Uus Meremaa: Matkates läbi Wangapeka ja Leslie-Karamea 1

Käes aasta 2014 eel viimane päev, mil mõtteid mõlgutamas lääne kalda üsnagi isoleeritud külas Karamea. Eelnevalt läbitud jalgsi 78km mööda Heaphy matkarada ning vaim valmis edasiseks katsumuseks, mis viimaks tihedasse loodusesse, kus väidetavalt inimhinge kohtad haruharva, kuna tegu enam väljakutset pakkuva rajaga, nii füüsilises kui vaimses mõttes.

Et loo täielikku ülevaadet saada, siis aja olemasolul lugeda eelnevat kirjutist: Heaphy matkarada.

Viies päev:

30.12 umbes 8 paiku hommikul sai end lõpuks maast lahti aetud. Uni oli sügav ning nö unevõlg eelnevast matkast sai tagasi omandatud. Kell 9.00 oli mul kohtumine medõega, et teada saada, kuidas on lood minu lonkava jalaga.  Enesetunne oli hea, kergelt andis kõõlus veel endast märku, kuidas oli tunda paranemismärke . Ma tõden ka nüüd, et eks tegu oli suurelt ja usu hoidmise ja tahtega jätkata sealt, kus pooleli jäin. Tundsin sisemuses vastukaja juba mõttele, kui peanuks edasisest matkast loobuma. Olin juba teekonna ette võtnud, ja mitte jõuda eduka lõpuni, tundus võimatu iseenda sees aktsepteerida.

Kohtudes medõega läks kõik libedalt.  Ta plaasterdas mu kõõluse kinni,  andis valuvaigisteid, mida kordagi ma ei kasutanud, ning tema arvamusel olin ma võimeline jätkama. Ajasime veidi elust olust juttu, rääkisime isegi Eestist, ning edasi jagas ta mõtteid ja nõuandeid mind ees ootavast rajast.  Kui eelmise õhtu plaan oli jalga puhata pikemalt, ning asuda taas teele 31.12 koos Tšehhikatega, siis peale hommikust arstil visiiti oli mu kogu plaan peapeale pööratud. Otsustasin juba tänasel päeval edasi liikuda, mis pani mu käed jalad, mõtted tööle, sest korraga tuli kõik sootuks kiiremini organiseerida, kott taas pakkida, toiduvaru hankida kuni vähemalt 10ks päevaks, mis oli mu esialgne arvamus, kaua ma rajal viibin. Puudus vähimgi varasem kogemus, kui palju toitu ma reaalselt tarbiks, seega haarasin kohalikust väike marketist, mis vähegi sain ja isutas. Eks koti kogukaal kasvas taas mehiselt, kui neli eelnevat päeva olid siiski mu füüsilist vormi tugevdanud ja teadsin, et saan hakkama. Ehk mu kõige suurem ebakõla tekkis hetkel, mil tuli poistele teavitada oma plaanist, kuna sai organiseeritud ühine transport homseks päevaks. Siis aga tõdesin, et olen vaba kui lind, ja minu otsused on minu valik, ja kuidas see teisi mõjutab , on puhtalt nende endi kätes. Kui kord oma plaanist teavitatud, eks üllatus neil oli, aga soovisid mulle head teed ja peatse kohtumiseni, sest teadsime, et 31.12 on päeva sihtpunkt üks ja sama hütt. Minule andis see vabama matka, samal ajal, kui poistel tuli 31.12 läbida korraga meeletult pikk distants, ja tegu oli tõelise väljakutsega.

 

Sel hetkel, kui ma oma toiduvarusi Rondo hostelis kokku panin, ilmus justkui eikuskilt meesterahvas, kes oli autojuht planeeritud homseks hommikuks. Nimelt algas matk ligi 50km külast eemal. Saime jutule , ma mainisin talle, et plaanin stardipuntki hääletada, mis ei tohiks hirm keeruline olla. Tema aga väitis vastupidist ja andis mulle valikuvõimaluse, ma kas hääletan, või ta teeb minu jaoks eraldi sõidu ja viib mind, kuhu vaja. Keerutasin mõtteid oma peas, kuni lõpuks koitis valguse kiir ning paar tundi hiljem, kui mu kott pakitud ja valmis minekuks, otsustasin kasutada tema lahkust ning paluda küüti. Teel olla sai jagatud eluvaateid, ning pajatas ta ome erinevatest seiklustest, mis kogetud, kui mööda ilma rännatud. Rääkisime palju intuitsioonist ning kuidas sa kohtad inimesi just sel õigel hetkel, ja teil on omavahel midagi olulist jagada, mis küll vahel saab ilmsiks alles hiljem mööda eluteed jalutades. Ja vahel kuuldud sõnum on sootuks suunatud kellelegi kolmandale isikule.

Kell oli juba mitu head tundi peale lõunat, kui jõudsime Wangapeka alguspunkti lääne kaldal. Siin on alati igal sihtpunktis ja hütis raamat, kuhu oma kavatsused kirja panna, kuhu suunas minek, mis kuupäev ja nimi, See kõik on juhuks, kui miskit juhtub ja plaanitud kuupäeval rajalt välja tule, ning vaja hakata jälge ajama. Mu töökollektiiv oli teadlik, mil ma naasen, seega kui poleks õigeks päevaks tagasi olnud, oleks nemad asja uurima hakanud.

Oma nimi ja muud andmed kirja pandud, jätsin hüvasti autojuhiga ja ütlesin tere Rootsi noorele poisile, kes oli just iseenda kotti pakkimas ja valmis seadma minekuks metsa. Tuli välja, et ta tuli Uus Meremaale jõe kalastust harrastama ja plaanib nüüd mitu head päeva siinses piirkonnas rinda pista. Julge poiss, kuna siinsed jõed võivad vägagi ette arvamatud olla.

Ma sammusin rajale esimesena, kuid ei möödunud palju, kui ta mu kinni püüdis. Ehk soovis teatud mõttes muljet avaldada, kes teab, aga mind see ei morjendanud, olin seal matkamas oma matka. Juba peale väikest hetke rajal olles tõdesin, et tegu on põlisema raja ja metsaga. Olles eelnevalt teadlik, kuidas torm oli hiljaaegu rada hävitanud, siis sain sellest isiklikult teadlikuks, kui vaja oli maha langenuid puid ületada, samuti leida viis, kuidas kõrgematest jõeäärsetest piirkondadest , mis olid alla varisenud, üle saada. Oli hetki, kus süda puperdas, aga egas muud valikut polnud, tagasi ma ju minema ei hakka, alla ma ei anna juba esimesel päeval. Uskumatu, kuidas rajal olles oli mõte ja vaim mind sootuks uuele lainele viinud, ja oma valutavat kõõlust ma ei täheldanud enne, kui alles õhtul hütis olles.

Peale ligi kolme tunnist matka märkasin metsatuka taga oodatud hütti, nimeks Belltown Hut.

Rootsi poiss oli vahetult enne mind sinna jõudnud ja võttis just saapaid jalast. Vabastasin oma keha koti raskusest ning suundusin alla jõe äärde, et keha värskendada ja panna selga õhtune kostüüm. Ülejäänud tunnid päevast möödusid kiirelt, ajasime ohtralt juttu, sõime, jõime ( kes veini, kes tassikest teed ), ning varakult heitsin magamiskoti sisse, sest soovisin hommikul vara alustada. Oli too öö esimene viibimaks hütis. Plaan küll nägi ette, et luban endale vaba telkimisplaani, ehk siis matkan päevas täpselt nii palju kui soovin, kasvõi õhtu hilistunnini ja telgin kuskil vabas looduses, kuid juba esimene päev tõi tõdemuse, et too mets väga ürgne ning leida vaba lagedat ja siledat pinda, ei olnud reaalne. See sai ilmsiks kogu järgnevad mitu head päeva, seega nautisin hüti mugavusi, mille üle olin igati tänulik, kuna tolles piirkonnas eksisteerisid väikesed sääselised. Siin nimetatakse neid sandflies, nad on imepisikesed, hääletud, aga neid on tuhandeid su ümber, kui kord seisma jääd. Ja ma ei liialda numbriga !! Väljas istuda ja õhtu- või hommikusööki nautida, on võimatu. Ja kui nad kord hammustavad, siis sügeled nii mis hirmus päevi, vahel ka nädalaid. Olles ise kogenud situatsiooni Austraalias, kus sain takka tipuks veel allergilise reaktsiooni, siis otsustasin end seekord säästa.

Kuues päev:

Kell on 6 hommikul, olen ärkvel, kuulen, kuidas katusel rabistab vihma. Seda ka ilmaennustus lubas. Ajasin end maast lahti, astusin välistemperatuuri. Õhk oli soe ja tegu kerge sabinaga. Pakkisin koti valmis minekuks, matkariided selga, hommikusöök ja teele asumine. See on juba sisse tallatud teekond, iga asi toimib kui kellavärk, ning iga päev 1,5h alates silmade avamisest kuni esimeste sammudeni mul aega võttis. Enne teele asumist laususin nägemist Rootsi poisile, kes jäi samasse hütti järgnevaks kolmeks neljaks päevaks. Päev algas ja kokkuvõttes ka lõppes rahumeelsete emotsioonidega. Mu samm oli uskumatult kerge, ma isegu suisa nautisin hommikust vihmas seiklemist, rada oli suhteliselt kerge, üle juurikate ja kivide, läbi väikeste ojade. Tavaliselt ma sean endale teatud sihpunkti, kuhu jõuda enne , kui pausi teen, nii ka sel päeval. Teadsin, et 1,5h pärast peaksin jõudma hädaolukorra peavarjuni, see tundus vägagi lähedal olev sihtpunkt. Kui üldjuhul ma läbin distantsi kiiremini, kui kirjelduses sõnatud, siis sel päeval oli kõik ristivastu pidi. 1,5h oli möödunud ja ma polnud oma eesmärgini jõudnud. Metsaalune oli pime, kuna taevavõlv oli kattunud paksu pilvevatiga ja nüüdseks kerge rabin oli asendunud rajuma vihmaga. Veekindel jakk seljas, tundsin end hästi, ikka edasi ja edasi, kuni lõpuks nägin peavarju silti. Miski mu sees aga ütles, et ära siin peatust tee, parem liigu edasi. Nii palju küll peatusin, et anda kehale lisa energiat väikese müslibatooni ja šhokolaadi näol. Oi küll see maitses imehästi, oleks võinud veel teise tüki šhokolaadi süüa, aga ees ootas mind ju tundmatu arv päevi, milles vaja oma varusi hoida.

Peatselt hakkas rada ülesmäge liikuma, ja nii ta kulges äärmiselt pikka pikka aega. Kaardi järgi ka näitas, et osa teekonnast selliseks kujuneb, ja alati tervitan väljakutset, sest tean, et saan hakkama. Aga tol päeval sai see üles mäge minek mu suurimaks väljakutseks. Nüüd juba sadas paduvihma, nii et mestaalune enam kõige suuremat varju ei pakkunud. Mida kõrgemale ma jõudsin, seda jahedamaks läks ka õhk, ning tundsin, et seisma ma ei saa jääda, kuna kehasoojus haihtus imekiirelt. Teadsin, et umbes paari tunni pärast ma peaks jõudma järgmise hädaolukorra hütini, mis hoidis mu meele selgema ja fikseerituna, kuna saada hetkeks tegeliku katuse alla, tundus tõeline luksus. Sel teekonnal olles tundsin ka kergendust, et tšehhi poisid on täna mu selja taga ja ma taas kohtun nendega, isegi kui tuleb ette läbi pääsmatu punkt rajal, ma jään neid ootama, et koos kõik ületada. See siis oli nö hädaolukorra plaan.

Aina üles ja üles ma liikusin, endale tundus, et samm on äärmiselt aeglane ja tundsin, kuidas kehas hakkas omamoodi enneolematu väsimus tekkima. Eks oli tegu ka energia puudusega, seega nii palju ma teist kordselt veel peatusin, et miskit hamba alla saada, aitas see suurelt. Ühel hetkel endast üles poole vaadates märkasin miskit inimese moodi ja oligi üks abielupaar alla poole liikumas. Põgusalt peatusime, küsisin neilt, kaugel too uus sihtpunkt on, ja tundus, et omajagu veel minna. Kuna oma sihikindlust ja tugevust olen ma aastatega treeninud, siis siht silme ees ma jätkasin oma teekonda, tundsin kerget külma ja ausalt öeldes ootasin juba koti seljast võtmist ja hinge tõmbamist.

Peale nelja tundi vihmaga rajal olles oli mu keha vist juba uuele energia reziimile läinud, kerget alajahtumist oli tunda. Mõtled küll, et südasuvi aga tegu Uus Meremaaga ja ühes päevas võid vahel kohata nelja aastaaega. Järgmisel hetkel jõudsin lagedale väljale ja see osutus tõeliseks katsumuseks, kuna nüüdsest oli täielikult ilmastiku meeltevallas, kallas kui ojavarrest ja tuul oli vali, nähtavus alla nulli. Siin kohal olles ütles mu kaine mõistus võtta aeg maha, ja keskenduda oranzile raja tähistusele, et mitte ära eksida. Selle mõttega ma end ka kooskõlastasin, kuna varasematel matkadel olen eksinud teelt, kuna tähistus pole nähtav olnud. Antud olukorras olles ma aga seda eksimust endale lubada ei saanud. Vaatan ja otsin ringi, tähistust ei kuskil. Nii külm on aga tuleb hoida meel ärkvel ja keskenduda veel. Läbisin suure territooriumi, kuni ma lõpuks lageda välja alguspunkti otsustasin naaseda ja sealt veel ette vaatlikumalt taas kord tähistuse otsimist alustada. Sai tehtud õige valik, kuna hall vihmapahvakas mu ees hetkeks vaibus ja suutsin kaugele silmaga näha, ning sisetunne ütles, mis suunas liikuda.  Taas kord oranzi tähistust nähes, langes justkui koorem südamelt. Teekond jätkus nüüd vaid lisa kümme minutit ja jõudsin sihtpunkti. Ise mõtlesin, kui ilm veel rajumaks läheb, ehk tuleb öö siin hütis veeta, mis sest et  päev oli alles noor ja läbida võinuks pikema teekonna. Too hütt oli imepisike, ja ilma kütte koldeta, mis tõi minusse arvamuse siiski edasi liikuda, sest veeta ülejäänu päevast ja ka öö meeletus niiskuses, ei rõõmustanud mu meelt. Olin enamat väärt uus aasta ööl. Seal ma aga siiski tegin poole tunnise pausi, sõin ja jõin kuuma puljongot, mis tundub mul alati toimivat kui imerohi. Keha soojus hakkas taastuma, kui aga taaskord märg jakk selga panna ja raske kott õlule, siis tunne enam hetkeks nii meeldiv polnud, kuid tean, et matkates tuleb rinda pista palju sellisega, mida tavalise linnaelu juures sa kunagi ei kohta.

 

Taas kord teele asudes ei möödunud enam palju, kui jõudsin Taipo hütini, mis oli ka nö suusõnaliselt kokku lepitud kohtumispaik tänaseks ööks kos tšehhikatega. Hütti märgates muutus samm veel kergemaks ja kergus oli südamel. Kell aga oli ikkagi äärmiselt varajane ja info kohaselt järgmine hütt on vaid 1,5h kaugusel. Sellest sai minu uus eesmärk tolleks päevaks. Isegi jätsin poistele kirja oma plaanist. Miks mul see mõte tekkis oli puhtalt tõdemusel, et kui algselt arvasin, et liigun liig aeglaselt, siis tegelikkuses mu ühtne samm osutus kiiremaks kui ette kirjutatud aeg, mis nüüd küll on vastukajas eelneva väitega, kuid eelmisel juhul see ka tõele ju vastas. Kirjelduse järgi võtnuks raja läbimine 6,5h, minul kokku aga 5h. Ja sealt edasi kooruski mõte edasi liikuda, sest isegi kui venib mu teekond kahe, kolme tunnini, olen siiski veel päevases ajagraafikus.

Kui ennist ma aina ülesmäge liikusin, siis  nüüd sai ohtralt allamäge mindud. Peale kümmet minutit tõdesin, et kuidas viimne kui üks tehtud samm on nö vesises olekus. Ja mida enam allamäge ma liikusin, seda enam läbi vee ma sumpasin, eks kõik ojad voolasid jõe suunas muidugi ja vihma rohkus lõi metsaaluse äärmiselt vesiseks. Juurikad ja kivid kõik äärmiselt libedad, nii et lisaks puperdavale südamele tuli hoida teatud kindlust oma sammus mitte kukkumaks, kuid sellest üksi polnud vahel piisav ja nii ma mitmel korral põlvedeni langesin ja siis end taas püsti upitasin, mis polnud just kõige kergem etapp teekonnast, kuna vihm lisas raskus mu pagasile seljas, usun et oma paar kilo tuli juurde ikka küll. Siin kohal mainin, et koti sisemus oli kuiv, kuna Uus Meremaal on kasutuses ülisuured tugevad kilekotid, mis ongi matkamiseks mõeldud, paned kogu oma eluolu sinna sisse, ja nii märg keskkond ei vaja pelgamist. Samuti toimib see kilekott kui hädaolukorra kaitse, sest kui ikka õnnestus juhtub ja lähistel kedagi pole, saad ise kogu kehasuuruses sinna sisse pugeda ja hoida veidigi ena kehasoojust.

Mööda vett liikudes tuli ühel hetkel mul ka ületada meeletult suur maha langenud puu, kõik maapind oli kaetud okste ja võsaga. Siinkohal tundsin, et ümber kaugemat teed pidi ma minema ei hakka, kuna nii võin sootuks rajalt kõrvale kalduda ja tolles hetkes olles tundsin, et sellist olukorda ma endale ei soovi. Ei jäänud muud üle, kui end kuidagi üle langenud puu upitada, jalad verised ja keha värisev, kott niivõrd raske, et tahtis tihti omateed mind kummutada, aga hoidsin kinni oma sisemisest tugevusest ja ühel hetkel ma selgemal rajal taas olin. Võttis suisa ohkama ja tundsin tänulikkust, et edukalt etapp läbitud. Mida enam aga minutid tiksusid, seda vesisemaks muutus mu teekond, vahel uus samm tehes langesin kuni põlvini vette, mis lõu omamoodi tunde ja küsimuse: Kas mind on ees ootamas mõni oja, mis on läbimatu? Justkui intuitsioon see oli, mis jäi minu sisemuses kõlama. Hoidsin siiski usku, et kõik laabub plaani kohaselt. Ühel hetkel ületasin ripp silla, mis osutus päris hirmutavaks kogemuseks, kuna tuulevool oli niivõrd tugev, et pani silla kõikuma samal ajal, kui all pool oli vaid vahutav vesi, ning nägin, kuidas laienenud veekanal taamal kohtus jõega ning tõdesin, kui võimas oma kehastuses see kõik on. Ületasin silla kiirelt ja ikka edasi kuni järgmisel hetkel jõudsin punktini, kus ma totaalselt peatusin. Minu ees oli sõna otseses mõttes jõe laiune “oja”. Nii võrd palju vett allamäge uhanud, et väikesest veekoldest saanud miskit sootuks muud. Ma siiski veel mõtlesin, et kuidagi ma ikka suudan seda ületada, uurisin ümbruskonda ja ei suutnuf ma tuvastada helgemat punkti, et saanud ületada. Olin sinna maani jõudmiseks rajal olnud kuskil pool tundi. Tol hetkel hakkas süda enam  puperdama ja kuidagi imekiirelt sai minus kainusega otsus tehtud, et ainus lahendus on pöörduda tagasi, sest mida enam vihma kallab, seda kõrgemaks veepiir tõuseb  ja ei mingi väega ma suuda seda ületada. Pöörates kord end tagasiteele käis sisemuses läbi jõnks, kuna läbida oli vaja kõik eelnev ning küsimus taas mu sees oli, kui palju on veepiir tõusnud juba läbitud rajal? Kell oli umbes nelja paiku pärastlõunal aga tundus kui hiline õhtu, kuna metsaalune oli äärmiselt pime. Vaatasin ümberringi ja oli kindel mis kindel, et hütini mul jõuda tuleb, kuna ei mingi väega ma saa siin telki üles panna, vesi puht otseses mõttes viiks mu endaga kaasa. Mu samm oli kiire, mis üllatas ennastki, aga soovisin tagasi Taipo hütti saada nii kiirelt kui võimalik. Veepiir loomulikult oli tõusnud, ja kui enne langesin põlvini vette, siis nüüd juba puusa piirini ja tuli ennast välja upitada. Samuti tuli ületada langenud puu ja hoida sama ärkvel ja kaine meel. Tagasitee ostus pikemaks, kuna seekord tuli taas ülesmäge liikud ning keha hakkas lõplikku väsimust näitama. Ilma peatumata ma lõpuks hütini jõudsin ja õnne joovastus oli suur minu sees. Kuivad riided selga, kaminasse tuli, soe söök kehasse ja alustasin raamatu lugemist, et ülejäänu päevast mööda saata. Peas oli küsimus, et mis olukorras on poisid? Möödus tund tunni järel, kell oli juba hilises õhtus ja neid ei kuskil. Justkui ei tahtnud uskuda, et nad ei alsutanud tänase vihmaga, ning ei möödunudki kaua enam, kui uks lõpuks avanes ja läbi kui läti raha nad sisse astusid. Täiesti ligunenud vihmast nad langesid istmetele ja hetkeks ümbritses meid totaalne vaikus.

Kui nad lõpuks eluvaimu taas näitasid laususid, et see oli nende suurim väljakutse seni elus ja oli neil mõtteis kohati kas nad ikka suudavad lõpuni tulla, kuna mida enam õhtusse päev liikus, seda ohtlikumaks rada muutus. Aga, lõpp hea, kõik hea.

Nautisime kerget kaminasoojust, mis tõesti oli ähmaselt tuntav, kuna tegu äärmiselt pisike küttekoldega, aga siiski andis esmavajaliku ja hommikuks sai riided kuivaks. Kõige õndsam tunne oli kord magamiskotti pugeda ja viia end sügavasse unne.

Päeva sõnum: Uskuda iseenda tugevusse  ja kõrgema poole toetusele. Olla teadlik, et kõik on hästi ja tegu on puhtalt minu proovile panekuga nii füüsilises, vaimses, emotsionaalses ja spiriutaalses mõttes. Leida iseenda seest maksimaalne edasiviiv jõud ja tahe, hoidmaks sihti, eesmärki silme ees ning iga uue sammuga enesekindlalt selle suunas liikuda. Kogu teekond ju algab esimesest sammust, mida ka tagasi vaadates võin öelda hetkeperioodi kohta, mil otsus end laiema maailma tuulte- ja meelte valda viia sai hingesopis kindlameelsusega tehtud. Läbi aastate silmitsi seistud hirmudega on tugevdunud minu närv ja vastupidavus. Eneseareng on üks äärmiselt sügav, huvitav, mitmekülgne ja lõputu teekond. Kord sellel end leides, tunned sisemuses, kuidas teistmoodi energiavool kehas pulbitseb ja vanad mõtteviisid, mustrid, mille taha sai takerdatud, hakkavad unustuste varju hääbuma ning esile kerkib midagi imelisemat, millest varem avatud südame ja mõistusega teadlik polnud. Kunst ja oskus seisneb nüüdsest oma teekonnal püsimisega, kus mõistus tunneb end mahajäetuna ning püüab igal võimalikul sammul endast märku anda, end meelde tuletada lootuses, et annan alla. Aga näe, ei anna. Ikka sihikindlalt omal teekonnal, millest on kujunenud ainulaadne edasiviiv jõud ja tahe.

Seitsmes päev – Head Uut Aastat

Taas varajane hommikutund, mil silmad avan. Kuulan. Ei kuule. Ja ei kuule ma vihmasabinat akna taga. Ajan ennast soojast magamiskotist välja, vaatan akna poole ja näen, kuids paistab sinist taevavõlvi. See lõi automaatselt kergustunde, et tänane päev siiski jätkub matkates, lootuses, et veetase on langenud. Siin mail aga nii kiirelt, kui tase tõuseb, ta ka langeb. Posid vee magasid, kui mul juba hommikusöök söödud. Käisin päikest sisse hingamas ja tegin uue aasta esimesed võtted kaameraga. Peagi ajasid ka teised end üles ning pidasime plaani, mis teha. Soov oli kohati minna veidi tagasi, tollele lagedale väljale, kuna sealt ostuks nähtavale super vaated, samas sisemuses see plaan päris rahuldust ei leidnud. Nii möödus ligi tunnike, kui plaani siiski veel polnud. Tol hetkel tundsin, et üllataval kombel olen ma end lasknud teiste meeltevalda, ehk ootamas vastust nende poolt, kuidas päevaga edasi minna. Kui selle selguseni jõudsin, muutus kõik ning võtsin iseenda otuse teele asuda, ning tehku nemad , mis soovivad, küll me kuskil ikka kohtume.

 

Oli keskpäev, kui asusin teele, päike siras ja tervitas soojalt, ning kui eile sai vihma ja rajuga silmitsi seistud ja mets pakkus kerget kaitset, siis täna seisis minu tänulikkus metsa ees, pakkumaks päikesevarju. On ju päikene siin kõige ohtlikum maamunal, kuna osooniauk on Uus Meremaa kohal. Seda meeletut kuumust tunned isegi südatalvel, missest et päikene madalamal.

Rahulike tempoga eilset juba käidud teed minnes oli mõtteid igasugu. Enamjaolt pani ahhetama, kuidas ööga on kogu olukord muutunud, kuiva jalaga põhimõtteliselt sai läbitud trajektoor, mis eile oli võimatu, ja too sama ületamatu etapp oli lihtsalt läbitav. Uskumatu. Kõik justkui sama, mina sama ja loodus mu ümber , aga kuidas emotsiooonid minu sees on muutunud, kui eile sai silmitsi seistud kerge hirmutundega, siis täna tundus see isegi, et kummaline. Olin tänulik kogetu üle, kuna ainult läbi iseenda kogemuse sa õpid ning seda, mis mind eile tervitas, polnud ma veel eluteel kohanud. Tugevdas kõik mu vaimu ja usku iseendasse ning samuti kõikvõimsasse universumi.

Tunnid, mis esimesel jaanuaril rajal sai oldud, möödusid rahulikus tempos. Peale paari tunnist matkamist olin ma ristteel, ja kuidagi tollel hetkel ma lugesin rajatähistusi sootuks vale pilguga. Plaan kaardi järgi sai päris konkreetselt paika pandud ja sealt ristteelt järgmise peatuspunktini ma omas vaimus juba teadsin, et on vaid umbes 40 minutit minna. Ikka edasi ja edasi, 40 minutit ammu juba möödunud, aga hütti ei kuskil. Jõuan siis sootuks uue ristteeni, mis näitas omakorda, et hütini veel lisa 40 minutit. Olin nõutu, et kuis see siis nüüd juhtus. Tegin kerge peatuse, võtsin välja kaardi ja tõdesin kiirelt, et esimesel ristteel olles ma võtsin nö plaanivälise suuna, mis tõigi mulle pikema teekonna. Egas midagi, kui nii, siis nii, ja võtan parem positiivse meelestatuse, et tänasel päeval olen lisa kilomeetrid läbinu siiski veel raske seljakotiga. Loodus oli tihe ja metsik mu ümber, väga ürgse mulje jättis. Ühel hetkel jõudsin jõeni, mis oli madalas seisus. Raja märgistus näitas, et vaja otse minna. Läksin. Aga peale mõnda aega jalutamist ei suutnud ma enam järgmist tähistus leida, ja sisimas teadsin, et nii ma päris teadmatusse edasi ei lähe. Pöörasin otsa ringi ja suundusin tagasi viimase tähistuseni, mis viis mind tagasi matkarajale metsapinnal. Seal nägin teist tähistust ja otsustasin selle kasuks. Miski otsus ju tuli langetada, kivile istuma ma ju ei jää. See valitud teekond tegelikkuses viis mind samasse punkti, kuhu oleksin pidanud jõudma mööda jõesängi kõmpides. Ühel hetkel aga konkreetne rada lõppes ja mu ees oli umbes 1,5 meetri kõrgune kallak. Uurisin läbi võsa nii palju kui sain, ja peagi märkas silm taamal uut oranzi rajatähistust. Teadsin, et siit mul tuleb edasi minna, võtku, mis võtab.

Ukerdasin end läbi võsa, okstest kinni haarates laskusin need 1,5 meetrit kuni olim põlvini vees. Kõik sujus, kuna mahalangenud puu pakkus vajatud abi. Peagi olin taas metsarajal , kuigi silmad tuli aktiivselt lahti hoida, sest eelnev torm oli meeletu hävitustöö teinud ja vahel puht võimatu uut tähistust märgata. Üldjuhul on nii, et iga uus tähtus on just silmaga haarataval kaugusel. kui ei, siis on kuskil vale samm tehtud. Ja alati pole ka rada ise konktreetne, et sammuda teiste jälgedes. Peagi jõudsin oodatud hütini, kus tegin põgusa peatuse, ilm oli super ilus ja hea meelega oleks isegis tolles hütis öö veetnud, just asukoha mõttes, aga teadsin, et olen edasi liikumas. Mõtteis küsisin, kas poisid on nüüd minust möödunud, kuna ma läbisin lisa kilomeetrid ? Ei tea, miks see mulle nii oluline siiski oli, aga soovisin, et oleksid nad siiski veel mu selja taga.

 

Jätsin hüti raamatusse oma uue plaani, nime ja kuupäeva, ning asusin edasisele teele. Siin kohal oli mul kolm võimalust: minna tuldud teed tagasi umbes 20 minutit,  ületamaks sild ja olemaks siis kindlalt maisel rajal, võtta otsetee läbi jõe, mis oli just minu silme ees ja teistpool jõge nägin ka tähistust, või minna veidi maad mööda metsarada ja siis jõgi ületada, millest oleks saanud kõige otsesem teekond.

Esimene otsus oli võtta teekond, mis oli mu silme ees, seega jalutasin alla jõe äärde, aga koheselt seal olles tõdesin, et siit ma omal jõul üle ei saa, veevool liig tugev ja veetase kõrge, mulle kuni puusani. Kuna puudub varasem jõeületus kõrge veetasemega jões, pöörasin otsa ringi ning otsustasin kolmanda variandi kasuks. Ma päris ette nähtud punktini ei läinud, kuna eeldasin, et jõgi siin samas tundub piisavalt madal ületamiseks, tuleb vaid veidi mööd jõekallast liikuda, et tolle ületuskohani jõuda. Tark see otsus siiksi polnud, sest kord seal maal olles, kus mõtlesin, et saan jõge ületada, tõdesin, et siiski on olukord liig ohtlik ja kui ma kord kukuksin, siis raske koormaga seljas ma võitleks hoolega, et taas end kaldale saada. Küll kuidagi oleks, aga sel polnud mõtet. Omas mõistuses ma soovisin tuldud teekonda lühendada ja otsustasin metsarajale naaseda ühes punktis, kus saanuks end lihtsalt üles upitada, selle asemel, et mööda jõekallast tagasi minna. Olin suure kivi otsas ja üles poole minna oli vaja umbes meetri jagu. Otsustasin, et saan hakkama ja muidugi sain, aga sellisesse situatsiooni ma end enam vabathatlikult ei pane. Kui omasin teadlikkust, et jões uperkuuti käies on hirm keeruline end taas jalule saada, ehk vahel ka pea võimatu, mis tõttu ongi jõeületused äärmiselt ohtlikud, siis seda tarkust ma aga endaga kaasas ei hoidnud, kui vaja end meetri jagu üles upitada. Kott ju siiski minu külge klammerdunud ja loomulikult “õhku tõustes” laskub kogu kaal seljale ja kott vägisi soovis mind sootuks alla jõe suunas tõmmata. Haarasin kinni millest vähegi sain ja rakendasin kasutusse kõik võimalikud ja võimatud musklid ja tahtejõu, ning üles tasasele pinnale ma end tõmbasin. Süda puperdas sees aga lõpp hea, kõik hea. Tõmbasin veidi hinge ja teadlikkusega liikusin neist kolmest valiku võimalusest, mis enne mainitud, kolmanda ja ainuõige valiku juurde ja ületasin silla, mis viis mind teispool jõge. Kui plaan oli veidi aega tagasi võita, siis tegelikkuses pikenes mu päevane teekond, ja tõi mulle mõtteid, et vahel minna ringiga otsetee asemel, on päris asjakohane.

Tunnid möödusid ja päev hakkas vaikselt koitma, kuni jõudsin tolle päeva sihtpunktini. Hütt asus üleval pool jõepiiri, oli vanaaegne ja pisikene, kolme narivoodiga, mis krigisesid nii mis hirmus. Ust avades kohtusin noormehega, kes oli seal jube tunde veetnud. Tegu taas Tšehhikaga. Teised ei olnud veel kohale jõudnud. Ma asjatasin omaette, tegin päevalõpu venituse, käisin jões end pesemas ning istusin veidi vaikuses looduse rüppes kuni sandflied muutusid talumatuks. Hütis olles püüdsin vestlust alustada päris mitmel korral, aga ei tulnud ta minuga kaasa ja nii loobusin, ning lugesin raamatut. Järgmisel hetkel avanes uks ja saabus üks Tšehhikatest, teine olla veel kuskil rajal, kuna nad otsustasid minna eriteed just seal samas punktis, kus jõeületuseks oli kolm võimalust. Tema oli võtnud kõige otsema tee, aga oli ta ka pikka kasvu, nii et jõetase tuli talle ehk veidi üle põlve.

Möödus üle tunni, kui saabus ka teine, kes oma olekult tundus väfa väsinud. Üllataval kombel too kolmas tšehhikas, kes ennist ei saanud sõnagi suust, oli nüüd kui suur latatara, mis lõi mulle arvamuse, et teatud rahvused kuidagi hoiavad enam kokku ja pigem suheldakse omas kodumaises keeles, seega kogu ülejäänu õhtust osutus mulle suureks vaimseks väljakutseks, kuna nendevahelised vestlused kestsid tunde ja mulle arusaamatus keeles. Mul ei ole midagi teise keele vastu, aga kui ikka pisikes ruumis olles muutub see üleolevaks energiaks ja jõuks, siis aeg ajalt tahtsin ma koti pakkida ja edasi liikuda, kuid käes oli juba õhtu pimedus, nii et kuhu ma lähen ja telki ma ka justkui ei soovinud enam üles panna, seega tuli mul leppida olukorraga. Kasu oli siin mu kõrvatroppidest. Öö ise oli rahutu, miski ei lasknud magada, muudkui keerasin küljelt küljele, ja eks see hoidis ka teisi üleval, kuna kõik ju krigises. Sedasi sa aga elu teistpoolt koged, kui oled pisikesel pinnal koos teistega ja tuleb õppida aktsepteerima, mis iganes olukord on.  Taaskord vaatamata faktile, et tegu oli unetu ööga, ei sea see füüsilisi ega vaimsed piiranguid uuele päevale. Matkates justkui on iga uus päev kui uus algus, täis värskust ja innustust ning ärevust ees ootava ees.

Kahekas päev:

Imeilus hommik, päike vaikselt üle mäenuki tõusmas, taaskord veidi peale kuut üleval, mis oli juba väga sisse kujunenud päevakava. Kott pakitud, matkariided selga, pudrukauss tühjendatud, ja umbestäpselt 7.30 olin ma teel. Mis mind tagant utsitas oli taaskord soov olla poistest ees ja nii me taaskord peatse kohtumiseni jätsime, ning asusin teele. Väga huvitav ja vahelduv oli tänane maastik, üle kivide ja kändude, mööda jõekallast, kus tuli end turvalisena hoida kettidest kinni hoidmisega, üles ja alla mööda libedaid juurikaid. See kõik hoidis mu mõtted fokuseeritud ja tõdesin juba teel olles, et oleks see etapp olnud eilsel õhtul isegi liiast, mis sest et lühikene etapp kuni järgmise hütini aga ei tohtinud hetkeks silmi rajal tõsta, mis oleks osutunud väljakutseks eilsel õhtusel tunnil, peale pikka eelnevat päeva. Tollel hommikutunnil ma ka tegin oma esimese mats ja maa ühenduse. Ja see juhtus just hetkel, mil silmad ülespoole tõstsin , mis oli sekundite mäng. Mu saabad jäi juurika taha kinni ja põlvini ma langesin, kogu ülakeha kallistas maapinda ja huuled puutusid sammalt, mille all oli tugevam pinnas, nii et sain huuled veriseks aga see kõik on siiski niivõrd olematu vigastus, jalad niikuinii sinikates küllastunud, nii et mis see lõhkine huul ikka siin on. Kõõlusevalu selleks ajaks oli juba põhimõtteliselt olematu, või siis tundmatu , sest olin ära harjunud ja nii juhtub igasugu füüsilise nö kahjustusega.

Tollel hetkel ma taaskord kogesin seljakoti raskust, sest oli päris keeruline end maast üles ajada, aga olin ma ju iseenda ainus väljapääs, seega tuli kogu oma jõuvaru taas kasutusele võtta. Kord tagasi kahel jala, sammusin edasi. Päev möödus kiirelt, kohtasin teel üht kohalikku Uus Meremaa meesterahvast, kes oli vastassuunas minemas. Ajasime põgusalt juttu ja jätkasime oma teed.

Tollel ja ka eelneval päeval ma märkasin, kuidas igasugu erinevad mõtted ja küsimused hakkasin minu sees pulbitsema ja seda just tuleviku suhtes, oma edasise teekonna suhtes. Kindel oli, et juunikuus 2015 olen ma Eestisse tulemas, aga edasine plaan sealt justkui polnud veel välja koorunud. Ülemusele tööl esiemse raksuga sai öeldud, et olen ära paar kuud ning augustis naasen tööpostile, ka ise arvates, et paar kuud ilma sisse tulekuta saan kenasti hakkama. Mida enam ma aga sellele mõttele end häälestasin, seda enam hakkasin tunda vastukaja, justkui ei tundunud see enam soovitud teekond. Olin ma juba ka eos ju ainult broneerinud üheotsa pileti Oktoobrikuus, kuna sisetunne ütles, et miskit enamat on mu teele saabumas, seega piiramaks oma aega Euroopas ei tundunud õige lahendusena. Tean, et üheotsa pilet on kallim, kuid otsustasin mitte rahalise poole pärast muretseda, sest sootuks õnnetum oleks olukord, kui vaja naaseda Uus Meremaale aga miskit Eestis, või mujal Euroopas jäi nö poolikuks. Oma otsusest sai teavitatud ka ülemust, mille üle tal küll hea meel polnud, aga samas polnud tal ka valikut. Olen vaba oma otsuste langetamisel ja sihtide seadmisel elus, nagu me kõik, seega kui talle mu plaan ei meeldi, ei juhtu ka midagi traagilist, ja kui ta soovib minuga lepingu lõpetada, siis nii sündigu. Seda aga tollal veel ei juhtunud, vaid oli ta mind valmis tagasi võtma, mil iganes ma otsustan naaseda.

Tol päeval aga matkates mööda nüüdseks juba Leslie-Karamea rada, hakkasid mõtted ja idees lendlema minu sees ja üha tugevamaks muutus tunne mu sees jätta lõplikult hüvasti oma praeguse tööga ning liikuda sootuks uute sihtide suunas. Mõningasi mõtteid mul on ja kõik tundub minema väga loogilist teed pidi, samuti olen võtnud endale eesmärgi üha enam ja enam järgida elus oma sisemist tunnet ja olla iseenda eksperiment tõdemaks, kuidas see toimib. Lasta end vabaks elu ees, minna nö tuuleiili või veevooluga kaasa, ning vaadata, mis teekond toob. Sellistele tõdemustele ja arvamustele olen ma jõudnud viimase paari aasta jooksul ja üha enam kindlustunne tehtud otsuse ees tugevneb. Paljut on elus mu teekonda suunanud ja vahel tõdenud, kuidas teatud sammud ei vii mind kuidagi kohe lähemale soovitud tulemuseni, seega proovida omal käel midagi sootuks uut siin maises ilmas, tundub mulle äärmiselt põnev väljakutse, ja tunnistan, et sügaval sisemuses miski selle teooriaga ka harmoniseerub ja olen ka juba korduvalt edukalt vilja lõiganud, nii et nüüdsest on kõigest kujunenud elus edasiviiv maagiline sisemine jõud, ja vahel kui mõtted peas keerlevad, siis tagasi oma tõe juurde naasedes, muutub ka tunnetus rahulimaks ja olen taas teadlik oma õigest teekonnast.

Sääraseid sügavamaid mõtteid ma päev päeva järel iseenda seest leidsin ja lausa hakkas mulle pakkuma huvi, kuidas minu mõttemaailm, peale päevi metsas matkates, ühtäkki aktiviseerus ja muutusin tõesemaks ja avatumaks iseenda jaoks.

Oli mul ehk tollel päeval veel tunnike minna enne kui jõudsin päeva sihtpunkti, Karamea Bend hütini. Tunne oli super absoluutselt igas mõttes. Avanes peagi minu ees vaade jõele ja nägin silti: Karamea Bend meeskonna hütt. Silt ju päris konkreetne, et tegu pole veel minu sihtpunktiga, seega sammusin edasi aga vaikselt hakkas tekkima küsimus, kas ma ehk kuidagi märkamatult möödusin matkajate hütist, kuna siiani on need kakas alati väga lähestikku olnud. Otsustasin siiski veel edasi minna, kui lõpuks peatusin, võtsin välja kaardi, et olla kindel, mis toimub. Uurides kaarti tundus, et olen siiski õigel teel ning minu hütt on järgneva käänaku taga. Hea, et kaardi lugemisoksust sai veidi Eestis orienteermist tehes praktiseeritud, kuigi kompassi oskus vajab tugevamat lihvimist. Kaart tagasi kotti, kott selga ja valmis minekuks, kui tunnen, et miski on soki sisse takerdunud. Mõtlesin, et tegu mõne puutüki või kiviga, aga kätt sokini ulatades lendas äkitsi mu silme suunas herilane, kes oli end ise lahti vabastanud. Ja muidugi, seisin ma ju otse nö herilaste territooriumil, kuna too liik taimestikku on nende päprusmaa. Egas midagi, herilane lendas oma teed, ja mina sammusin oma teed jõudes peale kümmet minutit Karema Bend hütini. Keegi oli juba eelnevalt kohal, kuid hingelist ei miskit, küllap olid alla jõe äärde läinud.

Seadsin end sisse, taaskord ujumas käik palja kehaga, mis on niivõrd lõõgastav tunne, puhtad riided selga, tassike kuuma puljongot, mis alati on niivõrd kosutav ja seda vaikselt juues ma kirjutasin oma päevikusse möödunud päevast, mida ma tegin igal õhtul, või siis igal teisel õhtul.

Tollel päeval olin ma olnud kiire tulemisega, kuna kell oli alles kolm paiku. Päike lõõmas taevas ja soovinuks murul pikali visata, aga sandflied oli kohe hagimas, seega tagasi hütti. Umbes viie paiku saabusid Tšehhikad, jagasime päeva muljeid, kuid hoidsid nad rohkem omaette. Hetk hiljem saabusid ka esimesed päeva hingelised. Tegu oli kahe vennnaga Lõuna Aafrika vabariigist. Üks neist elab veel seal, teine aga Ameerikas ning iga aasta nad tulevad Uus Meremaale, et koos aega veeta ja eluteed jagada. Nad veedavad rahvuspargis pea kaks nädala jõekalapüüki harrastades. Neil olid jõekajakid kaasas ja kogu varustus, mis vajalik. Eks aastate pikkune kogemusega on nad vilunud. Sain nendega kiirelt jutule ja veetsime õhtu ühise laua taga, samal ajal kui Tšehhikad sel õhtul hoidsid omaette.

Enne, kui päris unele minnes, tundsin, kuidas herilase hammustus hakkas paisuma mu jala ümber ning oli hell sellele toetuda. Ei teinud aga suurt sellest välja, pugesin magamiskoti sisse ja uinusin sügavasse unne . Öö oli väga vaikne, kogu loodus me ümber magas koos meiega.

Enne, kui ma päris unele langesin, ma lasin huviatatel mõtetel taas kord minuga ühendust võtta. Ma näen iseenda ees täiesti uut avanevat maailma ja leidmaks üha enam iseenda tugevust ja elu missiooni selle sees. Meil kõigil on missioon, miks me oleme siia ilma sündinud, oskus ja kunst on jõuda juurteni. Omalt poolt tunne, et samm sammu järel on kõik minu ees avanemas ja see on imeline tunne, mille lummusesse end lasta ja tunda õndsust, usaldust ja usku, et lõngakera hargneb just omal konkreetesel viisil ja ka ajalises mõttes.

Üheksas päev:

Too päev tõi endaga kaasa uuemat sorti kogemusi, mis lisaski ehk värskust nii vaimsele kui füüsilisele poolele.

Väga sügava unega sai möödunud öö mööda saadetud. Kell oli 6.00 kui silmad avasin, kõik ümberringi vaikne, nii hütis kui ka välises keskkonnas. Väljas veel kottpime , seega linnudki veel unel. Ma tegin oma hommikuse meditatsiooni peale mida lamasin mõnuga tagasi magamiskotti ja vaikuses sügavalt hingates ma jäin taas unele. Kell oli 7.00 kui taas silmad avasin ja nii ka teised. Ajasin end maast lahti ja liikusin sujuvalt hommikuga edasi. Olles kord kahel jalal ja esimesi sammes tehes oli pilt mul selge eilsest herilase hammustusest. Kanna ümbrus ja veidi ka ülespoole oli kõik paistes ning kindlalt oma jalale toetuda osutus pea võimatuks. Vaikselt oma uue füüsilise tunnetusega end kohandasin, ning andsin aega oma paisted jalaga ühtseks tervikuks sulanduda, sest teekond pikk ootas ees ja teadsin, olen minemas. Ei tekitanud ma paanikat teiste ees, küll mainisin naljatades Lõuna Aafrika vendadele, mis peale üks neist võttis oma meditsiinipakist välja tableti, mis aitab paistetust leevendada. Pidavat paari tunni jooksul mõjuma hakkama. Kui senini pole ma aastaid keemiat endale sisse ajanud, siis tollele tabletile otsustasin “jah” öelda. Hetkel, mil olin valmis jalanõudesse astuma, ootas mind uus üllatus. Paistes jalg ei tahtnud kohe kuidagi mu Salomoni ära mahtuda. Hambad ristis ja jalanõust kinni hoides, ise püsti tõustes ma surusin ja surusin, kuni lõpuks jalg sulandus jalanõusse. Paelad tuli lahti jätta. Olin aga tänulik mitte omades tõelist matkasaabast, sest tolle sisse poleks ma iial mahtunud. Salmoni multispordi jalanõud on end igati minu jaoks tõestanud.

Olin esimene, kes teele asus. Nagu ikka.

 

Päev algas vaikses tempos minekuga, ja peale mõningast minekut oli paistetus alanenud ning pea tundmatu. Üles ja alla, üle kivide, kändude, juurikate, läbi ojade, nagu ikka eelnevalt mu teekond mis kostitas. Ilm oli päikeseline juba varahommikul, mis tõotas kuumemat temperatuuri päevasel ajal.

Tund tunni järel möödus kui ühel hetkel hakkas metsarada ülemäge kulgema. Esimese hooga sai tempokalt alustatud, teadsin ka eos, et katuselune peatuspunktiks on umbes tunnikese kaugusel. Siht silme ees edasi ma liikusin. Umbes poolel maal olles, enda arvates, jõudsin sildini, mis näitas x tunde ühes suunas ja 40 minutit peavarjuni. Vaatasin oma kella ja jäin mõttesse, et kuskil on aeg kaotsi läinud, küllap ma olen aeglasemalt liikunud, aga mis seal ikka. Päevad pole vennad.

Päev hakkas keskpäeva lähedale koitma, mis tähendas, et kuumus hakkas endast rohkem tundma andma. Mõtled küll, et oled metsa all varjus, aga kõik oli tuulevaikne ning pidev stabiilne ülesmäkke minek koos koormaga seljas hakkas vaikselt mind energiast tühjaks imema. Plaan puhkust endale lubada polnud enne, kui sihtpunktini taas jõuan, aga sellistel mõtetel hakkas vaikselt tekkima küsimus, et kelle või mille jaoks ma end lõpmatuseni pingutan, võta aeg maha, seal kus vaja ja taasta oma energiavarud. Nii ma ka ühel hetkel tegin, sest kõht oli meeletult tühi, oli ju taas tunde ja tunde ilma söömata liikunud. Ampsasin šhokolaadist mitu tükki ja oi küll see maitses hästi. Kaua ma ei peatunud ja liikusin nüüd veel rahulikumas tempos. Kohati ajas end naerma, et selline väljakutse on päevasele teekonnale saadetud ja et kuidas ma enesega veidi piinlen, aga teadsin, et saan hakkama, võtku mis võtab, ning samuti ei saa ma ju lihtsalt siia passima jääda. Ainult mina ise saan enda jaoks vallutada.

Higi silme ees, samm sammu haaval liikudes, vahepeal 10 sekundilisi hingetõmbe pause pidades, püüdis mind jälgedes kinni üks tšehhikatest. Aga oli temagi kogemus sama, mis mul ning ei suutnud ta uskuda, kuis seekord rada kuidagi kummaliselt on pikemaks veninud. Lasin tal endast mööduda, aga hoidsin end tema sammudes nii palju kui suutsin, oli ta justkui motiveerivaks jõuks ja nüüd enam ei möödunudki kaua, kui jõudsime kaua oodatud peavarjuni. Kott seljast ja sai nüüd lõpuks enam hinge tõmmatud. Ei möödunud palju, kui ta sõber ka kohale ilmus, füüsiliselt koormatud, aga õnnelik, nagu ka meie. Seekord otsustasin ka ise pikema lõunapausi teha, ning alles tunnikese pärast sai taaskord teele asutud. Energia taastamise tarvis sai suust sisse aetud kõike võimalikku segamini, müslibatoon, šhokolaadi, juustu, pähkleid. Üldjuhul olen ma väikese söömaga, kuid ehk on mul veel lisa õppida, kuidas täpselt matkates enda energiavarusi stabiilsena hoida.

Taas kord teel olles jätkus sama nali, rada viis aina ülesmäge ja seda kuni paari tundi jutti. Eks vaim sai eelnevalt testitud, seega teadsin, et vaikselt omas sammus minnes jõuan kindlalt võiduka lõpuni. Teadsin ka eos, et kord teekonna lõppu jõudes ooarb mind lage väli, kus paar aastat tagasi sai eelnevalt matkatud. See oli tõeliselt suureks motivaatoriks ning edasi viivaks jõuks. Küllap ka sisemine kummaline soov mitte lasta poistel endale järgi jõuda oli see, mis mind stabiilselt edasi viis.

Vaikselt hakkas metsaalune hõrenema ja peale pikka taaskordset ülesmäge minekut said jalad taaskord veidi hinge tõmmata. Lagedal pinnal kõndides oli kohati tunne justkui lendaks, sest samm oli niivõrd kerge. Peagi jõudsin risteeni, kus üks viide näitas Balloon hut ja teine Salisbury Lodge hut. Mõlemad nii poole tunni kaugusel. Eelmisel päeval Lõuna Aafriklastega kokku puutudes teavitasid nad, et ees on ootamas paar super head päeva ilmastiku mõttes, millest sai minu edasise teekonna plaani seadja. Minu üks eesmärkidest oli jõuda Mt Arthuri tippu ja selleks soovisin ilmtingimata sinist taevavõlvi. Salisbury Lodge oli vaid kolme tunni kaugusel tipust, seega otsustasin võtta tolle teekonna, et siis hommikul sammud tipu suunas seada. Jõudes lähemale Salisbury lodgeni, hakkas ilm end sootuks teisest küljest näitama, aga sellest ei lasknud ma end morjendada, kuna kõik siin muutud vahel tõesti minutitega. Mu plaan oli lodgest veel edasi lähemale tipuni liikuda ja lõpuks ka kasutada taaskord oma telki, mis on lisakilodena mul päevi seljas end mugavalt tundnud. Teadsin, et siin piirkonnas peaks juba tasasemat pinda leidma. Astusin korra ka lodge uksest sisse ja oh kus see oli üle rahvastatud. Kui paar aastat tagasi septembrikuus siin olin, siis olin ma ainus hingeline, nüüd südasuvel on sellest kujunenud üks populaarsemaid hütte antud rahvuspargis. Tõdesin kohe, et siia ma ei mahu ja ka ei soovi ülerahvastud keskkonnas ööd veeta. Panin selga vihmajope ja alustasin edasise teekonnaga. Rajatähistus oli palju tõotav ning tibutav taevas oli esialgu päris lummav. Peale poole tunnist minekut jõudsin metsa keskel uue ristteeni, kus silt näita konkreetselt, mis suunas on Mt Arthut summit. Loomulikult selles suunas ma liikusin, järgisin aga oranze tähistusi, sest pole nad mind ju kunagi alt vedanud. Ikka edasi ja edasi ma liikusin, kui kord peatusin ja lasin silmapiiril enam avarduda mu ees. Justkui oli tunne, et Mt Arthut jääb pigem mu selja taha, ning taamal paistab Salisbury lodge. Kas tõesti, mõtlesin ma omaette ? Ei tahtnud kohe uskuda, seega liikusin edasi, aga tõeseks see kõik osutus. Ligi tunnike lisa kilomeetreid päevaele teekonnale lisades olin ma sama targalt tagasi Salisbury lodges. No mis sa oskad kosta. Küllap ma kuskil uue märgistuse maha magasin. Kell hakkas lähenema viiele õhtul. Ma uurisin mõne hütis olija käest, kas ehk neil aimu, kus ma valesti läksin, aga ei osanud keegi mind aidata. Mis seal ikka, otsustasin minna uuele ringile, sest päevavalgust veel jagus. Olen ettevaatlikum. Ja seda ma ka olin, uurides loodust enam mu ümber, kas ehk märkan metsarada ja tähistust, mis enne haihtus mu silme ees. Aga tundus, et homsel päeval Mt Arthuri tippu jõuda ei olnud osake minu matka trajektoorist, sest peale ligi tunnikest seiklust olin ma sama targalt tagasi hütis. Ka teistel olid nüüd suud muigel, ja ma ise hingest ka naersin. Kui aus olla, siis juba varasemalt sisetunne ütles minna teist teed pidi, viimaks mind Balloon hütti, aga ei kuulanud ma oma sisetunde häält, sest soovisin ju päikeselist ilma püüda. Tollal hetkel küll aga sadas nüüd mehiselt vihma ning justkui saabus ka kergendus hinge, et kahel korral jutti ma justkui suletud ringis matkasin. Esialgne mõte oli, et veedan öö telgiga siin kus olen, ja proovin hommikul uuesti aga mida enam ümbrust uurisin, seda enam sai selgeks, et tasast pinda telgile ma ei leia, mis oli küll esmakordne nähtus. Võtsin hetkeks aja maha, istusin pingile ja tundsin, kuidas kõik justkui suunas mind Balloon hüti suunas. Kas tõesti, ei suutnud ma taaskord uskuda ? Aga see tunne sai aina tugevamaks ja nii ma ajasin seljakoti selga ning hakkasin tuldud teed tagasi Balloon hüti suunas liikuma, Teadsin, et tegu suhteliselt tasasel pinnal minekuga, seega ei hirmutanud mind ei vihm ega hilisem kellaaeg. Vaated mu ümber olid täpselt nii avarad, kui paar meetrit silme ees, sest kõik oli mattunud vihmavine ja udu sisse. Rajatähistust oli võimatu kaugustest tuvastada, aga sel korral oli nö pääseteeks veidi konkreetsem rada, mis oli osaliselt laua juppidega kaetud ning oli vaid üks konkreetne rada.

Vaimusilmas ma juba kujutasin ette poiste ilmeid, kui ma kord hüti ukse avan, sest just Balloon hütti olid nemad minemas, mis oli esialgne tõdemus, et meie teed enam ei kohtu. Aga näe, see ei osutunud tõeks. Peale veidi üle tunnikest matka, kui kell hakkas lähenema seitsmele õhtul, olin ma kohal ja pilk poiste silmis oli just see, mida ma vaimusilmas nägin. Vahetasin oma muljeid, samal ajal kui märjad riided sai seljast võetud ja kuivadega asendatud. Tolles samas hütis ma ööbisin paar aastat tagasi , kui jäin päevaks lumetormi kätte ilma vähimagi sooja allikata, kuna ainus hütt, kus tegu oli gaasiahjuga, mis oli aga katki. Seekord siis kostitas mind vihm, ei tea, kas viivad mind sammud tagasi Ballooni päeval, mis taevas sirab päikene ?

Öö möödus sügavalt magades, ning peagi oli käes uus päev, uus käimata teekond, uued emotsioonid, kogemused ja väljakutsed.

Kümnes päev:

Vihma ei saja, küll aga on kogu ümbritsev loodus uduvine sees peidus. Päeva esimesed 30 minutit möödusid mööda tussoc välja liikudes. Tussoc on üks konkreetne taimeliik, mida paljudes piirkkondades kohtab. Tollel hommikul oli taimestik aga hommikusest kastest märg ja nii ka kogu alumine kehapool oli minutitega läbimärg, kuna tussoc muudkui puudutab sind vastu jalgu. Tõenäosus aga, et udu tõuseb ja ees ootab super ilus ilm, oli suur, seega hommikune kaste ei heidutanud meelt. Ja nii ka oli. Peale poole tunnist minekut hakkas udu vaikselt tõusma, ning ühes sellega avardus ilm mu ümber. Vaated oli midagi uut, kuna peale pikki päevi metsarajal kõndides ei näinud just tihti kaugustesse. Seekord oli pilt midagi uut ja vaated hakkasid enam avarduma üle mäenõlvade ja orude. Konkreetset plaani ma tollel päeval ei omanund, otsustasin, et saab mis saab. Mõttes ehk oli, et päeva sihtpunktiks saab Sylvester hütt, mis oli umbes viie tunni kaugusel aga nagu elu näitab, siis lase voolul end kaasa viia. Selliseks mu eelviimane päev Kahurangi rahvuspargis ka kujunes.

Hommikused tunnid sai koos matkatud koos poistega, nende jaoks oli tegu viimase päevaga, kuna homsel hommikul tuli neil juba tööpostil ühes kohalikus istanduses olla. Ei andnund nad enesele aega puhkuseks. Peale paari tunnist matka jõudsime tasasele pinnale, kus juba ka võis autoliiklust kohata, kuna lähistel oli telkimisplats, kus perekonnad nädalalõppudel aega veetma tulevad. Sellest sai ka poiste viimne matka punkt, kuna otsustasid nad seal hääletada, et jõuda tagasi Motueka külla. Tegin põgusa peatuse ja jätsin nendega hüvasti, kuna minu sisetunne ütles, et tuleb edasi minna jala, mis sest et mööda kruusateed ligi 10 kilomeetrit, aga kuhu mul kiiret. Olen ju siia siiski matkama tulnud, nii et seisan silmitsi kõigega. Jätsime seekord juba veidi kindlamalt hüvasti, soovisime head teed, kuigi samal ajal sai lausutud, et küllap me taas kohtume, kuna siiani on see fakt end igati tõestanud. Seekord aga nii ei läinud, et ei ristunud me teed enam.

Ilm kujunes äärmiselt palavaks ja päike paistis otse pähe, seega sai sellest omamoodi väljakutse. Jõin põhjani viimsegi veevaru ning ootasin juba peale pikki kilomeetreid, et jõuaksin uue veeallikani. Sinnani aga läks veel jupike aega, seega tuli kinni hoida oma viimsestki energiavarust ja vaikselt edasi liikuda. Siit enam ei möödunud kaua, kui jõudsin parkimisplatsi, kust viit näitas 2 tundi Sylvester hütini, mis oli ka minu edasine eesmärk. Kuna kell oli alles siiski varajases päevas, otsustasin kiirelt, et teen sellest edasi-tagasi ühe päeva matka ning liigun õhtuhakuks veidi edasi. Sellisele otsusele jõudes ma kergendasin oma koormat ning tühjendasin enamus oma pagasist põõsasse peitu. Ega see nüüd siiski päris tark tegu pole, kuna iial ei tea, mis tajal võib juhtuda ja vajad just seda, mis maha sai jäetud, kud seekord oli tunne kindel, et jõuan kenasti tagasi ja nii ka läks. Tunne oli uskumatult kerge ja ei võtnud kaua, kui laus päikese käes ülemäge liikudes avanes mu silme ees Sylvester hütt. Sellest sai ka minu kaua kaua oodatud veeallikas, olid nüüdseks juba suures veevõlas. Hüti ukse ees istusid kaks kohalikke naisterahvast, kellega sain kenasti jutule. Küsisid nad minu teekonnast ja mainides, et tegu kümnenda päevaga rajal, tundus, et imestus neis oli suur. Laususid, et nemad küll ei suudaks. Mis küll aga tähendas, et panid nad end madalamasse seisu ja ei omanud suuremat usku iseendasse. Oli minugi jaoks see esimene pikem kogemus.

Sellest kontaktist aga ostutus mulle hilisemalt suur abi, kuna sealt, kus rada füüsiliselt metsa edasi viis, oli kilomeetreid ja kilomeetreid autosõidu kaugusel. Tihtilugu Uus Meremaal matkadega ongi nii, et alguspunkt asub piirkonnas, kuhu lihtsalt vaja omada transporti. Sylvester hüti juurest viis rada edasi Sylvester järveni, millele ka silma peale viskasin. Seal sai ka kerge suplus tehtud, mis oli igati värskendav.

Hoidsin naistel nö silma peal, et nende heatahtlikkusest mitte ilma jääda, ning peagi asusin tagasiteele oma maha jäetud pagasi suunas. Umbes pool tundi enne lõppu ma naised ka kätte püüdsin, ning kuni parklani me liikusime ühises tempos ja rääkisime elust-olust. Kord parklani jõudes, haarasin ma oma maha jäetud pagasi ning pistsin auto taga istmele. Avasid nad pagasiluugi ja tõid esile kuumas mõnulenud puuvilja, mida ka mulle pakkusid. Ja maitses see imehästi, sest sellist maitseelamust polnud ma päevi omanud. Samuti kostitasid nad mind küpsiste ja koogitükiga, mida hiljem ka paar tükki mull õhtuseks mõnulemiseks andsid. Kord autosse istudes ja automootor käivitades palusin ma neil seisma jääda, kuna miskti hammustas mind. Vaatasin, mis toimub ja tegu oli sipelgarünnakuga. Hüppasin autost välja nii kiirelt kui võimalik. Sipelgad kõikjal. Küllap nad end autosse transportisid koos minu varustusega, mis paar tunnikest põõsas pesitses. Et ma ka selle peale varem tulnud, aga mis sa takka ikka tarkust taga ajad. Jalad mul hammustusi täis, mille peale hakkasime naerma ja üks naistest lausus, et kui muidu mind miski ei murra emakese looduse rüppes matkates, siis naasedes tsivilisatsiooni, saan autoistmel sipelgate käest hammustada.

Peagi plats puhas ja asusime teele. Olin niivõrd tänulik, et nendega kohtusin, kuna teekond autoistmel oli liig pikk mööda asfalti, mis oleks võtnud mul enam kui päev seljakotiga läbida ja selles suhtes ei tundnud ma kahetsust, et nende heatahtlikkuse vastu võtsin. Kui jõudsime matka rajastuseni, oli kell 16.30. Jätsime hüvasti ja soovisime head teed. Pakkisin oma elamise taas seljakotti, ning hakkasin uues suunas liikuma. Ma olin niivõrd õndsas tundes, sest ei suutnud ausalt öeldes uskudagi, et olin päevaga nii kaugele jõudnud ja nüüd näitas tähistus, et vaid 1,5 tundi kuni Asbestos suvilani, mis asub sügaval metsa sees. Ei teadnud ma tollel Asbestose eluloost ei kippu ega kõppu, ning ega ka sellega pead vaevanud, pigem samm sammu järel ma ome teekonda jätkasin. Ja oh üllatust, muidugi oli see kõik ülesmäge. Ligi tunnike oli möödunud, kui hakkasin vaikselt kella vaatama, sest väsimus hakkas endast märku andma. Metsaalune asendus nüüd ka lagedama pinnaga, mis tähendas, et õhtune päikene siras otse mu peale ja üldjuhul kella viie kuue paiku on see kuidagi kõige vähem talutav, sest õhk seisab paigal, ei vähimatki tuuleiilt. Ühtlane üles minek suhteliselt tasasel pinnal asendus suurte kividega. Sellest osustus küll üks järgnev nii füüsiline kui vaimne väljakutse. Sõna otseses mõttes ma tilkusin higist, mis oli soolane kui suunurgast sisse jooksis, ning isegi pani silmad tulitama. Kuna aga 1,5 tundi on läbitav distants mis iganes kellaajal, siis edasi ma rassisin. Ei saanud ma ju oma mõtteid ümber muuta, sest tuldud juba oma jagu. Ühel hetkel silmad rajalt tõstes ja kaugemale enese ette vaadates nägin kahte hingelist. Esialgu tundus see justkui miraaž aga ei, ma olin kaine mõistuse juures, sest tõesti üks meesterahvas koos noorema ealise poisiga minu suunas liikusid. Kotte neil seljas polnud, mis oli märk Asbestos suvila läheduses olemisest. Peatusime, teretasime ja laususdki nad, et viimased 15 minutit minna. Nemad aga läksid ümbruskonda uurima, kuna tegu iidse miini piirkonnaga, mis hakkas ka Asbestos suvila loole kerget maiku tooma.

Minu viimased 15 minutit küll osutusid veidi pikemaks, sest olin niivõrd väsinud ja isegi olin hetkes, kus mõtlesin, et äkki jäi suvila tähistus mulle märkamata. Vaatasin juba ümbruses ringi, kas on võimalust telki üles panna, aga ei. Teise variandina mõtlesin, et lähen veel veidi edasi ja kui ikka ei midagi, siis tuleb ots ümber pöörata ja minna tagasi kuni jõuan mini suvilani. Ehk mu erinevad mõtted olid kõrgemalt poolt kuuldele võetud ja väikese hetke pärast riivasid mu silmad silti: Asbestos cottage 150 meetrit. Rõõm missugune, kuigi sellest said mu elu pikimad 150 meetrit. Lõpuks õnnelikult kohal olles astusin uksest sisse ja ütlesin tere nö perenaisele, kes oli tolle meesterahva abikaasa. Tegu oli äärmiselt unikaalse ja iidse kohaga, mis sai ehitatud 1897 ja on tänasel päeval just nii nagu sai ta maha jäetud, kuigi kaheinimese voodi on asendatud kahe narivoodiga. Lugu sellest paigast on imetlusväärne. Väidetavalt põgenes üks naisterahvas oma pahatahtliku mehe käest ja kohtus oma uue abikaasaga. Nad põgenesid koos metsa, kuna mees teadis piirkonda, sest töötas miini väljal. 37 aastat ei tulnud naine inimühiskonda. Nad kasvatasid oma juurvilju nii palju kui sellel kõrgusel võimalik oli. Kui teised töölised vahel piirkonda sattusid, oli ta alati kaunilt rõivastatud ja küpsetanud muffineid. Ta abikaasa käis mitmeid kordi kuus Takaka linnas, kuhu jõudes tuli tal läbida sama teekond, mida mööda mina homme minemas ja selle pikkuseks ajaliselt umbes viis tundi. Suvisel ajal ju pole hullu, aga talvel muutub olukord sootuks, kuna tolles piirkonnas sajab ka lund ja nii peale pikki aastaid koos elatud, ühel päeval mees enam ei naasenud ja selgus, et kahjuks ta eluga läbi pakase ei pääsenud. Kuna varasemalt nende valikut elus, olla isoleeritult metsas, keegi ei seganud, siis nüüd mindi naisele järgi ja sunniviisiliselt toodi ta linna ja pandi nö vanadekodusse, kus ta sooritas enesetapu. See lugu on palju detailsem ja mahlakam, millest saavad osa kõik, kes Asbestos suvilat läbivad. Tundub ju usutav, sest eks teekondi elus ole erinevaid ?

Aga minu viimasel matkapäeval ma kohtusin kohaliku meesterahvaga, kes paljastas mulle loo tegeliku pale. Nimelt, too naisterahvas olla sootuks mees, kes põgenes oma pattude eest. Riietus ta aga naiseks ja kandis parukat, küpsetas maitsvaid muffeneid ja petsid ära ka pastori, kes kord neid seal üleval pool taevapiiri abieluliitu viis. Ja kui aus olla, siis piltide peale tema näojooni vaadates, hakkadki mõtlema, mis on loo tegelikkus. Hämmastav, mis teekondi inimhinged läbivad siin maises ilmas.

Kümnenda päeva õhtuks olin ma päris väsinud. Ronisin nari ülemisele voodile, panin kõrva kõrvatropid, et vältida norskamist. Kasu neist oli ka mitmes muus mõttes, kuna hommikul selgus, et olin ma ilma jäänud nii sääse pininast kui ka hiirte öisest tantsust ja trallist. Küllap nad jooksid ka üle minu, mis tõi vaid muige suule.

Omasin suurepärast tunnet sooritatud päeva ees. Oli ta väljakutsuv, kuid hakkama ma sain, mis omakorda kasvatas minu sisemist tugevust ja usku iseendasse. Olin nüüdseks ka tõdemusel, et päevadega olen ma üles ehitanud suurepärase füüsilise vormi, sest ma ei iial ei plaaninud jõuda nii kaugele, kus olen tänasel õhtul, mis tähendab, et mu matkale on lisandunud ohtralt kilomeetreid, mu enesetunne on fantastiline ja omas õndsuses ma uinusin sügavalt nii pea, kui pea patka (fliisjakki) nägi.

The Final – Üheteistkümnes päev:

Tollel hommikul ei olnud ma veel teadlik, et sellest saab olema minu viimane ametlik päev Kahurangi rahvuspargis. Rajakirjeldusi vaadates tundus esilagu, et jõuan päeva lõpuks Mt Arthur hütini ja sealt siis hommikul tõusen mäe tippu ja sellise plaaniga ma ka teele asusin. Hommikune samm oli üllatavalt kerge ja kiire. Olin üllatunud ja jätkasin samas vaimus. Mõtlesin omaette, kuidas too matkarada omab iidset ajalugu, ja mõlgutasin mõtteid, kus küll võinuks too mees oma elu kaotada. Just siis kui mõtteisse langesin, suutsin ma raja tähistuse kaotada. Olin keset vesist pinda, ja tundus loogiline liikuda edasi mööda oja äärt. Aga mida edasi mu samm viis, seda enam tekkis tunne, et ma pole õigel teel. Pöörasin otsa ringi ja liikusin tagasi punktini, kus viimati tähistust nägin. Seal peatusin, vaatasin enese ümber ja selguski, et tuli sootuks teises suunas liikuda. Jätkasin vapralt üle tunnikese kui jõudsin teelahkmeni, kus näitad Flora hütini 1,5 tundi. See tuli mulle suure üllatusena ja tundsin, kuidas energiavool minus elavnes ning vaikselt hakkasin mõlgutama mõtteid võimalikust Mt Arhturi tipust juba tänasel päeval. Minu järgnev otsus oli võtta edasised 1,5 tundi veel kiirema tempoga, sest rada kulges enam vähem tasasel pinnal ja ka seljakoti kaal oli vähenenud, kuna toiduvarud vähenesid. Ma läbisin etappe, kus suisa sörkisin. Vaid tunniga ma jõudsin Flora hütini, kus tegin peatuse ja sõi, mis kotist leidsin. All oja ääres varustasin end puhta joogiveega ning peagi olin valmis etapiks number 2: Flora hut – Mt Arhtur hut.

 

Kell oli alles kümne paiku hommikul, silt näitas 3,5 tundi hütini. Olin juba sammu sisse seadmas, kui veelkord rajatähistusele silma peale viskasin ja õnn tänatud, et seda ka teging, kuna eelnevalt jäi mul märkata, et Mt Arthur hütti viib kaks erinevat teekonda. Üks 3,5 tundi ja teine 2 tundi, mille nool näitas otse mäkke minekut. Justkui sisse tallatud rada ma ei näinud, aga võtsin noole suuna ja veidi maad üles poole liikudes nägingi uut rajatähistust. Justkui kõik soosis tänasel päeval, et ma Mt Arthuri (1795m ) tippu jõuan. Kui päeva esimene pool oli tasane või allamäge, siis edasine teekond viis mind ikka üles ja üles. Tihedam võsastik mu ümber pakkus kerget varju palavuse eest. Tegin üksikuid peatusi hingetõmbeks ja pitlide võtmiseks, sest nüüd taaskord avardusid vaated minu ees. Paar tunni pärast jõudsingi Mt Arhtur hütini, kell oli lähedale üks päeval. Siit edasi oli mul minna vaid 2,5 tundi. Võtsin hetkeks aja maha ja tänasin südames kõike ja kõiki, kes tolle imelise päeva reaalsuseks kujundasid. Super ilus pilvitu ilm, mida muud hing oskaks soovida.

Ka seekord ma otsustasin enamus oma pagasist hütti jätta, olin ju siia ka ööseks jäämas. Endaga kaasas vaid tuulejakk, ohtralt vett, miskit söödavat ja kaamera, asusin ma teele oma auhinna suunas, sest just seda Mt Arthuri tipp minu jaoks tähendas peale pikki päevi matkates ja silmitsi seistes kõiksugu väljakutsetega. Olles juba poolel teel jõudsin taas teelahkmeni, kus näita lisa tunnike tippu ja 2 tundi Salisbury Lodge hütini. Nii et see siis oli punkt, kus ma pidanuks välja ilmuma, kui otsustasin paar päeva tagasi Mt Arthuri suunas liikuda. Ahvatlus oli suur teekond võtta, et teada saada, kus ma märgistuse maha magasin, aga ei, ma liikusin oma eesmärgi suunas. Hetkel, mil soovisin pilti imelisest vaatest teha, ütleb kaamera, et mu mälukaardil pole piisavalt ruumi. Ahhaaa….Vaat naljatilka, just nüüd, kui mu varustus on kõik hütis, üllatab mind säärane hetk. Ja et ma ka siin varasemalt ette nägelik polnud. Aga egas midagi, päev oli veel noores tunnis, seega minu otsus oli tagasi sörkida hütini, võtta mälukaart ja alustada kogu teekonda uuesti. Ajas endki naerma, et teen vabatahtlikult jooksutrenni ümber mäenõlva, aga enesetunne oli äärmiselt ideaalne. Küll aga lasus see mu põlvele suurema koorma, millega hiljem silmitsi seisin ja valu käest piinlesin, kuid olin hakkama saanud kõigega, seega ka põlvevalu mind ei murdnud.

Kui ma lõpuks mäetippu jõudsin, tundsin sügavat rahulolu mitmel erilises moel. Olin seal ihuüksi, mida poles juhtunud , kui otsustanuks teekonna ette võtta järgmisel päeval, kuna uuel hommikul oli tippu minejaid uskumatult palju. Seega absoluutselt igas mõttes oli tänane päev loodud selliseks, nagu ta oli. Mäetipus veetsin üle poole tunni piltidide võtmiseks ja enesega nõu pidamiseks elumõtete ees. Just sel hetkel, kui olin mõtetesse langenud, ja kord silmad tõstes, lendas mu lähistel õhus kull, mis oli justkui ilmutis, et mu mõtted ja palved said kuulda võetud ja vaikselt mööda eluteed kõndides nad ka realiseeruvad. Tänasin kulli ennast ilmutamast, ajasin end uuesti püsti ja hakkasin vaikselt tagasi liikuma. Alla mäge mineks oligi hetk, mis osutus valulikuks mu põlvele, kuid egas mu ju mäetippu jää.

Võtsin oma aja ja möödus vähem kui paar tundi, mil tagasi hütis ma olin. Seadsin valmis oma öise pesa, otsustasin viimase öö telgis magada, oli ka täna täiskuu. Tolles hütis oli paar lisahingelist, kelle eesmärgiks oli tippu jõuda hommikusel tunnil. Kord õhtusöök söödud ja tassike teed joodud, läksin väikesel jalutuskäigule sest õhtupimedus justukui kutsus. Päike oli just mäenuki taha loojumas, mis tõi taevalaotusesse kauneid värvitoone ja täiskuu siras suurelt taevas.

Hetkel ma veel ei mõelnud homsele, vaid lasin kogu eelneval üheteistkümnel päeval iseenda sisemuses settida ja tunda suuremat rahulolu sooritaud matkaga. Hästi tehtud !

 

 

 

 

 

 

Kaheteistkümnes päev:
Tegelikkuses sai kokku matkatud 11,5 päeva, sest just viimasel päeval, mil olin rahvuspargist välja jalutamas, otsustasin ma ilusat ilma nautida ja võtta viimast. Nii ma lisasin 17km oma matkale ja kokkuvõttes tuli mul kilomeetreid kokku umbes täpselt 250.
Viimase päeva hommikul ma alustasin suhteliselt hilja, kell oli juba üle 9 hommikul. Kuidagi ei soovinud teele asuda, kuna looduse värskus ja vaikus olid mu truudeks kaaslasteks ning ei osanud leida hinges tunnetust, mis soovinuks tagasi argiellu ja tsivilisatsiooni naaseda. Teadsin aga, et sinna mul liikuda tuleb, seega aktsepteerimine on nüüdsest kõige alus ja pigem aktiveerida eneses leitud tugevus ja karske vaim, peale hakkamine juba oma edasistes sammudes elus. Teekond tagasi Nelsoni võttis terve päeva, mis koosnes matkamisest, hääletamises ja bussiga sõitmisest. Kui kord õhtul dušši alla sai, oli imeline tunda, kuidas soe vesi mööda kehajooni alla voolab ja tungib sügavale kontideni ning lõõgastas igat pinges närvi ja lihast.
Päris enne, kui tagasi Wanganuisse ja tööpostile naasesin, veetsin mitu head päeva puhates ning ette võtsin praamisõidu, mis viis Pictoni sadamast Wellingtoni. Ilm oli imelilus ja päeval , mil praami ootasin, tegin Pictonis veel mitme tunnise jalutuskäigu.

1 KOMMENTAAR

  • Mihkel kommenteeris

    Tere, Anneli! Nägin eelmisel nädalal pealtnägijas teie põnevat lugu. Sooviksin teada, et mis kaamerat te filmimiseks kasutasite?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga