Viimast kuud titeootel häälega Saaremaale 30

1996 a. augusti lõpul, ühel kummalisel päeval, kui Võrumaal hakkas ilm kuidagi sombuseks kiskuma ja taevas olid ähvardavad pilved. Eksmees tuli töölt koju ja teatas, et sai lõpparve... Tol korral polnud see mingi katastroof, meie meeleolu oli igati ok...

Samal päeval ma teatasin, et võiks minna kusagile, näiteks Saaremaale. Me polnud käinud kumbki Saaremaal. Pikemalt mõtlemata pakkisime oma aluspesu, hügieenitarbed ja kaasa võtsime pangakaardid, ning hakkasime Võrust hääletama. Võtsime suuna Pärnu poole. Pärnuni läks sõit suhteliselt libedalt, kuigi, mitte ühe autoga. Peale võttis ka suur kütusetsisterniga auto, mis oli peaaegu kütust täis, aga siiski piisavalt ruumi, et seal nii tugevalt loksuda, et kogu auto loksus kaasa. Siis arvasin ma küll, et sünnitan sealsamas autos 😀

Pärnust edasi aga oli hääletamine kuidagi võimatu. Lihula poole sõitvad autod justkui ei märganud meid. Läksin ühte poodi ja palusin suurt paberit või pappi ja markerit. Mingist pappkastist sai lõigatud välja suur tahvel ja kuna markerit polnud, siis sai kraabitud pastakaga paks kiri, et Lihula või Virtsu. Keegi mees võttis peale, kellega saime peaaegu Lihulasse. Ei mäleta enam kus see oli, aga jalgsi sai ka kõnnitud päris pikk maa (olgu öeldud, et sel ajal kandsin ma ainult kõrgeid kontsi ja sellises olukorras paistetasid jalad üles) ja jalad lõid tuld. Lõpuks saime ikka ka kuidagi Virtsu ja laevale ostsime muidugi piletid, (ei tulnud selle peale, et laeva hääletada :D). Laeval küsisin inimestelt, et kes Kuressaare poole liigub ja saimegi küüti.

Meil polnud aimugi, kuhu seal minna, aga esialgne plaan oli minna kusagile tallu ja pakkuda end seal appi ja vastutasuks saame ehk kusagil lakas magada 😀 Nii need plaanid muidugi ei läinud. Kuressaare oli ikka linn, mis linn ja taludest olime ikka juba mööda sõitnud ja mererannast olime ka siiski kaugel.
Juba hakkas õhtuhämarus peale pressima, ning tekkis mõte, et oh ei… meil tuleb öö lageda taeva all veeta keset suurt linna 😀 Ilm oli Saaremaal küll super, aga öö veetmine tähistaeva all ei olnud siiski vaimustav mõte. Julge tüdrukuna küsisin möödujatel öömaja ja keegi teadja ütles, et Saaremaa Ühisgümnaasiumis on väga soodsalt pakkuda voodikohad. Läksime siis juhatuse peale kohale, ning tõepoolest- voodikoht maksis 55kr, aga kuna ma olin sellises seisus, siis koheldi meid erilistena ja maksime vaid ühe voodikoha eest.

Hommikul saime käia dušši all ja läksime linna. Käisime turul, vaatasime kohalikku käsitööd jms. Peab ütlema, et Kuressaare linnaturg nägi ikka hoopis teistsugune välja kui Võrus või Tartus olime harjunud nägema. Seal oli keegi mees, kes kartuleid müüs ja hõikas: “Tulge kartuleid ostma – ilusaid ja maitsvaid kartuleid.” Eks ma vastasin talle samaga ja hõikasin vastu: “Mis ma neid Võrru ikka vedama hakkan?” Selle peale tegi mees uuesti juttu: “Te olete Võrust, oi kui tore…. jne, jne..” Nii see jutt läks sujuvalt selle peale, et kuidas olime Saaremaale sattunud ja kus ööbisime jne. Mees vastas, et oleksite võinud minu pool ööbida, et mul naine haiglas ja mul ka lõbusam. Sinnapaika see jutt jäi, sest olime mõelnud juba Võru tee jalge alla võtta, sest mõte Ühisgümnaasiumis ööbimisest ei tekitanud pinget. Siis aga selle huvitava mehe-kartulimüüja sõnade peale mõeldes, turgatas mulle pähe, et miks ka mitte küsida temalt järgnevaks ööks öömaja. Mõeldud, tehtud! Läksime tagasi turule…

Mees oli väga rõõmus ja andis oma aadressi ja ütles kellaaja, millal ta kodus on. Me arvestasime ajaga ja sõime enne kumbki 2 burksi ära, et võõra pool kõht tühjaks ei läheks. Sinna jõudes kurnas mees just kartuleid ja – APPI! Laud oli lookas. Mees oli organiseerinud lauale isegi koduküpsetatud leiba, Saaremaa ehtsat koduõlut, maapiima ja loomulikult ei puudunud laualt kala. Ausõna, me ei jaksanud süüa, mis pahandas peremeest väga, ning olime sunnitud sööma. Mees rääkis anekdoote vahetpidamata ja naerutas meid. Igavesti vahva onu oli. Ütles, et on meie tuntud sportlase – Erki Noole sugulane. Tema nimi oli Ellerman Nool.

Magama pani see härra meid oma abieluvoodisse, mis oli suurim voodi kus ma seni maganud olin. Kodu oli sel härral üldse väga kena. Kuna peremees pidi hommikul turule müüma minema, siis pidime vara ärkama. Peremees ise oli muidugi veel varem ärganud ja kujutage ette – ta oli meile võileivad tee peale kaasa teinud.

Käisime siis veel bussiga Mändjala rannas, Saaremaa lossis (seal oleks tahtnud lossi seinu ära süüa. Ju ikka mingi ainepuudus tegi need seinad nii isuäratavaks, et suu vett jooksis 😀 Rasedate isud on ju ettearvamatud) ja vaatasime niisama ringi.

Sellist külalislahkust pole ma mujal Eestis vist kohanudki. See härra Ellerman kutsus meid taas külla kui Saaremaale satume, aga kahjuks müüs ta oma maja maha, ning tema uut aadressi me ei saanud teada, ning see on lihtsalt üks ilus mälestus. Kõik, kes sellest kuulsid tookord, olid hämmingus ja küsisid, et kas ma ikka terve mõistuse juures, et mis oleks saanud kui laps oleks sündinud tee peal. Ma vastasin: “Kui oleks sündinud, siis oleks mida lapsele rääkida olnud”

Soovitan olla julge ja rasedus ei ole ju haigus, et peaks kartma või kodus kükitama 😉 🙂

Kahjuks on fotod ainult paberkandjatel ja neid hetkel lisada ei saa.

30 kommentaari

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga