Ümbermaailma ränduriks 14

Mäletan, et kui ma olin väike algklassilaps ja pidime kirjutama loo sellest, kelleks soovin saada, siis mina ainukesena kirjutasin, et tahan saada ümbermaailma rändajaks. Pooled tüdrukud tahtsid saada õpetajaks ja poisid autojuhiks või tuletõrjujaks. Kasvasin Nõukogude Eestis ja mäletan juba lapsena seda ängi, et me oleme oma maal vangis. Oli üksikuid, kes said loa reisida mõnda Ida-Euroopa riiki. Sõbranna ema sai tuusiku Bulgaariasse, aga need maad ei huvitanud mind. Mina igatsesin saada reisida igale poole - ümber maailma ja vabalt.

Ema käis mulle sadamas Georg Otsa laeva näitamas ja koos vaatasime kuidas vaba maa kodanikud valge laevaga vabadusse ja läänemaailma sõitsid, koos oma Jenkki nätsude ja värviliste kleepekatega.

Elu läks, aga minust ei saanud siiski rändurit, vaid õpetaja 🙂 Aga see ei tähenda, et ma ei igatseks endiselt reisida. Kuid see ei ole kerge. Alguses, noore üliõpilasena käisin tööl ja koolis ning nappis raha ja aega, siis tulid lapsed ja olid veel liiga väikesed ning noorel perel nappis mõistagi ikkagi raha. Alles nüüd hakkan jõudma sinnamaale, et tegelikult reisile asuda.

Kuigi ma reisin pea iga päev. Mu öökapp on pidevalt täis reisiraamatuid, alates Petrone “Minu” sarjast, kui tõlkekirjanduseni välja. Just lõpetasin unelevad vaated Vahemere ääres Nizzas ja Cannesis läbi “Oliiviistanduse” ja haarasin järgmise “Söö, palveta ja armasta”, kus naispeategelane sööb Itaalias, palvetab Indias ja noo Balini pole veel jõudnud. Paralleleselt haarasin pihku Krister Kivi “Eesti maja”. Järge ootavad Martin Kala “Maailm nõudmiseni” ning Berit Renseri ja Terje Toomistu “Seitse maailma”. Nii ma rändan lugedes, lootes, et ükskord on mul rännates neist raamatutest kasu…

Reaalselt olen ma jõudnud siiski käia Soomes, Rootsis, Lätis, Moskavas, Peterburis, Minskis, Kopenhaagenis, Münchenis, Viinis, Roomas, Firenzes, Napolis, Capril, Sorrentos, Pisas, Veneetsias, Barcelonas, Portos, Lissabonis ja Korful, on mul enamus maailma nägemata. Raamatutest korraks veel. Soovitan lugeda rootsi ajakirjaniku raamatut “Tere tulemast paradiisi”, mis avab turismitööstuse tagamaid (rikutud loodus, tagaahoovi vaesus luksushotelli taga jms). Väga mõtlemapanev raamat.

Eile ma pidin peaaegu tööle hiljaks jääma, sest mul tuli äkkidee osta ära piletid Amsterdami. Ainult ma ei suutnud välja arvutada, kas minna sinna kogu perega ja nii palju mul hetkel raha ei oleks või mehega kahekesi, aga ainus vaba periood meil tuleb alles jõulude ajal. Siis on meie 15 pulmaastapäev ning oleks igati sobiv ju. Ainult ma kardan ta reaktsiooni, kui ma ulatan talle kingituseks lennukipiletid Amsterdami ja pean teda lohutama, et ta saab oma jõulupuhkuse kolm viimast päeva ju ikkagi meie maakodus veeta. Aasta tagasi müttas ta seal õnnelikult terve nädala.

Mehele reisimine meeldib, aga seda sel juhul, kui me oleksime rikkamad. Kui ma tahan reisida, pean koguma oma õpetajapalgast aasta otsa raha, otsima ja broneerima kõige soodasamad lennupiletid ja hotellid ning koostama kultuuriprogrammi (kuhu lähme, mida vaatame). Mees on nõus raha kulutama kohapeal söömisele ja väikestele ostudele. Enne reisi ta muidugi siunab ja ähvardab koju jääda, sest see on kõik üks suur raharaiskamine! Ja pärast reisi on ta väga halvas tujus ja heidab mulle, ette, et millal ma aru saan, et reisimine on ainult rikastele inimestele ja mul ei ole muudkui ainult üks tilu-lilu terve elu, sellele ma ei mõtle, et maakodu vajab uut katust ja mida kõike veel. Igatahes läbi suurte süümekate ma siiski katsun aastas korra kaks Eestist välja saada. Tulgu pärast see pahameeletorm või mitte.

Reisil on ta lõbus sell ja suurepärane autojuht. Võtab Hispaania mägiteedel hoogsalt kuid turvaliselt kurve, mis minul jalad värisema paneksid, teeb suurepäraseid pilte, sest tal on head kunstniku silma ning on samasuguses eufoorias kenadest vaadetest ning kohtadest nagu minagi, kui ainult pärast reisi me paar nädalat oma vahel tülis ei oleks. Või on see nii tavaline praktiliselt mõtlevate, jalad maas eesti meeste puhul? Tihti märkan teda arvutis veel kahe aasta taguseid reisipilte imetlemas, aga siiski, kui meie pere reisile asub, siis siiski minu kulu ja kirjadega. Võiksin ju üksinda reisida, aga ma oleksin õnnetu, et ei ole kellegiga jagada kõike seda, ei kohapeal ega pärast….

14 KOMMENTAARI

  • Anu kommenteeris

    Jah, eks rahaasjad tekitavad ikka lahkhelisid, kuid kui vaadata asja teisest küljest, siis kunagi aastate möödudes on teil kindlasti koos tore vaadata pilte kõikidest nendest kohtadest, kus sai ära käidud ning meenutada kogetut ning lahkhelid pole enam kellelgi meeles. Edu teile Amsterdamis, see on üks võrratu linn!

  • Sonny kommenteeris

    Miks uhhuduurlane Hannes Hanso reisib:
    [url]http://arhiiv2.postimees.ee:8080/htbin/1art-a?/98/07/22/uudised.htmXesimene[/url]

  • ant kommenteeris

    jõudu reisiraha kogumisel ja ka mehele maakodu ehitamisel!

  • Maarja Lainevoog kommenteeris

    mis nõme mees, ise raha ei panusta ja viriseb :S

  • Urmas75 kommenteeris

    Reisida võib ja saab ka üksi

  • Ardo Part kommenteeris

    Kindlasti leiad ka mõne sõbra keda kaasa kutsuda. Ja kindlasti ei pea muretsema selle pärast, et pärast virinat peab kuulama.

  • Siiri Kuus kommenteeris

    No kui juba reis ostetud ja reisilgi käidud, mis siis enam viriseda??? Lisaks veel asjaolu, et ME ELAME SIIN MAAL VAID 1 KORD JA PEALE MEID KAOB SEE REMONTI VAJAV KATUS SAMUTI AEGADE HÕNGU! Meie esivanematel polnudki katuseid, mida parandada paarsada aastat tagasi veel- kõik oli ju mõisniku omand. Mul pole olnud veel võimalust olnud minna väljapoole Eestit reisima, aga kui võimalus avaneb, siis…. MINEEEK!!!!

  • Ruth Kaldma kommenteeris

    Pean tunnistama, et osaliselt “ma tean, mida sa tunned”. Olen ka reishull, aga valinud selles mõttes vale ameti, et tasustatakse seda suht kesiselt – olen ka õpetaja (lasteaiaõpetaja). Sinu mehe torin enne reisi tuleb mulle väga tuttavlik ette ja samuti mehe käitumine reisi ajal. Minul on küll selles suhtes õnneks vedanud, et reisiaegsed positiivsed mälestused jäävad kestma ka pärast reisi ja peale reisi me ei tülitse. Küll võtab aga aega mehe nõusse rääkimine ja alati peab olema reisiht valmis mõeldud ja üksjagu kodutööd enne tehtud, kui üldse järgmise reisplaani jutuga välja tulen. Õnneks nüüd peale ligi 15-aastast iga-aastast reisimist on iga uue plaaniga välja tulla lihtsam ja mees, kes enne keeldus ükskõik millisele soojale maale tulemast on nüüd valmis jaanuaris vähemalt proovima meist täiesti erineva kultuuriga maad avastada.

  • Marit Piirman kommenteeris

    Nii armas lugu sellest, kuidas lõpuks täituvad ikkagi kõik unistused (väikeste tükkide kaupa, aga ikkagi täituvad). Edu!

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Mariti kommentaarile vastaks nii, et tasub unistada 🙂

  • nele reilson kommenteeris

    üksi reisida poleks nii huvitav … ei saaks ju muljeid kellegagi jagada ja poleks lõbus 🙂

  • marit uusväli kommenteeris

    heameelega rändaksin igalepoole,kuna see on põnev ja meeldib tutvuda erinevate maade kultuuri ja kommetega ning ajalooga

  • Reemet Ruuben kommenteeris

    Arvestades Eesti keskmist, oled sa siiski ju üsna palju reisinud. Aga ümber maailma reisida oleks tõeliselt eriline kogemus, kuigi jah, aeg ja raha on see, millest jääb selle teostamisel esialgu vajaka.

  • Margit kommenteeris

    Reismis kogemus rikastab, kuna see ümbermaailmareis pole enam sul mägede taga aeg, kus pakid oma 7 asja ning võtad ette, selle teekonna, ette määramatusse. Peab enesele selgitama, milline saab olema see teekond, millega ette võtad. Kas purjekal, ratta, auto või hoopis mingi muu vahendiga. Ma ise olen sama moodi unistanud, aga purjetada ümber maailma. Kas mul see teoks saab ei oska öelda. Nii nagu maal elades ja olles keskmiselt suure pere ema, ei saa ma lubada iga aasta enesele individuaalset reisi välismaale. Tore arutelu ja annab kinnitust, et kõige paremad ideed sünnivad äkitselt ja need teostada üle öö on super.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *