Venemaa oli ja on ammendamatult inspireeriv naaber reisikirjadeks, kus kohe esimene piiri ületav samm ei ole igav. Ka väga tüseda raamatu tarvis ei ole vaja ekselda nii kaua ja kaugele, kui Ülo Tootsen tollase stagnatsiooniaja harjal käis – lõpuni, ehk Vladivostokki välja. Viis kuud ja ainuüksi autoga üle 20 000 ki- lomeetri! Kuid kõigest paar lehekülge päevas või raamaturida nii iga kolme kilomeetri kohta ... tundub kuritegelikult pillav ja loob kahtluse, et kuskil varjub veel riiulijagu meenutusi. Aga enam ei saa autorilt lisa küsida. Isegi mitte täpsustada, et millistel kaalutlustel oli nende päevinäinud villises NLKP ajaloo raamat, mille kaantest oli hea mootorile tihendeid lõigata.
Et mehed läksid eelkõige tegema telesaateid, lohutab iseäranis vähe. Sadadest reportaažidest ei ole säilinud kaadritki ja needki olid limiidi ja defitsiidi armutult kärpival dieedil. Igavikulistest kaotustest positiivset nokkides saab ehk mainida tollast tragikoomilist olustikku, mida autor kohe algosadeni ja seega nauditavalt valdas. Teda ei hämmastanud hetkekski, et vabu-kohti-ei-ole püsiseisundis hotelli sai toavõtmed oblastikomitee võmmilt või et praamipiletiks oli täitevkomitee kiri. Et puhkeküla reklaamtahvli all oli sinna sissesõitu keelav silt ja et kuskil Siberis seiskus talviti kogu ettevõtlus, sest elektrit nappis siis isegi barakkide kütmiseks. Tootsenit see ei üllatanud, ja lummavalt järjepideva endastmõistetavusega ei tee ta reisipäevikus katsetki ise lugejat selliste asjadega nimme üllatada. Vähestest autori hüüumärki pälvinud seikadest sattus üks taigasse ja oli hüdrokeemik Valja piknikukorvi sisu ehk täpselt kaks pudelit viina. Meestel endil oli kamba peale vaid üks ...
Autor ei suhtu tollasesse ümbrusse üleolevalt ega punni vägisi eristuda, mis just viimase aja reiskirjades kohati lausa normiks. Ega saanukski: küll jäi neil Tallinna maha mikrofoni tuulekaitse ja fotokas ununes Magnitnaja mäele, vaid „tehnilisteks vajadusteks“ kaasavõetud piiritus maitses meestele hea juba esimestel õhtutel, ning filmilint sai otsa just siis, kui ilmasõjas kolm korda kangelasena surnuks tunnistatud Georgi Vassiljevitš Barõssov hakkas langenutele pühendatud memoriaali taustal vestma oma „hukkumistest“. Taoline paratamatus oli tollases ajas ootuspärane ning vältimatu, nagu halb kalaõnn meeste kogu pikal teekonnal.
Ülo Tootseni reisikiri on nii lihtne kui võimalik, aga samas ka mitte lihtsam, kui tohiks. Seda lugedes ei pea takerduma muudesse sügavatesse mõtisklustesse kui enda omad. Selgelt parem, kui üldistuselt üldistusele puredes nende tekkepõhja otsida ja siis vihastudes sootuks vastupidistele järeldustele maabuda. Reisikirja lõpuseikluste koduigatsusest pisut tuimem käsitlus oli usutavasti ka märk lähenevast kokkuvõttest, autori tee, milleni lõikas aga nagu noaga kodune hiiobisõnum. Taas oli üks maailm vähem. Inimene kui maailm. Ja kuidas teisiti suured reisikirjad lõpevadki ...
Eduard Tüür