Uskumatu uus algus: Uus Meremaa 18

Käes on 26. November, istun Attomic Shuttle bussis, mis viib mind Arthur´s Pass Rahvusparki. Asub see lõuna saare suhtleliselt keskpunktis, 158 km Christchurchist. Pole veel nädalatki siin mail mööda saatnud, kui ei suutnud enam oma kirele vastu panna ning otsisin väljapääsu loodusesse. Selleks ma siia ka olen tulnud, et näha seda tõeliselt uskumatut väljapool linnapiiri! Kuidas aga ma nii kaugele üldse oma teekonnaga jõudsin?

Niisiis oli 20. November, Sydney, Bondi Beach endiselt. Hommikul ärkasin Taneli ja Arne pool, kuna 100 grammi Vana Tallinnat kustutas pildi diivanil! No juhtub! Kell 7 hommikul avasin silmad ja teadsin, et pean tõttama, kuna enne õhtust lendu tahaks ühtkoma teist veel korda ajada. Päev oli imeilus, seega raudpolt, et tunnike soovin lesida ranna ääres, kus mul totaalselt uni silma tuli.

Peale seda lippasin Alani poole, et pakkida pagas ja minna vastu uutele seiklustele. Minu rännakus tegu siis viienda sihtpunktiga, nimeks Uus Meremaa! Tunne mineku suhtes on saanud kuidagi erilise ja sügava emotsiooni osaliseks. Minus peitus palju ootusärevust ning nüüdseks, juba kohal olles, on kõik täpselt sama!

Kuna plaan sel kaugel kaugel mandril on elada kokkuhoidlikult, et hoida raske tööga saadud raha seikluste ja avastuste tarbeks, siis www.couchsurfing.com kasutades leidsin esimeseks kaheks ööks öömaja.Hiiglama huvitav võimalus, tutvud kohalikega, kes pajatavad sulle huvitavaid lugusi ning vastutulelikkusest ei maksa üldse rääkidagi. Muidugi on alati tegu riskiga ja mõlemapoolselt, kuna iial ei tea, mis nägu sulle vastu vaatab! Minu esimene valik laabus libedalt….Nimeks noormehel Lee, kes elab koos ema-isaga, kuna on ise samuti rändaja hing, mistõttu pole mõtet omada isiklikku elamispinda. Kuna mu lend Sydneyst hilines 40 minutit, olin sunnitud Lee´le teate saatma, sest mis hea pärast peaks ta peale südaööd mulle vastu tulema? Olin enam kui valmis veetma öö lennujaama põrandal, et hommikul targa vaimuga Lee üles otsida.
Kell oli 00.40, kui passi sain ametliku loa sisustada oma elu tervelt ühe aastajooksul! Lennukist siseruumidesse minnes tuli kuskilt kaela väline õhk ja ohhoooo….see oli niivõrd külm ja jäine.

Teadsin, et lühike püks ja pläta jalas ei lähe mitte! Jõudes läbi viimaste klaasuste jäi mu silm peatuma ühel noormehel ja olin meeldivalt üllatunud-tänulik,kuna Lee otsustas mulle siiski järgi tulla. Sõiduvahendiks oli mootorratas 🙂 Tükk aega pidasime sõjaplaani, kuis me kaks ja pagas ära mahutada? Mõeldud – tehtud, suur kott Lee seljas, mina tema taga pisipagasiga. Nii me ligi 20 minutit südaööl, läbi tohutu vihma, linnaossa Cashmere sõitsime. Tassike teed, lühivestlus ning 2.00 olime mõlemad teki all! Magasin piisavalt hästi, kuid aeg ajalt miski siiski äratas. Hommikul sai võetud kuum dušš, porgandisupp ja kohvi. Võrreldes eelneva ööga oli ilm im

eilus, päike lõõmas ja mu ees avanes uskumatu vaade. Maja asub mäetipus, kust avaneb vaade linnale ja taamalolevatele mägedele, mille tippusi katavad veel lumemütsid! See oli nii ilus, et võttis suisa pisara silma! Teadsin: MA OLEN SAABUNUD! PS: Teisel ööl, kell 3.30 kogesin esmakordselt kahe sekundilist maavärinat 🙂

Kuni poole päevane käis Lee katust värvimas, et veidi sissetulekut suurendada. Seni aja võtsin ma sammud tänavaile. Jalutasin mööda jõe äärset teed ligi paar tundi.

Tagasi tulles pakuti klaas kosutavat jooki, saabus ka Lee ning koos tegime kiire tiiru toidupoes, et võtta miskit hamba alla. Toitu nautisime pikniku pidades. Mootorrattal taas hääled sees ning mööda käänulist teed jõudsime väikesesse parki, mis asus samuti kõrgel mäe otsas. Vaade oli super! Nii rahulik ja nii niii… Nii mu kaks esimest ööd-päeva möödusid, edasi viis tee Christchurch city´sse, kuna Lee ise läks vennaga nädalaks kämpima. Uut diivani kohta polnud leidnud, seega möödusid mu paar järgnevat ööd hostelis. Päris kummaline tunne oli tunda end taas teiste rändurite keskel, elada samas toas ning õhtuti ajada elujuttu…Omamoodi uus ja lahe kogemus, olin juba unustanud. Samas kindlasti ei ole tegu niivõrd mõjuva põhjusega, et hakkakski kõiki öid hostelis veetma, kuna raha paneb asjad paika!
Päeval, mil linna jõudsin, seadsin esmased sammud panka, et avada siinne konto ning number maksude tasumiseks. Kõik justkui 15 kuud tagasi Sydneys. Asi laabus oluliselt libedamalt kuni hetkeni….mil soovisin raha Austraalia kontolt siia üle kanda. Võttis see terve päeva peavalu ning pikki vestlusi skype teel, kuna keegi täpselt ei teadnud, mis viisil saaks ma raha säästes ning valutult ülekande teha. Siinsest pangast mainiti, et ise ma ülekannet teha ei saa. Austraalia pool väitis, et saab ikka küll. Jäin siis toda viimast uskuma ning katsetasin….Enne „send“ nuppu vajutades taheti aga teada hulk andmeid. Nii ma siis inglise keelt pangaduses üritasin purssida, kuni lõpuks oli raha teele saadetud. On see skype ikka paganama hea leiutis, tublid Eesti poisid 🙂 Absoluutselt kõik on üllatunud, kui mainin, kus on skype´i juured….
Üks suur mure kaelast, hakkasin edasi uurima, mis suunas edasi liikuda, kuna sooviks natuke lisaraha teenida. Vihjed käivad aina lõuna suunas, seal asuvad paar linnakest nagu Cromwell ja Central Otago. Need kaks piirkonda pidid ilma suhtes olema kõige kontrastsemad, talvel on kõva pakane ning suvel meeletu kuumus, midagi sellist mujal ei pidavat ilmataat korda saatma! Mistõttu igati loogiline, et puuviljad tahavad just seal küpseda..

..Eks näis, teele ma veel asunud pole….kuna Arthurs Pass on ootamas. Just praegu aknast välja vaadates näen eemal taaskord lumiseid mäetippe…

Eile saigi tehtud väikene ostutuur, kuna ühtkomateist oli mu matkaja pagasist puudu. Muretsesin lisapaari mugavaid sokke, termopüksid lambavillakiuga, nipetnäpet, söögipoolist, kuna tõenäoliselt koha peal on hinnad laes! Olin sunnitud muretsema ka uue fotoaparaadi, mida ostes küll süda tilkus verd, kuid mu eelnev abivahend on oma elu ära elanud. EI tööta taimer, puudu funktsiooninupp ning aeg ajalt ei toimi ka sisse lülitus. Seega ei tahaks end tunda situatsioonis, kus fotosüüdistus oleks vajalik ja just siis keeldub aparaat totaalselt koostööst! Samas oli see ühekordne välja minek ja investeering tulevikku, nagu kõik varustus, mida olen nö sunnitud soetama, kuna Uus Meremaal teisiti ei saa.
Ja nii täna hommikul kell 6 oli äratus. Veetsin taaskord kaks ööd koduses keskkonnas. Sue ja tema perekonna pool. Imetore 55 aastane naisterahvas, kes õpetab inglise keelt, elanud pikki aastaid Papua Guinea´s ning nooruses oma riiki avastanud.

Tuli ta mulle kahel korral linna järgi ning täna viskas ära bussijaama. Soe toit ning ilusti seatud voodi, meeldivad jutuajamised ning Maori kultuuri sissejuhatus! Olevat tema ex meeski Maori…

Mis ma ikka muud oskan öelda, kui lihtsalt uskumatu!

Pakkisin pagasi vaid ees ootavaks paariks – kolmeks päevaks ( eks peagi saan teada, kas tegin õiged valikud ) ning ülejäänu jäi Sue poole. Tulles tagasi Christchurci, teen talle kõne ning veedan veel ühe öö, peale mida sean sammud siis lõuna poole…Usun, et üsna pea peaks ma Arthurś Pass´s kohal olema, oih just oli silt veel 96km….vist läheb ikka suts veel aega….muruväljadel lesivad lambakarjad, päikene hetkel pilve taga ja ümberringi mägi mäe otsas, mille tipud jätkuvalt lumevati all. Möödas 2 aastat, kui LUND nägin 🙂 Ma olen ärevil! Postkaardi pilt on elusuuruses minu ees…

18 KOMMENTAARI

  • nele reilson kommenteeris

    mõnus lugu:)

  • Marilin kommenteeris

    wow:) väga mõnus;) ma tahaks ka 2 aastat lund mitte näha:D:D

  • Anneli Tammiksalu kommenteeris

    Loodan ajapikku paremaks saada oma lugudega. Ausalt öeldes, kui teil on mulle ettepanekuid, siis olen avatud. Sest teie ju loete ja teised ka, aga mul puudub vähimgi ettekujutus, kuidas kõrvalt vaatajale kõik lugeda tundub…

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Seda lugu ma pole veel jõudnudki lugeda.. Olen hetkel hõivatud oma laptopi kampaaniaga.. aga.. Su jutud on huvitavad.. Kirjuta alati juurde oma tunded ja mõtted, mida sel hetkel mõlgutasid ja siis ongi jutt mahlane ja ampsaks mõnuga 😉 See paneb tundma ennast Sinu nahas kasvõi hetkekski 🙂

  • Siiri Kuus kommenteeris

    See teine pilt on imeilus.. tahaks seda suuremana näha.. nurrnäu.. kaunis hommik..

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Kuidas on Sul küll õnnestunud elada nii muretut elu.. või mulle ainult tundub nii.. Sa elad tõesti kui muinasloos ja saad kogeda võrratuid hetki.. vaatasin neid pilte.. ilusad kollased lilled.. kaunis hommik ja Sinust ka megalt vahva pilt.. oeh..

  • Marilin kommenteeris

    Jaa Muinasjutuline elu tundub läbi nende seikluste;)

  • Anneli Tammiksalu kommenteeris

    Kui ma tagasi vaatan, näiteks hetkel sirvingi vanu pilte,siis just nüüd ja praegu valdab mind küll tunne, et ma elan suues muinasjutus, mis on pikk….ma olen läinud suht läbi tule ja vee ning see maa, kus ma seisan praegu….siit mäetipust vaadates näen ja tõden, et ma olen läbinud palju, valanud pisaraid, kuid kedagi mu kõrval pole, seega toetun vaid iseendale ja peale komistamist kukun, tõusen ja liikusin edasi….ja ma olen tõesti edasi liikunud…ja olen selle arengu üle uhke! Mu elu on täis valgust ja sära ning midagi sellist oli raske ette kujuta, kuid olen kogu pildiga nüüd reaalsuses

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Uskumatu.. Nii noor ja nii palju maailma näinud.. 🙂

  • Marilin kommenteeris

    Siiri mis sa siin ikka:D Noorena peabki kõik kohad läbi chillima, et vanadusepõlves hea koht aja veetmiseks leida:D:D

  • Anneli Tammiksalu kommenteeris

    Eks näis, kuidas selle aja maha võtmisega olema hakkab…siiani ei ole ma pidurit veel kasutanud, eg aihka ka 🙂

  • Siiri Kuus kommenteeris

    No, Anneli, millalgi ikka lapsi tahad ju??? :)))

  • Marilin kommenteeris

    Kül need lapsed ka tuleva:D nagu öeldakse siis aega on selle kiire asjaga:D:D

  • Siiri Kuus kommenteeris

    ega nad tulemata jää.. ei siis enam sellist rändurielu saa elada.. Kuni laps veel kõhus, seni aga saab 🙂

  • Anneli Tammiksalu kommenteeris

    Ei ole mul selle kiire asjaga kiiret küll…iga asi omal ajal, pushimisega ei tule head nahka….ja pole mu eesmärk peret luua enne iga 30, mil ei suuda ennastki majandada korralikult, mis siis veel pere ülal pidamisest rääkida ?

  • Siiri Kuus kommenteeris

    🙂 Eks ta õige on, et nii kaua kui võimalik, siis olla vaba 🙂

  • Reemet Ruuben kommenteeris

    Sinu jutud on tõesti lahedad, head lugeda ja põnevad ka 🙂

  • Maarja . kommenteeris

    Huvitav lugemine, endale meeldib ka hääletada aga nii kaugele ei ole kunagi jõudnud. Kuigi tahaks küll. Aga tundub ikka suurem ettevõtmine olevat, julgust ja tahet vist minul selleks veidi vähevõitu:P

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *