Utah ja rahvuspargid

Kõigile teada on fakt, et Utah on üks viiekümnest osariigist USA-s. Nii nagu iga väike paikneb mingi suurema osa sees, on ka mormoonide pealinn Salt Lake City osana üpris suurest Utahi osariigist. Kindlasti tasuks vaadata ka ümber linna ülejäänud osariiki, on ju Utah üks kaunimaid Ühendriikides. Kogu osariik on kui loodusparadiis, nii oma unikaalsuse, harvaesinevate pinnavormide kui mägede tõttu. Kui vähesed saavad aga seda ilu nautida. Soolajärv ise asub linnast kiviviske kaugusel ja nagu nimigi ütleb on soolane valge rannajoonega järv ,mille ümber tükk tühja taimestikuta maad. Kuivanud nn. Suur Soolajärve kõrb jääb Salt Lake City-st läände ning on suure Nevadas asuva Mojave kõrbe, Suure Kausi (Great Basin) äärmine kirdeosa. Otse linna külje all pole kuulsaid loodusparke, küll aga Utahi lõunakolmandikul.

Asub ju maailma kõige tihedama kontsentratsiooniga Rahvusparkide kogum just seal Colorado hiigeljõe orus. Nende huvitavate meisade (suur lahmakas mägi pealt lame) ja pjutide ( suur mägi samuti, kuid terava tipuga) sünnis, samuti huvitavate” kaljuskulptuuride”, balanseeritud kivide, kivikaarte sünnis on süüdi Colorado jõgi.

Grand Canyon
Theodore Roosevelt kutsus Suurt Kanjonit (ulatub samuti oma põhjariffidega Utahi)
”üheks suurepäraseks vaateks…mida iga ameeriklane peaks nägema.”. Võib olla peitus presidendi mure tol ajal ameeriklaste suhteliselt piiratud maailmakäsitluses, sest tõesti ega oma riigi kodanik ses suurte osariikidega konglomeraadis koduosariigist eriti kaugemale saa. Enne pääseb eestlane kasvõi odava Hurdabussiga läbi Ameerika reisima, kui ameeriklane oma mugavast kodust välja.
OK!  See selleks… aga Suur Kanjon jääb ja on alati kõige kuulsam paik Colorado platool. See ala oma kõrgkõrbelise taimestiku; paljate kuid huvitavate mägade ja orgudega on välja voolitud miljonite aastate eest hiigejõe sängis erosiooni ning kliimavarieeruvuse tõttu Sügavaimal, pikemal ja maalilisemal lõhel maakeral on hiigelmõõtmed. Ürgne jõgi voolas 1400 miili pikkuses sängis.

Ükski fotograaf ei suudaks haarata korraga  Grand Canyoni kogu vaatepildi võlu või teha seda vajaliku objektiivsusega. Ameeriklased, olles ometi harjunud laia avatud ruumiga, on siin kaua seistes tummaks lööduna. Euroopa külalised, kellele USA näib mõeldamatute kulutuste maana kus harva midagi –kedagi puudutab, liigutuvad siin tihti pisarateni. Meeled ergastuvad avaruse ja vikerkaarterohkuse tõttu. Kolossaalne siiani ikka kanjonoruks kutsutud lõhedesüsteem pole stabiliseerunud ega liikumatu. Siinne ekraan muutub pidevalt mängides kaasa valgusega kaljudel ja pilvedes loob see varje ja kontraste. Koos päikesetõusude, loojangute ja tormidega tundub maailm siin dimensionaalsem.

Arches

Loodusjõud on lakkamatud  ning ta tujud lõputud. Need vikerjad kaared nii maapinnal kui üle taeva on loodud ülendamaks hinge. Arches pole suurest kanjonorust kaugel, kuid on vaadetelt ja kaarte kujult niivõrd varieeruv et keegi kindlasti ei pettu.

Arches t’hendab, sedapuhku siis kivikaari. Park hõlmab 2000 looduslikku kaart ja see on suurim kivikaarte kogum maailmas. Kuid mitte see number pole märkimisväärne vaid just kaarte hiigelmõõtmed. Gigantsed balansseeritud kivid, uhketena seismas justkui seenekübarad niitjal jalal, trotsidvad nad igasuguseid füüsika seaduseid. Siin on spiraale, elevante, krokodille, ja amfiteatreidki  karakteersete tegelaskujudega. Inspiratsioonipuuduse üle siin küll nuriseda ei tohiks.
Enamus formatsioone on tekkinud 150 miljonit aastat tagasi pehmest punasest liivakivist. Kes tegi? Ikka Emake Loodus voolis oma üleannetute temperatuuri-poistega. Maakeral pole teist sarnast paika kui Arches.

Bryce Canyon

Vähesed teavad sest paigast. Seda võib kutsuda ka Pisigrändiks, niivõrd palju sarnast leidub tal oma Suure vennaga. Mormoon, kes siia esimesena 1874  aastal saabus, andis paigale nime. Bryce ei ole üks lai jõeorg  vaid seeria orge amfiteatrite ning looduslike kivikaussidega. Ühest kindlast punktist  vaadatuna  näivad need vaatelavad olevat pakitud õlg õla kõrvale ning seismas punaste hiiglastena kui mehed. Need imetlusväärsed ”flöödid”  ja tornid varieeruvad delikaatsetest lavendelsinistest toonidest kuni tumepunasteni välja ning toon muutub minutitega. Kuna taimestikku on siis vähe, antakse mängumõnu vaid päikesele ja pilvedele. Nii saavad silmapiir ja mehed seal intensiivsust ja mõjukust tänu varjudele ja loojangutele. Talvel tundub kaljunukkidel lasuv lumi kui härmatand vahukoorekiht vastlakoogil. Terrassid Bryces  on järsud  ja liivakivid pehmed. Olümpia suusaraja rajamine läbi selle pargi pole kahjuks võimalik.

Need rahvuspargid on Salt Lake Cityst vaid 200 miili kaugusel.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga