Postimees, 9. november 2012 Mul on elus olnud õnn venelastega paljusid asju läbi rääkida. Ükski neist läbirääkimistest pole lõppenud päris häbistava kaotusega. Mõned on õnnestunud viia ka väikeste võitudeni. Näiteks ei saanud ma öises Kõžõlis peksa, leppisime kokku, et lätlased, mitte eestlased, on fašistid. Ma püüdsin mõista neid Tõvas elavaid venelasi, kes ise olid N Liidu lagunemise aegadel tõvade käest raudkettidega üle turja saanud. Miilitsasse minek poleks aidanud, miilitsad olid ka purjus.
Teiseks õnnestus kunagi ühe Venemaa suure riigiettevõtte osakonnajuhataja altkäemaksusoov rääkida 25 protsendilt 10 % peale. Ma püüdsin mõista sajanditega vormunud bütsantslikku tšinovnikuhinge. Miilitsasse minek poleks lepinguni viinud.
Venelastega läbirääkimised pole mitte üksnes vaimses mõttes pingutavad. Peab üldse hea tervis olema. Siiski on aja jooksul asjad muutunud.
1990ndatel eelistasid vene ärimehed läbirääkimistekohana mõnd suursugust kesklinna restorani või ööklubi kesklinnas, kus oli hea kalliste autode ja ilusate tüdrukutega uhkustada. Mercedes aeti Uuel Arbatil kõnniteele ja ihukaitsjate saatel marsiti Metelitsasse, Absolut Vodka voolas ojadena, tüdrukuid osteti hulgi. Vastu hommikut helistati kohale mõni rahvakunstnik ja lasti tal igatsevaid tšastuškasid laulda. Aastate möödudes koliti kesklinnast linnalähedastesse jahimajadesse, et konkurendi salasilm ei seletaks ega salakõrv kuuleks. Joodi vähem, kvaliteetse sakummi kõrvale võeti pitsikesed head vene viina. Praegu eelistavad paljud lennata tõsisteks jutuajamisteks hoopis Tallinnasse, Helsingisse või Londonisse, sinna, kuhu nii lihtsalt ei ulatu FSB upravlenijete K, P või T käed ja kuuldeaparaadid. Juuakse klaas veini või mõttetult kallist Lauqueni mineraalvett. Kõik on muutunud palju ratsionaalsemaks.
Kui rääkida nüüd praegusest seisust Eesti-Vene läbirääkimistel, siis meenutaksin esmalt hoopis Liivi sõja eelset aega.
Kui 1554 hakkasid moskoviidid ja Vana-Liivimaa saadikud Novgorodis peetud läbirääkimistel pikendama Liivi Ordu ja Venemaa vahel 1503 sõlmitud vaherahulepingut, tulid venelased ootamatult välja nõudmisega, et nüüd ja kohe maksku Tartu piiskopkond Moskvale ära kopsakas andam ja lisaks veel poole sajandi jooksul (alates 1503. aastast) just kui tekkinud maksuvõlad. Oma nõudmistes toetus Ivan IV iidsetele kroonikatele, kust leiti peatükk Jaroslav Targa sõjakäigust tšuudide aladele aastal 1030, mille käigus rajati Jurjevi nimeline linn. Seega väitsid venelased, et Vana-Liivimaa on nende põline ala.
Umbes samasugune tundub mulle praegu jutt põlistest Eesti aladest Narva jõe taga ja Petseri kloostri ning Irboskas linnamäe ümber. Saagem meie ka oma Tartu rahu fetišist üle ja elagem XXI sajandis.
1994 kritiseerisid maru- ja pseudorahvuslased kõvasti Vene vägede väljaviimise kokkuleppeid. Täna peetakse neid üsna üksmeelselt Laari esimese valitsuse üheks olulisimaks saavutuseks. Las nüüd profid räägivad rahulikult läbi rääkida ka piirilepe.
Ameeriklane peab lepet siis, siis kui on paberile allkirja andnud, inglane peab, siis kui on sõna andnud. Venelane siis, kui ta on tahtnud seda lepingut teha. Tuleb mõsta, miks venelased praegu meiega piirilepet vajavad.
Seda illustreerib anekdoot, mida mu vene sõbrad umbes kümme aastat tagasi ühtedel läbirääkimistel jutustasid.
Putinile helistatakse Coca-Cola kompaniist: „Härra president, olete Venemaa hümniks tagasi võtnud vana N Liidu hümni. Kas te ei tahaks ka vana punast lippu tagasi võtta? Kui te sinna kuhugi kirjutaksite ka „Coca-Cola“, siis lahendaksime kõigi venelaste kommunaal- ja pensionimured.“ Putin katab toru käega ja pöördub valitsusjuht Kasjanovi poole: „Teeme ära?“ „Ei saa Vladimir Vladimirovitš, meie leping Aquafreshiga kestab veel 15 aastat.“
