Aastaid planespotting’uga tegelenud Tõnis Aal, kes töötab igapäevaselt IT-valdkonnas, räägib, mis teda lennukeid kaadrisse püüdma innustab.
Tekst: Stina Eilsen
Foto: Otto Küng
Tõnise elu keerleb lennukite ümber. Aastaid on ta puhanud Korfu saarel, kus olevat üks erilisemaid maandumisradu, ning tema Tallinna kodu on otse lennujaama kõrval. Kas niimoodi kõrvulukustav elada ei ole? „Sugugi mitte. Kõige kõvemat häält teevad hävitajad, aga see on vabaduse hääl ja see mind sugugi ei häiri,“ räägib Tallinna lennujaamale kõige lähemal olevas elumajas elav mees rahulolevalt. Ja missugune luksus on spottinguga tegeleval mehel otse rõdult võimsaid kaadreid püüda! Aga ka nendele spotteritele, kel sellist võimalust ei ole, on lennujaam mõelnud – lennukeid saab kaadrisse otse maandumisraja kõrval asuvalt künkalt, mida kutsutakse hellitavalt Spotter Hill, või siis ainult valitud spotteritele mõeldud kinnisel platvormil. Siin ajame ka meie juttu, lennukid pea kohal vihisemas.
Kui ajakirja peatoimetajale Tiit Pruulile välja pakkusin, et teeme intervjuu spotteritega, siis ta ei teadnudki, kellega tegu. Tutvustage siis ennast, kes te õigupoolest olete?
Tihtipeale seostatakse planespotter’eid sellega, et need on inimesed, kes teevad lennukitest pilti. Mingil määral see nii ka on, kuid mitte ainult. On spottereid, kes käivad raja ääres ja teevad vihikusse märkmeid, et on näinud näiteks mingit kindla sabanumbriga lennukit, see on analoog näiteks postmarkide kogumisele. On spottereid, kes käivad fotokatega raja ääres, et saada just see parim võimalik kaader igast lennukist. On spottereid, kes kõrgel peakohal mühinat kuuldes võtavad korra telefonis Flightradar24 rakenduse lahti, et teada saada, kes see seal mühiseb – ka see on planespotting. (Saan teada, et kuulun ka ise spotterite hulka. – S. E.) Meid kõiki liidab huvi lennunduse ja lennukite vastu, aga igaüks saab seda teha omal kombel.