Loomulikult olin teadlik ammuse kolleegi, telerežissöör Priit Hummeli kivikogust. Saksamaalt, Eibsee järve keskel olevalt saarelt tõin kivi Hummeli kogusse suus hoides ära, et kivi ujudes vette ei pudeneks.
Paljud Priidu tele- ja nukuteatri kolleegid ning sõbrad on tema kogusse agarad kivikorjajad, seda teadsin samuti. Aga eluski polnud ma seda kivikogu näinud, ehkki olen siit ja sealt kive ikka tasku pistnud ja kaasa toonud. Aga ikkagi − mis imeilu või salavägi siis neid kive koguma ja vahtima ajab, kui just fanaatiline kivimiteadlane ei ole või kui ei ole tegemist eriliste vääriskivide ja juveliiritööga.
Saabusin, kui Priit oli parasjagu kive kastidest välja ladumas ja sättis neid põrandale laiali.
„Kõik on katalogiseeritud! No mitte päris saamise järjekorras, aga enam-vähem. Kõikidel number küljes ja lugu juures,” seletas ta innustunult justkui kontrollides, kas ma ikka saan aru, kui tõsiseltvõetav süsteem ja põhjalik arvepidamine tal on.
Vaatasin kirglikult kive sättivat koguomanikku ja kujutasin ette, kuidas ta neid 164 kivi tundide viisi ritta ja reast välja seab, imetleb ja vaatab. „Mis mõttes ma neid vaatan?! Ega ma nendega siis ei mängi! Nad on siin kastis koos, mis ma neid vahin. Ma nüüd nii suur friik ka ei ole, et tulen õhtul koju ja hakkan kive vahtima. Ma ei tea, võib-olla mitmekümne aasta pärast istun ja vaatan. Praegu ma korjan neid.”
Pikema sissejuhatuseta saab selgeks, et korjamine algas aastal 1991. Sõber ja kursusekaaslane toonasest pedagoogilisest instituudist Aarne Mägi käis Pariisis. „Tuli tagasi ja ütleb − tead, mul ei olnud sulle midagi tuua, ma tõin selle kivi Eiffeli torni alt. No kui kivi, siis kivi. Tore. Siis juhtus niimoodi, et aasta pärast läksid minu telekolleegid jälle Pariisi. Režissöör Karin Nurm küsib, mida kaasa toob. No too kivi.”
Ja nii on temalt siis palju kordi küsitud ja nüüd ei peagi midagi ütlema, enamus juba teavad ja toovad.
Niisiis, kive hakkas tulema. Kui hakkas juba tõesti palju tulema, tuli Priidul korjajatele öelda, et ärgu suuri toogu. „No kuhu ma nad oleks pannud siis? Ise olen toonud kõige suurema – Rootsi kuninga lossihoovist, paras raske.”
Vaatasin kivide ridu põrandal ja kaalusin mõttes toojate kohvrit − Reet Linna on Kreekast Akropoli ehituselt hea kobeda tüki marmorit kaasa vedanud. Urmas Ott aga oli Adelaidi linnast terve kotitäie kive korjanud, et Priit siis valigu ise. Nendest on kogus neli kergemat.
Aga kividega on kaasa tulnud lood. „No ega seda siis alguses mina ei teadnud, et need lood tulevad. Aga tulid.”
Ulvi Pihel peesitas kord Cap d’Aili rannas Prantsusmaal. Mööda kõndis Roger „Bond“ Moore! Ulvi läks ja võttis nobedalt Rogeri jalajälje seest kivi.
Aarne Kraam uitas kord Taanis Jyllandi poolsaare tipus, nii kaugel tipus kui võimalik. Võttis kivi.
Uno Viigand oli külas Tim Rice’il. Imetles Timi koduaeda Londonis ja võttis aiast kivi. Ühtlasi palus Timil kivile oma nime ka peale kirjutada.
Ükskord oli Aarne Rannamäe jälle Jordaanias. Uuris Amani linnas 3000 aastat vana Rooma impeeriumi tsitadelli. Võttis kivi.
Tiina Maiberg tegi tööd Soome presidendi residentsis Mäntuniemis. Võttis kivi.
Kadi Alatalu nautis Prantsusmaal mõõna ja korjas meremudast kiltkivitüki, millest normannid ja bretoonid teevad katuseid. Kell oli siis 13.45. Märkis selle ka juurde.
Kive on toodud Viinist Schönbrunni lossist ja Figueresist Salvador Dalí aiast, Brüsselist pissiva poisi juurest ja Amsterdamist Rembrandti kuju juurest, Strasbourgist Teleprogramm ARTE peakontori ja Müncheni Lennundusmuuseumi eest, Hiina ja Berliini müürist, Poblete mungakloostrist Hispaanias ja Washingtonist Valge maja aia müürist (mürditükk veel lisaks), Veneetsiast, Tuneesiast, Portugalist, Uus-Meremaalt, Šveitsist, Sri Lankalt, Iisraelist, Ungarist, Ameerikast, Taist, Jaapanist jne – kokku 53 riigist.
Tänu Jüri Pihelile on esindatud Himaalaja, Aarne Kraamile Andide mäestikud ja Tiina Pargile Etna vulkaan.
Nüüd olin mina põlvili põrandal ja hõikasin numbri, Priit luges kartoteegist, kes kust ja kuna kivi on korjanud. Ei teagi, mis minu ees rohkem avanes – maailma geograafiline kaart või päevik teleinimeste reisidest. Huvitavad ja kõnekad on igal juhul mõlemad.
„Vaata, ma säästan tegelikult ju palju oma sõprade rahakotti – nad ei pea mingit suveniiri või asja tooma, võtku lihtsalt maast kivi!” leidis ta kiiresti numbrite, maade ja kogujate nimesid hõikudes põhjenduse, miks kolleegid seda kõike nii lahkelt teevad.
Üks kiiks on Priidul veel – ta nimelt alati nuusutab seda toodud kivi. „No ma arvan siis, et kujutan ette selle maa lõhna. Mõtle, kust need siia kõik kokku on tulnud. Ja tulevad ikka meelde ka toomishetked ja toojad...” Juba me räägime kivide vahele, mis sel või tol aastal juhtus või kellel kuidas läheb või kuidas Hummel lapsena klassivenna juures merekivikese komme kausist piimaga sõi.
Vaimustununa kivikogu mitmemõõtmelisest kõnekusest kõnnin kodu poole ja mõtlen Priidu kogumise põhimõttele. „Need kivid on korjatud mõeldes mulle. Kas pole ilus − mõtlevad kuskil kaugel maal hetkeks minu peale ja toovad selle hetke koos kiviga kaasa!” On jah ilus. Nii ilus, et hakka või kive koguma.