Emily Penn on aastaid uurinud plasti poolt merele tekitatud kahju. Tema ja ta meeskond üritavad aru saada, millist mõju avaldab plast ookeanidele, keskkonnale ja meile endile. Maris ja Tiit Pruuli intervjueerisid video vahendusel ekspeditsiooni juhti Emily Penni.
Tekst: Tiit ja Maris Pruuli
Foto: Jane Barrie-Bramwell
Emily meeskonnas olid vaid naised – teadlased, kunstnikud, filmitegijad. Paar naiskonnaliiget olid ka kogenud meresõitjad. Sõideti uurima Vaikse ookeani suurt prügilat ehk Vaikse ookeani pöörist.
Plast koguneb sinna alates 1950. aastatest ja on saanud ökoloogiliseks lõksuks näiteks kilpkonnadele, keda hoovused koos plastiga samasse pöörisesse viivad. Ühel ruutkilomeetril hulbib seal üle poole miljoni plastitüki.
Emily, sa oled hariduselt arhitekt. Kuidas juhtus, et pühendusid ookeanide kaitsmisele?
Kõik algas siis, kui lõpetasin ülikooli arhitektina ja minu esimene töökoht pidi olema Austraalias. Pidin Inglismaalt sinna tööle sõitma, aga ma ei soovinud seda teha lennukiga. Hakkasin laevadele hääletama ja mul tekkis võimalus purjetada üle Atlandi ookeani, läbi Panama kanali ja ka üle Vaikse ookeani. Seal puutusin esimest korda kokku plastireostusega. Ühel hommikul hüppasin merre tavapärasele suplusele, et end pesta, sest mageveevarud laevas olid napid. Minust hulpisid mööda hambahari, sigaretisüütaja ja pudelikork. Me olime 800 miili kaugusel rannikust, meile lähimad inimesed olid kosmosejaamas me pea kohal. Leidsime inimtegevusest tekkinud prügi kõige kaugemas ja üksildasemas paigas meie planeedil. Seal otsustasin, et midagi peab ette võtma ja tuleb teha karjääris väike paus. See aga kujuneski minu uueks karjääriks. See reis avas mu silmad.