Euroopa-siseselt saab vaid ühe käe näppudel üles lugeda kohad, kus matkaja saab tõesti päevade viisi üksiolekut nautida ning vaid iseenda oskustest ja varustusest sõltuda. Kuna hoiame just selliste, jätkuvalt metsikute paikade suhtes alati silmad lahti, sattus kahe ja poole aasta eest meie huviorbiiti Tšiili ning selle idakülge mööda kulgev Andide mäeahelik.
Tekst ja foto: Stiina Kristal
Võiks ju arvata, et kuna Tšiili on Lõuna-Ameerika enim arenenud riik, ei tasu sinna mingit metsikust otsima minna. Vale! Asustatud on vaid need piirkonnad, mis on kergesti ligipääsetavad: rannik, platood, jõekaldad, laiad orud. Kõrgmäed, fjordid, lõputu Atacama kõrb, vulkaanid ja tuhandeid hektareid katvad liustikud garanteerivad aga seiklushingelisele rändurile suures koguses inimtühjust ja hingematvaid vaateid. Just Tšiili metsik külg oli see, mille tõmmet tundsime, kui sealsete matka- ja mägironimisvõimaluste kohta süviti uurima hakkasime.
Nüüdseks oleme Tšiilit väisanud kahel korral ning juba küpseb ka plaan eesoleval talvel (ehk siis Tšiili suvel) sinna naasta. Mõlemal korral oleme jaganud oma ekspeditsiooni kaheks: matkamine ja mägironimine. Kuna riik asub meie jaoks äärmiselt kaugel, jätsime endale mõlemal korral piisavalt aega, et võimalikult palju näha ja teha – korraga kolm-neli kuud. Jagame järgnevalt noppeid oma seiklustest Tšiili eri piirkondade matkaradadelt ja kõrgmägedest.
Loodame, et leiad siit tükikese inspiratsiooni, et Tšiilit avastama minna!