Olin viimane eestlane, kellele 1994 omistati meistermüürlase aste Soome vendade poolt. Edasi tuli tööjärg Eestisse üle. Too, ühes Soome väikelinnas toimunud meistritöö, on mul mõistagi detailselt meeles. Mäletan kõhklusi ja hirme, mis osutusid kõik asjatuteks ja lapsikuteks. Kombetalitustes, tõotustes ega tegevustes ei olnud siis ega ole olnud tänini midagi sellist, mis oleks mingilgi viisil riivanud mu õiglustunnet, usutunnistust, ükskõik kelle inimväärikust või -õigusi. Ja vabadust olla, kes ma ise tahan. Mäletan, et soomlased olid eesti keeles pähe õppinud pika rituaali, et kogu vastuvõtt ja meeleolu olid sellised, et tõesti esimest korda sain mina, kes üles kasvanud „seltsimehelikus“ keskkonnas aru, mida tähendab vendlus.
Olen suhelnud vabamüürlastega üle ilma. Kuskil on vabamüürlik maailm publikule avatum, teisal suletum, sõltub traditsioonist. Mingeid saladusi ja võimustruktuuri, mis juhiksid universumit lihtsalt pole olemas. Kui jürilinad teevad tarka nägu, pööritavad silmi ja räägivad ülemaailmsest sionistide vandenõust, siis on see mögga kahe gg-ga. Lihtsalt naerukoht XXI sajandil. Kõik vabamüürlikud „saladused“ on tegelikult tänapäeval teda, vähegi tõsisemale huvilisele avalikest allikatest kergesti leitavad. Üks mu õpetatud sõber on selle teema kokku võtnud nii:
„Vabamüürlusel on tegelikult ainult kaks saladust. Esiteks, äratundmisviisid (võtted, märgid, sõnad). Nende saladuses hoidmine on lihtsalt kasvatusliku iseloomuga traditsioon, ei enamat. Siiski on need kõik ka internetis leitavad. Teiseks, saladus mida ei ole kusagil kirjas ja mida ei olegi seepärast võimalik avaldada. See on isikliku vaimse kasvamise ja arengu tulemus ning on meie rituaalis kirjas Jeesuse sõnadena Johannese Ilmutusraamatus: „Võitjale ma … annan valge kivikese ning kivikesele kirjutatud uue nime, mida ükski peale saaja ei tea.“ (Ilm 2:17). See on personaalne and ja kink Jumalalt. Selle teadasaamisest ei ole ajakirjandus ega üldsus ka huvitatud.“
Vabamüürlasi on ajaloo jooksul vaenatud erinevatel poliitilistel ja religioonipoliitilistel asjaoludel. See, mis toimub praegu praost Jaan Tammsalu ümber, ei ole paraku midagi unikaalset ka kaasaegses maailmas. Läinud aasta septembris esines Soome Meremeeste kiriku peasekretär, 20 aastat vennaskonda kuulunud Sakari Lehmuskallio vabamüürlikul üritusel Seinajoel, kus ta ettekande teemaks oli „Vabamüürlus ja usk“. Kõneleja rääkis esmalt põhitõdesid. Näiteks et vabamüürlus ei ole religioon ega selle aseaine, kuigi tal on märkimisväärne usuline aluspõhi. Ta tõi uuringute põhjal näiteid, millest ilmnes, et vabamüürlased käivad rohkem kirikus kui teised mehed. Ettekandest jäi kõlama mõte, et vabamüürlus ei paku religioosses mõttes pääseteid, siin ei otsita teed jumal juurde, vaid see on pigem isiksuse arengupürgimusi ja sotsiaalset tuge ning ühtekuuluvustunnet pakkuv organisatsioon.
Talle vastas kohalikus lehes Helsingi ülikooli dogmaatikaprofessor Miikka Ruokanen, kelle arvates ei või tõsikristlane kuuluda salaliitu. Teema korjas üles YLE, kes otsis välja üliaktiivsed massoonide vastased, pastor Eero Kavasto ja ufoloog Jüri Lina, mille peale mitmed teised olla loobunud saatesse tulemast. Säält noppisid teema eesti vandenõuteoreetikud.
Need, kes keelasid õpetaja Tammsalul esinemine Pereraadios keelavad ilmselt järgmisena minul kui vabamüürlasel Pereraadio kuulamise. Kurb, sest seal on olnud sisukaid saateid religiooni olemusest ja sellest, kuidas inimene oma eluteel vaimselt areneda võiks.