Valgevenest autoga Ukrainasse 5

Polatski linnast Mirski ja Njaaviži kindlustesse.Külastame ärksameelset Babruiski linna. Uurime Kalinkovitši kirikute traagilist saatust ja tänast olu.

Hommikune Valgevene võtab sind uduga vastu. Keskpäevaks oled sellest väljas ning jõudnud viikingite poolt tunnustatud Polatski linna. Pargist avastad Euroopa keskpunkti tähised. Minski lähedal salvestame Hatõni tragöödia. Jäädvustame UNESCO maailmapärandi nimistusse kantud Mirski ja Njasviži kindlust.  Jälgime, kas Dražno külas võisid omad mehed omasid tulistada ja kuidas seda on mitmel pool märgistatud.  Mõtiskleme, kas punameelne on inimene või riik.

Algus ehk viisa ost

Reisi alustuseks vajad viisat. Pärnu mnt maja 106 juurest keerad vasakule, kui tuled Pärnu poolt, könnid veel 100 meetrit ja Magdaleena tänavas näed kõrget maja nr. 3 Valgevene lipuga. Aja kokkuhoiu mõttes on kavalam avaldus saatkonna kodulehelt välja printida ja kodus ära täita. Maksad 35 eurot ja panga kviitungi ettenäitamisel 5 päeva möödudes saad viisa.
Koduakna all on jasmiinid närtsimas, suvilas kartulivaod valgeis õites. Sõitu alustan hommikul kell seitse, kui spidomeeter nulli seatud
Daugavpilsis täidan bensiinipaagi. Neste krediitkaardiga on see lihtne. Tollipunktini 45 km.
Enne kui Urbanõ tolliametnik märgistab passi saabumise aja, pean täitma migratsioonikaardi ja tasuma transiiditasu 15 dollarit. Sain 7. päevaks sõiduloa. Transpordi inspektsiooni pääsmikku ei tohi ära kaotada. Kui lahkud riigist mingist teisest tollipunktist ja pole ette näidata tasumise kviitungit, vaja uuesti maksta. Samuti vaja alles hoida registreerimise kaart, see on esimene asi, kui miilits peaks sind teepeal peatama, mida nõutakse. Vaevata sain piiripunktist „Belarusbanga“ kassast 80 euro eest 314 tuhat rubla ( 1 euro 3925 rubla).

Braslai ( vene keeles Braslav) linna sisenedes jääb turismibaas paremale, enne teeäärset järve. Pole midagi lihtsamat, kui järve ääres ööbida.
Spidomeetris 0700, esimene öö autos!
Hommikukohv suurest Hiina termosest. Kell on kuus. Polatski linnani 130 km.
Vasakul ja paremal järved ning Valgevenele iseloomulik udu. Hobune viib peremeest kartulivagusid muldama. (Foto: Varavalges tööle)

Hotškava bussipeatuse lähedal niidab külamees heina. Juba mitu vaalu maas. “Bog v pomoštš !“ Vana mees mõistis mida soovisin ja polnud aparaati nähes sõnaaher. Mehel kodus 2 lehma, kes iga päev 30-35 liitriga pere büdžetti balansis hoiavad. Piima müügist kogub enam raha kui pension pakub. Turul saaks 1 liitri eest 1000 rubla, kokkuostust poole vähem. Tuleb välja, et vestlen miljonäriga! Kodus tal veel 2 siga. Ligi hektar kartulipõldu, mis talgute korras üles võetakse. Naine samuti peaaegu poole miljonilise pensoiniga. Loomi võib pidada kuis kellegil jaksu. Kolhoosis tööpuudust ei tunta. Mine või kadedaks!
Varahommikul platsis ka elektriliinide trasside rajajad. Võimas topeltratastega Belarus purustab paarimeetrilist võsa samasuguse kergusega kui randaaliks põllul põhku. Valgevenes on seda tüüpi traktoreid valmistatud enam-vähem 60 aastat ja algusmudelitega olen ka ise mulda kultuuristanud. Minski tehases toodetakse praegu aastas üle 100 tuhande traktori. Kunagise nostalgilise firmanimega töömasinast ei saa jäädvustamata mööduda! (Foto: Traktor 3022 DV Belarus)

Ennist mehega rääkides ta kinnitas, et nende kandis on udud igapäevane nähtus. Meelt tervendav on silmitseda korrastatud, ilusas seisus, värvitud farme. Ja mis peamine, ei näe põldude vahel hukkuvaid tootmishooneid, mis kunagi ehitatud, on osatud ära kasutada.
Põllukultuuride kasvatamine nagu meil aastakümned tagasi. (Foto: Haljasmassi lõikus toonekurgede pilgu all)

Midagi siin nagu tehnoloogiliselt erinevat pole, välja arvatud põldude suurus. Viljad on heas seisus, rohumaad niidetud. Agronoomi silm puhkab ja seda ka piltnikul, udu kümbluses.

Polatsk ehk Euroopa naba

Polatsk (vene keeles Polotsk) asutati 862 aastal ja on vanim Valgevene linn (P 20). Asub Zapadnaja Dvinaa (Lätis Daugava) ja selle lisajõe Polota suudmealal. Linna areng on seotud viikingitega (venepäraselt varjaagid). Varjaagid rajasid läbi Ida-Euroopa oma kaubatee, mille üks haru läbis Polatski linna. Riiast mööda jõge alla on linnani 450 km. Viikingite laevateede võrgustik sidus Laadoga järve kui ka Balti merd Musta ja Kaspia merega. Polatski vürstiriik ehitas 11 sajandi alul Püha Sofia õigeusu katedraali ja sai õigeusu levitajaks kogu Valgevenemaal.
Varjaagide sõidud katkestas mongoli vägede sissetung Kiievi-Venesse. Ent Poola Leedu väed takistasid mongolite läände suundumist.15. sajandist kuulus Leedu Suurvürstiriigile kogu tänapäeva Valgevene. Sajandi lõpus omistatakse Polatski linnale Magdeburgi õigus (omavalituse).Linna vapiks saab purjekas.
Põhjasõja aegu tehti Peeter I käsul kirikust püssirohu ladu. Peale plahvatust oli kirik mitukümmend aastat varemeis. 1850 aastaks taastatud kirik sai teise välimuse, kunagiste sibulkuplite asemel ehitati lõunatiiva kaks sümmeetrilist 50 meeti kõrgusega torni, uuenes interjöör. Võimu ja uskumiste ajaloo pööristes olnud Püha Sofia katedraalil pole enam kogudust. 1985 aastast on kirikus muuseum, korraldatakse orelikontserte ja rahvusvahelisi muusikafestivale
Tänaseks on ajalooline vapp taastatud. Liimisin selle fotole, kus tagaplaanil ülalmainitud kirik. (Foto: Viikingite sõiduala Polatski vapiga)



Kolmemastiline purjelaev lehvib ka linna lipul ja on postmargil. Pildilt näeme varjaagide veetee algusosa Kreekasse ja üleval Daugava paremal kaldal, Valgevene vanimat kivist kirikut ehk Püha Sofia katedraali. В
Praegu elab linnas 83 tuhat elanikku. Valdav osa inimestest on vene õigeusku.
Venemaa teadlased geodeesia teadusuuringute instituudist kinnitasid Valgevene geodeetide arvutusmeetodit , et Euroopa geograafiline keskpunkt asub Polotski linnas. 31. 05. 2008, linna tähtpäeval, paigaldatigi kesklinna parki obelisk «Polatsk – Euroopa geograafiline keskpunkt: 55 kraadi 30 minutit põhjalaiust ja 28 kraadi 48 minutit idapikkust. Märki jäädvustaks huviga. (Foto: Huviväärne Euroopa naba Polatski linnas)


Kuigi reisi jooksul külastan veel paari Euroopa naba, ei hakka sellele turismiatraktsioonile küsitavusi otsima. Usun, et kui Haanjaamal leiduks nutikaid mehi, tõestaksid nemadki Munamäe torni Geograafiliseks Keskpunktiks. Euroopa kaalu arvutuses vaja saarte ning mandri osast mõni punkt välja jätta või tuginedes nn uuematele andmetele, hoopis mandrijoont pikendada või muid seoseid õigust pakkuval viisil enda kasuks seadma.
Ja mis haritud inimene see on, kes ei oska tõe pähe oma nägemust müüja. Polatski linnapargi väravas, peale puude vilus lehvivate pintsakuhõlmadega Leninist möödudes, on kõrgel sinisel riidel rippumas meeldetuletus: Polatsk on parim linn maailmas! Kohe tundsin, kuidas naeratus näkku valgus ja kogu sisemusse voolas nostalgia. Ma olen sind leidnud… Nõukogudemaa! Ent , tuttavat loosungi värvi polnud kuskil, ainult üks must linnavalitsuse Mersu välksatas punast kui pidurdas.
Valgevene pealinna ringteeni jääb 220 km.

Hatõn ehk kurbuse helid

Minskist 50 kilomeetri kaugusel on paremal maantee ääres suurte tähtedega raiutud viit. Tähti märkamata pole võimalik neist mööduda, ja kas peakski. Seda enam, kui eelnevalt kodus veidi ajalugu uuritud.
Sadade hukatud külade mälestuseks loodi memoriaal Hatõn , mis nagu üks inimkannatuste sümbol Teisest maailmasõjast.
Tänaseks on ühe küla ammune tragöödia uute sündmuste taustal pisut teisenenud. Tšernobõli aatomielektrijaama avariis õhkupaiskunud radioaktiivsest tolmust kandus 70% ulatuses Valgevenesse. Inimesed pidid kodudest lahkuma. Põllud jäid kasutuseta. Riigipea on võrrelnud Tšernobõli katastroofi Valgevene külade hävimisega sõjas. Nüüd, nähtamatu vaenlase korral, on oma elukohtadest lahkunud ligi 300 tuhat inimest. Radioaktiivse saaste tagajärgede likvideerimiseks on Valgevene riik kulutanud üle 20 miljardi dollari. Tallinnas, viisa taotlusel, küsisin Minskis elavalt noormehelt, kes ringreisil Eestis oli oma passi kaotanud ja sootkonnast abi otsimas, kas ta teab Hatõni asukohta, teadis, aga vaatamas pole käinud. Uued probleemid, vähendavad vanade haavade valu ja aktuaalsust. Kui 2005 aasta Venemaal väljaantud autoteede atlasel on märgitud Hatõn, siis 2009 aastal Minskis trükitud autoteede kaardilt seda kohta ei leia. Ent selle paiga leiab pea kinnisilmi magistraalil M-3, mis kulgeb Minskist Polatski suunas Vitebski linnani. Meelde tuleks jätta, et muuseum on esmaspäeviti suletud, teistel päevadel avatud 9.00 kuni 17.00. Ent memoriaali väljakule pääseb piiranguteta iga päev.
22 märtsi hommikul 1943 aastal, 6 km sellest külast, oli partisanidel tulevahetus politseipataljoniga. Surma sai üks fašistide ohvitser. Kättemaksuks hävitati küla (149 inimest, üle poolte olid lapsed). Inimesed aeti küüni ja põletati nagu ka kõik küla hooned. Eriti traagiline, et karistajate hulgas oli endiseid punaarmee võitlejaid. Omad omade vastu… Mis moodi?
Punaarmee oli Poola käest võtnud Lääne Valgevene samadel alustel nagu Hitlergi. Toetudes Molotovi-Ribbentropi paktile, tungisid Nõukogude Liidu väed – 17. september 1939 – Poolasse. Sisuliselt sellest kuupäevast sai Stalinist Hitleri toetaja ja osaline teises Maailmasõjas. Valgevene ja Ukraina rahva nn päästmise operatsioon Poolas lõppes sarnaselt Eestile: „ kodanliku elemendi“ küüditamise ja mahalaskmisega. Kas sellises olus läksid mehed nõukogulikust patriotismist või lihtsalt sundusest punaaarmeesse? Kui paljud ootasid esimest võimalust liituda Hitleri armeega? Pealegi oli Stalingradi lahing veel olemata, ent Leningradi ja Moskva eeslinnades juba edukad Natsi-Saksamaa väed. Kes ei igatse kiiret sõja lõppu.
Kes teab langenute vastuseid? Me võime vaid põhjuseid oletada. Ajalugu teab kinnitab, et jah, osa vangivõetud punaarmeelastest nii Valgevenes kui Ukrainas, olid teisele poole üle läinud. Kas oli see liitumine oletatava võitjaga, või oli see pelgalt kättemaks omaste ja sõprade küüditamise eest? Küllap on siin mõlema teguri koosmõju.
Valgevene külade mälestus avati 1969 aastal. Memoriaali Hatõn mõjuvõimsaim on 6 meetri kõrgune pronksist mehe kuju (skulptor S.Selihanov). ( Foto: Alistumatu inimene)

Prototüübiks küla sepp Josif Kaminski, kes haavatuna ja põlenuna öösel toibus ja laipade seast leidis oma poja. Vigastatud poeg suri isa süles. Mehe mälestustest võib internetist vaadata videot.
http://khatyn.by/ru/about/
Endisel külatänaval on praegu 26 tuhkjashalli obeliski, mis sümboliseerivad külamajade korstnaid. Korstnajalal on tahvel nimedega, kes majas sündinud ja elanud. Korstna ülaosas kelluke. Memoriaal kaikuvate katkendlike kellahelinatega, pole üksnes hinge pitsitav elamus, vaid jääb mällu kui kunstiteos.
Olen mitmendat tundi Hatõnis, ega saa edasi… kellad helistavad justkui kuulutades teistsugust aega. Sepp seisab oma surnud pojaga. Õhtupäike lohutab külade kalmistut. Haudadel on nimed, mis kaardilt kustutatud, kuhu tagasi ei jõudnud ükski hingeline, urnides küla muld. Kogu memoriaali pindala on ligikaudu 50 hektarit. Ikka leidub lilli külade kalmistute küngastel  või kõrgetel nimetähtedel. Ja jälle need kellad helistamas… korstna küljes… rippu… programmeeritult käsu peale vaikust lõhestamas. Inimesi on vähemaks jäänud ja ka mul pilte mälukaardile piisavalt talletatud. Vaja mõelda öömajale, edasisõidule… kuigi siinne püha paik nagu sunniks edasi olema. (Foto: Surnud korstnast kostub kella kõma)

Sellest möödas juba 40 aastat. Ei , mõni aasta vähem! Aga olin õige õhevil, kui sain teada, et isegi Fidel Castro olla Hatõnni külastanud. Fidel oli siis legendaarne vabaduse idee eest võitleja! Sõitsin mootorratta seljas uut atraktiivset mälestist vaatama.
Tänaseks on endise küla puud täiskasvanuks saanud, sirgunud uueks eluks. Ainult kellahelinad kannavad endist viisi seletamatut ärevust ja isegi kutsungit, ära unusta!
Jah, kui riiki vallutava vaenlase vastu astuvad ka tsiviilelanikud, jääb kogu rahvas löögi alla. Teises maailmasõjas hukkus 2,2 miljonit ehk iga neljas valgevene elanik. Seega on riigis arvukalt leinajaid ja selle kinnitust näeb uute kirikute ehitamistega, rääkimata olemasolevate sümbolite austamisest.
Olgu see siis standardne mälestusmärk, skulptuur, igavene tuli või pärjad ristiga, alati leidub inimene, kes vikatiga on mälestist umbrohupuhtana hoidnud. Ainuüksi see tõdemus lisab reisile rahuldust, kui mõelda Eestis valitsevale mentaliteedile. Lihtsa poliitilise kübaratrikiga muudeti austus punaarmees langenu vastu põlastusväärseks. Omavalitsustele majanduslikult kergem, äärmuslastele aga uus mängupaik paljastamaks okupatsiooni ning kütmaks vaenlase otsimist.

Mirski kindlus ehk pilt rahatähelt

Sarnaselt tänapäeva seitsme maailmaime otsimise konkurssidele korraldab seda Valgevene riigi siseselts. Minu reisi sihtpunktide hulka kuulub Valgevene ja Ukraina huviväärsete külastamine. Interneti hääletuse tulemusel on üheks Valgevene imeks Mirski kindlus.
Minskist linnatüüpi külasse Mir on 90 km. Sõit kindlusesse Minsk–Brest kiirteel (M 1, P 64). Kuni tee alguse tõkkepuudeni lubati veoautodel 80, sõiduautodel 100 kiirusenäitajasse võtta. Peale 1 dollari tasumist juba voli 100 ja 120. Lauge tee, kahesuunaline ja kahes reas. Minu Lada 112 kruvis end rõõmuga lubatuni. Mitmed, kes ei viitsinud pingutada, jäid maha! Huvitav kogemus, kui võimaldatakse kiirustada, siis hullusid möödasõitjaid ei kohtagi. Kas teinekord kihutatakse reeglite rikkumise, mitte tõttamise vajadusest või on tegu juhusega. Peegelsiledal teel on sõitmine puhkuseks, just kui preemia varem läbitud piirangute eest. Nauding naudinguks, kuid ega minagi üle veerand tunni punnitanud, jäin truuks kütuse kokkuhoiule, kuni paduvihm panigi loodusliku piirangu. Märkasin, et isegi kõige julgemad või võimsamad ei hakanud kiirust üle 100 pöörama.
Külas Mir (tõlkes rahu) asub Mirski kindlus (P 64), mis on 2000. aastal kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse (Tallinna vanalinn 1997). Kindluse tornid vaatavad sind ka 50 tuhandeliselt rahatähelt.
Kindlust hakati ehitama, kui küla oli alles 200 aastane.
Kindlust, millel oleks ka sõjaline kaitsevõime, ajendas ehitama Poola krahvitiitli saamine.Kindlust mainitakse esimest korda 1531 aastal, kui kohus arutab omaniku vara pärimist. Põhjasõja aegu laastasid kindlust Rootsi väed. 1730 aastaks oli kindlus täielikult taastatud ja elas sisehoovi ehitatud mitmekorruselise palee ja iluaedadega oma säravamat aega. Kõrgel vallil, 25 meetrilised nurgatornid, 12 meetri kõrgusega ja ligi 3 m paksusega seinad, ümbritsetuna veega, oli feodaalajastu Valgevene arhitektuuri ehe. Alates 1795 aastast jäi Vene Impeeriumi alaks. Palee põles 1812 aastal ja kahjustusid kindlusetornid. Bastionid ja kaitserajatised on kindluse osad, mida sajandite jooksul on hävitatud ja taastatud ning vastupidi. Vahetusid omanikud, ent keegi polnud enam huvitatud renoveerima kindlust ega sisehoovi paleed. Olemasolevaid hooneid tarbiti mitte ilu nautimise vaid majanduslikus plaanis. 19. sajandi alul töötas seal piirituse vabrik. 1921 kuni 1939 oli Poola riigi ja edasi taas Venemaa valduses. Kuni 2 Maailmasõjani tegutsesid seal teenindusartellid. Sõja ajal hoidsid sakslased kindluses vange. Peale sõda leidsid seal varjupaika kodutud, kes omakorda kahjustasid ehitist ja põletasid mööblit.
Ajalooliste huviväärsuste taastamisega tehti algust 1983 aastal, 1992 avati muuseum. Puhkepäevad on esmaspäev ja teisipäev, lahti 10,00 -17,00. Restaureerimistöid tehakse praegugi.
Kui pärale jõudsin, oli muuseum suletud. Ausalt öeldes, ei kibelenudki nii väga raha kulutama. Pilet maksab välismaalasele 9 eurot ehk ligilähedaselt tuleks loobuda ühest Mirski kindluse pildiga rähatähest. Mulle piisab kulutustest interneti püsiühendusele, et hankida virtuaalselt muuseumide materjale. Enamus vaateid on fotoportaalidest juba nähtud ja teabeallikatest talletatud. Täna ja praegu on oluline, et leiaks pildistamise punkte õhtuks ja hommikuks, et hiljem pildipankasid oma fotodega täiendada.
Hotellis polnud kohta. Kas minna kindluse lossi renoveerivate mehhanismide juurde. Just, kivimüüride kõrvale. Masinapark on lukustatud traataia taga, järelikult hulgused siia ei tule, hoovis võib isegi valvur olla.Juhul kui keegi peaks varakult tööle tulema, on see äratuseks üsna meeldiv.Kuid usun kuue paiku juba fotaparaadiga jalul olla, võib olla veelgi varem, et päikese järgi õiget võttepunkti leida.Otsustatud. Linnakärast ka veidi eemal. Olla tasuta ajaloolises paigas, kus on aset leidnud värvikaid elupilte, see on enam, kui loterii võit. Igas mõttes kordumatu võimalus! Jäädvustasin kindluse sinises õhtutaeva jumes. (Foto:Mirski linnus)

Spidomeetris 1200, teine öö autos!
Kell 6. Oli hea uni. Öösel üks sõiduauto sisenes prožektorist valgustatud parklasse. Kuna olin traataiast veidi eemal, jäi ruumi minust mööda sõiduks ja värava avamiseks. Probleem tõusis hommikul. Selgus , et lossi ei saa jõe poolt pildistada. Päikene paistaks objektiivi ja kindlus jääks varju. Kas õnnestub ida poolt kaader leida? Midagi ikka! Veerand seitse, kui külatänaval pikad varjud, oli üks abistaja hädas kaaslase talutamisega. (Foto: Vibavad varjud, tagaplaanil Mirski kindlus)

Et seltsimehe jõud ületas maa külgetõmmet, välditi hädamaandumist, vähemalt selle aja sees kui nad kaadrisse sain. Pilt pole ilmutatud aasimaks kui paljud Valgevenes alkoholi armastavad või kuidas kannatavad, vaid lustakate inimkeha võngete talletamiseks. Pealegi oli meeste häälitsuses ennemini enesehaletsemist kui kõige vägevamatega räuskamist. Ja andku pildile jäänud andeks, ent nende önnetust oli õige naljakas jälgida.

Njasviž ehk taastuv maailmapärand

Hea tujuga teise Valgevene maineka kultuuri- ja loodusobjekti poole! (Foto: UNESCO maailmapärand on Valgevenes tavapäraselt kaitsevallil)

Tuleb sõita 10 km tagasi, ületada Brest-Minski magistraal (M 1) ning 25 km lõuna suunas (P 11) Njasviži (vene keeles Nesviž) linna. Kui Mir oli paari tuhande elanikuga linnamoodi küla, siis siin on suursugusem olu. Linna keskel, Nemani lisajõe poolsaare vallseljakul kõrgub mõjukas kindlus, mis 2005 aastast kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse. (Foto: Kellatorni ennistamine)

Kindlus on seni nähtust tunduvalt kaalukam ja sellega võrdväärsena paigutatud ka maksujõulisemale Valgevene rahatähele ehk 100 tuhandesele paberrahale.
Njasviži linna ja kindluse areng on lahutamatus seoses Razdiwillide suguvõsaga. Kui linna valitseja ja omanik Jan Razdiwill ehitas puukindluse, siis tema poeg lammutas selle ja asendas tugevamaga. Kividest laotud kindluse ehitus algas 1551 aastal. Erinevalt Mirski kindlusest, pidas Poola-Vene sõjas Njasviži kindlus vene sõjaväele vastu, kuid mitte enam rootslastele. Napoleoni vallutuste aegu astus kindluse omanik prantslaste poolele.
Viimane Razdwilli valitsejasugu lahkus 1939 aastal, kui Poola langes NSV Liidu osaks. Teise maailmasõja kestel oli kindluse lossis saksa sõjaväelendurite haigla. Et kindlus pääses sajandite jooksul suurtest purustustest, sobis see nõukogude ajal julgeolekutöötajate sanatooriumiks. 2000 aastal alustati lossi restaureerimisega, ent 2002 aasta põleng hävitas pööningu, kellatorni, põlesid saalide puidust talad. Tuletõrjevesi rikkus parkettpõrandad, kahjustas seinu, lagesid. Taastamistööd plaanitakse lõpetada 2010 aastal. Ent turistid saavad juba täna siseneda lossihoovi.(Foto: Kindluse ainus sissepääs)

Pildil paremal näha silda, kust sisenetakse.

16. sajandi päritolu raekojas, Njasviži linna turuväljakul, on ajaloomuuseum (avatud 9,00-17,00), kus leiab täiendavaid teemasid reisisihi seadmiseks ja linna kultuurilooga tutvumiseks nagu esimene valgevenekeelse raamatu trükkimine, esimene Valgevene statsionaarne teater jne. Ei saanud mööda kiusatusest, jäädvustada hetke Eestist pärit autoga. Päris poisikese temp ehk nagu koera komme oma platsi markeerida. Tõstsin autost statiivi, et korralikult aparaati raekoja vertikaaljoontega ühendada. (Foto: Njasviži raekoda piltniku kaaslasega)



Jätnud kauni linnapildiga hüvasti sai sõidusuunaks 150 km kaugusel kurikuulsa sõjaaegse sündmusega küla. Muljete salvestamiseks ja uutele avamiseks teen vahepeatuse.
Teeäärses külas maitseb endiselt hästi Pärnust ostetud teraleib. Kaasa võetud kali on tunduvalt jahedam kui välistemperatuur.Ja must kass tuli ligi, nühkis ennast minu vastu ja tegi täpselt sama musta kassi häält, mis oli meil kodu hoovis. Ei saanud poolehoiudu tähelepanuta jätta. Andsin leiba, paraku muud ei olnud, aga sobis küll, andsin veel ja jätkuvalt hea mekk.

Dražno küla ehk traagilised valikud

Küla algab püha ristiga. (Foto: Dražno küla tee ääres püha rist)

Dražno külasse (P 43), Starodorožki rajoonis, jäi 1941 aastal sakslaste sissetulekuga ligi 80 meheline politsei garnison. On vihjeid, et ka 15 külameest ühines saksa politseiga. Karistussalklased asusid teedevõrgustikuga kõrgendikul, mis jäi metsadest 3 km kaugusele ja kontrollisid kogu ümbruskonda. Partisanid ei suutnud mitmel aastal tõkestada politseinike kuritegusid, kuni võeti uus taktika. 14. aprillil 1943 aastal, politseinike ründamisel, süütasid partisanid pooled küla majad ja tapsid valikuta, ka 25 kohalikku elanikku. Olen oma, palunud tüdruk ja näidanud komsomolipiletit! Ei olnud pääsu, kui partisanid arvasid kedagi politseiga koostööd tegevaks. Külas hukkunud märgiti ettekandes surma saanud politseinikeks. Külaelanike tegelik saatus talletus ellujäänutes. Mida tugevamini nõukogude inimene pidi keelt vaos hoidma, seda rohkemalt ta praegu, vabadust aimates, seda kasutab. Kodulugude koguja kirjutas Dražno veretööst raamatu. Kas need partisanid, kes tapsid oma kaasmaalasi jäävad kangelase aupaistesse või püütakse marodöörasust salata, näitab ajalugu. Samas on teada, et enamus Valgevene partisanidest võitlesid ennastohverdavalt oma rahva kaitsmise ja kodumaa vabastamise eest.

Kuid Dražno ei olnud ainuke küla, kus omad läksid omade vastu. Arhiividokumentide ja tunnistajate ütlused pole alati kattuvad. Tõest ajalugu austajate eesmärk on, et riik peaks püstitama mälestusmärke kohtadesse, kus partisanid hukkasid rahulikke elanikke. Kas omade tapmine tulenes eksitavast teabest või saamatusest analüüsida olukorda, pole veel tänaseni selge. Praegu on tagajärgede kirjeldamise aeg, mis mitmeti lihtsam, kui põhjuste leidmine.
Dražno külas, endise kolhoosikontori kõrval, on hukkunud partisanide monument. Aastaarvud tähistavad aega, mil mälestis paigaldati ja uuendati. (Foto: Hukkunud partisanide mälestamine)



Üle tee on katoliku surnuaed, kuhu maetud külaelanikke, kes traagilise sündmuse ohvrid. Paljud hauad on seal kadumas, kuna nõukogude ajal polnud võimalust kalmudele mäletusmärki panna.
15. aprillil 2008 toodi ajaloolisi mälestisi kaitsva seltsi “Memorial” poolt lilli nii lahinguis langenud partisanidele, kui ka nende kuulide läbi hukkunuile. Neli päeva hiljem püstitati surnuaia kõrvale, partisanide monumendi poole, kahe mehe pikkune ja kahe põikpuuga rist, mälestamaks neid katoliiklasi kes langesid partisanide käe läbi. Külamutike teadis rääkida, et miilits konfiskeerinud kõrge risti juba samal päeval. Internetist lugesin, et mälestusmärk oli paigaldatud 19. aprillil. 2008 aastal, märkimaks nimeliselt 65 aastatagust tragöödit. Puidust rist olevat ikkagi paar päeva paigal püsinud ja siis traktoriga ära lohistatud. 23. aprillil mõistis rajooni kohus mälestusmärgi püstitajale, seltsi “Memorial” esimehele, korratuse ja piketi organiseerimise eest 15 ööpäeva aresti. Samasuguse karistuse sai maikuus koduloouurija ja publitsist. Põhjenduseks, et mälestusmärgi püstitamine polnud kooskõlastatud kohaliku võimuga. Risti püstitamise ajal oli kokkutulnuid 30 ringis. Tänaseks on vallandatud ka külanõukogu esimees, kelle süüks, et lubas mustata partisane.
Inimesed on ettevaatlikumaks muutunud. Sündmustest 300 meetri kaugusel on küla pood. Kaupmees polnud aga ristist midagi kuulnud, nii ta väitis. Seevastu mustikaid müüma tulnud mees teadis rääkida, et peale risti kõrvaldamist, olid paar ööpäeva miilitsad valvanud, et ei toimuks omapäi uut aktsiooni, aga seda ei juhtunud.
1 kg marjade eest saab korjaja pudeli õlut. Mees arvas, et seda on vähe. 0,5 liitrit maksab 3000 rubla, aga eelmine aasta oli mustika kg eest makstud 5500 rubla.Mina marju ei ostnud, küll aga ilusaid suuri tomateid. 3 kg maksis sama mis 2 liitriline tomati mahl 6600 rubla ehk 25 krooni, Vene juustu kg 58 ja liitrine tetrapkendis piim 3,2% 5 krooni. Kui juba rahast juttu, siis lisan reisi kõige olulisema: bensiin A-98 hinnaks on 13 krooni. 3 krooni tuleks odavam, kui võtta A-95, ent kõrgema oktaanarvuga bensiini kasutamine on ökonoomsem. Mootor arendab kiirust juba pisemalgi jalavajutamisel. Kütuse väiksem kulu korvab hinnavahe. Et kallimat bensiini solgitakse vähem, võib kvaliteedi eelistus ka pluss punkte tuua.Tõrgeteta mootor on üks reisi edu tagatistest. Nojah, ega ma Eestiski madalat bensiinimarki kasuta ja selle tänuks sõidutab Lada mind vähem kui 6 liitiga 100 km kaugusele ja seda juba 6 aastat.
Metsavennad ehk igamehe eelistus

Rist küla piirimail tuletab meelde kurblugu. (Foto: Elaval on koht, kus kedagi mälestada)

Olin poisipõnn Pillapalus, kui öösel automaadivalang tuppa tärises. Ema ei avanud metsavendadele ust. Need tegid puskariga meelt parajaks ja käisid külades lisa võtmas. Pole esimene kord meenutada, kuis mehed end puskariga vastutusest vabastasid ja vabadusvõitluse meelel või kättemaksu sõgeduses, võtsid omade pealt matti. Rööviti vahel kaupluseid ja kolhoosikontoreid. Minu kolleeg, Jäneda tehnikumi lõpetanud noormees, ühel korral pääses. Pererahvas peitis agronoomi keldrisse, kui oli kuulda metsavendade tulekut. Kuid mitte kõigil ei vedanud. Metsavendade kuritööst Eestis ei ole sünnis rääkida, selle asemel püüame teiste riikide lugusid uurida ning levitada.
Mäletan algkooli aegu hommikut, kui levis sõnum klassivenna isa surmast. Mind see riivas, isa teema oli minu jaoks tähtis, sest ikka ootasin teda. Punaarmeest tuli pisut lootustandev sõnum, et teadmata kadunud. Teadsin ka amnestiast ega saanud aru, miks metsavend vabatahtlikult metsast koju ei tulnud. Aastate möödudes pole asjad targemaks saanudki. Õigemini peaks seda küsima külma sõja aegsetelt raadiohäältelt. Aga kes julgeks USA, meie kiidetud abistaja käest nõuda, metsas hukkunud meeste perekondade kannatuste leevendamiseks kompensatsiooni. Kui ei suutnud lubatud „valget laeva“ saata, siis heasta petetute lootus! Vähemalt peaks see propagandat tootnud riik vabandust paluma. Sõber-riik oleks õpetanud metsavendasid analüüsima valikuid. Kas aastateks sattuda vanglasse? Või kas jääda julgeolekutöötajate püssikuulide märklauaks, kui amnestias pakutud tähtajaks metsast välja ei tulda. Vabaduse nime kandvad raadiojaamad tegelesid ennekõike nõukogude riigikorralduse materdamisega, mitte aga kodanike abistamisega selles, kuidas ellu jääda.
Praegu ehitame endale midagi päästelaeva sarnast. See on Puskarilaev, pole küll Valge, ent peaks käivitama uusi töökohti ja sõidutama turiste nostalgiajooki pruukima. Osa poliitikuid mõtleb, kuidas põlistada puskariajamist, kuidas vägijoogiga aidata maarahvast. Kui ühed loovad puuskulptuure ja väärtustavad meie metsakultuuri, siis teised ajastavad, kuidas teenida metsavendade vabadusvõitluse müümise pealt dividende.
Meenub üks vabadusvõitleja, kelle vaprus võttis teistelt söögiisu. Olin noore mehena mitmed kuud Tartus kopsutuberkuloosi sanatooriumis. Üks jändrik tasase loomuga vanem mees minu palatis, kui oli saanud haiguslehe raha ja linnast toonud kangemat kraami, muutis voodi lahinguväljaks. Äkki raputas ta kokkupandud käsi, lennutas täristades sülge nagu kuuliprits ja andis aina tibladele valu. Oli mängult püssimees ja kohtunik. Teinekord, veel praegugi, tahame metsavendade omakohut pidada õiglasemaks partisanide omast. Kas see tuleneb nüüd kuradist või jumalast, võta kinni, mina ei usu kumbagi!
Teadmatus teeb vabaks, aga teinekord suunab poliitilisse kanapimedusse. Vargapoisse, kes metsas redutasid, nähti hiljaaegu kangelastena, kuna olid kättesaamatud nõukogude miilitsale. Näeme seda mida otsime, mitte aga kogu tõde. Meil on piinlik endale tunnistada, et USA ei tegelenud eestlaste abistamisega, vaid külma sõja õhutamisega ning metsavennad olid selleks sobivaks vahendiks. Lihtsaim valik, mida uskuda on neil, kel lühike mälu, või kes oma vanuse poolest ei saagi midagi sõjaajast ja sellele järgnenust meenutada.
Sõidan looma nimega linna poole. Veel 80 km.

Babruisk ekh järjega juutide linna

Kella kuueks oli kali otsas.Parajasti luges näitsik raha, kui lootsin end palavusest turgutada.
Koos nõukogude korraga lõppes Eesti tänavatel vaadist kalja müük. Et valgevenelastel pole tarvidust tunnistada euronõudeid, joovad nad, kahjustamata oma tervist, lahtist kalja. Kahju, et ei jõudnud nostalgilist jooki proovida, küll aga jäädvustasin kaljanõu.Pool liitrit kalja oleks saanud 800 rubla ehk 3 krooni eest. (Foto: Kali ja Valge kirik kustutavad eri moel janu)



Tagaplaanile jäi õigeusu, rahvasuus Valge kirik, millest edaspidi pikemalt.
Linna läbival Dnepri lisajõel Berezina, mis oli varjaagide üheks veetee osaks, tegeleti juba 1000 aasta eest kala- ja koprapüügiga. Linna nimi Babruisk ( vene keeles Bobruisk) on tuletatud sõnast babjõr, mis tähendab kobras.
Praegu lubatakse Valgevene jõgedes kopraid püüda oktoobrist kuni aasta lõpuni. Linnas alles vaid 2 kobrast. Üks seisab, teine pandi istuma. Monumentide kõrval armastatakse fotografeerida. Istudes saab pildile jääda Gastello tänaval, maja nr 6 juures.
Esimest korda on linna mainitud 1387 aastal. Enamus aega valitsesid siin Leedu vürstid ja Poola-Leedu ühisriik (Rzeczpospolita). 16 sajandil, laastasid linna tatarlased ja ukraina kasakad. 19 sajandist jäi linn Venemaale. Vene Impeeriumi läänepiiri kaitsmiseks ehitati Babruiski kindlus, mille seinad on kuni 10 kivi paksused ega olnud purustatavad tollaja suurtükiväele. 1812 aastal, nelja kuu jooksul ei suutnud Napoleoni väed seda vallutada. Niivõrd kuidas kindlus kaotas oma strateegilise tähtsuse, kasvas tema poliitiline osa. Kasarmutes kandsid karistust dekabristid, eri aegadel on seal hukatud tuhandeid inimesi. Teises maailmasõjas kindlustus osaliselt hävis. Praeguses seisus pole seda huvitav pildistada.
Babruiski ajalooline mälestusmärk saab aga aastate jooksul atraktiivsemaks. 20 aastaga on kavandatud kogu kindlustuse kompleks restaureerida, 5 aastaga kindluse siseruumid.
Babruisk nimetati ümber Stalini 70 sünnipäeva auks. Linn kandis Stalinski nime kuni 1961 aastani, kui palsameeritud Stalin maeti Moskva mausoleumist Kremli maamulda.
Meenub komandeering Moskvasse rahvusvahelisele fotonäitusele. Loomulikult tekkis Punasel väljakul soov minna mausoleumi. Kuid üle väljaku looklevat pikka järjekorda vaadates, tundus see võimatuna. Võtsin fotokotist aparaadi. Kaamerale oli küll vene keeles kirjutatud Start ent lootsin, et miilitsad nimetust ei märka ega pea mind oma turistiks. Minu trumbiks oli, et pildimasin ei sarnaned nõukogudemaa klassikalistele peegelkaameratele. Sellel oli objektiivi kõrval mitme sentimeetri kõrgune metallihelkega päästik ja andis aparaadile tavatu ilme. Paarkümmend meetrit enne mausoleumi sisenemist palusin miilitsalt, eesti keeles, luba järjekorda astuda. Kordasin mitmel korral mausoleumi nime.Katse toimis! Korravalvur tegi mulle ruumi ja sain pildistada kuni ukseni, siin näidati aparaadi peale ja katsin objektiivi. Mausoleumis oli hämar.Palsameeritud parteijuhid olid valgustatud punaka-oranzika valgusega.Stalin oli nagu õhku täis, turske näo ja pruntis söjaväevormiga, käed rusikas. Lenin aga kõhetu ja pisike, üks käsi justkui tahaks rusikasse minna, teine mitte. Kui Moskvast koju jõudsin, oli Tallinna vaksali eest Stalini kuju kadunud, ainult märjad puulehed postamendil reetsid endist asukohta. Jah, uued tuuled puhusid, ent mitte hirmutavalt, pigem saladuslikult. Olin 19 aastane ega kartnud halli huntigi. Huviga lugesin NLKP 22 kongressi otsuseid, algas nn suure juhi nime kustutamise periood. Ootasin midagi uut. Märkasin, et olles kursis poliitiliste otsustega ja uurides kes ja mida NLPK kongressidel, pleenumitel kõneles, muutusin julgemaks, hakkasin endast vanematega vaidlema. Sellest tekkis nagu tarvidus ise poliitika vallas kaasa rääkida, püüda osaleda otsustamise protsessis. Aastate möödus selgus, et jäin vaid mööbliks otsustajate ruumis, kui sedagi, sest otsused olid juba selleks ajaks valmis, kui neid rahva sekka puistama hakati. Aga jõuame sellest veel edaspidigi pajatada.
Nüüd tagasi olevikku.Praegu on Babruiski linnas üle 200 tuhande elaniku, kõige rohkem valgevenelasi, teisi rahvuseid alla kolmandiku. 100 aastat tagasi oli linnas juute üle 70%, nüüd alla 5. Kui 1926 aasta rahvaloendusel oli kogu Valgevenes vaid juute 8%, siis selles linnas 42%. Olgugi, et paljud juudid 1980 aastal emigreerusid, on tunda nende geenide toimet. Linn on mitmepäraselt arenenud. Valmistatakse põllumajandustehnikat, väiketraktoreid ja erinevas valikus rehve. On oma jalatsivabrik, lihakombinaat ja leivatehas. Hästi on edenenud jõetransport, sadam, metsatöötlemine, keemiatööstus ja keraamika valmistamine. Tööpuuduse üle ei kurdeta. Inimesed on lahked ja hoolivad.
”Mõtle, kus on sinu laps õhtul kell 10”, on linna majaseinal plakat ja sama austavas kohas ning formaadis kui reklaamtahvlidki.
Linnas on taastatud mitmeid õigeusu kirikuid. Kirikute ehitamine võidu auks ja hukkunute mälestuseks sai alguse peale 1812 aasta Isamaasõda. Praegu on kogu Valgevenele iseloomulik ehitada kirikuid tähistamaks võitu fašismi üle. Et võit oli suur ja arvukalt ohvreid, on kirikuid ka palju taastatud ning juurde ehitatud.
Nii on Babruiski äärelinnas valmimas Jumalaema Ibeeria pühakuju kirik. (Foto: Linnaservas on valmimas uus kirik)

Ajaloolise tõuke jumalateenistusteks andis Babruiski kindlus. 7000 sõjaväelasele ehitati kasarmute lähedale ja keset linna mitu kirikut. Linnas on Bobruiski piiskopkonnal 8 õigeusu kirikut. Linna sümboliks on Püha Georgi (Jüri) ehk Valge Kirik, mille nime tuletust juba alul mainisin. Kirik ehitati aastatel 1905-1907 garnisoni kirikuks. Alates Vene Kodusõjast kirik laastati nagu paljud teised Nõukogude Liidu territooriumil asunud jumalakojad. Purustati kuplid, kellatornid. Moonutatud ehitisest sai õmbluskoda, sõja ajal oli seal saksa autode remonditöökojad, peale sõda söökla ja Lenini nimeline raamatukogu. 1990 aastal tagastatakse kirik usklikele. 1998 aastaks on õigeusu kirik taastatud. Jumalateenistusi peetakse kirikus iga päev, välja arvatud esmaspäeva, kui sellele ajale ei lange kiriklik püha. Valge Kirik avatakse hommikul kell 6, suletakse õhtul kell 9.

Kalinkovitši ehk ajaloolised keerised kirikutega

Babruiskist Poolasse sõites oleks Bresti linnani 420, loode suunas Minskisse 160 km. Minul otsesuund lõunasse ja kaasas lootus leida vapustavaid tõe kildusid. Tean, et ajalugu on neid minu teele jätnud.
Tundub et alates kopra linnast algabki nostalgiline maantee sõit. Olen teel olnud kaks päeva, sõitnud 1500 km ja alles nüüd tuli vastu esimene Ziguli ja üleni punane.Mõnekümne km järel seisab tee ääres sinine, teises külas kohtusin topelttuledes kollasega. Eemal suur kartuli põld, samasuguses kasvufaasis kui mul kodus, ent kevadel katsin seda võrguga, siin enam lõunasooja. Rukis ei ole veel valmis, kuid on jõuline, tühikuteta ning  puhas.Mais aga kehvakene, madal, alla meetri ja tal veel aega kasvada.
130 km sõitu (P 31) ja jõudsin ligi 40 tuhande elanikuga Kalinkovitši linna (valgevene keeles Kalinkavitšõ, nime lõpus harjumatu õ nagu segab kasutamist). Pioneeride tänav on justkui tõmbekeskus. Ühel pool õigeusukiriku kuplid ja vastas monument ergava punase viisnurgaga. Fotoaparaat kaela ja enne, kui päike peitu poeb, kiiresti pildistama. Eemalt tundus, et mingi standardne pealesõjaaegse obeliski punatäht üle värvitud, ent uudistama ajas asukoht. Ikkagi keset linna ja haljastus justkui pidulik ülikond rätsepa nõelasilmast. Esmapilgu reportaažlikust pildistamise soovist kasvas põhjalikum tutvus.
Mälestusmärk avati 2004 aasta suvel. Monumendi tumedam ja heledam sambakaar on üksteisele vastandund, tähendamaks head ja kurja.Üleval, keskel paiknev viisnurk, sümboliseerib sõdurit, kes reguleerinud jõuvälju: helgemal poolel on suurem mõjuvõim kui tumedal . Obeliski kõrgema külje tõusunurk harmoneerub eemalseiva kellatorni katusega. ( Foto: Kalinkovitši sõdurite obelisk )

Mälestusmärk on pühendatud, meie kõnepruuki appi võttes misjonäridele ehk kohalikus tähenduses sõduritele-internatsionalistidele, kes hukkunud õigluse eest väljaspool riigipiiri. Nagu meie riik, nii Valgevenegi, vaatamata teinekord kujunenud sisule, ei nimeta oma sõdureid okupantideks. Nii meil kui neil on positiivne ellusuhtumine ja oskus anda sündmustele patriootine vorm. Afganistanis hukkus 5 Kalinkovitši rajooni noort meest. On austav, et mälestusmärk asub uue Jumalaema Kaasani Ikooni Kirik kõrval. On tähenduslik,et Valgevene iseseisvumisega kasvas inimeste tung kirikuisse. Kõik soovijad ei mahtunudki enam ära. Usklike algatusel ja kohaliku võimu heakskiidul otustati ehitada suurem kirik lõhutud Püha Nikolai kiriku kõrvale.Raha annetasid eraisikud ja firmad. Kaasani Pühakuju kirikut ehitati 3 aastat, valmis 1993 aastal.
Ajaloolises lõikes on Kalinkovitšis viimase paari sajandi jooksul kirikuid enam hävinenud kui jõutud juurde ehitada. Kliima muutused, katastroofid, purustused… seda õnnetuste jada peame vääramatuks jõuks. Kuid kuidas nimetada möllu, mis kirikuid hävitab?
1857 aastal valmis Kalinkovitši asulas esimene kivist õigeusu kirik, mis ehitati laguneva puidust kiriku kõrvale. Valminud Püha Nikolai kirik, ühe suure ja nelja väiksema kupliga, oli aastakümneid küla uhkuseks: kõrgus 7 meetrit, põhiplaan 10,6×9,6 m2, põletatud tellistest seinte paksus 0,93 m. Teadaolevate andmete järgi eraldati ehitamiseks ligikaudu 10 tuhat rubla.Võrdluseks olgu teada, et 1 gramm kulda maksis 0,83 rubla ja lihttöölise palk 14 rubla kuus.Seega oli ehitamiseks vaja 60 töölise aastapalka või 12 kg kulda. Tervikuna olukord Venemaal ei olnud just kulla säraga. Sankt-Peterburgi maaviljeluse instituudi professor A. N. Engelhardt tõdeb, et kui talupojal sureks sama ohtralt noorloomi kui peres lapsi, oleks võimatu karja pidada. Kvaliteetne teravili läks ekspordiks ja viina tootmiseks. Maarahvas oli nälgimas. Sajandivahetusel, tulenevalt halvast toitumisest, sobis kolmest noormehest vaid üks armeesse aega teenima. Vaesus viis osa rahvast õigeusust maapealsema ideoloogiani. Kommunism lubas paradiisi konkreetses elus, mitte taevas. Unelmate ühiskond lubab igale inimesele maapeal hüvesid vastavalt tema vajadustele, mis tagatakse, kui iga isik võimetekohaselt tegutseks. Ent võimete arendamise asemel nagu tervislik eluviis, enesetäiendamine ja õppimine, haarati kinni ka täna lugupeetavast taktikast, mis on vaenlase otsimine.
Kommunismi ehitamise üllas idee nulliti juba eos, kui piirati ühtede inimeste vaimseid vajadusi uskuda Jumalat.
Võrdsuse ja vendluse asemel peeti uskumatuid privilegeeritumaks kui usklikke inimesi. Vaimulikud kuulutati rahvale vaimupimeduse jagajateks. 1918 aasta dekreediga lahutati kirik riigist. Siin pole midagi taunitavat, kui sellele ei oleks järgnenud kiriku vara ja maade konfiskeerimine. Proletariaadi diktatuur ei tunnistanud erinevate omandivormide ja ideede koos eksisteerimist. Sellest taktikalisest sammust alates hakati saagima kommunismi strateegiat, mille oksal parajasti bolševike juhid Lenin ja Stalin istusid. Surve kirikutele kasvas kolhooside moodustamise aegu. Kirikud pidid jumalateenistuste pidamiseks riigile maksma. Sadu aastaid oli Venemaal makstud kirikutele kümnendiku osa riigi tuludest. Proletaarlaste ajal mitte. Vastupidi, kui tekkis maksuvõlg, pühakoda viivitamatult suleti. Kohalik linnavõim ja komsomolid korraldasid kirikuvastaseid kampaaniaid. Uskumatud sundisid usklikke vabatahtlikult kirikuid sulgema, neid andma klubide või koolide kasutusse.
1926 aasta suvel toimus Püha Nikolai kirikus kaklus. (Monumendiga pildilt näeme kiriku säilinud osa, punane kivist maja, uue kiriku ees, kellatorni kõrval.) Kolme inimest pussitati, 2 said surma. Tulistades haavati vaimulikku. Juhtunust nördinud inimesed kogusid annetusi. Lõpuks kirik ikkagi natsionaliseeriti ja kuni Saksa okupatsioonini asus seal kohalik pangakontor. Sõja ajal peeti kirikus jumalateenistusi. Peale sõda jällegi uskumatute kastutuses: täitevkomitee ja 1960 aastast lastehaigla. Aastate jooksul on hoone ümberehitatud. Punasest kivist hoones ehk endises Püha Nikolai kirikus, asus pildistamise aegu noorte tehnikahuviliste maja. Moondunud kiriku kõrval ilutseb uusehitis Kaasani Pühakuju kirikt, mille ehituslugu ülal kirjeldasin.
Huvitava ajalooga oli Püha Mihhaili kirik, linnast mitte kaugel, Domanovitši külas. Oli on õige sõna, enam kirikut ei ole! Veristes lahingutes Napoleoni vägedega, tõotas vene ohvitser võidu korral ehitada kirik. Kapten Ivan A. Mihailov täitis lubaduse. Oma kulu ja kirjadega ehitatud puidust kirik valmis 1817 aastal. Langenud seltsimeeste mälestuseks ja võidu auks kaunistati altar kuldkirjaga «1812». Valgevenes rajati tol perioodil 20 aasta jooksul 20 kivist ja 70 puidust õigeusu kirikut. Tagasilöök tuli nõukogude korraga. Ateistlikus riigis määrati religioon väljasuremisele. Algas pühakodade sulgemine ja vaimulike tagakiusamine. 1930 aasta märtsis suleti Domanovitši külas vene ohvitseri ehitatud Püha Mihhaili kirik. Vahetult peale sulgemist saatsid kaks koguduse liiget Stalinile telegrammi, et kirik antaks usklikele tagasi. Kuuldused sellest käisid kiiresti üle maakonna. Järgmisel päeval kogunes kiriku juurde üle saja koguduse liikme, enamjaolt naised, kes valjuhäälselt pahandasid kiriku kellade mahavõtmise pärast. Kohalikud võimumehed ja linnast kiirelt saabunud täiendus, pidasid kogunemise algatajad kinni ja sundisid neid kirjutama Moskvasse uut telegrammi, seekord kirikust loobumise kohta. Naine kes esimese telegrammi saatis, keeldus allkirja andmisest. Selle vapra naise edasine saatus on teadmata. Mõne aasta möödudes kirik täielikult hävitati. Praegu laiuvad seal kolhoosi põllud.
Tänaseks on Valgevene usklike riik. Pooled Valgevene kodanikud on uurimuses vastanud “Jah, ma usun Jumalasse.” 27% kodanikest on tunnistanud, et religioon mängib nende igapäevaelus tähtsat osa, meie eestlased, vastavalt Gallupi tulemustele, vaid 14 protsenti.
Riik on valinud rahvust ühendavaks ideoloogiaks religiooni. President Lukašenko on rõhutanud, et ainult kõigi religioossete kogukondade ja riigi koostöös suudab Valgene kaasaegse maailmaga sammu pidada. Valgevenes on kaotatud kirikumaksud ja ükski usklike ühendus ei pea tasuma maamaksu.

Sõitsin edasi Ukraina poole (P 35).

Mitmed loomapildid ehk kohtumiseni Valgevene !

Et ületada Valgevene piiripunkt Komarin, tuleb ööbida selle lähedal või vähemalt tunnise sõiduaja kaugusel. Vaja enne tolliametnike vahetust üle jõuda. Miks selline ülesanne? Olen kogenud, kuidas hommikuse vahetuse aegu muutub autos istumine igavikuks, olgugi et piiriületajaid vaevalt kahekäe sõrmede jagu. Mida lühem järjekord, seda rahulikum ametnikul kohvi juua. Ukraina poolel on sellel ajal nii sisse- kui väljasõidul suur kohmerdamine.
Päike ühtäkki vikerkaart poetamas! Kuid pole pilkupüüdvat maastikku, on vaid lage põld. Ilmselt niikaua kui sõites leian esiplaaniks midagi sobilikku, kaob valguse sära. Mingid puud eespool! Autost jooksujalu välja ja viimase hetke vajutus!(Foto: Viivuke vikerkaart)

Maantee ääres pisike restoran. Kosutan veidi vaimu, et päeva meenutusi partisanidest ja sellega kaasnenust maha raputada. Must kange kohvitassike maksab 3900 rubla, meil tuleks 15 krooni. Valgevenes elades saaks Eesti pensionäril aastas üle miljoni rubla. Miljonärina olemise jutt baarmannile meeldis. Läks lahkeks ja lubas oma hoovis öösel autot parkida. Tänutäheks tõin kaks Eesti parimat pooleliitrist õllepudelit. Olin reisi jaoks ostnud neli neljalist plokki, et autos magamise korral valvureid kostitada. Proovin uudishimust ka 100 grammi valgevene konjakit 4100 rbl (16 krooni).Pole maitse tundmise spetsialist, ent kui oleks aega, kõlbaks teist kordagi tellida. Mõne eksootilise produkti järgi, mida antud riigis ise ei valmistata või kasvatata, saab ära arvata kaubahinna kujunemise. Spordi mõttes rehkendan, miks 100 grammi kohvivett on samas hinnas konjakiga. Valgevene aktsiis on alles poisikese kasvu! Ei tea, miks? Järsku riik hoolitseb rahva tervise eest, et puskarit ei aetaks või odekolonni ei joodaks. Ent kui odav, siis joovad palju! Ei tea! Pole ringi sõites nagu aru saanud, et nad eestlastest enam tarbiksid. Kirikutes käib küll rahvast enam.
Baaris kuuldus, et Komarini tollipunktist saavad üle ainult Ukraina ja Valgevene masinad. Minu kodutöö internetist seda ei avastanud! Tõsi, selliseid ülekäike on. Mullu Ukrainas pidingi tagasi vurama. Igatahes sõidusuuna valikusse on poetunud kahtluse pisik.
Spidomeetris 1600 km, kolmas öö autos!

Varavalgel võtan Hoiniki (P 35) linnas bensiini. Kuna Valgevenes on see odav, siis niipalju kui paaki mahub. Idakaares näen ettepoole kaldu Lenini kuju. Lenin oli elu jooksul vaid korra Valgevenes peatunud ja sedagi läbisõidul. Muid tema isikuga seotud ajaloolisi sidemeid riigiga pole teada. Kuid reisi jooksul on see juba teine skulptuur, mida näen. Kas noorema põlvkonna esindaja Lenini sagedust tähele paneks, kui üldse märkaks ? Minu eas ollakse bolševike sümbolitega ühel või teisel määral seotud. Nii õpinguraamatu kui diplomi saamisel tuli kujust mööduda. Ja kellegil ei tulnud, Tartus peahoone ees pähe, et aastate möödudes, lisaks tuntud laulusõnade tähendusele, kuidas Lenin paitas laste päid, leitakse tema armumaailmast kiindumise samasooliste parteikaaslaste vastu.
Tollal teadsid seda vaid väljavalitud parteiarhiivist, samuti Lenini naine, Stalin ja veel mõned parteijuhid. Kogu nõukogude aja olid arhiivid lukus ja parteijuhi elu osaliselt salastatud. Tänase malli järgi pole samasooliste armastus, esinegu nad meie ees kas meedias või homoseksuaalide baarides, mingi sündmus, ent omal ajal, kui Lenini teoseid lugesin, oleks saladuse väljalipsamine mõjunud eemaletõukava pauguna.
Valgevenes on Leninist mitmeid kordi suuremas aus fašismi võitu tähistavad sümbolid. Kas on see aja märk, eristamaks olulist ebaolulisest, või on Leninist ära tüdinetud? Võib oletada, et kui rahvas taas õigeusku pöördumas, siis Lenini nimi tuhmubki. Kuid on üks Valgevene küla, kus nimi mitmeid kordi vanem kui Lenini eluiga. Küla asub Slutski jõe kaldal, 40 km enne Pripjatisse suubumist. Koduloolane oli leidnud, et sadu aastaid tagasi, võtnud kohaliku mõisniku tütar Lena endalt elu. Õnnetu armastaja viskus kõrgelt kaldalt jõkke. Lohutamatu isa pani, tütre mälestuseks, külale Lenini nime.
Lenini nimi hoogustas külas revolutsioonilist tegevust. Saati Peterburi sündmuseid, loodi külas kohe nõukogude võim. Seevastu peale Kodusõda, Poola riigi valdusesse jäänuna, said leninlased, oma ajaloolist küla nimetades, politseinikelt karistuse. Viimase sõja ajal oli külas koonduslaager, kus hävitati mitu tuhat juuti. Siinkohal veel üks pentsiku nimega juhtum. Lenini küla arsti nimi oli Hitler ja keda sakslased koos teistega tapsid.
Tublisti enam kui proletaarlaste parteijuhi kivikuju, armastavad valgevenelased metsa ja loodust. Teeäärtes on näha kirjadega kaetud värvitud tähiseid, manitsemaks hoidma loomi ja linde. Ei saa Valgevenet seljataha jätta, jäädvustamata teeääres naivistlikke pilte. Kogu sõidu vältel jälgivad kividelt sind metsloomad. Riik manitseb oma kodanikke hoolivusele ja sallivusele. Linna sõites tabasin põdrapea, kes kutsub säästma elukeskkonda. (Foto: Põder kutsub loodust hoidma)

Sagedaseim käsulause on, ära viska prügi.
Ja tõega, ei näinud asfaldi kõrval vedelevat olmeprahti. Kas mõjub trahvimise ähvardus? Eestis võid teinekord tundide kaupa sõita, kohtamata tee ääres võimalust, kuhu panna tühjaksjoodud taara. Valgevenes on teisiti. Siinmail polegi vaja kampaania korras teeääri puhastada, sest kõikvõimalikes kohtades on prügikastid paigas. Paraku meie prügikoristus on pigem reklaamikära, kuidas likvideeritakse tagajärgi, ent mitte põhjuseid. Kui ühistööna valmistaksime aluseid ja paigaldaksime prügikaste, teeksime ära midagi väärtuslikumat kui senine tulem.
Kell seitse, külatänavad on vaiksed. Üks kummirehvidega hobuvanker siiki läheneb. Tubini külas, mõlemal pool asfalti, uuemad majad.Sekka vaid mõni vanem, madala katusega,ühekordne palkmaja, siniste aknaraamidega.Teeääri palistavad toonekurgede pesad. Hobune oli märgid jätnud. Toonekured jalutamas. Buss tuleb vastu, kured hüppavad kraavi ja eemalduvad põllule. Karjane suure piitsaga jälgib, et veised vasakult poolt äkki teele ei trügi.
Tollipunkti on veel 50 km. Eks näis kas saan sealt üle
Lõuna-Valgevenes on hulga kopsakamad põllukultuurid kui põhjapool nähtud. Hästi tihe rukkipõld. Juba mitu km olen sõitnud ja ikka põld ei lõpe. See on nagu laulupidu, silmarõõmuks vähemalt 50 miljonit kõrt. (Foto: Miljonid rukkipead)

Jah, nii suurt rukkipõldu pole ennem näinud. Rukist kasvab Valgevenes samapalju kui Ukrainas ning neid edestavad vai Poola, Venemaa ja Saksamaa.
Paremat kätt mais juba õitseb. Sellise aja kohta väga suure saagi potentsiaaliga: mehe pikkune ja enamgi, tihe, roheline müür. Edasi tumedas värvitoonis söödapeedid. Nisupõld, madal, ühtlane. Üksiti toonekurg jalutamas. Ümber põllu randaalitud haakeriista laiuselt kaitseriba.Tumepruun muld. Tundub, et vastu Ukraina piiri, läbin väga tasemel majandit. Pildistan nimesilti: ühisettevõte” Punane sovhoos”. No miks peab 21 sajandil punane nimekuju edasi elama? Ent seda nime leiab kaardilt mitmest teisestki oblastist.
Mida järeldada? Mitte Valgevenes pole aeg peatunud, vaid minus endas, kui härja kombel punast nähes, end üles kütan! Meenub veel üks teine enesepiitsutus. Hiljuti virtuaalses pildiportaalis pahandas fotosõber, miks ma nõukogude korda taga igatsevat. Sedastas, et ta ei taha mitte mõeldagi, millises suletud totalitaarses riigis me elasime. Tol ajal poleks kõne allagi tulnud, et tavainimene oleks saanud välismaale sõita. Paraku elab süüdistaja justkui muutumatus ajas. Ta ei märka, et endise nõukogude suurriigi inimesed reisivad sama vabalt kui meie ja nemad küll ei taha suletud riigis elada. Nõukogude aega ei igatseta ka mitte Valgevene. Teine asi on meenutada oma noorust ja tööaastaid. Ühegi riigi ühiskonnakorraldus ei suuda pisendada tema alama lapsepõlve rõõme ja läbielamisi, olgu või ebameeldivad, ent nad on kallid, seotud lähedaste inimestega, nad on minu omad.
Tõepoolest, punane on vaid üks värvus. Värvide mitmekesisuse mõistmine on ka USA-s enam arenema hakanud. Esmalt presidendi nahavärvi valikus ja siis väikese naaberriigi nägemises. USA, hirmust kommunismi idee ees, keelustas aastakümneteks oma rahvale Kuuba saare külastamise, hiljuti hakati osaliselt juba lubama. Paraku, küttes end kommunismi vihkamisega ja tappes selle idee kandjaid Vietnamis ja Koreas, ei leidnud USA valitsus ülemaailmset mõistmist, rääkimata oma rahvast. Tänapäeval, olles majanduslikus surutuses, ollakse punase maaga lugupidavamad. Olgem ausad, teame ju hästi, mitte punase lipu lehvitajad ei hävitanud USA kaht kõrghoonet ja inimesi. Aga presidendi kampaanias sobis selle värviga küll liputada: „Arnold, sa oled ju punane!“ Teinekord on ilmateadustajal suu erkpunane, ja siis kordaks presidendi pooliku lause asemel: Niigi pilkupüüdev daam, pead siis huuled veel ergavaks maalima. Mida küll autoroolis ei mõtle!
Milline kergendus!
Esimene hea signaal piiri ületamise võimalusest. Läti numbrimärgiga masin tuiskas minust mööda! Küllap ta ikka loodab kaugemalegi põrutada kui valgevene riigipiir!
Peale kella kaheksat läbisin Komarini piiripunkti. Enne sain alles jäänud rublad eurodeks vahetada.Valgevene rahast puhas ja samas ka grivnadest, mida kohapeal ei müüdud. See eest lohutav teadmine, et bensiini on üle poole paagi ja igal juhul jõuab sõita nii esimese Ukraina panga kui ka tankimisjaamani. Üldiselt võib rahul olla. Valgevenemaa sai ootuspäraselt läbitud, kui mitte enamgi. Valgevene tollijaamas on kompuutreid vahetatud! Nii dokumentide vormistamine kui kogu korraldus on kiirem ja veelgi usalduslikum. Tolliametis, eelmise korraga võrreldes, oli noori naisi tööle võetud. Mida riiki sisse tõin ja välja viin, pole probleemiks tehtud. Mäletan eelmisest korrast, tollist keegi küsis, mis mul jahipüssi meenutavas rohelises kotis on. Kuuldes, et fotoaparaadi statiiv, jäädi uskuma. Ehk aitas siin minu hall pea ja vene keele kasutus, ei tea.Igal juhul võib ametnikke usaldada.Teel olles võib alati miilitsa poole pöörduda, juhatatakse, selgitatakse ja teinekord tuntakse ka huvi, kuidas Lada vastu peab! Peab!
Ei jäta seekord Valgevenega hüvasti. Pole tarvidust Poola kaudu koju sõita!
Kolme nädala möödudes, Krimmist tagasi tulles, meeldiv kohtuda!

JÄRGNEB:
Dnepri jõest autoga Aasovi mereni