Goslar, kunagise Saksa-Rooma keisririigi üks tähtsamaid linnu, Kaiserstadt. Siiani õhku ahmima paneva vahvärkarhitektuuriga paik, kus veel nüüdki võib autentselt kujutluspilti manada nii apteeker Melchiori kui ka Balthasar Russowi.
See oli üks kõle ja vihmane päev. Muidu kodus Alam-Saksimaa messi- ja tööstuslinnas Hannoveris, otsustas meie kolmeliikmeline reisiseltskond võtta ette päevase sõidu Goslarisse. Olime varem uurinud Alam-Saksi liidumaa linnakeste tausta ja enne Golsarit käinud Hildesheimis ja Bremenis.
Kuna kõikvõimalikud teatmikud ja tark internet andsid Goslari kohta aina ülivõrdelisi kiidusõnu, siis mõtlesime, et mis see vihm ja vingus taevas kolmele eestlasele ikka ära teeb. Käime ära! Pealegi, juttude järgi pidi ses linnakeses peale UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluva vanalinna olema ka UNESCO-le imponeerinud Rammelsbergide iidne hõbedamaagikaevandus.
Mõeldud-tehtud. Kõik, kes vähegi Saksamaal käinud, teavad, et riigi rongiühendus toimib ilmselt ka siis, kui silmapiiril tuumasõda. Deutsche Bahn ei lase end sedasorti pisiasjadest häirida. Pühapäevasest päevast hoolimata sahisesid rongid nagu muiste ja kolmveerand tunni pärast on suurest ja kärarikkast tööstuslinnast saanud väike ja vaikne keskaegne linn. Saksa mõistes muidugi mikrolinn, umbes 40 000 elanikuga asum Harzi mäestiku loodenõlval. See tähendab, et linnake ja selle ümbrus on künklik. Päikesepaistelise ilmaga paistnuks metsaga kaetud rohelised nõlvad paremini, tol päeval pidime leppima uttu mattunud loodusvaadetega.
Juba laulavad...
Goslari raudteejaam on vanalinna servas. Pühapäeva hommikul kella 9–10 paiku on seal õnnis rahu. Kuna teada-tuntud saksa korralikkusega on kõik tänavanurgad laotud viitasid täis, siis hakkame nende järgi jala orienteeruma ikka varem tudeeritud platside, losside ja kaevanduse poole.
Meid võtab vastu Rosenstrasse, mille alguses vasakul kaks paksu torni. Kunagise linnamüüri vahitornid, praegu sees keskaja muuseum. Paremal hästi vana renoveeritud müüriosa, mis oligi algne Goslari linnamüür. Roosivärav. Ja kohe samas kaks inimkujulist, inimsuurust kujukest hilisemast ajast. Kolumbia kunstniku Fernando Botero looming. „Mees jalutuskepiga” ja „Naine vihmavarjuga”. Edasi vana, kunagine kloostrihoone, millel praegu täita teine ülesanne.
Naudime rahu ja hommikuvaikust kitsastel tänavatel, kus kahel pool vanad põnevad majad, üks uhkem kui teine. Paljudel sisuks tänapäevane kaubandus oma kaubakülluse ja valgustatud vitriinidega. Kuna on jaanuarikuu algus, siis kõike seda arhitektuuri kaunistavad veel säravad jõulukaunistused. Jõuame Jakobi kiriku juurde, hing jääb kinni... Paksude kivimüüride tagant kostab laul. Selles kirikus lauldakse... Võõras, vana linn võtab meid vastu kauni kirikumuusikaga. Kiriku juurest valime ühe järjekordse, meie pilgule nii erakordsete, ilusate majadega tänava ja jõuamegi keskele. Aga enne kui hakkan Marktplatzi ilu ja võlu kirjeldama, tahaksin täpsustada, mida olen silmas pidanud, kui kasutasin väljendit „ilusad, põnevad vanaaegsed majad”. Need on saksa Fachwerkhäuser...
Naelte ja poltideta imemajad
Targad raamatud ütlevad, et traditsiooniline vahvärkkonstruktsioon on puitdetailide võrgustik, mis on omavahel ühendatud erisuguste liitetappide ja puupunnidega. Ei mingeid naelu, ühenduspolte ega kruvisid.
Alates 10. sajandist ehitati kogu Euroopas keeruliste, ühendatud vahvärk-katusekonstruktsioonidega massiivseid hooneid, mis isegi tänapäeval näivad trotsivat ehitusinseneriteabe piire ning on kõige märkimisväärsemad arhitektuurilised meistriteosed maailmas.
Seistes Goslari Marktplatzil, jään ammuli sui vahtima... Oleksime justkui teises aegruumis. Turuplatsi keskel on tähelepanuväärne purskkaev, mille figuuride suudest voolab välja vesi. Figuurikesed ise kinnituvad justkui suure ümmarguse kivi külge ja kõige selle otsas ilutseb kuldne kroonitud peaga kotkas. See on Goslari vapilind.
Kõik hooned ümber selle väljaku on erilised. Siin on raekoda, eri aegade ja keisritega seonduvad majad, endised gildihooned. Praegu näen siin turistide jaoks informatsiooniteenust pakkuvat i-punkti. Teises küljes näen läbi uhke vanaaegse hoone akende einestavaid turiste, tänapäeval on see hotell. Siin on veel restorane ja Kaiserringhaus, kus katusetasandil aknaluukide kohal on kujud, kes kellamängu mängivad ja sellega väljakul patseerivate külastajate tähelepanu veel tänapäevalgi korjavad. Veel mõni aasta tagasi oli selles ajaloolises hoones Goslari linnavalitsus. Ja muidugi Goslari raekoda, millel küll puudub kõrge torn ja tuulelipp, aga kus on eriline trepp. Nüüd on see keskaegne raekoda restaureeritud ja ka turistidele avatud. Otse raekojast edasi kõrgub oma kahe torniga Marktkirche, Turukirik. Linnakese keskel on kirikuid veel. Aga tähelepanu köidavad jällegi imeilusad eriliste kaunistustega mitmekordsed vanad hooned. Need on vanal ajal ehitatud rikkamate linnakodanike ja rikaste käsitööliste majad, mis pidid samuti mahtuma turuplatsi vahetusse lähedusse. Need hooned on väljast ja seest ajalugu täis, silmale väga ilusad vaadata. See tekitabki tunde, et oled muinasjutus...
Edasi kõnnime tõusvat tänavat pidi ikka keisrite mäele lähemale. Oleme vanal maakividest sillal, mille rajasid 1160. aastal roomlased. Seisatame, loeme mälestustahvleid, vaatame ümbrust. Samas silla juures seisab veel püsti Goslari vanim maja. Vesi vuliseb, hakkab tibutama vihma... Ehitised selles kandis on madalamad, nagu kannaksid endas ajaloo raskust. Samas, iidse roomlaste silla kõrval kõrgub Suure Püha Risti hospidal, meenutades arhitektuurivõhiku jaoks oma torniga väiksemat sorti kirikut. See olevat vanim saksa keskaegne vaeste ja haigete aitamispaik. Abi saadi palvustel ikka jumalalt, aga toidukord oli päevas ka hospidali poolt.
Keisrite tuhandeaastane suvila
Ajalugu, igal sammul ajalugu, nähtamatu ja nähtav ümberringi... Suursugususe maisemad toonid avalduvad roomlaste silla kõrval asuvas majakeses, kus pühapäevast hoolimata kaupleb kohalik pagar värskete saiakeste ja kuklitega. Näitame tahtejõudu ja kõmbime vihmasajus künka poole, mille järgi peaasjalikult Goslarit tuntaksegi.
Esmalt Domvorhalle. Sellest juba 11. sajandil ehitatud katedraalist ei ole kuigi palju säilinud, ainult sissepääs koos pilkupüüdvate basiilikatega. Nagu Kaiserstadt’ile – ja nii kutsutakse Goslarit siiani – kohane, hakkas nii tänu hõbedamaagi olemasolule 922. aastal linna rajanud Saksa keiser Heinrich I kui ka tema järglane Heinrich II mõtlema nii hingehooldusele kui ka mugavale äraolemisele keset kena maastikku.
Domvorhallest mõnisada meetrit eemal, kaugemale nägemise huvides mäe otsa lasi Heinrich II ehitada suvepalee. See ongi Goslari lõunaservas asuv ilmakuulus Kaiserpfalz. Isegi tol niiskel ja udusel päeval kõrgub ligi tuhanderuutmeetrine mürakas hoone üle linna ja selle paljude kirikute. Tol ajal, kui ehitis rajati, oli tegemist kompleksse hoonetesüsteemiga, mille üks liige oli ka nüüdseks peaaegu hävinud Domvorhalle.
Hoones pildistada ei tohi. Kuigi idee poolest peaks tegemist olema keisri suvilaga, ehk ka jahilossiga – saksa keskaegsete metsade vahel oli kindlasti palju vähem inimesi ja palju rohkem hirvi ja karusid −, annab see ikkagi välja pigem palee mõõdu. Lossi keskel asub läbi kahe korruse kõrguv saal, samas paikneb ka avar terrass vaatega... 11. sajandil võis sealt vähemalt selge ilmaga näha ilmselt mitme kilomeetri taha. Praegu nii kaugele ei näe. Suured seinamaalingud, mis katavad üleni seinu ja lagesid. Kõrged trepid, kabel, kuhu olla väidetavasti maetud keiser Heinrich II, sellesse lossi olla legendi järgi maha jäänud tema süda. Tõsi, 19. sajandi keskel on hoonet renoveeritud, mistõttu on võhikusilmal raske vahet teha, mis on ehedalt keskaegne ja mis ersats. Palee võlvkeldrites on väljapanek Goslari piirkonna arheoloogilistest leidudest. Paistab, et pimedast keskajast on Goslari nime suhu võttes patt kõnelda. Pigem oli tegemist arenenud majandus-, poliit- ja kultuurikeskusega. Seal korraldati riigipäevi ja võeti terve keisririigi jaoks vastu olulisi otsuseid.
Keskaegne suurlinn
Juba keskajal elas Goslaris 4000–5000 inimest, tollal tähendas see suurlinna. Goslar kuulus Saksa-Rooma keisririigis vabade riigilinnade sekka, mis allusid otse keisrile, ning kaotas oma staatuse alles 1803. aastal koos 50 viimase Saksamaale alles jäänud riigilinnaga.
Enamiku vabade riigilinnade territoorium oli üldiselt üsna väike, kuid oli erandeid, nagu Ulm ja Nürnberg ning vähemal määral Hamburg, kellel olid olulised tagamaad või eemalolevad valdused, mis koosnesid kümnetest küladest ja tuhandetest talupoegadest, kes ei nautinud samu õigusi kui linnakodanikud. Teisalt ulatus Kölni, Aacheni, Wormsi, Goslari, Wetzlari, Augsburgi ja Regensburgi võim vaevu üle linnamüüride.
Aga isegi juhul, kui Goslari linna võim ei küündinud oma müüridest kaugemale, on isegi 21. sajandi pühapäeval iga keharakuga tajutav, et ses linnas, keisrite, tugevate gildide, aadlike ja tähtsate linnakodanike pelgupaigas elab ajalugu edasi. Panete silmad kinni, tuletate meelde Krossi „Kolme katku vahel” ja Hargla apteeker Melchiori lugusid ning vähegi kujutlusvõimega inimese peas hakkab fantaasia tööle.
Rammelsbergide kaevandus, mille väärtuste noolimiseks kolisidki keisrid Goslarisse, asub paar kilomeetrit linnakese keskusest lõunas. Meie vantsisime selle vahemaa jalgsi läbi, aga põhimõtteliselt saab kaevandusmuuseumisse ka bussiga. Buss jõuab kaevandusse enam-vähem selleks ajaks, mil mäe veerul ja sees asuvas muuseumis algab järjekordne ekskursioon vana kaevanduse niiskesse ja kõledasse sisemusse.
Esmalt aga jäetakse kaevandusekskursioonile tulijad ootama hiiglaslikku, kõrge laega ruumi, kus „kuivavad” 20. sajandi kaevurite tööst räsida saanud riided. Seejärel antakse pähe kiivrid, kupatatakse külalised õige kitsukestesse kollastesse vagonettidesse ja sõit kunagise maagikaevanduse sisemusse algab.
Vaatamisväärsus alates pronksiajast
Pikematel inimestel on ehk raske end madalavõitu vagonetis kerra tõmmata, aga siinkirjutaja pikkade sekka ei kuulu. Minule lühike vagonetisõit sobis, kõik kolises, kogu aeg oli tunne, et metallist kast läheb pooleks, aga ei... Kõik jäi ühte tükki ja mõnesaja meetri pärast vaikis kolin koos vagonetiga. Vanaaegse kaevanduse keskmine temperatuur on 12 kraadi. Laest tilgub vett krae vahele. Giid vuristab saksakeelset teksti, käivitab aeg-ajalt kõva krigina saatel mõne kaevandusmasina või -puuri ja räägib, milline oli mäetöölise (töö)elu 19.–20. sajandil. Ei olnud kiita võrreldes nüüdisaja kaevuri olmega.
Igatahes, 27 miljonit tonni tsingi-, vase-, hõbeda- ja pliimaaki oli seda väärt, et kuni 1937. aastani Rammelsbergi mäe seest maavarasid urgitseda. Ja seda on tehtud 3000 aasta jooksul. Arheoloogilised uuringud on avastanud, et juba pronksiaja maaginäljas inimesed uuristasid künka sees ja peal. Kui UNESCO Rammelsbergi kaevanduse 1992. aastal koos Goslari vanalinnaga kaitse alla võttis, siis põhjendati kaevanduse valikut sellega, et tegemist on Saksamaa päris esimese tööstusega.
Giid seletas, et viimase tuhande aasta jooksul on kaevandus Goslari piirkonna arengus etendanud võtmerolli. Kõik tähtsad ja vähemtähtsad valitsejad on käinud Rammelsbergi mäel. 19. sajandi alguses külastas lisaks eelnevate aastasadade kõrgetele külalistele kaevandust ka Napoleon I vend Jérôme Bonaparte, kes oli Vestfaali kuningriigi kuningas. Vestfaali kuningriik oli maailmaajaloolist perspektiivi silmas pidades muidugi huumor, kestis vaid 1807–1813, aga ühe järjekordse kuninga visiit märgitakse pärast Jérôme’i taas Rammelsbergi kaevanduse kuulsusrikkasse ajalukku.