Magasin suhteliselt hästi, aga kusagil kella viie paiku öösel tuli ikka väike peavalutablett ära süüa, kuklas tuikas. Kell 7 ärkab kogu laager. Mina magasin sügavalt, aga osad olid kuulnud kivivaringut meie telkimispaiga lähedal, varing on hommikul selgesti näha. Õhku on parasjagu nii vähe, et ühtegi üleliigset liigutust etha ei viitsi. Poole kümneks saame pesktuks ja söönuks ning kahhame liikuma. Kohe tuleb ette võtta üsna raske jõeületus. Enne keskpäeva oleme Zaroškuli ääres, kõrgus 4518 m. Järvest väljaminev jõgi on nii sügav, et eeslid läbi ei pääse, nii et laadungid kuivaks jääks. Sõidame hobustega üle ja siis viikase mõned hobused tagasi ja laetakse eestlite kraam neile selga. Liikusime vaevaliselt järve teise serva poole, seda ei saanud teha piki kallast, vaid tuli turnida üle mägede. Kohati olid tõusud-langused nii järsud ja rajad kitsad, et ratsutada ei saanud, tuli jalgsi minna ja hobuseid oheliku otsas järgi talutada. Lõuna ajal ei hakanud tugeva tuule ja isupuuduse tõttu sooja sööki tegemagi, jõime vaid teed ja sõime vortsisaia. Jäin lõunapausi ajal ühe suure lapiku kivi peale magama, ärkasin veerand tunni pärast õhupuudusest lõõtsutades ehmatusega ülesse, vaatasin kella – Eestis täpselt keskpäev, normaalsed inimesed lähevad viisakatesse kohtadesse lõunastama. Mõtlesin Eesti peale. Oleks tahtnud helistada, aga satelliittelefoni meil sel korral kaasas ei ole.
Peale lõunat tuli taas jalgsi mäkke tõusta. Nüüd saan aru, et mägironijat minust kindlasti ei saa. No ei jõua, õhku pole, süda klopib. Siis tuli veel üks vastik koht, kus pidi jala liikuma. Tõse langusi sel rajal õnneks polnud, aga kui oleks kukesammukese paremale astunud, oleks olnud sadakond meetrit vabalangust järvekaljudele. Neile, kes kõrgust kardavad on need 15 minutit sel teel tõeline eneseületus.
Kohtame ka üht ratsanikku. ta on endale uue hobuse ostnud Afganistani piiri äärest Zor kuli järve lähistelt ja sõidab nüüd koju Savnobi kanti. Umbes 10 päeva teekond.
Pärast kolmetunnist sõitu jääme ööbima Vidžini nimelises paigas. Raske päev, selg ka kange, lasen mingit kreemi peale panna, pärast on telgis lõhn, nagu siin elaks mingi vanainimene.
13 KOMMENTAARI
Ma kardan meeletult kõrgust..
Kas ma sain õigesti aru, et üle sügava jöe läksite hobustega??? Mis temperatuuriga see vesi oli ja..
Julmad elamused
oh jummel…10 päeva tee uue hobusega..mõelda, et kuskil elu seisab ja meie liigume nii kiiresti, et ei märka inimesi enda ümber….
Marilin… Minu vend imestas ka, et kuidas küll meie esivanemad hakkama said ilma internetita ja liikudes vaid jalgsi ja hobusega..
Sa kujuta ette kuidas Kristjan Jaak Peterson läks jalgsi Tartust Riiga.. Sa ka elad Tartus.. hakkame homme astuma Riia poole w 😀
hehe:D jätaks hea meelega vahele:D vb suvel:D aga vaevalt siis ka:D
irw.. Ma usun ka, oleme ju harjunud kaasaegse mugava eluga.. aga veel siis kui ma pisike olin, siis meil maal liikus ikka ülimalt vähe autosid.. lähim telefon asus 3km kaugusel ja meil endil polnud ei hobust ega autot.. Busse liikus linna 3 ja tagasi 2..
Aga elu oli nagu hernes.. Rahvas oli õnnelikum. Aega oli ka rohkem jne..
Jep:D ma mäletan kui veel käis kodujuures see Kauplus ratastel:D see oli nii lahe:D nüüd käib ka vanaema juures..aga enam ei pakuta neid värvilisi nätse ja komme ja värke..varem ikka seda igalt poolt ei saanud:D
Sellist kauplust saad “nautida” veel Meerapalus.. Kahjuks osta sealt küll eriti miskit polnud..
Jep mul kodukandis käib ka korra nädals ja seal on suur valik õllesid:D
mh.. ära aja.. selles autolafkas polnud küll midagi… hea, et Saku Originaali sain 😀
Muide.. seal polnud isegi kartuleid ega ka õunu.. kui midagi sellist ekstravagantsed tahtsid, siis tuli enne helistada ja tellida-vat elu elukest..
:D:D njaa..hea et tellimisegagi saad;)
Nojah.. aga mul oli õuna isu ja nii elementaarne kaup võiks olla 🙁 Pealegi.. eks seal on ikka kõik megalt palju kallim ka 🙁
nii et hõre õhk ajab pää haigeks:)