Karin Hiiemaa pajatab, kust pärinevad meie Aafrika ettekujutuste juured. Meil on olemas omad ettekujutused, sealhulgas stereotüübid ja müüdid, teiste kultuuride ning rahvuste kohta. Peaaegu alati võib öelda, et kõige püsivamad on need kuvandid, mis on kõige vähem tundlikud tagasiside suhtes. Piiratud infokogus loob kujutelma, mille elujõulisus põhineb tihti vaid ühel tüüpilisel ja värvikal joonel.
Selliste kaugete kuvandite hulka võib liigitada ka Aafrika kohta käivad ettekujutused. Näiteks senini on populaarne müüt Aafrikast kui metsloomade kodust, kus kõrvuti metsikute loomadega elavad ka mõned inimesed – seda paljuski paraku tänu National Geographic’ule, Discovery telekanalile, Tarzani filmidele jms.
Teate Mooramaad ja Ofiri?
Aafrika on piirkond, mis jäi enamikele eurooplastele nii antiik-, kesk- kui ka uusajal (ning teatud mõttes tänapäevalgi) kättesaamatult kaugeks regiooniks, omamoodi tabamatuks reaalsuseks.
Eestlaste kõige varasemad kujutelmad Aafrika kontinendist on Maarjamaale jõudnud Euroopa kultuuriruumi kaudu. Uusaegse Euroopa teadmised ja selle baasil kujunenud ettekujutused ülejäänud maailmast põhinesid enamasti raamatutel. Eesti ei erinenud selles osas oluliselt Euroopast. Kui erinesid, siis selle poolest, et teadmised levisid siin, Eesti pärisorjuslikus talupojakogukonnas, aeglasemalt ja fragmentaarsemalt.
Eestikeelse trükisõna levik oli üheks olulisemaks faktoriks eestlaste maailmapildi avardumisel. Hindamatu osa oli siin religioossel kirjandusel, mis kuni 18. sajandi lõpuni moodustas valdava osa eestikeelsetest trükistest. Olulisemaks nende seas kujunes piibel, mis ilmus esmakordselt 1739. aastal.
Mida pakkus piibel Aafrikast nendele vähestele eestlastele, kes 18. sajandi esimesel poolel lugeda oskasid ja kellel jätkus ka raha selle muretsemiseks? Aafrika osas suutis see anda peamiselt ebamääraseid geograafilisi nimesid, mis ei pruukinud eestlastele sugugi seostuda kauge kontinendiga.
Kõige tuntum oli ilmselt Egiptuse nimi, mis on asukohaliselt Vanas Testamendis kõige kergemini määratletav ja millest on palju juttu seoses juutide rännakuga. Lisaks sellele teati ka Etioopiat (esines eestikeelses Piiblis Mooramaa nime all) ja müütilist Ofiri (Ophir), mille asukohta on seostatud nii Lõuna-Araabia kui ka Ida-Aafrika ranniku või tänapäeva Zimbabwe aladel asunud keskaegse Suur-Zimbabwe riigiga. Ofiri nimetatakse seoses legendaarse kuningas Saalomoni poolt teele saadetud ekspeditsiooniga, mis pidi sealt kulda, kalliskive ja sandlipuud hankima. Ilmselt jäi nii Etioopia kui päris kindlasti ka Ofiri asukohast eesti talupojale ajal, mil geograafiaõpetus oli koolides lapsekingades, üsna segane ettekujutus.
Ei saa mööda minna ühest põnevast faktist, mis seostub eestlaste varasema Aafrika kogemusega – nimelt on 18. sajandist teada ka ühe aafriklase viibimine Eestis. Selleks oli kuulsa vene luuletaja A. S. Puškini etiooplasest vaarisa Abram Hannibal (1696–1781).
Abram Hannibal tegi oma esimesed visiidid Eestisse 1714. ja 1715. aastal tsaar Peeter I kammerteenrina. Alates 1731. aastast jäi ta Eestisse, elades püsivalt siin 21 aastat. Tema elukohaks sai alates 1733. aastast Karjaküla mõis Tallinna lähedal. Mälestus tumedanahalisest mõisnikust jäi kohalike talupoegade hulgas visalt püsima. Kui 1835. aastal toimus Põhja-Eestis talupoegadele perekonnanimede panek, siis said mitmed perekonnad Rapla ja Jüri kihelkonnas endale Hannibali nime.
Tsivilisatsiooni tõrviku ulatamine
Eestlaste 19. sajandi teadmised Aafrikast põhinesid suuresti kooliõpikutel, misjonikirjandusel ja perioodikal, sinna sekka natukene ilukirjandust, sealhulgas sajandi lõpupoole ilmuma hakanud lastekirjandust.
Eesti lugejaskonna põhjalikum tutvumine lõunapool Saharat asuva Aafrikaga sai alguse nagu Euroopaski Lääne-Aafrikast. See troopilise Aafrika piirkond tõmbas esimesena endale uusaegse Euroopa tähelepanu, sest siit alustasid portugallased mereteede otsinguid Indiasse, siit sai alguse ka trans-Atlandi orjakaubandus. Lõuna-Aafrika lisandus sellesse pilti alles 1820. aastatel. Kesk- ja Ida-Aafrika kõigest 1850. aastatel ja Kongo bassein alles 1870. aastatel.
Iga uue dimensiooniga suurenes Aafrika tuntus aina enam ja võttis lokaalseid variatsioone, kuid paljude Euroopa riikide jaoks oli 19. sajandi Aafrika samastunud suuresti Lääne-Aafrikaga. Kusjuures 19. sajandil Eestis levinud populaarsete rahvaraamatute nn robinsonaadide tegevus toimus nii mõnigi kord just Lääne-Aafrika rannikul. Üsna levinud oli nendes seiklusjuttudes näiteks stereotüüpne ettekujutus, et Guinea lahe piirkond on paik, kus valge mees võib kergelt rikastuda ja seda paljuski tänu pärismaalaste lihtsameelsusele. Nendest seiklusjuttudest said alguse ka mitmed aafriklaste kohta käivad stereotüübid.
19. sajandi esimese pooleni vaheldus aafriklase kujutamisel valgustusaegne kuvand õilsast metslasest pildiga paganlikest inimsööjatest. Edaspidi hakkasid aga eestikeelses kirjasõnas Aafrika põliselanike kohta aina rohkem kinnistuma just negatiivsed stereotüübid.
Oma mõju avaldas siin kaasaegse Lääne teaduse eurotsentristlik hierarhiseeriv lähenemine teistele rassidele. Koloniaalpoliitika ja misjonitöö arenedes maailma eri nurkades hakkas aina rohkem ilmnema ka trükisõna (eriti perioodika) mõju ettekujutuste ja stereotüüpide formeerumisel.
Eurotsentrism oli oma apogees – euroopalikud väärtused ja elustiil olid eurooplaste arvates universaalsed ning eurooplaste moraalseks kohuseks peeti tsivilisatsiooni tõrviku ulatamist “metslasrahvastele”. Euroopa kontekstis võrdsustus areng tehnoloogia arenguga.
Samas võib täheldada teatud erinevusi Aafrika rahvaste kirjeldamisel. Eurooplaste esitlustes olid näiteks Lõuna-Aafrika karjakasvatajatest khoikhoid (hotentotid) ja küttimise ning korilusega tegelevad sanid (bušmanid) üldjuhul palju negatiivsemalt kujutatud kui selles regioonis elavad bantu rahvad. Hotentotte ja bušmaneid peeti laiskadeks, vargalikeks, inetuteks ja loomasarnasteks.
Näiteks 1851. aastal Edela-Aafrikas reisinud kuulus antropoloog Francis Galton võrdles hotentotte ahvidega. Ka 1854. aastal ilmunud eestikeelses kooliõpikus kirjutatakse bušmanite kohta halvustavalt: “...se üks harrimata, hirmus ja rop rahwas, kelle sarnast Ma päl ep olle leida.”
Taoliste “degenereerunud metslasrahvaste” kõrval eristusid bantud, nende hulgas aga eriti suulud (zulud) kui õilsad metslased, kelle väärika sõdalase kuulsus oli võrdväärne vapra Euroopa sõjamehe omaga. Lõuna-Aafrikas pikka aega elanud ja töötanud misjonär ning maadeuurija David Livingstone iseloomustab suulusid just taolises positiivses võtmes: ”Elanikud – kahvrid ehk suulud – on pikka kasvu lihaselised ja ilusa kehaehitusega. Nad paistavad silma energilisuse, julguse ja nutikuse poolest. Üldiselt õigustavad nad täiel määral valgete sõjaväeülemate iseloomustust – “suurepärased metslased”. Kui jätta kõrvale must nahavärvus ja villana kräsus juuksed, võib neid ilusa kehaehituse ja kolju kuju järgi kõrvutada parimate eurooplastega.”
Taolised positiivses võtmes antud iseloomustused jõudsid ka Eesti kooliõpikutesse. Nii mainitakse omaaegses geograafiaõpikus suulude kohta, et nad on inglastega „weriseid sõdasid pidanud”, sest neil on „enam iseteadwust kui teistel neegrirahwastel, niisama on nende õiguse- ja priiusetunne elawam kui teistel.”
Loomulikult sõltusid sarnased positiivsed stereotüübid Aafrika põliselanike kohta siiski ka poliitilistest oludest: konfliktsituatsioonis võisid need muutuda negatiivseteks, nagu see 1870. aastatel suuludega ajutiselt juhtus , kui inglased olid nendega sõjajalal. Inglise ajakirjanduses võis tol ajal tihti kohata karikatuure, mis kujutas neid metsloomasarnase vaenlasena. Suulude väärika sõdalase stereotüüp aga taastati sõja järel peatselt – vapper vastane mõjus positiivselt briti sõduri minapildile.
Eurooplaste esialgsed arutelud aafriklastest ja stereotüübid aafriklase iseloomust põhinesid pigem rännumeeste teadetel kui teadlaste analüüsil. Ometi olid nii rännumehed kui ka teadlased ühisel arvamusel, et on olemas selline asi nagu “aafriklase karakter”, mis erineb kardinaalselt eurooplase omast.
Euroopa riikide areneva koloniaalpoliitika mõjul juhinduti omaaegses trükisõnas vaenlase kuju loomise hädavajalikkusest ja sellega seoses rõhutati üldistavalt aafriklaste harimatust, ebausku, laiskust, lodevust, vägivaldsust ning kannibalistlikke harjumusi.
20. sajandi algul hakati aina enam kõrvuti negatiivsete joonte mainimisega tegema juttu aafriklaste terasusest ja musikaalsusest, kuid seda nii-öelda lapsinimese kontekstis. Väidetavalt tulenes neegrite tujukuski lapselikust loomusest! Nii kirjutas “Geografia õperaamat” 1907. aastal: “Nagu kõik neegrid, nii armastawad ka Sudani neegrid muusikat, laulu ja tantsu. Oma iseloomu poolest on neegrid erksa waimuga, aga wäga kergemeelsed. Rõõmus meeleolu wõib nende juures ruttu kurwaks muutuda. Niisuguse rutulise meeleolu muutmise poolest tuletawad neegrid meile lapsi meelde.” Taoline rõhuasetus näitas aafriklasi ebaküpsetena, mistõttu nende edasine areng vajas “loomulikult” eurooplaste isalikku hoolitsust.
Tänapäev ja mineviku kummitused
Tänapäeva rännumehed püüavad tihtipeale tulutult leida seda vana nostalgiahõngulist Aafrikat, millest oleme varasemas kirjanduses lugenud. Meenutagem siin David Livingstone’i trükis ilmunud reisipäevikuid või 20. sajandi kirjanike loomingut: Ernst Hemingway lõpututena näivate jahiretkede kirjeldused, Karen Blixeni hingematvad Aafrika loodus- ja inimmaastikud või Laurens van der Posti teoste tegelased Musta Mandri haardes läbimas rasket sisemaa teekonda iseendani...
Mis teha – me oleme müütide ja stereotüüpide kütkes ning meie ootused võivad selletõttu olla tegelikkusest väga erinevad. Jääb mulje, et eurooplaste ettekujutustes seostub Aafrika tänaseni hoopiski koloniaalajastu eelse Aafrikaga: rikkumata metsik loodus, traditsioonid ja kultuur ning selle taustal figureerimas õilis metslane.
Kuid kokkupuude Euroopaga muutis pöördumatult iidse Aafrika nägu – koloniaalvallutustega kaasnenud sõjad ja ülestõusud ning pikk koloniaalperiood, hiljem endiste asumaade iseseisvumisega kaasnenud kataklüsmid: lõputud riigipöörded, kodusõjad, majanduslikud raskused. Miski ei saanud enam endiseks jääda. Lõuna-Aafrika poliitik kindral Jan Smuts ütles juba 1930. aastal “Vana Aafrikat, nii tema heas kui halvas, enam pole – ta on igaveseks lahkunud”.
Kuid muutumine on elu paratamatu osa. Aeg on avastada uut Aafrikat!