Viimased isurid

Ühe selle kevade esimese päiksepaistelise ja sooja päeva veetsin Narva jõe taga isurite ja vadajalaste maal. Esmakordselt mainitakse isureid XII sajandil, mil paavst Aleksander III kirjutab karjalastest, laplastest, vadjalastest ja „Ingeri paganatest“ ehk isuritest. 1920 elas Venemaal ametlikult 16 000 isurit, arvatakse, et tegelikult oli neid toona rohkemgi. 2012 avaldatud andmete järgi on isureid Venes alles jäänud vaid 266, neist 151 elavad veel vanades külades.

Juba 1481 ja 1488 küüditasid moskoviidid isureid ja teisi soome-ugri rahvaid oma põlistelt asualadelt sise-Venemaale. Aga see oli tühiasi võrreldes XX sajandi sõdade, repressioonide ja küüditamistega. Isuritele ja vadjalastele tähendas see sajand jõudmist sisulise väljasuremise äärele.

Olga Konkova on isa poolt isur. Ema poolt on tas vadja, soome ja ehk ka eesti verd. Olga tunneb end isurina, aga tunnistab, et keele õppis ära alles täiskasvanuna. Enamik, kel üks vanemaist venelane, panevad end kirja venelastena. Keelt räägivad praegu veel vaid üksikud vanamemmed. Olga räägib oma emast: „Ta oli saadetud Siberisse spetsiaalsesse „rahvavaenlaste“ laste laagrisse. Kuigi ta nimi oli Emma Varbola, ütles ta kõikjal, et on venelane. Ta kartis kogu aeg enda pärast, minu pärast ja mu tütre pärast. Kui hakkasin meie rahva laste õpetamisega tegelema, oli alguses standardne vastus selline: „Kahjuks on mu isa ja ema isurid, aga mina olen venelane.“

Olga loetleb isurite külasid: „Ma ei tea, kas Lipovo viimane memm on veel elus, aga Raikovos on kaks inimest, Urmiznos üks, Golovkinos pool isurit. Ja Vanakülas on veel üks Põdra nimeline taat, teda peaksid külastama .“

Vanaküla asub mõni kilomeeter Narva jõe suudmest Venemaa poole. Nikolai Põder on 89 aastane. Ta sündis siin, kui see oli Eesti territoorium. Temaga saab rahulikult eesti keeles rääkida, ehkki jutu sisse viskab tihti isuri- ja kohati venekeelseid sõnu.

1939. aastal elas Vanakülas 310 inimest, kellest enamus olid isurid, aga teiste hulgas ka mõned ingerlased, üks vadjalane ja paar eestlastki, sõja järel oli alles 180 inimest. Praegu elab Vanakülas 3 isurit.

Nikolai räägib oma kooliteest: „Kui viron vabariik tehti, siis oli shkoulu Vanakülas. Ennen viron aiga opetati venen kieles. Kui viron vlast tuli, siis viron kieles. A sis tas Vanakülas shkoulu likvidirovali ja viidi Kalliveresse. Tuhande üheksansada kolmenkümnen toisel aastal menin sinna shkoulu. Kielega on mogo mas, et opetus oli seal suomen kieles. Virolaised ei olnud nous, et miks opetatakse suomen kieles, et vieron kiel on riigi keel. Kohalikud ingerisoomlased olid vasta, et pitä suomen kiel olema shkoulus, et kohalik rahvas on vsjotaki suomen korni, soome juurtega. Siis tuli niikaugele asi, et soome delegatsioon läks Tallinna riigivanema juurde. Ja eestlased ka läksid sinna. Ja siis riigivanem võttis vastu Solomoni reshenije – opetage molempis kieles. Ken tahto, viron kieles, ken tahto, suomen kileles. Tehtigi paralellno klassid.“

Küsin härra Põdra käest, et mis siinkandis 1940. aastal toimus. Vana mees vaatab mulle mõistmatuses otsa: „No venelased tulid sisse.“

Kui keegi ütleb nii Eestis, siis oleks see täiesti loogiline lause. Aga kuuldes sellist sõnastust täna teisel pool Narva jõge, ma jõnksatasin.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga