Paksu Margareeta muuseum-külastuskeskuses on avatud Andres Söödi Antarktika-teemaline näitus. Kuraator prof Riho Västrik tutvustab GO Reisiajakirjale lähemalt näituse saamislugu.
Tekst: Riho Västrik, TLÜ Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi dokumentaalfilmi professor
Foto: Andres Sööt
4. veebruaril tähistas 90 aasta juubelit Eesti dokumentalistika grand old man Andres Sööt. Sööt on tuntud tugeva autoripositsiooniga loojana, kelle filmograafias on üle 100 teose, üle 70 neist režissöörina. Tarvitseb vaid nimetada selliseid filme nagu „511 paremat fotot Marsist“ (Tallinnfilm (TLF) 1968), „Dirigendid“ (Eesti Telefilm 1975), „Jaanipäev“ (TLF 1978), „Reporter“ (TLF 1981), kui keskealiste ja vanemate põlvkonnale kangastub terava närviga jälgija, kes märkas ühiskonna ebakõlasid ja edastas neid endale omase huumoriga. Vähem teada on fakt, et dokumentalisti elukutse viis Söödi ka maailma eri paikadesse Kaug-Põhjast Antarktikani, Kaug-Idast Lääne-Aafrikani. Ta filmis palju merel, aga ronis kaameraga ka Pamiiri mäestikus asuva Lenini tippu (7134 meetrit). Sitke mees, keda kutsusid kauged maad.
Olen Andresega tihedamalt läbi käinud eelmise kümnendi algusest, kui asusin uurima Eesti dokumentaalfilmi ajalugu ENSV perioodil. Uurisin esimesest allikast, missugustes tingimustes pidid filmiinimesed nõukogude ajal töötama, aga eelkõige seda, miks autorid lõid just sellist loomingut, nagu nad lõid. Milliste järeldusteni need jutud viisid, võis näha kuueosalises telesaates „Elu nagu filmis. Subjektiivne objektiiv“ (https://www.efis.ee/et/filmisaated/elu-nagu-filmis-subjektiivne-objektiiv).
Mingil hetkel mainis Andres, et need kinofilmide karbid, mis tal kirjutuslaua all n-ö sambas seisavad, on täis fotonegatiive ja et tal on ühe sõbraga olnud mõttes need ära digiteerida. Aastad möödusid, aga karbid seisid ikka laua all virnas nagu vankumatud tinasõdurid. Panime sõpradega Filmiarhiivist pead kokku ning otsustasime ühiste jõududega aidata selle töö ära teha ja talletada Andrese fotopärandi Rahvusarhiivis. Mõeldud, tehtud. Skaneeritud sai tänapäevasel tasemel ca 3000 negatiivi. Nende kirjeldamisel tuli appi Eesti Filmi Andmebaas. Nii sai heade inimeste abiga talletatud tükike Tallinnfilmi ajalugu ja hulk Andrese loomingulise teekonna sihtmärkidest.
Idee Antarktika-teemaliseks fotonäituseks
Siit edasi hakkas idanema järgmine mõte – näidata ka rahvale seda kaunidust, mida Andres on jäädvustanud. Ligi 1000 skaneeritud kaadrit pärines Andrese 1968.–1969. aasta Antarktika ekspeditsioonilt. Nimelt õnnestus tal koos kolleeg Mati Kasega osaleda Nõukogude Liidu 14. Antarktika-ekspeditsioonil ja selle tulemusena sündisid dokumentaalfilmid „Enderby valge maa“ ja „Jääriik“ – tänaseks populaarteadusliku filmi klassika. Mõte oli meistri juubeliks korraldada Antarktika-teemaline fotonäitus.
Nüüd ulatas abikäe Meremuuseum, kelle katuse all tegutseb ka Polaarklubi, mille liikmed me mõlemad Andresega oleme. Näitus on kulukas ettevõtmine, aga kui sa oled Europa Nostra ja Euroopa Liidu kultuuripärandi grand prix’ laureaat, siis sa võid… Kuupäevad ja koht said paika, jäi vaid valida fotod, mida eksponeerida.
Paljukordsel vaatamisel hakkasid lummama sellised jäädvustused, kus üüratu maastikuga on võrdlusesse pandud pisike inimene või teised elukad. Ilmselgelt on see autorit inspireerinud. Seda mõtet on Andres väljendanud ka oma raamatus „Antarktis“ (Eesti Raamat 1972), kus ta võrdleb lennuki aknast paistvat Vostoki uurimisjaama mooniteradega hiiglaslikul valgel laudlinal. Kui meenutada Andrese esimest autorifilmi, 1965. aastal valminud „Ruhnut“, siis sealgi on inimest kadreeritud nii, et ta paistaks tühisena mere või taevaga võrreldes. Nimetan seda täpi metafooriks ja sellest sai üks impulss meie valikute tegemisel. A2 suuruses pääsevad need täpid vaataja jaoks piisavalt mõjule.
Filmilikud jäädvustused
Kuivõrd Andres on läbi ja läbi dokumentalist, filmioperaator ja režissöör, siis näeb ka paljudel fotojäädvustustel justkui stseene filmist. Vaatajal peaks üpris lihtne olema mõelda neile eel- ja järellugu. Üritasime ekspositsiooni vormistada filmilikult. Seda võib vaadelda kui piltstsenaariumit, ingliskeelse nimega storyboard’i. Pingviinipildid ongi monteeritud digiekraanile fotofilmiks. Lisaks näeb näitusel ikoonilist lühidokki „Jääriik“.
Andres Söödi seiklusjanu ja dokumentalisti kirg tõukas teda koos kolleeg Mati Kasega ette võtma 15 000-kilomeetrist laevareisi ja viibima kuid Lõunamandril, et teha film, „mis tooks au ja kuulsust Eesti kinematograafiale,“ nagu väljendus toonane Kinokomitee esimees Felix Liivik. Minu lapsepõlvemälestustesse on sügavalt jäädvustunud jäälahvandusest väljahüppavad pingviinid „Jääriigis“. Polaarklubil seisab ees uurimistöö, kui palju polaaruurijaid said esmase impulsi Andrese ja Mati Antarktika-filmidest. Minu parim lootus on, et mõni tulevane Andres Tarand, Enn Kreem, Enn Kaup või Priit Tisler saab sellise nakkuse Andrese näituselt.
Fotonäitus Paksu Margareeta muuseum-külastuskeskuses jääb avatuks 30. juunini 2024.