USA. Demokraatia piiramine

1998. aasta augusti keskel istusin päevakese Sambia pealinna Lusaka vanglas. Süüdi olid ameeriklased. Olin olnud kaks nädalat Okavango deltas Botswanas ja ei teadnud maailmas toimuvast ööd ega mütsi.

Lusakasse jõudes sõitsin linnas ringi, pildistasin ja filmisin. Ka diplomaatide rajoonis, kust käisin Malawi viisat võtmas. Uudistasin, et ei tea, mida need jänkid oma saatkonnas ehitavad, panevad uusi väravaid ja teetõkkeid. Mõni tund hiljem tulid mustad automaaturid mulle hotelli järele. Algasid mitu päeva kestnud ülekuulamised, mille käigus uuriti mu seoseid USA ja N Liiduga, igasuguseid detaile mu elu kohta. Olin ameeriklaste peale tulivihane. Aga siis sain teada, et 7. augustil rünnati USA saatkondi Aafrika pealinnades Dar es Salaamis ja Nairobis, hukkus sadu inimesi. Muidugi võis üks ringi hulkuv idaeurooplane ses kontekstis kahtlane tunduda.

Muu hulgas tuli mul tegemist teha USA heaks töötanud tehnikaspetsidega, kellest üks osutus eriti sümpaatseks tegelaseks. Tema abil õnnestus sest jamast, kuhu lülitusid veel erinevad Sambia jõustruktuurid, suhteliselt kiiresti ja valutult pääseda. Nüüd on üks tolle mehe kolleegidest osutunud reeturiks.

Edward Snowdeni kaitsjad võivad küll kenasti tsiteerida Marxi ja Marcuset, aga sellest, mis toimub kaasaegses maailmas, ei paista neil aimu olevat. Soovitan: istuge päevake Lusaka eeluurimiskongis ja siis peaks selgeks saama, et elu ei ole enam Rudolf Steineri aegne intellektuaalne mäng vabaduse filosoofia üle. Lusaka vangimajas seisavad su ümber mehed, kes ei söö noa ja kahvliga chateaubriand’i, ei viitsi isegi näo ees viisakad olla ja selja taha sattudes keeravad sulle lihtsalt taha.

Too jänkide heaks töötanud tehnikaspets ütles Lusakas mu teatavat närvilisust nähes välja lihtsa tõe: „Muidugi on ebamugav, aga kui sa oled puhas, siis päeva lõpuks pääsed siit elusana minema. Kui sa ei ole puhas, istud kinni ja siis jääb päeva lõpuks mõni inimene elama.“

Ameerikas kaldub avalik arvamus mõne napi protsendiga sinna, et ollakse valmis isiklikku privaatsust üldise turvalisuse huvides piirama. Nende hulgas, kes valitsuse telefonikõnede eristuste (mitte pealtkuulamise) ja internetijälgimise (mida ei tohi teha ameeriklaste kohta ega üldse USA territooriumil) programme häälekalt toetavad, on rohkem tuntud vabariiklasi kui demokraate. Kõige kriitilisemad on mõlema partei ääretiivad, demokraatide vasakpoolsed liberaalid ning vabariiklaste parem serv.

Mina ei taha, et mõne araabia terroristi või eesti salongikommunisti fanaatilisus või ignorantsus viiks selleni, et keegi mu armsad inimesed õhku või maha laseks. Ja selle nimel olen ma valmis demokraatlike riikide eriteenistusel lubama sobrada ka oma kirjakastides, FB kontodel ja internetiajaloos. Muidugi on mul oma „väikesed räpased saladused“. Aga las saavad teada, milliste rindadega naised mulle meeldivad ja et mõnikord võtan ühe scotchi ülearu. See, et nad teavad, ei võta mul tükki küljest.

Kõik need, kes ei pea kartma maksuametit, oma naist või oma valijaid, peaks Snowdeni tegu taunima.

Demokraatia on tänases maailmas nii neetult õrn asi, et tema kaitsmiseks tuleb kasutada kõiki vahendeid. Jätkem hipiajastu illusioonid – vajadusel tuleb demokraatia kaitsmiseks kasutada ka ebademokraatlikke vahendeid. Demokraatia kaitsmiseks tuleb vajadusel ka demokraatiat piirata. Sama moodi nagu demokraatia kaitsmiseks tuleb piirata lollide ja lurjuste ligipääsu tuumanuppudele ja meediale.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga