Häbi tunnistada, aga mul on Roald Johannsoni intervjueerima minnes tunne, et olen tema peale justkui pisut kade. Tahan juttu teha reisisaatest „Roaldi retked“, milles minnakse külla väliseestlastele. Milline töö – käia aastaid maailmas ringi ja selle eest palka saada! Pihin oma kadedustundest Tiit Pruulile, kes tunnistab, et ka tema soovis väljaspool Eestit elavaid eestlasi jäädvustama hakata, ent elu tõi muud tuuled. Niisiis oleme kahekesi Roaldi peale kadedad. Kas selleks on aga põhjust?
Tekst: Rene Satsi
Foto: erakogu
Tellime Shnelli restoranis boršisuppi. (Kas oleme mõttes Ukrainaga?) „Mul on hea borši söömise särk seljas – lumivalge!“ kiidab Roald ja räägib, et see kadeduse jutt ei ole talle võõras – paljud arvavad nii, et sellise saate tegemine on unistuste töö. „Kui ma 2019. aasta alguses kanalile idee välja käisin, siis mulle endale tundus, et see võiks olla midagi ägedat. Ja eks ma seal kuulsuseharjal parasjagu purjetasin – olin kolm aastat teinud saatesarja „Roaldi nädal“, mis keskendus väga karmidele sotsiaalsetele teemadele. See kurnas päris palju. Nüüd tahtsin teha midagi helgemat. Reisimine ning teiste rahvaste kultuuride nägemine on mulle alati meeldinud. Mu saateidee läks viljakale pinnale ja võeti vastu,“ hakkab Roald rääkima.
Kuidas sellise reisisaate tegemine siis täpselt käib? Anti sulle meeskond?
See käib nii, et ise olen tootja ja Kanal 2 on koostööpartner – me lepime eelarves kokku ja selle eelarve raames ma siis ise majandan. Oma meeskond, oma tiim: kõik jutud, eks ole! Ühtemoodi on need viis aastat olnud suur silmaringi laiendamine, aga samas ka majandusliku eelarvestamise kool. Et kogu töö pankrotti ei läheks.