Muusikainimesed – DJ ja muusika-manager Liisi Voolaid ning Elephants from Neptune’i trummar Jon Mikiver – sattusid viis aastat tagasi surfielustiili- kütkesse ning sestpeale viivad kõik reisid vaid sinna, kus saab iidsete Polüneesia rahvaste kombel pikal surfilaual mööda laineid liuelda. Tänavu kevadel viis nädalat Hawaiil O‘ahu saarel ja Mehhiko läänerannikul Guerrero osariigis surfates veetnud paar jagab muljeid iga lainehundi unistuste reisi kohta.
Tekst: Annelis Rum
Foto: erakogu
Lainesurf, eriti veel longboard’i ehk väga pika lauaga sõitmine on eestlaste seas pigem haruldane ala. Kuidas selle juurde sattusite?
Liisi: Ma võtsin Balil oma esimesed surfitunnid ja tekkis kohe suur eufooria, sain laual püsti! Samas võitlen siiamaani ka hirmuga, sest võid jääda laine sisse nagu pesumasinasse. Aga kui on hea päev, oled seal ookeanis ja püsti vee peal, sõidad nagu Poseidon – see on nii eriline, äge tunne. Paljud on seda kusagil korra proovinud, aga enamik inimesi ütleb, et surf on nii raske. Olen nõus, et see vajab stabiilset harjutamist.
Jon: Minul on rulataust ja ekstreemsport on alati meeldinud. Samal 2019. aastal, kui Liisi avastas surfi Balil, olin sõbraga Mehhiko läänerannikul ja sattusime proovima. Siis taipasin, et surfates ei pea ma muretsema asfaldile kukkumise või luumurdude pärast. Muidugi võib ka surfates ennast vigastada – big wave surf –, aga vesi mõjub alustades pehmemalt. Nii kui ma olin oma esimese laine sõitnud, olin müüdud. Selline revolutsiooniline tunne tuli peale.