Vene talv Kaasanis 2

Tatarstani Vabariigi pealinna Kaasani raudteejaamas rongist väljudes näitas kraadiklaas vaid 5 miinuskraadi. Ometi tekkis peagi tunne, et külm, kohe väga külm on. Ongi vene talv. Lund on palju, aga tundub, et siiski mitte nõnda palju, kui täna Tallinnas (näiteks Tatari tänaval) olevat. Üks kioskimemm, kellega tübeteikat pähe proovides juttu puhusime, tunnistas ka, et on külm, aga mitte nii külm, kui “ükskord 30 aastata tagasi, kui oli miinus 39 kraadi”.

Siirdudes uuest raudteejaamast vana, tsaariaegse poole, meenutasime hea sõnaga eesti võrdleva keeleteaduse pioneeri Mihkel Vesket, kes oli XIX sajandi teisel poolel ( 1886-1990) Kaasani ülikooli professoriks. Kaasani ülikool asutati 1804, siin on muide õppinud tõsiste teadlaste kõrval (keemikud Aleksander Butlerov, Aleksander Arbuzov, matemaatik Nikolai Lobatševski jmt) ka Vladimir Uljanov, kelle ausammas seisab 1825. aastal ehitatud peahoone ees.

Teine kuulus eestlane, kes Kaasanis ilma teinud, on korvpallur Martin Müürsepp, kes mängis UNICS-i meeskonnas. Tema auks külastasime 2003. aastal avatud uut Basket-halli (nii venelased ütlevadki). Lisaks korvpalluritele on Kaasanis ka väga kõvad hokimängijad ja käsipallurid.

Kreml on võimu sümbol. Kaasani Kremlis on tatarlased oma iidse võimu peaaegu taastanud. Meie külastasime aga esimesena Vene võimu sümbolit – Kaitsja Jumalaema kirikut, mille Ivan Julm lasi ehitada pärast Kaasani vallutamist. Esimese kiriku altari tulevase alatari kohale olevat Ivan IV 1552. aastal oma käega risti asetanud. Kivikiriku ehitusmeistrid komandeeriti mõne aasta pärast kohale Pihkvast. Kirik elas oma võimusümboli uhket elu mitu sajandit, kuni nõukogude võimu ajal muudeti katedraal kartulihoidlaks. Pühakojana taastati ta 2005, samal aastal, kui Kremli iidse mošee asemele, mille venelased 16. sajandil lammutasid, valmis uus – Kul-Šarif mošee. See mošee on tatarlaste rahvusliku eneseteadvuse üheks sümboliks

Tsaari Venemaa territooriumil oli ca 12 000 mošeed. 1937. aastaks oli neist alles jäänud alla saja. Oluline kultuurikaotus tekkis tatarlastel, kui nende kiri viidi 1928-31 arabia tähestikult üle ladina tähestikule ja siis 1930ndate lõpul sunniti hakkama kirjutama kirillitsas. XIX sajandi lõpul olid Venemaa suurimad islamilinnad Ufa, Kaasan, Orenburg, Astrahan, Samaara. Kokku oli impeeriumis1897.a. rahvaloenduse andmeil 14 miljonit muslimit. Neist 12 miljonil oli emakeeleks mõni turgi-tatari keelkonda kuuluv keel.

Tatarstani Vabariigi elanikke arv on praegu veidi alla 4 miljoni, lisaks valdavalt muslimitest tatarlastele (ca 53%) ja kristlastest või ateistidest venelastele (40%), elab siin päris palju Kesk-Aasias tulnud migrante (usbekke, kasahhe, tadžikke), aga põliselanikena ka udmurte ja marisid (mõlemaid alla 1% koguelanikkonnast).