Veidi veidrusi: Eesti kitsekarjustest, kitsedest, tuhkrutest ja veidi ka reisimisest :) 43

Vennanaisega otsustasime minna vaatama linnulennul umbes kolme kilomeetri kaugusele ühe mahajäetud (15a tagasi kolisid mustlased sealt välja) talu juurde, et ehk on seal säilinud lilli vms. Vanade talude juures ju tihti pojengid ja nartsissid. Tulbid hävivad kui nende eest ei kanta hoolt. See talukoht asub Võrumaal ühe soo (Ess-soo) kõrval, mäe otsas... sinna andis ikka ronida. Kui me olime möödumas ühest talust, märkasime, et mäe otsas on meeletu kitsekari ja keegi mees istub seal.

Vennanaisega otsustasime minna vaatama linnulennul umbes kolme kilomeetri kaugusele ühe mahajäetud (15a tagasi kolisid mustlased sealt välja) talu juurde, et ehk on seal säilinud lilli vms. Vanade talude juures ju tihti pojengid ja nartsissid. Tulbid hävivad kui nende eest ei kanta hoolt. See talukoht asub Võrumaal ühe soo (Ess-soo) kõrval, mäe otsas… sinna andis ikka ronida.

Kui me olime möödumas ühest talust, märkasime, et mäe otsas on meeletu kitsekari ja keegi mees istub seal… Kuna mind on maast madalast õpetatud, et maal tuleb kõigile viisakalt tere öelda, siis hõikasin istujale, et: “Tere-jõudu!” Kitsed ehmusid ja jooksid veidi eemale, mispeale see karjus tõusis ja viipas neile käega mingi oma liigutuse.. Selle peale võtsid kitsed kõik ritta.. No ausõna.. rivistusid sirgelt nagu sõjaväes ja jäid meid reas jõllitama.. Meile see karjus ei vastanud ei musta ega valget.. väga kummaline.. Kui olime eemaldunud, siis karjus tegi veel miskit ja kitsed hakkasid rahulikult sööma…Läksime vennanaisega oma teed ja imestasime juhtunu üle.. Ma ei teadnudki, et Eestis ka keegi võiks kitsi karjatada ja niimoodi nendega “suhelda”.

Kuna me ise elasime maal, siis ükskord lehest kuulutust lugedes, et ära anda 2 kitsetalle.. Ma otsustasin, et hakkame kitsi kasvatama.. Kasvõi koksame hiljem maha- hea šašlõkk.. Saimegi kitsetalled omale ja kasvatasime mitu kuud, aga nad muutusid meile nii armsaks, et ära süüa poleks me neid ilmas suutnud. Nad jooksid meil mööda õue järel ja nõudsid head paremat. Nad olid igati vahvad tegelased.

Alguses kui me nad tõime, siis olid nad ikka nii pisikesed.. ei teagi miks need vanad memmed nad nii varakult ära andsid, aga nad jõid veel piima.. Hoidsime neid alguses suure pappkasti sees toas, kuni ilusate ilmadeni.. siis olid nad edasi juba väljas .. Lisan ka fotod meie kitsekestest.

Samas oleme kasvatanud ka tuhkruid. Minu poeg leidis tuhkrupojad vana sauna kõrval oleva palgivirna alt ja kutsus vaatama, et: “Emme, tule vaata mis loomad need piiksuvad”. Nii saime omale 2 väga pisikest tuhkrupoega, kes veel piima sõid. Ajapikku hakkasid nad ka liha sööma. Neid oli nii vahva vaadata kuidas nad nad õmblusnõelad hüplesid üles alla, ikka edasi, kui nendega jalutamas käisime. Nad olid pisitillukesed veel kui seisis ees meil üks külastusvisiit oma kiriku rahvaga Mooste kirikusse. Meil ei jäänud muud üle kui pisikesed sõbrakesed kaasa võtta. Kogu aja, mis istusime lauas jne. olid meie pisikesed tupsukesed autos ja hiljem sõitsime Taevaskotta, ning võtsime nad mütsi sees kaasa. Taevaskoda vaatama tulnud inimesed, kes meist möödusid, uudistasid loomakesi, arvates esialgu, et tegemist on rottidega.

Taevaskojas on nii ilus, rahulik, täis linnulaulu. Ja nüüd on meil alati meeles ka need imearmsad tuhkrupojad kui Taevaskojast juttu on. Panen paar pilti ka Taevaskojast ja Tuhkru-Tupsudest ja Mooste Baptistikoguduse hoonest, kus käisime aastapäeval.

Tuhkrutupsud surid hiljem millegipärast ära, meil oli siiralt kahju. Väga, väga armsad loomad, kuigi nad muutusid ajapikku veidi kurjaks, sest me ei suutnud neid toas hoida, kuna nad kahekesi olles vahepeal lasid haisu (tuhkrud lasevad vihastudes või hädaohu korral haisu nagu skungidki, aga see on veidi talutavam. Kui skunkide kirbe muskusehais pidi levime kilomeetrite kaugusele, siis tuhkrud on nende kõrval väga äpud… )

Oleme harjunud märkama võõrsil veidrusi, aga neidsamu veidrusi võib kohata ka Eestis. Ka meie enda tegevus võib mõnele veider tunduda ja tahtsin jagada ka Gomaailma blogitajatega pisikesi veidrusi, milles ma ise olen osaline olnud ja mille sisse sattunud siinsamas kodumaal. Oma veidrustest võite minu blogi alla ka teada anda.

43 KOMMENTAARI

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *