Vennanaisega otsustasime minna vaatama linnulennul umbes kolme kilomeetri kaugusele ühe mahajäetud (15a tagasi kolisid mustlased sealt välja) talu juurde, et ehk on seal säilinud lilli vms. Vanade talude juures ju tihti pojengid ja nartsissid. Tulbid hävivad kui nende eest ei kanta hoolt. See talukoht asub Võrumaal ühe soo (Ess-soo) kõrval, mäe otsas... sinna andis ikka ronida. Kui me olime möödumas ühest talust, märkasime, et mäe otsas on meeletu kitsekari ja keegi mees istub seal.
Vennanaisega otsustasime minna vaatama linnulennul umbes kolme kilomeetri kaugusele ühe mahajäetud (15a tagasi kolisid mustlased sealt välja) talu juurde, et ehk on seal säilinud lilli vms. Vanade talude juures ju tihti pojengid ja nartsissid. Tulbid hävivad kui nende eest ei kanta hoolt. See talukoht asub Võrumaal ühe soo (Ess-soo) kõrval, mäe otsas… sinna andis ikka ronida.
Kui me olime möödumas ühest talust, märkasime, et mäe otsas on meeletu kitsekari ja keegi mees istub seal… Kuna mind on maast madalast õpetatud, et maal tuleb kõigile viisakalt tere öelda, siis hõikasin istujale, et: “Tere-jõudu!” Kitsed ehmusid ja jooksid veidi eemale, mispeale see karjus tõusis ja viipas neile käega mingi oma liigutuse.. Selle peale võtsid kitsed kõik ritta.. No ausõna.. rivistusid sirgelt nagu sõjaväes ja jäid meid reas jõllitama.. Meile see karjus ei vastanud ei musta ega valget.. väga kummaline.. Kui olime eemaldunud, siis karjus tegi veel miskit ja kitsed hakkasid rahulikult sööma…Läksime vennanaisega oma teed ja imestasime juhtunu üle.. Ma ei teadnudki, et Eestis ka keegi võiks kitsi karjatada ja niimoodi nendega “suhelda”.
Kuna me ise elasime maal, siis ükskord lehest kuulutust lugedes, et ära anda 2 kitsetalle.. Ma otsustasin, et hakkame kitsi kasvatama.. Kasvõi koksame hiljem maha- hea šašlõkk.. Saimegi kitsetalled omale ja kasvatasime mitu kuud, aga nad muutusid meile nii armsaks, et ära süüa poleks me neid ilmas suutnud. Nad jooksid meil mööda õue järel ja nõudsid head paremat. Nad olid igati vahvad tegelased.
Alguses kui me nad tõime, siis olid nad ikka nii pisikesed.. ei teagi miks need vanad memmed nad nii varakult ära andsid, aga nad jõid veel piima.. Hoidsime neid alguses suure pappkasti sees toas, kuni ilusate ilmadeni.. siis olid nad edasi juba väljas .. Lisan ka fotod meie kitsekestest.
Samas oleme kasvatanud ka tuhkruid. Minu poeg leidis tuhkrupojad vana sauna kõrval oleva palgivirna alt ja kutsus vaatama, et: “Emme, tule vaata mis loomad need piiksuvad”. Nii saime omale 2 väga pisikest tuhkrupoega, kes veel piima sõid. Ajapikku hakkasid nad ka liha sööma. Neid oli nii vahva vaadata kuidas nad nad õmblusnõelad hüplesid üles alla, ikka edasi, kui nendega jalutamas käisime. Nad olid pisitillukesed veel kui seisis ees meil üks külastusvisiit oma kiriku rahvaga Mooste kirikusse. Meil ei jäänud muud üle kui pisikesed sõbrakesed kaasa võtta. Kogu aja, mis istusime lauas jne. olid meie pisikesed tupsukesed autos ja hiljem sõitsime Taevaskotta, ning võtsime nad mütsi sees kaasa. Taevaskoda vaatama tulnud inimesed, kes meist möödusid, uudistasid loomakesi, arvates esialgu, et tegemist on rottidega.
Taevaskojas on nii ilus, rahulik, täis linnulaulu. Ja nüüd on meil alati meeles ka need imearmsad tuhkrupojad kui Taevaskojast juttu on. Panen paar pilti ka Taevaskojast ja Tuhkru-Tupsudest ja Mooste Baptistikoguduse hoonest, kus käisime aastapäeval.
Tuhkrutupsud surid hiljem millegipärast ära, meil oli siiralt kahju. Väga, väga armsad loomad, kuigi nad muutusid ajapikku veidi kurjaks, sest me ei suutnud neid toas hoida, kuna nad kahekesi olles vahepeal lasid haisu (tuhkrud lasevad vihastudes või hädaohu korral haisu nagu skungidki, aga see on veidi talutavam. Kui skunkide kirbe muskusehais pidi levime kilomeetrite kaugusele, siis tuhkrud on nende kõrval väga äpud… )
Oleme harjunud märkama võõrsil veidrusi, aga neidsamu veidrusi võib kohata ka Eestis. Ka meie enda tegevus võib mõnele veider tunduda ja tahtsin jagada ka Gomaailma blogitajatega pisikesi veidrusi, milles ma ise olen osaline olnud ja mille sisse sattunud siinsamas kodumaal. Oma veidrustest võite minu blogi alla ka teada anda.
43 KOMMENTAARI
tead, see kitsekarjus oli vist mingi vana sõjaväelane :D…. Andis käsu ja teised kohe käsku täitma 😀
hahahhaaa.. 😀 Ei tea.. See, et nagu tere vastu ei öelnud, see oli juba nõnda imelik 😀
mis nendest sinu kitsekestest sai ?
Aga maha müüsin 🙂 Kui nad praeguseks surnud pole (söödud vms), siis elavad nad Lasval 🙂
minu tibu nägi tuhkrutest pilti ja komenteeris, et väga armsad loomad 😀
Ongi.. Kui Sa vaid oleks neid näinud kui nad veel titekad olid.. ja nagu õmblusmasinanõelad meil taga ägisedes ja vahel ka “karjudes” jooksid.. Olime nagu emmed neil kõik 😀 Kahju, et nad surid..
kahju jah 🙁
mis tantsu see kitseke sulle tantsib ?(all pildil)
Kitseke üritab kätte saada õunapuu oksa, see maitses talle 😀
MA ei teagi miks mul pole teisest kitsekesest fotot.. nad olid ka mega armsad loomad ikka 🙂
kas see onseesama õunapuu, mille otsas mina “kunagi” turnisin 😀
hahahaa… just, just 😀 See millel Sina oksi lõikamas käisid 😀
Muide.. Sa nägid välja nagu poiskene tookord 😀
😀
peaks ise ka kunagi Taevaskojas ära käima…pole sinnakanti üldse sattunud 😀
Nele, siis tasub käia natuke nagu ringreisi moodi 🙂 eks Taevaskojas on ilus muidugi 😀
seda küll 🙂
🙂
peaks mainima, et väga ilusad pildid on 🙂
tänan Nele..
see koht on ikka lahe “rivistusid sirgelt nagu sõjaväes”:D Püüan koguaeg seda pilti silme ette manada 😀
Aww..need tuhkrud niii armsad;) Niii niii armsad:P Kujutan ette nagu need Opossumid Jääaja multast:D
kitsed kaa:)
Eks kõik loomad on ikka hullult armsad 🙂
Nele.. no rivistusid jah.. sirge rivi ja jõllasid meid..
😀 pole just eriline kitsede ja kabjaliste fänn:D aga noh välimusejärgi on nad päris armsad kui nad pisikesed on:D:D
Sa ei kujuta ette kui armsad võivad kitsekesed olla.. 🙂
Muide.. Mariliiiin.. kitsed on sõralised, mitte kabjalised 😉 😀
irw:D Sõralised või Kabjalised:D vahet pole ühed suured teised väiksed:D:D:D:D
Kuidas pole… Suksud ja sebrad jms.. kabjalised.. teised sõrgadega 😀
hea lugu ja lahedad pildid kits nagu kindral
Sellel viimasel tuhkrul niii ilusad sinised silmad:P
Marilin, need silmad ainult paistavad sellised välgu mõjul- põlevad 😀
Ma ei märganud algul, Katukas.. Jah on.. nad on super armsad 🙂
Nii äge! Ma armastan kitsi! MA olen olnud nädal aega sõbrannaga tema vanaema lammaste kasvataja. JA kanade, kuigi kanadega nii hästi ei läinud, nägime hoovis rebast ja hiljem oli 2 kana vähem ka ja üks kana jäi kaela sulgedest ilma kuid õnneks hing jäi sisse ja sagis järgmisel päeval koos teistega toidukausi ümber. Aga kunagi ma endale lambad või kitsed võtan!
No mina siin pidasin ka plaani, et läheks Uus-Meremaale ja hakkaks lambaid ja kitsi kasvatama.. Kahjuks sain nüüd siin blogis Annelilt teada, et üle 31 vanad ei saa üle poole aasta elamisluba :((( Nuuuuuu-uuuu-uuuks :(((
Aaa.. Muide Maarja… Mis puutub kanadesse, siis olen päästnud korra ühe tiukri-kuke kanakulli küünte vahelt.. Meeletult karjudes, tema poole joostes ja plaksutades 😀
Kukk oli küll vigastatud ja pidin ta sealsamas tapma, et saaks ise midagi patta panna, aga kull jäi siiski oma saagist ilma 😀
Tuhkrute lugi on huvitav!Isik kes metsloomale või linnule esimesena toitu annab, saab tinglikult vanemaks, psüh. nimet. vermimine:loom hakkab inimest omaks võtma. Mul mälus pilt ühest raamatust, kus pardid ujusid ümber vees lesiva psühholoogi pea. Kas teada, miks tuhkrud surid (keegi murdis, sõid rotimürki jne).
ei.. nad elasid suured tünnis ja rotimürki nad ei saanud.. ise toitsime.. algul suri üks ja siis teine hiljem.. Ei tea miks surid.. 🙁 Kahju on siiani, aga… Uurimine ei oleks neid tagasi toonud.
Uu, Uus-Meremaa, ma ei mäleta miks aga millegipärast ma mõtlesin, et seal oleks tore elada. Vist polnud seal mürgiseid roomajaid ega putukaid? 😀 Aga seal ma võiks ka oma kasvatamistuhinat rahuldada 😀
jah.. ja kliima on ka Uus-Meremaal hea 🙂
Väga omapäraseid loomi oled pidanud, nagu dr. Dolittle 🙂
hahhahahah 😀