1986. aasta juulis-septembris tegid eestlased oma kõigi aegade suurima dessandi Kamtšatkale. Edgar Ääro korraldatud jalgsimatkaturiaadi „Kamtšatka 86“ raames käis sel poolsaarel 240 eestlast. Nende hulgas oli ka Ülo Kangur, kelle matkapäevikut järgnevalt sirvime.
3. MATKAPÄEV, 3. AUGUST 1986. RASKE PÄEV SOOJAVEEALLIKALE
Alustame järjekordset matkapäeva tõusuga Karõmšina vasakpoolse lisajõe kaldal. Parim liikumistee on vee piiril. Algul püüame saapaid kuivana hoida neid jalast ära võttes, kuid peagi tuleb sellest loobuda: ikka otse vette! Piki väikseid jõgesid liikudes pääseb kõige paremini edasi, sest mujal on ees meist kõrgem rohi ja metsik võsa. Jõeorgude eriti kõrge rohu põhjuseks olevat rammus kõdumuld, mida periooditi väetavad pärast suurvett kuival kõdunevad kalad. Mõnel pool ilmselt ka vulkaaniline tuhk.
Võsa moodustavad seedermännid, kivikased ja lepad. Kõige hullem on kääbusseedermänni võsa. Üle ronida ei saa ja ka alt ei rooma reeglina läbi, sest alumised oksad on nii tihedalt vastu maad surutud. Eriti palju on sellist läbi- matut seedermännivõsa ookeanituultele avatud kohtades.
Tõus rohusel ja võsasel nõlval muutub üha järsemaks. Juba turnimegi rusu- ja isegi lumenõlval üha kõrgemale. Lõpuks on meil vastas kosk, kust otse üles ei saa. Kosest kõrgemal paistab org jälle hästi läbitav ... Kuidas aga kosest üles saada?
Teeme lühida luure ja grupijuht otsustab: tuleb teed otsida ja edasi ronida vasakult poolt. Liigume vaevaliselt peenel moreenil ja kohati pudedatel kaljudel kõrgemale. Lõpuks jõuame põõsaste vahele väiksema kaldega rohunõlvale. Pärast kahetunnist liikumist jõuame lagedamale-siledamale mägiaasale.
Lühikese puhkepausi järel liigume mööda rohunõlvu serpentiinides. Vasakul ilmub nähtavale metallist märklattide rida. Grupijuht selgitab, et oleme õigel teel. See rivi tähistab liikumisteed Tolstõi Mõsi suunas. Sellenimeline tipp ilmubki peagi nähtavale. Ja kaugemal veel Viljutši vulkaan. Lattide rivi suundub mingi (arvatavasti geoloogide) ehitiseni.
Meie grupp pöördub vasakule, et jätkata tõusu tipu suunas. Esimesele tipule järgneb teine, veel kõrgem. Õnneks pole avatud maastikul võsa ega kõrget rohtu, mis liikumist segaks.
Viimaks, kell 15 oleme Tolstõi Mõsi nimelisel tipul 1343 meetri kõrgusel merepinnast. All paistab suur Natšiki järv. Sinna me tugeva tuule eest varju kiirustamegi. Laskume piki rusust harja, mis pakub vahelduseks lumelai- kegi. Varjulises kohas teeme oma hilise lõunasöögi.
Pärast lõunat on meie teel kivi- ja rohunõlvad Bannaja vasakpoolse lisajõeni. Orus liikumine on raskem. Siin on kohati võsa, mis sunnib korduvalt jõge läbima. Siis läheb jõgi hoopiski kanjonisse. Õnneks on see aga läbitav vähese vee tõttu. Lõpuks jõuame jõe vasakul kaldal rajani, mis viib läbi kõrge rohu ja võsa traktoriteel Bannõje kuumaveeallikateni.
Allikatel tuleb mitmelt poolt auru. Kahjuks pole see enam päris looduslik. Aur pressib torude kehvadest ühendustest välja. Kehvalt ehitatud torustikke ja loodusvarade raiskamist nägime siin sageli. Inimesi on vähe ja reeglina on nad seal lepinguga tööl paar aastat.
Oma soojaveebasseini temperatuuri reguleerime 35 kraadile, tõstes kuumas (99 kraadi) ja külmas ojas kive ringi! Teame, et Bannõje allikad on raviva toimega. Kokku loendatakse siin 550 looduslikku allikat. Leidub ka ravimuda ja mineraalvett. Allikate kõrge temperatuur ja võimsus meelitasid neid tööstuslikult kasutama. Kuid seda segas torude siseseintele ladestuv kaltsiit. Seetõttu jäidki siinsed allikad vaid turismiobjektiks.
Meie supluskoha lähedal „töötab“ 10-minutilise tsükliga kuumaveegeiser. Milline mõnu ja millised vaated! Matkapäeva raskus kaob siin peagi nagu käega pühitud.
9. MATKAPÄEV. VUlKAANIUURIJATE JUURES.
Lumelaigud ja kivised seljandikud vahelduvad rohuste nõlvadega. Oleme Mutnovski geotermaalalal 70 km Petropavlovskist lõunas, vulkaanilisel mägismaal 600–900 m kõrgusel. Mägismaa vabaneb lumest vaid kolmeks kuuks aastas. See on kaetud kiviplatoode ja mäestikutundraga. Orud on kanjonikujulised, sageli esineb koski.
Teel näeme arvukalt koopaoravaid ( jevraška), kes meid eriti ei karda, vaid imetlevad aupaklikult kauguselt. Jõuame laavavoolu serva, jätkame liikumist piki tardunud laavavälja ja siseneme kaldeerasse. Nii nimetatakse kunagise vulkaani sissekukkunud kraatrit, milles on omakorda väiksemate vulkaanide kraatrid. Kaldeera mõõtmed on 13,5 x 9 km. Siin asuvad suhteliselt noored vulkaanid Gorelõi ja Mutnovski, mille areng jätkub tänapäevalgi.
Gorelõi vulkaani/sopka jalamil näeme telke. Peagi jõuame vulkanoloogide laagri statsionaarsete telkideni. Nendelt saame värsket infot ja soovituse jääda nende juurde ööbima. Nii teemegi. Ka toiduvee saame nendelt, sest siinne lumi on tuha ja tolmuga määrdunud.
Pärast lõunat tõuseme mööda tardunud laavat, šlakki ja tuhka Gorelõi vulkaani ühele kraatrile. Enne kraatrisse sisenemist tuleb meil mööduda lumekeelest, mille juures on järsk pudenev nõlv. Liigume suure ettevaatlikkusega aina kõrgemale. Ja poolteist tundi pärast geoloogide laagrist väljumist sisenemegi kraatrisse lõhest, kust voolab välja ojake.
See on üks üheteistkümnest Gorelõi vulkaani kraatrist. Viit nendest loetakse tegutsevaks vulkaaniks. Ajalooliselt on teada kaheksa purset. 1985. aasta purskega kaasnes vulkaanilise tuha tõus 1 kilomeetri kõrgusele.
11. MATKAPÄEV. MUTNOVSKI VUlKAANI KRAATRISSE.
Ilm on tuuline, vihmane ja udune. Roomikautotee Mutnovski suunas on muutunud põhjatult poriseks. Kohati annab otsida kohta, kus pori üle saapa ääre ei tuleks. Jõuame täiesti risustatud kuumadele väävliallikatele. Väävelvesiniku hais on hingemattev. Siin toimuvad puurimistööd. Edasi teed ei ole.
Edasi liigume kompassi järgi edelasse. Nii peaksime liikuma piki vulkaani koonust Vulkannaja jõeni, mille kaudu pääseb kraatrisse. Ajuti nähtavus paraneb ja näeme Majaki kaljut, meile vajalikku orientiiri. Oleme õigel teel ja ületame mõned seljandikud. Vulkannaja jõe kaldal tõuseme kivisel ribil kõrgemale. Siin on selgelt märgatav rada.
Vulkannaja jõgi on sügaval lumesilla all. Tuul keerutab pilvi kaljude ümber, meie ette langeb kivivaring. Siin põrgu eeskojas tuleb väga ettevaatlikult liikuda! Pärast järsemat tõusu jõuame põhjapoolsesse kraatrisse. Uudistame kuni pooleteise meetri kõrguseid väävlimoodustisi. Need pahvivad auruveduri kombel välja väävelvesiniku lõhnaga mürgiseid gaasisegusid – fumaroole – temperatuuriga 500–700 kraadi. Kohe kõrval podiseb mudakatel.
Edasi tõuseme teise kraatrisse. Tagasivaates saame lumenõlvalt hea ülevaate põhjakraatri fumarooliväljast. Edasi saab veel tõusta aktiivse lehtri servale. See on aga nii kitsas, et kogu grupp korraga sinna ei mahu. Tõusu viimaste meetrite julgestuseks on siia kinnitatud köis. Umbes 200 meetri sügavusel asuv lehtri põhi on läbi aurupilvede vaid aimatav ...
Fumaroolide tegevuse poolest on Mutnovski Kamtšatkal esikohal. Aktiivse lehtri põhja mõõtmed on 150 x 170 m. Lehtrit ümbritsevad 200–300 m kõrgused seinad on peaaegu vertikaalsed. Kraatri serva suurimaks kõrguseks on 1761 m. Ajalooliselt on teada 15 Mutnovski vulkaani purset, neist viimane 1964. aastal.
Kiirustame tagasi oma laagri suunas, sest ilm muutub veel halvemaks. Öösel saame oma telkideski veel tõsist vihma ja tuult. Telginöörid hõõrduvad vastu kive katki. Selles marus telgi püstihoidmine nõuab suurt jõupingutust. Telgi kattekiled lendavad pimedusse.
15. MATKAPÄEV. AVATŠA VUlKAANI TIPPU
Tänaseks eesmärgiks on Petropavlovski linna kohal kõrguva Avatša vulkaani tipp. Lihtsaim tee sinna on Jelizovo ja Mutnaja asulate poolt kuiva jõesängi (Suhhaja retška) kaudu. Tee lookleb väikese kaldega ülespoole, Korjaki ja Avatša vulkaanide vahelise kuru (1256 m) suunas. Turismibaasist allpool telkimisplatsidel saab ööbida.
Rada Avatšale on märgistatud punase värviga lattidel ja kividel. Mõnes kohas on kirjas kõrgus merepinnast, näiteks 1900 m. Järsematel lõikudel rada siksakitab tugevalt. Tõusu suunas selja taha jääb Korjaki vulkaani lumine 3456 meetri kõrgune (merepinnast, suhteline kõrgus 2999 m) koonus.
Kui hommikul oli taevas selge, siis nüüd varjavad mõlema vulkaani tipud Vaikse ookeani poolt tõusvaid pilvi. Asi on selles, et nõlvad on soojad ja koguvad magneti kombel pilvi. Teel on paar lumelaiku.
Pärast puhkekoha silti algab 35-kraadine tõus Avatša korrapärasel koonusel. Alumises osas on tuhk ja šlakk musta värvi, viimasel 1200 meetril aga punane. Siit algab ka statsionaarne tugiköis, sest pehmes tuhas vajuvad jalad vägisi tagasi alla. Ja olemegi Avatša tipus 2741 m kõrgusel. Avatša koonuse suhteline kõrgus on 700 m, kraatri sügavus 260 m ja läbimõõt 400 m.
1800-meetriseks tõusuks Avatša vulkaani kraatri servale kulub meil 5 tundi.
Kraatrisse laskumine on keelatud. Sealt tõusevad tihedad aurupilved, 150-kraadised fumaroolid. Mõned kohad kraatri põhjas on nii kuumad, et pidavat öösel helendama.
Avatša võimas purse toimus 65 aastat tagasi. Mõne hetkega sulasid vulkaani nõlvade liustikud ja lumi, moodustades tormised mudavoolud, mis hirmsa jõuga alla tormasid. (Üldse on Avatša pursanud 1737. aastast 17 korral. Viimane purse oli 2001. aastal.)
Naudime veel läbi pilvede avanevaid ilusaid Petropavlovski linna vaateid.
KAMTŠATKA
Kamtšatka poolsaar on metsiku loodusega aktiivse vulkanismi piirkond. Poolsaarel on üle 1000 vulkaani, 29 neist loetakse tegutsevateks. Kamtšatka krai turismifirmad pakuvad veebi kamchatka.gov.ru andmetel 3–5 päeva kuni ja 1–3 nädala pikkuseid jalgsimatku põhiliselt poolsaare lõuna- ja keskosas, eriti administratiivkeskuse Petropavlovski (-Kamtšatski) ümbruses. Sobivaim aeg selle hõredalt asustatud piirkonnaga tutvumiseks on juulis-augustis.
Nõukogude ajal oli Kamtšatkal reisilaevaühendus Vladivostokiga. Sai teha 4-ööpäevase laevasõidu Petropavlovskist Vladivostokki. See oli NSVLi pikim reisilaevaliin. Kokkuleppel kohaliku merelaevandusega www.fesco.ru on selline reis ilmselt võimalik praegugi.
Raudteid Kamtšatkal pole ja autoteed lõpevad mõnekümne kilomeetri kaugusel Petropavlovskist. Seetõttu toimub peamine ühendus välismaailmaga Petropavlovski Jelizovo lennujaama kaudu. Sealt toimuvad regulaarsed reisid paljudesse Venemaa linnadesse, näiteks Moskvasse, Peterburi ja Vladivostokki.
Petropavlovski elanike populaarseim puhkekoht on Paratunka asula. Siin on palju puhkekodusid, sanatooriume ja kuumaveeallikatest toidetavad basseinid. Maaliline on ka Paratunkat ümbritsev künklik maastik.