Veidi veidrusi: Eesti kitsekarjustest, kitsedest, tuhkrutest ja veidi ka reisimisest :) 43

Vennanaisega otsustasime minna vaatama linnulennul umbes kolme kilomeetri kaugusele ühe mahajäetud (15a tagasi kolisid mustlased sealt välja) talu juurde, et ehk on seal säilinud lilli vms. Vanade talude juures ju tihti pojengid ja nartsissid. Tulbid hävivad kui nende eest ei kanta hoolt. See talukoht asub Võrumaal ühe soo (Ess-soo) kõrval, mäe otsas... sinna andis ikka ronida. Kui me olime möödumas ühest talust, märkasime, et mäe otsas on meeletu kitsekari ja keegi mees istub seal.

Vennanaisega otsustasime minna vaatama linnulennul umbes kolme kilomeetri kaugusele ühe mahajäetud (15a tagasi kolisid mustlased sealt välja) talu juurde, et ehk on seal säilinud lilli vms. Vanade talude juures ju tihti pojengid ja nartsissid. Tulbid hävivad kui nende eest ei kanta hoolt. See talukoht asub Võrumaal ühe soo (Ess-soo) kõrval, mäe otsas… sinna andis ikka ronida.

Kui me olime möödumas ühest talust, märkasime, et mäe otsas on meeletu kitsekari ja keegi mees istub seal… Kuna mind on maast madalast õpetatud, et maal tuleb kõigile viisakalt tere öelda, siis hõikasin istujale, et: “Tere-jõudu!” Kitsed ehmusid ja jooksid veidi eemale, mispeale see karjus tõusis ja viipas neile käega mingi oma liigutuse.. Selle peale võtsid kitsed kõik ritta.. No ausõna.. rivistusid sirgelt nagu sõjaväes ja jäid meid reas jõllitama.. Meile see karjus ei vastanud ei musta ega valget.. väga kummaline.. Kui olime eemaldunud, siis karjus tegi veel miskit ja kitsed hakkasid rahulikult sööma…Läksime vennanaisega oma teed ja imestasime juhtunu üle.. Ma ei teadnudki, et Eestis ka keegi võiks kitsi karjatada ja niimoodi nendega “suhelda”.

Kuna me ise elasime maal, siis ükskord lehest kuulutust lugedes, et ära anda 2 kitsetalle.. Ma otsustasin, et hakkame kitsi kasvatama.. Kasvõi koksame hiljem maha- hea šašlõkk.. Saimegi kitsetalled omale ja kasvatasime mitu kuud, aga nad muutusid meile nii armsaks, et ära süüa poleks me neid ilmas suutnud. Nad jooksid meil mööda õue järel ja nõudsid head paremat. Nad olid igati vahvad tegelased.

Alguses kui me nad tõime, siis olid nad ikka nii pisikesed.. ei teagi miks need vanad memmed nad nii varakult ära andsid, aga nad jõid veel piima.. Hoidsime neid alguses suure pappkasti sees toas, kuni ilusate ilmadeni.. siis olid nad edasi juba väljas .. Lisan ka fotod meie kitsekestest.

Samas oleme kasvatanud ka tuhkruid. Minu poeg leidis tuhkrupojad vana sauna kõrval oleva palgivirna alt ja kutsus vaatama, et: “Emme, tule vaata mis loomad need piiksuvad”. Nii saime omale 2 väga pisikest tuhkrupoega, kes veel piima sõid. Ajapikku hakkasid nad ka liha sööma. Neid oli nii vahva vaadata kuidas nad nad õmblusnõelad hüplesid üles alla, ikka edasi, kui nendega jalutamas käisime. Nad olid pisitillukesed veel kui seisis ees meil üks külastusvisiit oma kiriku rahvaga Mooste kirikusse. Meil ei jäänud muud üle kui pisikesed sõbrakesed kaasa võtta. Kogu aja, mis istusime lauas jne. olid meie pisikesed tupsukesed autos ja hiljem sõitsime Taevaskotta, ning võtsime nad mütsi sees kaasa. Taevaskoda vaatama tulnud inimesed, kes meist möödusid, uudistasid loomakesi, arvates esialgu, et tegemist on rottidega.

Taevaskojas on nii ilus, rahulik, täis linnulaulu. Ja nüüd on meil alati meeles ka need imearmsad tuhkrupojad kui Taevaskojast juttu on. Panen paar pilti ka Taevaskojast ja Tuhkru-Tupsudest ja Mooste Baptistikoguduse hoonest, kus käisime aastapäeval.

Tuhkrutupsud surid hiljem millegipärast ära, meil oli siiralt kahju. Väga, väga armsad loomad, kuigi nad muutusid ajapikku veidi kurjaks, sest me ei suutnud neid toas hoida, kuna nad kahekesi olles vahepeal lasid haisu (tuhkrud lasevad vihastudes või hädaohu korral haisu nagu skungidki, aga see on veidi talutavam. Kui skunkide kirbe muskusehais pidi levime kilomeetrite kaugusele, siis tuhkrud on nende kõrval väga äpud… )

Oleme harjunud märkama võõrsil veidrusi, aga neidsamu veidrusi võib kohata ka Eestis. Ka meie enda tegevus võib mõnele veider tunduda ja tahtsin jagada ka Gomaailma blogitajatega pisikesi veidrusi, milles ma ise olen osaline olnud ja mille sisse sattunud siinsamas kodumaal. Oma veidrustest võite minu blogi alla ka teada anda.

43 kommentaari

  • nele reilson kommenteeris

    tead, see kitsekarjus oli vist mingi vana sõjaväelane :D…. Andis käsu ja teised kohe käsku täitma 😀

  • Siiri Kuus kommenteeris

    hahahhaaa.. 😀 Ei tea.. See, et nagu tere vastu ei öelnud, see oli juba nõnda imelik 😀

  • nele reilson kommenteeris

    mis nendest sinu kitsekestest sai ?

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Aga maha müüsin 🙂 Kui nad praeguseks surnud pole (söödud vms), siis elavad nad Lasval 🙂

  • nele reilson kommenteeris

    minu tibu nägi tuhkrutest pilti ja komenteeris, et väga armsad loomad 😀

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Ongi.. Kui Sa vaid oleks neid näinud kui nad veel titekad olid.. ja nagu õmblusmasinanõelad meil taga ägisedes ja vahel ka “karjudes” jooksid.. Olime nagu emmed neil kõik 😀 Kahju, et nad surid..

  • nele reilson kommenteeris

    kahju jah 🙁

  • nele reilson kommenteeris

    mis tantsu see kitseke sulle tantsib ?(all pildil)

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Kitseke üritab kätte saada õunapuu oksa, see maitses talle 😀

  • Siiri Kuus kommenteeris

    MA ei teagi miks mul pole teisest kitsekesest fotot.. nad olid ka mega armsad loomad ikka 🙂

  • nele reilson kommenteeris

    kas see onseesama õunapuu, mille otsas mina “kunagi” turnisin 😀

  • Siiri Kuus kommenteeris

    hahahaa… just, just 😀 See millel Sina oksi lõikamas käisid 😀

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Muide.. Sa nägid välja nagu poiskene tookord 😀

  • nele reilson kommenteeris

    😀

  • nele reilson kommenteeris

    peaks ise ka kunagi Taevaskojas ära käima…pole sinnakanti üldse sattunud 😀

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Nele, siis tasub käia natuke nagu ringreisi moodi 🙂 eks Taevaskojas on ilus muidugi 😀

  • nele reilson kommenteeris

    seda küll 🙂

  • Siiri Kuus kommenteeris

    🙂

  • nele reilson kommenteeris

    peaks mainima, et väga ilusad pildid on 🙂

  • Siiri Kuus kommenteeris

    tänan Nele..

  • nele reilson kommenteeris

    see koht on ikka lahe “rivistusid sirgelt nagu sõjaväes”:D Püüan koguaeg seda pilti silme ette manada 😀

  • Marilin kommenteeris

    Aww..need tuhkrud niii armsad;) Niii niii armsad:P Kujutan ette nagu need Opossumid Jääaja multast:D

  • nele reilson kommenteeris

    kitsed kaa:)

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Eks kõik loomad on ikka hullult armsad 🙂

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Nele.. no rivistusid jah.. sirge rivi ja jõllasid meid..

  • Marilin kommenteeris

    😀 pole just eriline kitsede ja kabjaliste fänn:D aga noh välimusejärgi on nad päris armsad kui nad pisikesed on:D:D

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Sa ei kujuta ette kui armsad võivad kitsekesed olla.. 🙂

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Muide.. Mariliiiin.. kitsed on sõralised, mitte kabjalised 😉 😀

  • Marilin kommenteeris

    irw:D Sõralised või Kabjalised:D vahet pole ühed suured teised väiksed:D:D:D:D

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Kuidas pole… Suksud ja sebrad jms.. kabjalised.. teised sõrgadega 😀

  • katukas kommenteeris

    hea lugu ja lahedad pildid kits nagu kindral

  • Marilin kommenteeris

    Sellel viimasel tuhkrul niii ilusad sinised silmad:P

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Marilin, need silmad ainult paistavad sellised välgu mõjul- põlevad 😀

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Ma ei märganud algul, Katukas.. Jah on.. nad on super armsad 🙂

  • Maarja . kommenteeris

    Nii äge! Ma armastan kitsi! MA olen olnud nädal aega sõbrannaga tema vanaema lammaste kasvataja. JA kanade, kuigi kanadega nii hästi ei läinud, nägime hoovis rebast ja hiljem oli 2 kana vähem ka ja üks kana jäi kaela sulgedest ilma kuid õnneks hing jäi sisse ja sagis järgmisel päeval koos teistega toidukausi ümber. Aga kunagi ma endale lambad või kitsed võtan!

  • Siiri Kuus kommenteeris

    No mina siin pidasin ka plaani, et läheks Uus-Meremaale ja hakkaks lambaid ja kitsi kasvatama.. Kahjuks sain nüüd siin blogis Annelilt teada, et üle 31 vanad ei saa üle poole aasta elamisluba :((( Nuuuuuu-uuuu-uuuks :(((

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Aaa.. Muide Maarja… Mis puutub kanadesse, siis olen päästnud korra ühe tiukri-kuke kanakulli küünte vahelt.. Meeletult karjudes, tema poole joostes ja plaksutades 😀
    Kukk oli küll vigastatud ja pidin ta sealsamas tapma, et saaks ise midagi patta panna, aga kull jäi siiski oma saagist ilma 😀

  • akaasik kommenteeris

    Tuhkrute lugi on huvitav!Isik kes metsloomale või linnule esimesena toitu annab, saab tinglikult vanemaks, psüh. nimet. vermimine:loom hakkab inimest omaks võtma. Mul mälus pilt ühest raamatust, kus pardid ujusid ümber vees lesiva psühholoogi pea. Kas teada, miks tuhkrud surid (keegi murdis, sõid rotimürki jne).

  • Siiri Kuus kommenteeris

    ei.. nad elasid suured tünnis ja rotimürki nad ei saanud.. ise toitsime.. algul suri üks ja siis teine hiljem.. Ei tea miks surid.. 🙁 Kahju on siiani, aga… Uurimine ei oleks neid tagasi toonud.

  • Maarja . kommenteeris

    Uu, Uus-Meremaa, ma ei mäleta miks aga millegipärast ma mõtlesin, et seal oleks tore elada. Vist polnud seal mürgiseid roomajaid ega putukaid? 😀 Aga seal ma võiks ka oma kasvatamistuhinat rahuldada 😀

  • Siiri Kuus kommenteeris

    jah.. ja kliima on ka Uus-Meremaal hea 🙂

  • Reemet Ruuben kommenteeris

    Väga omapäraseid loomi oled pidanud, nagu dr. Dolittle 🙂

  • Siiri Kuus kommenteeris

    hahhahahah 😀

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga