Tekst: Tõnn Sarv
Mõnikord ajab segadusse, et kuidas neid Buddhasid ikka nii palju saab olla. Pidi ju nagu olema see üks ja ainus ja õige Buddha, aga siis tuleb välja, et neid on ikka veel ja veel. Igas templis võib näha neid kümneid, kui mitte sadu.
Nagu see, „Õnnelik Buddha“. On ta siis päriselt Buddha või mis või kes? Tema nimi on Budai (Pu Tai), Õnnelik Buddha või Naerev Buddha − õnne, helduse, külluse ja rikkuse jumalus ning laste, vaeste ja nõrkade kaitsja. Jaapanis on ta ka veel restoranide ja baaride, samuti ennustajate ja poliitikute patroon.
Teda kujutatakse enamasti laialt naerva kõhuka kiilaspäise mungana koos riidekompsuga ning pärlikee, kullakangi, kuldmündi või veel millegi hinnalisega. Teda austatakse budistlikes, taoistlikes ja šintoistlikes kultuurides. Läänemaailma inimesed peavad teda tihtipeale Gautama Buddhaks.
Tai inimesed peavad teda sageli üheks teiseks pühameheks nimega Phra Sangkachai, kes elas Gautama Buddha ajal ning kellelt pärinevad mitmed suutrad ehk pühad õpetused. Ka toda kujutatakse rõõmsameelse kõhuka mungana. Ka too võib hoida kompsusid väärtasjadega ning neid mõlemaid võib leida nii Tai kui ka Hiina templites.
Kuid nad on siiski erinevad, kui hoolega tähele panna. Phra Sang-kachail on krussis juuksed. Budai on aga kiilaspäine. Phra Sang-kachai kannab Theravada koolkonna rüüd, mis jätab ühe õla paljaks. Budai seljas on aga Hiina Mahayana stiilis varrukatega mungarüü, mis jätab rinna ja kõhu paljaks. Hiinast ta pärinebki. Tema nimi on hiina keeles Budai või Pu-Tai, vietnami keeles Bố Đại. Jaapanis on ta Hotei.
Ta oli poollegendaarne veidrikust munk Fenghuast, praeguse Zhejiang (Chekiang) provintsi põhjaosast, 10. sajandil A.D. Ta ei kuulunud ühegi templi või kloostri juurde. Ta hulkus ringi, alati oli tal kaasas riidekott. Teda tuntigi nimega Budai (Pu Tai), „riidekott“. Ise nimetas ta ennast Qieci (Chi Tze, Ch'i-t'zu) ehk „luban seda“.
Oli alati rõõmsameelne ja abivalmis, naeris ja tegi nalja, valmistas üllatusi. Tema ümber olid tihtipeale lapsed. Ta armastas magusat süüa, lastega mängida, oma kotist kingitusi jagada. Ta lihtsalt tundis elust rõõmu. Ta võis tulevikku ennustada, nägi ette ilmamuutusi. Ta võis talvisel ajal magada lumehanges ja suvise palavusega loobuda kümblusest. Ta leiti siit ilmast lahkununa 917. aastal, istumas ühe templi vahekäigus. Temaga olid värsiread:
„Maitreya, tõeline Maitreya, kehastub loendamatuid kordi.
Sageli näitab ta ennast inimestele, teinekord ei tunta teda ära.“
Sellest saadik hakati teda üsna üldiselt pidama Maitreya kehastuseks. Maitreya (Hiinas Metteya, Miluo Fo või Mílè Púsà, Jaapanis Miroku Bosatsu, Koreas Mireuk Bosai, Tais Phra Sri Araya Metrai) on järgmine Buddha, kes pidavat saabuma siis, kui meie praeguses maailmas on senine õpetus unustatud. Aga ta kehastub bodhisattvana siin juba palju kordi varem. Käib vaatamas, kuidas meil läheb.
Võib öelda, et Budai on kõrgeima astme bodhisattva või arhat, pühak, aga siiski mitte veel Buddha, lõplikult virgunu. Aga küll ja küll on koolkondi, kus „budasust“ mõistetakse palju laiemalt. Nõnda et vabalt võib teda ka Buddhaks pidada. Kõigis olendeis on see „budasus“ − virgunumus, valgustumus − olemas. Me kõik olemegi juba virgunud, valgustunud. Mõned ei ole veel lihtsalt sellest aru saanud.
Aga võib. Heites kõrvale illusioonid, vabanedes valedest mõtetest. Selles mõttes on kõik palju lihtsam. Ei pea midagi tegema. Ei pea kuhugi püüdlema, midagi saavutama. Ei pea tahtma. Ei pea koguma, ei pea juurde panema. Ei pea muretsema. Kõik on juba olemas. Mida vähem meil on, mida rohkem me ära anname, mida enamast me loobume, seda lihtsamaks läheb.
Vajadused langevad ära. Neid polegi olnud. Me ise olime nad endale välja mõtelnud.
Jääb üle vaid rõõmustada, naerda ja elust rõõmu tunda.
Räägitakse, et rikkus ja õnn tuleb siis, kui silitada „Õnneliku Buddha“ paljast kõhtu...