepiim. Kui Martin oli keevitajana ametikooli lõpetanud ja veidi Saksamaal töötanud, otsustas ta tagasi tulla ja iseenda peremeheks hakata. „Ma teadsin, milline mõju tervisele on kvaliteetsel kitsepiimal, ja teadsin, kui raske seda Eestis saada on, sellepärast hakkasingi 2007 talupidamisega tegelema,” räägib Martin väga väikese aktsendiga eesti keeles. Ta oli 20 aastat vana, kui 2007. aastal ostis endale farmi. Ostu finantseerimist aitas korraldada üks Ida-Virumaa tuntud ettevõtja, kes ütles Martinile, et aitab teda, sest näeb temas iseennast noore mehena.
„Esimesed kaks aastat olid kõige raskemad, töötasime siin ainult oma perega – ema ja vennaga kolmekesi. Polnud siin dušše ega midagi. Teadsime, et pingutame tuleviku nimel. 2011. aastal renoveerisime PRIA toetuste ja pangalaenu abil farmi ja areng oli märgatav,” räägib Martin. Juba sel aastal tahab ta ette võtta uued investeeringud. Kitsi on Martinil 800 hektaril koos talledega 400. Mahetoidul kits annab kaks liitrit piima päevas. „Tavaline kits annaks neli liitrit,” räägib Martin, „aga me oleme algusest peale tahtnud teha parimat. Siis kliendid ka kiidavad meid.”
Lisaks kitsedele on talus 100 veist, üheksa hobust, mõned šoti mägiveised. Ja nüüd üllatus-üllatus: Konjul tasub peatus teha ka neil, kes kitsepiima ei armasta, sest Martin ja ta elukaaslane Ksenja Klotskova näitavad teile heal meelel ka oma alpakasid ja minihobuseid. „Tulge siia koos lastega,” julgustab Martin. „Meie laste paljud hädad algavad sellest, et nad istuvad arvutis ja suhtlevad väga vähe loodusega. Kasvatajad-õpetajad on mulle öelnud, et siin olles lapsed kohe muutuvad. Mina nägin ühes Soome farmis seda, kuidas inimeste depressiooniprobleeme alpakade abil raviti. Ise nägin seda.”
Martinit ja Ksenjat seob armastus loomade vastu. Teineteistki leidsid nad nii, et juhtusid koos kaitsma hobuseid, kes olid end võistlustel vigastanud ja hukkamisele määratud.
Selline ühine armastus võib teha imesid, heast kitsejuustust rääkimata. Kes aga siiski juustu armastab, see küsigu Konjust just neid juustupalle, mille sees melonitükk. Imelised! Sulavad suus nagu Narva silmud.
Narva
Narvas on mitmeid kohti, mida võiks teada ja vaadata. Raekoja saalis taastab Fjodor Šantsev Narva linna. Papist majad, kirikud, kindlustused muudavad elavaks kogu omaaegse Narva hiilguse. Praegu ei ole Narvas just palju esinduslikke kohti, mida külalistele soovitada. Jah, bastionid ja Tartu Ülikooli Narva kolledži hoone on vaatamisväärsused omaette. Kreenholmi varemeid ja uhkeid vanu, praegu tühjana seisvaid hooneid on põnev piiluda. Suvel võiks kindlasti sõita ja vaadata Narva Veneetsiat – suvilarajooni veehoidla kaldal ja kanalite vahel. Sealsetes garaažides kükitavate vene meestega tasub pudel õlut juua ja juttu ajada, saab palju teada vene hinge, Narva elu ja Eesti Vabariigi kohta. Kõike ei tasu aga väga südamesse võtta, muidu võib ka peksa saada.
Aga esimesena tasuks Narvas läbi astuda kindluse Põhjaõuest, see on nagu staap. Põhjaõuest leiate te kindlasti apteeker Tanel Mazuri, kes selgitab: „Ühelt poolt on Põhjaõu eksperimentaalne ajalookeskus, kus taasluuakse XVII sajandi tehnoloogiaid ja töövõtteid. Külastaja jaoks aga on see XVII sajandi olustikus elav linnanurk, kus meistrid oma igapäevast tööd teevad, lõunat söövad, kauplevad, pesu pesevad või õlut rüüpavad. Neljas töökojas tegutsevad sepp, keraamik, pitsikuduja ja apteek, viiendas on, nagu ikka sellele ajale kombeks, rändav sell või meister.”
Pea iga nädalavahetus sisaldab ka mingit eriüritust, mis keskendub kas mõne konkreetse töökoja tegemistele või siis külaliste ametile. Suursündmuseid on kolm: barokksepise festival suve alguses, Narva lahingu rekonstruktsioon augusti alguses ja hoidistefestival „Suvi purki” augusti lõpus. Siin on alati toredaid eestlasi ja venelasi koos. Täpsemalt saab vaadata Narva muuseumi kodulehelt www.narvamuuseum.ee.
Ah jaa, Narvas on muide lisaks Vene tsaaridele ja Rootsi kunnidele käinud ka Marc Chagall ja Jaroslav Hašek. Nii et tasub tulla teistelgi.