Tõnises on midagi nii meeldivat ja inimlähedast, et tema püha kohus just nagu peakski olema rahvaga suhtlemine, õhtujuhiks-pulmavanemaks olemine ja sellega seoses Eesti inimeste heameeleks 24/7 töö rabamine. Ometi kipub mees kodumaalt aeg-ajalt ära ja maailmale tiiru peale tegema. Miks nii?
Tekst: Rene Satsi
Foto: Erlend Štaub
Minu ees on ajalehe väljalõige aastast 2000 ja sealne uudis algab lausega: „Eile hommikul kell 10 läks Tallinnast ümbermaailmareisile Tõnis Milling, ellujäämisõpik ja näts seljakotis.“
Jah, tõepoolest võtsin mainitud aasta aprillis seljakoti selga ning hakkasin jala ja hääletades ümber ilma rändama. Eks see oli rändamiseks keeruline aeg, kuna ida-eurooplast väga veel ei usaldatud. Rändasin ringi poolteist aastat. Maakerale tiiru peale ei saanud teha, kuna USA, Kanada ja Austraalia ei andnud viisasid. Põhjus oli lihtne: arvati, et kindlasti soovid sinna tööle ja elama minna. Moosisin neid, mis ma moosisin, aga ei õnnestunud.
Kuigi meelelahutus- ja kultuurimaastik vajab sind Maarjamaal, üritasid sa hiljuti jälle Eestist jalga lasta. Seekord rattaga. Millal sündis mõte jalgrattaga ümber maailma sõita?
Kunagi räägiti kalameeste anekdooti, milles mees läks kalastustarvete poodi lanti ostma ja väljus sealt mootorpaadiga. Minu lugu on sarnane. Aastal 2019 läksin rattapoodi ostma tagatuld. Kui poest poolteist tundi hiljem väljusin, astusin uksest välja juba kindla plaaniga rattal ümber maailma sõita. Nimelt oli seal poes parasjagu tutvustamisel Raimo Laosma Ameerika-tuur ja mehe jalgratas oli vaatamiseks välja pandud. Raimo on sõitnud ümber maakera, vändanud läbi Aafrika ja nii edasi – vägevad saavutused! Mõtlesin siis, et kui üks mees suudab, miks mina ei suuda?!
Aga miks peaks? Mõned näiteks ujuvad valgehaidega. Miks sa hoopis seda ei tee? Milleks just ümber maailma sõtkuda?
No mul on see seiklusjanu olnud kogu aeg sees ja just seoses maailmas ringi käimisega. Ning rattasõit on mulle alati olnud südamelähedane. Juba sellest ajast peale, kui lapsena endale Školniku sain ja sellega Õismäel ringi kütsin. Muuseas, ma käisin sõitmas alati üksinda, ma ei sõitnud kunagi kellegagi koos! (Intervjueerija tõdeb siinkohal, et intervjueeritav on temaga ühevanune, mõlemal olid lapsepõlves samad rattad ja üksteisest elati kahe tänavavahe kaugusel. Võib-olla vändati mõnikord ka üksteisest juhuslikult mööda? – R.S.)
Rattaga ümber maailma sõitmise plaan oli ilmselt jätk kunagisele seljakotimatkale. See tundus nii ahvatlev ja ka tohutu mugavustsoonist välja tulemine, et sa ei lähegi Kanaari saartele puhkama. Mul oli kindel soov, et ma ei tee seda matka jupihaaval, aga pandeemia pani sellele plaanile piirid ette.
Kuidas rattapoeidee reaalsuse poole sammuma hakkas?
Juba samal päeval, kui poest koju tulin, alustasin planeerimist. Otsisin silmapilk välja maakaardi ja sellest alates tuli edasi umbes aasta jagu eeltööd. Lugesin palju blogisid. Uurisin hoolikalt marsruute. Korraldasin asjad Eestis nii, et minna saaks. Viimane ei olnud ausalt öeldes eriti raske, kuna elan koos koeraga ja sõber oli kohe nõus looma enda juurde võtma. Leidsin ühe päevaga isegi oma majale üürilise. Kõik pulmad ja tööd lükkasin hilisemasse aega. Kuna mul pole kohustusi ehk laene ja liisinguid, siis oli kõik kerge. 3. mai 2021 oli stardihetk.
Sõbrad ja omaksed ei püüdnud ära rääkida, et ära „hullu pane“?
Kõik teadsid sellest kaua ja keegi ei hakanud mind ümber rääkima, aga vanemad said retkest teada alles kümme päeva enne selle algust, kuna emade ülesanne on ju üle muretseda. Kui emale lõpuks plaani ära rääkisin, ütles ta, et mis tal ikka öelda on. „Sa lähed ju nagunii,“ teadis ta.
Nii. Tahe oli olemas. Aga varustus ja ratas…?
Fenix Casino (peasponsor) ja Matkasport tulid mulle toetajateks. Nende käest sain nii mõnegi vajaliku asja. Lisaks õmbles kodumaine rattariiete tootja Moomoo selga sobivad riided. Põhiline oli siiski hankida hea ratas. Esimese rattaga tegin Eestis kontrolltiiruks 600 kilomeetrit ja tundsin, et see jalgratas on minu jaoks kuidagi „liiga pehme“. Liikusin Hollandi tootja Koga juurde ja mudel World Traveller sai selleks õigeks. Minu soovide järgi tehti see ratas valmis. Sellel on terasest raam, mis on oluline, sest alumiiniumit ju ei keevitata igas külas, kui midagi juhtub. Mis mulle väga imponeeris, oli see, et rattal ei olnud mitte kett, vaid rihm, millele anti 25 000 – 35 000-kilomeetrise sõidu peale garantii. Seda rihma ei pidanud ei õlitama, ei puhastama. Pidas ilusasti kogu tee vastu ja peab siiani.
Kui palju kilomeetreid rihm siis sinuga kaasas käis?
Ligi 16 000. Üleüldse pidas ratas kenasti vastu. Isegi kodarad! Lappisin ainult kuus korda rehve. Viis korda USA-s, kus suurte veokate purunenud rehvid jätavad teele palju peenikesi traate ja need traadid on väga osavad jalgrattarehvide sisse rändajad.
Tohib küsida, kui palju ratas maksis?
Sellistel ratastel on muidugi erinevad hinnad, minu ratas maksis 8000 eurot.
Ja varustus…?
Kui oleksin kõik asjad pidanud ostma, siis pakun, et kokku oleks läinud 15 000 eurot. Ma muidugi tahan häid asju, ei taha minna keskpärase varustusega nii pikka maad sõitma.
Läksid teele. Kuidas tunne oli?
Nagu öeldud, 3. mail startisin ja kui Eestist väntama hakkasin, siis esimene ots oli Paikusele ja järgmine sealt Riiga. Aga kohutavalt külm ilm oli kogu aeg ja tuul oli vastu ning mu keha küsis aju käest korduvalt: mida paganat sa teed?! Ehk siis sõidu alguse esimene nädal ei olnud just väga roosiline. Lisaks viletsapoolsemale ilmale ei olnud keha harjunud kogu aeg sõitma, kuigi eelnevalt tegin treeneri kava järgi aasta aega trenni. Via Baltica oli ka halb. Seal pole eriti ruumi, kus rattaga sõita, ja pead rekadega võitlema kogu aeg. Kui minu käest enne küsiti, mida ma tulevase retke jooksul kardan, siis ma ei kartnud ei loomi ega inimesi, küll aga liiklust.
Via Baltica oli ohtlik ja teine ohtlik moment oli Türgi tunnelid – need on pikad, tihti valgustamata ja kitsad. Kuskilt kõrvalt ei andnud mööda minna, pidin neid kasutama. Muidu on Komooti äpp see, mis näitab sulle jalgrattasõbralikke teid.
Kus sellisel retkel ööbisid?
Euroopas ööbisin 90% telgis. Kui kell seitse õhtul sõitsin, siis hakkasin vaikselt ringi vaatama, milline võiks olla see sobiv koht, kuhu telk panna. Koht, kus ei oleks inimese ohtu või muud ohtu. Tahtsin, et seljatagune oleks kaitstud.
Kuidas võõras kohas tead, milline koht ei tähenda ohtu?
Ööbisin metsatukkades, kus arvasin, et tohin olla. Vaid paar korda aeti ära, kust hommikul pidin siis lahkuma, aga mis seal enam vahet oli.
Mõnikord veetsin öö muidugi ikka ka korralikus ööbimiskohas, sest isegi kui oled kõva mees ja taod endale rusikaga vastu rindu, siis põhjalikult pesta tahaks ikka vahepeal ka. Natukene kasisin ennast veekogudes, aga seebiga ei taha ju eriti loodust reostada.
Väga hästi hakkas tööle USA-s ja Euroopas selline äpp nagu Warmshowers. See on jalgratturitele omavaheliseks suhtlemiseks mõeldud lahendus. Kirjutan näiteks sinna, et saabun linna see ja see päev – kas saate mind palun vastu võtta? Ja siis keegi vastab. Et saab küll. Mida sa süüa tahad? Pastat! Ja siis saangi pastat! Ja siis mina võtan omakorda Eestis vastu, kui keegi tahab tulla. USA-s oli nii palju sõbralikke inimesi, kes mind võõrustasid, ja mõnega oleme jäänud semudeks siiani.
Kusjuures just USA-s maksin kogu retke vältel öömaja eest kõige suurema summa – maksin klassikalises „mõrvamotellis“ 42 dollarit ühe öö eest. Sellises, kus neoonsilt öösel vilgub ja on natuke katki. Klassika!
Ameerikas ööbisin väga palju veel spordiväljakute kõrval olevates katusealustes. Kindlasti oled filmides näinud? Selliseid staadione, mille kõrval pingid ja katus, on seal igal pool. Kord tuli mind sellises kohas õhtul kontrollima kohalik šerif. Uuris dokumente ja päris, mis ma siin teen. Sellisel juhul torkan jutu sisse alati selle, et olen abipolitseinik, ja konstaabel lubas lahkelt järgmisele vahetusele edasi öelda, et ma siin ööbin ja et nad käiksid aeg-ajalt vaatamas, kas minuga on kõik korras. Ühesõnaga: abipolitseiniku staatuse mainimine aitab.
Kas muid sekeldusi tuli tihti ette?
Inimestega mul probleeme ei olnud. Välja arvatud üks natuke kahtlane juhtum. Plaanisin jääda jälle staadionile ööbima, kui lähenes üks mees. Sellise õõtsuva „ameerika kõnnakuga“. Tüüp oli tätoveeritud ja nägin, et paremal puusal oli tal vöö peal pussnuga. Ratas oli mul eemal, ma poleks sinna jõudnud – sain sellest aru. Tegelane jõudiski kohe minuni, ütles ausalt ära, et ta on kümme aastat vangis istunud, politsei on teda kaks korda tulistanud ja üleüldse – mida minusugune siin teeb? Valisin sellise taktika, et hakkasin temaga väga sõbralikult rääkima. Küsisin, mis ta nimi on, ja ütlesin siis, et oodaku ta siin – ma lähen toon meile Walmartist mingid joogid! Tüübile sobis see hästi ja ta palus endale viskit osta. Sõitsin poe poole minema ja loomulikult tagasi ei läinud.
Rumeenias oli üks põnev hetk, kui hundikari ulgus öösel telgile väga lähedal. Ega ma seda ei kartnud – Eestiski hunte kuuldud –, pigem oli põnev. Hundid ju inimest ründama ei tule. Ilmselt.
Üks olukord, mis oleks võinud halvasti lõppeda, leidis aset enne Chicagot. Olin selle linna poole teel ja sain aru, et kohale jõuan alles pimedas. Järsku hakkas minuga ühel kiirusel sõitma auto ja inimesed seal sees palusid mul peatuda. Tegin nii. Autos olijad palusid mul mitte edasi minna, sest jõuaksin välja otse getosse, kus mind võidakse reaalselt maha lüüa. Nad soovitasid selle asemel rongi – rongijaam oli kohe kõrval. Kuulasin neid ja sõitsin rongiga läbi selle geto. Issand: inimesed istusid põlevate tünnide ümber, osa maju oli üldse maha põlenud – ei olnud lõbus sõit sealt läbi isegi rongiga mitte! Ilmselt oli see koht, kus mind säästeti paljustki.
Omamoodi ärev hetk minu jaoks oli ka Gruusias: pidin jõudma Thbilisisse, kuna sain suursaadiku juures ööbida – ta ootas mind. Päev aga kujunes mulle üsna pikaks, kuna oli 42 kraadi palavust ja tee oli raske. Mul ei olnud ka vett kaasas ja ühel hetkel tundsin, nagu mu süda oleks kehast väljunud. Mõtlesin, et kas see ongi infarktieelne seisund? Läksin kiiresti ühe puu alla varju ja magasin kaks tundi. Kuulasin oma keha enne, kui midagi halba oleks juhtunud. Tervis on minu jaoks prioriteet!
Ka Hispaanias olid kuumusega karmid lood, seal oli temperatuuri 46 kraadi! Sõidad rattaga ja tuul, mis vastu tuleb, ei ole enam mitte soe, vaid lausa tuline. Ei olnud selle vastu mõtet võidelda. Seal riigis sõitsin ainult hommikul vara ja hilja õhtul. Keskpäeval ostsin kaks kilo apelsine, istusin varjus ja vaatasin ringi.
Nii et sa hoolitsed sõidu ajal oma tervise eest, mõtled kõik läbi. Olen Kagu-Aasias kohanud rattureid, kes läbi maailma sõidavad ja palju riskivad, ning olen neid natukene hulludeks pidanud. Sind vist ei saa sõnaga „hull“ iseloomustada?
No sellega on see teema, et siit sõitsin Thbilisisse ja pärast seda olid kõik riigid alates Aserbaidžaanist koroona tõttu kinni ja minu marsruut, mida nüüd jätkan millalgi, on selline, et Thbilisist edasi on tulemas sellised huvitavad riigid nagu Iraan, Tadžikistan, Kõrgõzstan, Pakistan, India. Vaatan, kas mul on võimalik sõita ka läbi Bangladeshi ja Myanmari ehk siis kõik need „hullemad“ ja huvitavamad maad on alles ees. Praegu on läbi sõidetud Euroopa ja USA.
Ka USA-s on veel tegelikult sutike sõitmata. Montana ja see ilus mägine osa. Sest sel ajal, kui mina seal olin, seal põles. Kanadast hakkab see põlemise vöönd pihta ja läheb kuni Nevadani välja. Ise tundsin samuti seda vingu ja tuletõrjujad ühes kohas ütlesid, et ma ei läheks edasi, kuna võin saada vingumürgituse ja veel on võimalus jääda kahe tulekolde vahele. Aga muidu sõitsin USA-s maha 3800 kilomeetrit.
Ja kui hullusest veel rääkida, siis enne reisi olin veendunud, et sõidan ka Afganistanis. Sõidan Herātisse ja sealt keeran Türkmenistani poole. Hannes Hanso ütles, et see piirkond on turvalisem ja soovitas habeme kasvatada, mida ma ka spetsiaalselt selle jaoks tegin. Kohalikud riided oleksin ka ostnud.
Nii et varsti jälle teele?
Praegu tohutult kipitab. Tahaks juba uuesti minna! Ees seisab ju veel 20 000 kilomeetrit. Aga hetkel on mul elus paar asja, mis ei laseks mind terveks aastaks või rohkemaks ära minna. Aga kunagi lähen kindlasti! Ja kui miskipärast ei saa jalgrattaga, siis – ma tegin endale just tsikliload! Siis lähen motikaga! Igal juhul tuleb ümber maailma ära käia.