Näitlejanna Helena Lotmani rollide seas on ka koeratüdruk Lotte ETV lasteseriaalis „Lotte lood“. Nüüd käis Helena koos perega taas Lottemaal.
Tekst: Helena Lotman
Foto: ETV / ERR
Ei ole vist liialdus öelda, et pea igal eestlasel on Janno Põldma ja Heiki Ernitsa loodud koeratüdruku Lotte tegelaskujuga mingi seos või kokkupuude. Olgu selleks hommikuti mängivad Lotte multikad, autos kõlavad Priit Pajusaare viisistatud Lotte laulud, õhtuti mitte kuidagi lõppeda tahtvad Andrus Kivirähki ja Janno Põldma Lotte-raamatute lugemised. Poes – Lotte krõbinad, jäätis, kommid. Või kultuuriüritused – etendused, muusikalid, filmid, Lotte tegelane merepäevadel, laste sünnipäevadel. Ta on igal pool!
Ei ole kokku puutunud?
Võib-olla oled siis lugenud mõnd muud peaaegu sama humoorikat Kivirähki raamatut. Või näinud mõnda Janno Põldma südamlikku filmi? Või on hoopis südamesse pugenud Edgar Valteri sõbralik jahikoer Ramses, kellele Lotte loojad viitavad, kui meenutavad, kuidas Lotte sündis ja kujunes. Või oled lihtsalt olnud laps ja teinud samasuguseid koerusi nagu Lotte? Või osanud olla täiskasvanu, kelles põleb samasugune teadmistejanu, uudishimu ja armastus maailma vastu nagu Lottes? No peab ju ometi olema, sest hoiad käes ajakirja, mis võivad neile sümptomitele viidata.
Ei?
Oled siis ehk ise Lottet mänginud? Oma pulma-aastapäeva Lottemaal veetnud. Ei? Võib-olla see olen siis ainult mina… Aga neist seiklustest ma nüüd kirjutangi.
Aastal 2016 veetsime Lottemaal koos meie võttemeeskonnaga Leiutajateküla loomadena imeilusa filmimisperioodi. Sündisid „Lotte lood“, režissööriks Elo Selirand, lavastajaks Ain Mäeots.
Osa pikast võtteperioodist olin lapseootel. Mõtlesin siis, et teen seda rolli oma tulevastele lastele.
Aastad möödusid ja olgugi et nüüd mu lastele Lotte lood väga meeldivad, ei ole nad kaugeltki mitte kõige suuremad Lotte-fännid, keda tean. Raamatuid neelavad nad mõnuga, aga seriaali vaadates pärivad nad rohkem selle kohta, kuidas näitlejad üheks või teiseks loomaks saavad, nad huvituvad rekvisiitide ja grimmide tehnilisest poolest ja suurt kiindumust või emotsionaalset seost peategelasega pole tekkinud. Päevast Lottemaale kujunes siiski ootamatult tähendusrikas käik!
Heiki Ernits ja Janno Põldma olid Eesti Joonisfilmi stuudios juba vanad tegijad, kui neile tuli pähe mõte teha film vallatust koeratüdrukust Lottest. Autorite nägemuses on Leiutajateküla vahvate värviliste majadega mereäärne kogukond, kus elavad sooja südame ja naljaka käitumisega leiutajad: jänesed, koerad, kassid, suslikud ja paljud teised. Meie sõitsime Pärnumaale pühapäeval. Pelgasime natuke, et Lottemaa on nagu Eesti Veneetsia – vägev ja imeilus koht, aga kahjuks midagi näha ei ole, sest inimesi on alati murdu. Ilm oli tõesti oivaline ja inimesi olid maale meelitanud ka parajasti käivad avatud talude päevad. Meid ootas aga meeldiv üllatus – ikkagi maailmas harvaesinevalt hõreda asustusega Eesti! Rahvast oli just parajalt – ikka nägid, et keegi mändide vahel kosserdab, aga kohustust kellegagi lähikontakti astuda ei tekkinud, inimesed olid maastikul kenasti hajutatud.
Päev lendab lennutiivul
Tasub päris tõsiselt võtta soovitust Lottemaa kodulehel, et külastuseks võiks planeerida terve päeva, sest nii saate osa kogu külaelust, -melust, etendustest, kontserdist, töötubadest ja elamustest. Päev möödub kiiresti.
Eesti oma Bullerby, soe ja kutsuv, algas parklast. Minirongiga, mis väljub vabagraafikuga kuni 15-minutilise intervalliga, on võimalik sõita metsa salajasse kohta, mille lepatriinu Uku sinna asutas. Selleks tuleb osta pilet, ent tasu on väike, sõit meeleolukas ja säästab jalgu, mis terve päeva mõnuga koormust saavad.
Meie lapsed olid reisiks valmistudes läbi mõelnud ka küsimused, mida nad konkreetsetelt tegelastelt tahavad küsida ja mis teemadel võimaluse korral vestelda sooviksid. Ebaõnnestus küll katse ise äratada kärbes Jaaku, kes tavaliselt ise terve küla üles ajab, sest Jaak oli kogu aeg ärkvel. Muidu leidus aga hetki tegelaste kõnetamiseks küll. Kõik tegutsesid ja nokitsesid millegi kallal, nii et tekkiski tunne, nagu oleksime päriselt sattunud kellegi koju, kuhu oleme väga oodatud, aga kus vaatamata külalistele käib normaalne elu edasi.
Imeline unenäomaailm
Lottemaa kodulehel on kirjas: „Kuna Leiutajatekülas on igal elanikul oma maailmavaade, temperament ja roll, siis õpetavad tegelased lapsi keerukatest asjadest sotti saama läbi oma suu, silmade ja huumori.“
Meie laste lemmikuteks olid kahtlemata Anna pannkoogid (üks seitsmest kohast Lottemaa alal, kus on võimalik süüa-juua saada) ja Giovanni teatris etendunud „Lotte ja Albert unenäomaailmas“. Etenduse keskmeks on Adalberdi juubel. Adalbert aga kardab hirmsasti, et „tema vend on ikka veel solvunud ühe kauges lapsepõlves tekkinud vaidluse pärast ning pole ilmselt üldse juubelile tulemas. Ta on hoopis peitu läinud unenäomaailma ja ei kavatsegi üles ärgata. Lotte arvates on see probleem siiski lahendatav ning ta otsustab minna unenäoriiki, et Adalberdi vennaga rääkida. Ta kutsub kaasa ka Adalberdi poja, väikese Alberti lootes, et see Engelberdi südame sulatab ja ta andestab oma vennale vana lapsepõlvetüli.“
Imeline unenäomaailm on täis lapsepõlvehelgust. See on maailm, kus mured ja probleemid pole olemata, aga kus lahendused on võimalikud ja helged nagu kõik tegelased. Leiutajateküla seltskond tuletab meelde, et oma põhiolemuselt on kõik head, mõni on lihtsalt natuke rohkem hädas. Nii leiavad ka vennad Adalbert ja Engelbert lõpuks ühise keele. Selline lõpp-lahendus meeldis meie poegadele väga, etenduse lõpuks istusid nad vennalikult juba päris teineteise külje all.
Tegevusi igale maitsele
Mõnusalt vaba programm jätkus ka pärast etendust. Kõiki oodati soojalt suurele väljakule, kus sai tähtsamaid tegelasi jälle lähemalt näha ja nendega koos tantsida-laulda-mängida. Kes väsis, võttis lonksu vett, tõmbas korraks hinge ja pidutses edasi.
Päikese eest pugesime pakku Oskari kuuri, kus lapsed ja suuremadki said korraks ise leiutajad olla ja meisterdada puust ja paberist kõike, mis pähe tuli – piiriks vaid oma enda fantaasia.
Päeva lõpetas kell viis koomiline etendus „Juubelilaul“, kus Adalbert on oma suurest peost rampväsinud ja läheb dr Ave juurde väsimuse vastu rohtu saama. Energiast ja huumorist pakatavad noored turgutasid üles ka pisut väsima hakanud lapsevanemad.
Külastajate ja Leiutajateküla tegelaste ühine liikumine viimaselt etenduselt rongi peale (Lottemaa suletakse kell 18) mõjus nagu laulupeo rongkäik. Kõik olime kuidagi harukordselt ülevas meeleolus ja kippusime koos laulma. Ei tekkinud küsimust, miks. Lihtsalt hea oli olla, kui süda oli helgust ja rõõmu täis.
Kui minirong juba laulu saatel parkla poole startis, jooksid Leiutajateküla elanikud meile lehvitades veel pikalt järele. Need särasilmsed ja väsimatud tegelased olid sel päeval paljud lapsed tõeliselt õnnelikuks teinud. Meie väga rõõmsameelsetele lastele tuli liigutusest pisargi silma. Kes eelistab rongile imeilusal teerajal jalutamist, võib tagasiteel kuulata põõsaste, kivide ja kõikide teiste elusolendite keelt, nagu armastas seda teha professor Lembit.
Suvi saab küll varsti läbi, aga Lottemaa hooaeg kestab 30. augustini. Ja kes sel suvel ei jõudnud – uskuge või mitte, varsti on jälle suvi!
***
Leiutajateküla Leiutamispäev 18.augustil 2024
Sel aastal on eriti teretulnud leiutised, mis teevad Dr AVE elu lihtsamaks – põnevad meditsiiniseadmed, huvitavad ravimasinad ja tõhusad töövahendid Leiutajateküla rahva ja külastajate ravimiseks.
Parimatele leiutajatele auhinnad!
Kõik LAPSED, kes võtavad Leiutamispäevale KAASA OMA LEIUTISE, pääsevad Lottemaale TASUTA sisse!